Juhtum puudutas endise töötaja väidetavat ebaõiglast vallandamist ja ahistamist Euroopa Investeerimispangas (EIP).

Ombudsmani uurimine keskendus küsimusele, et EIP oli väidetavalt ekslikult keeldunud kaebuse esitajale kohaldamast nn lepitusmenetlust, mis on ette nähtud EIP personalieeskirjade artiklis 41 (milles on sätestatud, et töötajad võivad EIPga tekkinud vaidluse korral pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse ja et enne seda peaksid nad püüdma saavutada lepitusmenetluse kaudu kompromissi). Ombudsman tegi esialgse järelduse, et leides, et lepitusmenetlust ei saa kohaldada endise töötaja suhtes, kes ei saa EIP pensioni, pani EIP toime haldusomavoli. Seetõttu tegi ombudsman EIP-le ettepaneku algatada viivitamata lepitusmenetlus nii ametist vabastamise kui ka ahistamise küsimustes. Pank nõustus vallandamise küsimuses algatama lepitusmenetluse ja suunas kaebuse esitaja teise ahistamist käsitleva menetluse juurde.

Ombudsman jõudis järeldusele, et pärast tema sekkumist leiti lahendus. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Kohtuasi puudutas Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) ajutise teenistuja katseaja hindamist. Kaebuse esitaja, kes katseaja lõpus ametist vabastati, väitis, et tema hindamisel esines mitmeid menetluslikke puudusi. Lisaks jättis EASO vastamata tema kaebustele, mis olid esitatud ELi personalieeskirjade alusel.

Ombudsman uuris küsimust ja palus EASO-l kaebustele vastata. Ta leidis, et EASO oli võtnud vajalikud meetmed, et tagada kaebuse esitaja katseaja erapooletu hindamine, ning austanud kaebuse esitaja õigust olla ära kuulatud enne lõpliku otsuse tegemist tema edasise töö kohta. Ombudsman lõpetas seega juhtumi menetlemise.

ELi ametnikud peavad enne esimest edutamist tõendama, et nad on võimelised töötama kolmandas keeles. Kui kaebuse esitaja, kes töötab ELi ametis, ei sooritanud oma kolmanda keele keeleoskuse eksamit, palus ta EPSO-l põhjendada talle eksami kirjaliku osa suhteliselt madalat hinnet ja teavitada teda ka võimalikest läbivaatamismehhanismidest. Tema arvates näisid EPSO selgitused tema palgaastme kohta vastuolulised, samas kui tema esialgne vastus läbivaatamisvõimaluste kohta oli vale. Pärast kaebuse esitaja nõudmist nõustus EPSO tema kirjalikku testi uuesti hindama. Teine hindaja kinnitas esialgse hinde.

Ombudsman uuris seda küsimust. Ta uuris kaebuse esitaja testi ja kahe hindaja hinnanguid. Ombudsman ei leidnud kaebuse esitaja kirjaliku testi hindamisel ühtegi ilmset viga ega erapoolikust. Seoses eksliku teabega läbivaatamisvõimaluste kohta tunnistas EPSO oma viga ja vabandas kaebuse esitaja ees. Ombudsman ei pidanud täiendavaid uurimisi vajalikuks ja lõpetas juhtumi. Siiski tegi ta ettepaneku parandada keeleoskuse testidel osalejatele antavat teavet menetluse ja nende läbivaatamis-/edasikaebamisõiguste kohta.

Kaebuse esitaja, kes töötab Euroopa Liidu Kohtus ajutise lepingu alusel, kandideeris EPSO konkursile konverentsitõlkide töölevõtmiseks. Konkursiteates märgiti, et täidetud taotlused tuleb esitada 6. augusti 2013. aasta keskpäevaks. Kaebuse esitaja ei pidanud tähtajast kinni. Ta teatas 7. augustil 2013 EPSO-le, et ta oli 5.–6. augustini 2013 haiglaravil, mistõttu ei olnud tal võimalik oma kandideerimisavaldust õigeaegselt täita. 7. augustil 2013 palus ta EPSO-l tähtaega pikendada. EPSO keeldus. Ta põhjendas keeldumist peamiselt sellega, et ta peab kõiki taotlejaid võrdselt kohtlema.

Ombudsman uuris seda küsimust ja tegi esialgse järelduse, et EPSO ei olnud kaalunud, kas kaebuse esitaja olukord kujutab endast vääramatut jõudu. Seetõttu soovitas ta EPSO-l i) tunnistada, et on olukordi, kus vääramatu jõu tõttu on õiglane ja asjakohane anda kandidaatidele uus tähtaeg; ii) selgitada asjaolusid, mille korral selline uus tähtaeg tuleks kehtestada; ning iii) teavitada sellest kandidaate. EPSO lükkas esialgu ombudsmani soovitused tagasi ja väitis, et oleks raske eristada kandidaatide esitatud erinevaid põhjendusi ja kirjeldada, kuidas kandidaadid tõendaksid vääramatu jõu esinemist. Ta lisas, et kui kandidaatidel lubataks tugineda vääramatule jõule, ohustaks see nii avalike konkursside sujuvat läbiviimist kui ka kandidaatide võrdset kohtlemist. Ta viitas ka statistikale, mis tema väitel tõendas, et kõikide tähtaja pikendamise taotluste käsitlemine pärast tähtaja möödumist oleks EPSO jaoks halduskoormus.

Pärast ombudsmani ja EPSO töötajate kohtumisi nõustus EPSO lõpuks põhimõtteliselt ombudsmani soovitustega. Kaebuse esitaja konkreetse juhtumi kohta märkis ombudsman siiski, et kõnealune konkurss oli lõppenud. Ta märkis ka, et kaebuse esitaja oli otsustanud EPSO vastust tema soovitustele mitte kommenteerida. Seda silmas pidades leidis ombudsman, et ei ole põhjust uurida, kas kaebuse esitaja juhtum vastab vääramatu jõu nõuetele, mida EPSO nüüd põhimõtteliselt nõustub kohaldama.

Euroopa Liidu Nõukogu endine praktikant kaebas, et ELi institutsioonide poolt praktikantidele makstav toetus ei ole asjakohane, kuna see jääb allapoole miinimumpalka ega taga seega praktikantidele inimväärset elatustaset.

Ombudsman algatas selles küsimuses uurimise. Ta leidis, et nõukogu on piisavalt üksikasjalikult selgitanud, kuidas määratakse kindlaks praktikatoetuse summa. Ombudsman leidis, et otsus maksta hüvitist, mis vastab 25 %-le palgaastme AD5.1 ametniku palgast, oli põhjendatud. Nõukogu tegi selle otsuse oma kaalutlusõiguse piires, lähtudes oma haldusvajadustest ja olemasolevast eelarvest.

Ombudsman märkis, et nõukogu eristab praktikat ja töötamist. Seega saab praktikant toetust, mitte palka, sest praktikandi õigused ja kohustused ei ole võrreldavad töötaja õiguste ja kohustustega. Ombudsman pidas nõukogu selgitust mõistlikuks.

Seetõttu lõpetas ta juhtumi järeldusega, et nõukogu praktika ei kujutanud endast haldusomavoli.

Juhtum puudutas ECDC otsust lõpetada ajutise teenistuja leping katseaja lõppedes.

Ombudsman uuris seda küsimust ja leidis, et üldiselt olid ECDC selgitused oma otsuse kohta mitte hoida kaebuse esitajat katseaja lõpus tööl mõistlikud.

Ombudsman leidis siiski, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus ei olnud kaebuse esitajale õigeaegselt selgitanud, a) et uustulnukate hindamisdialoogis tuvastatud probleemid olid nii tõsised, et õigustasid kaebuse esitaja lepingu lõpetamist, b) valdkondi, mida ta pidi konkreetse ja selge tegevuskava abil parandama. Selle tegemata jätmine kujutas endast haldusomavoli. Lisaks leiab ombudsman, et olukorras, kus ELi asutusel ei ole piisavalt aega ajutise teenistuja töö nõuetekohaseks hindamiseks või kui ajutisel teenistujal ei ole olnud piisavat võimalust oma töös esinevaid puudusi kõrvaldada, oleks hea haldustava uurida, kas on olemas erandlikud asjaolud, mis õigustavad katseaja pikendamist. Kuna toimikus ei ole tõendeid selle kohta, et ECDC oleks tõsiselt uurinud kaebuse esitaja katseaja pikendamise võimalust, tegi ombudsman vastava ettepaneku olukorra parandamiseks tulevikus. Arvestades, et hea haldustava on vabandada mis tahes halva tava pärast, usub ombudsman, et Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus peaks tunnistama oma vigu selle juhtumi käsitlemisel ja vabandama kaebuse esitaja ees nende vigade pärast.

Käesolevas kaebuses on küsimus selles, et Euroopa Komisjon ei järginud erinõuniku ametisse nimetamisel väidetavalt oma eeskirju huvide konfliktide ennetamise kohta.

2015. aasta septembris kaebasid kaks valitsusvälist organisatsiooni ombudsmanile, et komisjon ei ole järginud oma eeskirju, kui ta määras komisjoni presidendi abistamiseks erinõuniku. Komisjon avaldas 18. detsembril 2014 pressiteate Edmund Stoiberi nimetamise kohta komisjoni presidendi erinõunikuks. See teadaanne tehti kolm kuud enne Stoiberi ametlikku ametisse nimetamist 4. märtsil 2015, ilma vastutuse välistamise klauslita veel täitmata haldusnõuete kohta. Kaebuse esitajad väitsid, et see enneaegne teadaanne kahjustas komisjoni suutlikkust hinnata erapooletult ja kriitiliselt, kas asjaomasel isikul oli huvide konflikt. Nad kaebasid ka selle üle, et komisjoni kinnitavas avalduses, mis on ametisse nimetamise protsessi oluline osa, ei mainitud erinõuniku ametikohti suure kindlustuskontserni Nürnbergeri juures.  

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni pressiteade oli ebaõige ja eksitav. Ombudsman leidis ka, et ametisse nimetamise enneaegne väljakuulutamine ilma vastutuse välistamise klauslita tekitas huvitatud üldsuses põhjendatud kahtlusi, kas pärast väljakuulutamist on huvide konflikti küsimust erapooletult ja kriitiliselt uuritud. Ombudsman tuvastas komisjoni haldusomavoli mõlemal juhul. Ombudsman leidis ka, et komisjon ei olnud selgitanud, miks jäeti kindlustuskontserni määratud erinõuniku ametikohad kinnitavast avaldusest välja. Ta leidis, et see oli ka haldusomavoli.

Juhtum käsitles komisjoni otsust muuta oma esialgset ettepanekut kaebuse esitaja Ühendkuningriigi pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise kohta ELi pensioniskeemi.

Komisjon väitis, et ta pidi muutma oma esialgset ettepanekut, kuna see põhines üldistel rakendussätetel, mis olid ettepaneku tegemise ajal juba aegunud. Komisjoni muudetud ettepanek, mis oli kaebuse esitajale ebasoodsam, põhines läbivaadatud üldistel rakendussätetel, mis kehtisid esialgse ettepaneku kuupäeval. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks austama tema esimest ettepanekut, mille ta oli juba heaks kiitnud.

Ombudsman uuris seda küsimust ja leidis, et Üldkohus oli otsustanud, et komisjon ei olnud õiguslikult kohustatud tegema ettepanekuid väljaspool liidu pensioniskeemi omandatud pensioniõiguste ülekandmise kohta ning et tegelikult saab selliste ülekantud pensioniõiguste väärtuse kindlaks määrata alles pärast ülekandmist. Tegelikult oli tegemist tavaga, mille komisjon kehtestas lihtsalt selleks, et teavitada oma ametnikke paremini sellest, mida nad võiksid oodata, kui nad on tegelikult otsustanud taotleda oma pensioniõiguste ülekandmist liidu pensioniskeemi.

Seetõttu lõpetas ombudsman kaebuse käsitlemise järeldusega, et tegemist ei olnud komisjoni haldusomavoliga.

Kaebuse esitaja on komisjoni ametnik (AST), keda ei edutatud 2013. aasta edutamise käigus järgmisele palgaastmele ja kes esitas selle kohta kaebuse ombudsmanile. Ombudsman teatas kaebuse esitajale, et uurimine ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja väitis siiski ka, et edutati kaheksat temaga sama palgaastme ametnikku, keda ei olnud edutamise eesmärgil märgistatud (varasemate eeskirjade kohaselt kogutud edutamispunktide alusel). Seetõttu algatas ombudsman uurimise seoses väitega, et komisjon ei olnud selgitanud, miks kaheksa ametnikku, kes ei olnud märgistatud, edutati järgmisele AST palgaastmele.

Komisjon selgitas oma arvamuses, et kaheksal asjaomasel ametnikul olid võrreldes kaebuse esitajaga suhteliselt suuremad teened üldistes rakendussätetes sätestatud kolme hindamiskriteeriumi osas ning et märgistamisel oli üksnes teisejärguline roll. Ombudsman leidis, et kohaldatavad üleminekusätted ei takistanud lippudeta ametnike edutamist. Seetõttu ei tuvastanud ombudsman komisjoni haldusomavoli ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Kohtuasi puudutas ühelt komisjoni endiselt ametnikult komisjonile esitatud taotlust saada üksikasjalikku teavet võimaliku distsiplinaarmenetluse kohta teise komisjoni endise ametniku suhtes.

Komisjon vastas, et ta ei saa nõutud teavet avaldada. Samuti püüdis ta kaebuse esitajale kinnitada, et ta tegeleb endise ametniku küsimusega, võttes kõik vajalikud meetmed.

Ombudsmani uurimine hõlmas endise ametnikuga seotud komisjoni toimikute läbivaatamist. Ombudsman leidis, et kuigi institutsioonid on kohustatud säilitama läbipaistvuse kõrge taseme, võis komisjon käesolevas asjas põhjendatult asuda seisukohale, et ta ei saanud avaldada üksikasju oma tegevuse kohta seoses endise ametnikuga, ilma et ta oleks kahjustanud menetluse õiglast kulgu üldiselt ja asjaomase ametniku eraelu puutumatust.

Juhtum lõpetati seega haldusomavoli puudumise tuvastamisega.