Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb AST-kategooria ametnike edutamist komisjoni poolt 2013. aastal ja täpsemalt asjaolu, et kuigi kaebuse esitajat ei edutatud järgmisele palgaastmele, edutas komisjon kaheksat ametnikku, keda ei olnud märgistatud.

2. Komisjoni 2013. aasta edutamist käsitlevad asjakohased sätted on sätestatud (kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud) (vanade) personalieeskirjade artiklis 45 ja komisjoni 14. novembri 2011. aasta otsuses personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätete kohta (edaspidi „üldised rakendussätted”), mis kehtisid samuti kuni 31. detsembrini 2013 [1]. Üldiste rakendussätete II lisa sisaldab üleminekusätteid, mida kohaldatakse ametnike suhtes, kes olid 2012. aasta edutamise alguses kogunud edutamispunkte varasemate eeskirjade, nimelt 18. juuni 2008. aasta üldiste rakendussätete alusel:

„Ainus artikkel – edutamiskünnise lähedal olevad ametnikud 2011. aastal (...)

2. Personali peadirektoraat teavitab oma peadirektoraati ametnikest, kes 2011. aasta edutamise lõpus jäid 12 või vähema edutamispunkti võrra allapoole oma palgaastme edutamiskünnist.

3. Kui pärast teenete võrdlemist ametnik, kes 2011. aasta lõpus

oli viis edutamispunkti või vähem kui tema palgaastme edutamiskünnis

ei kuulu edutamiseks esitatud ametnike nimekirja, millele on osutatud käesoleva määruse artikli 5 lõikes 6

sätete kohaselt peab loetelule olema lisatud selgitus. Selgitus peab olema

mis põhineb kõnealuse palgaastme teenete võrdlemisel.

4. Lõikes 3 nimetatud selgitus tuleb esitada ka juhul, kui:

ametnikud, keda pärast teenete võrdlemist nimekirja ei kanta, kuigi

nad jäid oma palgaastmele vastavast edutamiskünnisest kuue edutamispunkti piiresse

2011. aasta lõpus ja sai keskmiselt vähemalt kuus edutamispunkti

viimased kolm edutamist, mis viidi läbi järgmiste üldsätete alusel:

millega rakendatakse komisjoni poolt 18. juunil 2008 vastu võetud personalieeskirjade artiklit 45

5. Lõikes 2 osutatud ametnikud märgistatakse turvalises elektroonilises süsteemis.

seni, kuni neid ei ole üldsätete kohaldamisel edendatud” (rõhuasetus lisatud).

3. Kaebuse esitaja on AST-kategooria ametnik, keda edutati viimati 1. jaanuaril 2009. 2013. aasta edutamise raames (2012. aasta) ei teinud tema peadirektoraat pärast abikõlblike ametnike teenete võrdlemist ettepanekut kaebuse esitaja edutamiseks järgmisele palgaastmele. Ametisse nimetav asutus võttis 8. novembril 2013 vastu edutatud ametnike nimekirja.

4. 29. jaanuaril 2014 esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse komisjoni otsuse peale mitte kanda tema nime edutatud ametnike nimekirja.

5. Kaebuse esitaja juhtis tähelepanu sellele, et 2013. aasta edutamise ajal ja alates viimasest edutamisest 2009. aastal oli ta oma seljakotis [2] kogunud 20 edutamispunkti. Kuna edutamiskünnis oli 30 edutamispunkti, oli kaebuse esitaja saanud „kaksteist edutamispunkti või vähem edutamiskünnisest allapoole jäävat punkti”, et olla „lipu all”. Ta väitis, et tal on 4997-aastane staaž palgaastmel ja et arvestades tema väga häid hindamisaruandeid, ootab ta edutamist.

6. Kaebuse esitaja märkis ka, et komisjon peaks edutamata jätmise korral selgitama, mis juhtub tema seljakotti kogunenud 20 edutamispunktiga, mis kujutasid endast nelja-aastast head hindamisaruannet.

7. Komisjon lükkas 5. mai 2014. aasta otsusega kaebuse esitaja kaebuse tagasi, põhjendades seda järgmiselt:

8. Kaebuse esitaja teenistusstaaži ja tema hindamisaruannete kvaliteedi kohta väitis komisjon, et personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 on sätestatud, et ametisse nimetav asutus või ametiisik edutab ametnikke parimate teenetega, tuginedes võrdlevale analüüsile ja võttes arvesse kolme elementi: i) hindamisaruanded, ii) keelekasutus ametiülesannete täitmisel, mis ei ole põhikeel, ja iii) vastutuse tase. Komisjon selgitas, et tal on nende kolme punkti tähtsuse osas märkimisväärne kaalutlusõigus. Sellega seoses piirdub ametisse nimetava asutuse ja liidu kohtute kontroll küsimusega, kas administratsioon ei ole kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt. Komisjon tugines kohtupraktikale, mille kohaselt isegi kui ametnikul on ilmsed teened, ei välista see, et võrdleva analüüsi raames on teistel ametnikel võrdsed või paremad teened. Seega pidi ametisse nimetav asutus eeltoodu põhjal kontrollima, kas kaebuse esitaja teenete võrdlemisel teiste ametnike teenetega ei ole tehtud ilmset viga ja kas artikli 45 lõikes 1 sätestatud kolme kriteeriumi on nõuetekohaselt arvesse võetud. Lisaks märkis komisjon, et muid kriteeriume, nagu staaž, mida ei ole personalieeskirjade artiklis 45 nimetatud, saab kasutada üksnes täiendavate kriteeriumidena teenete võrdsuse korral. Sellega seoses juhtis komisjon tähelepanu asjaolule, et 1. jaanuaril 2013 oli kaebuse esitaja staaž vaid neli aastat, mitte viis aastat, mis oli tema järgmisele palgaastmele edutamise keskmine aastate arv.

9. Komisjon selgitas, et tema palgaastme puhul oli asjaomase teenistuse edutamise kvoot kokku 122 ametnikust 20 ametnikku. Kaebuse esitajat võrreldi 68 teise teenistuse ametnikuga, kelle edutamist kaaluti. Komisjon selgitas, et 20 edutatud ametnikust 12 olid kõrgema staažiga kui kaebuse esitaja (neist 6 olid märgitud kui 12 või vähem edutamispunkti künnisest), 6 ametnikul (ei olnud märgitud) oli sama staaž (4 aastat) kui kaebuse esitajal ja 2 ametnikul (ei olnud märgitud) oli ühe aasta võrra madalam staaž. Võrdleva analüüsi põhjal jõudis ametisse nimetav asutus järeldusele, et eespool nimetatud kolme kriteeriumit silmas pidades olid sama või väiksema teenistusstaažiga ametnikel kaebuse esitajast paremad teened. Komisjon esitas kolme kriteeriumi kohta järgmised üksikasjalikud selgitused:

10. Esiteks, seoses kaebuse esitaja 2009.–2012. aasta hindamisaruannetega tsiteeris komisjon suurt osa kaebuse esitaja 2012. aasta hindamisaruandest ja märkis, et see oli väga hea hindamisaruanne, milles ei mainitud mingit ebapiisavust ega läbikukkumist. Komisjon märkis, et nii oli see ka kaebuse esitaja 2009., 2010. ja 2011. aasta hindamisaruannete puhul. Komisjon märkis siiski, et võrreldes ülejäänud kaheksa sama või väiksema teenistusstaažiga ametniku teeneid ja vastutust, olid nendel ametnikel paremad teened. Komisjon tsiteeris asjaomaste ametnike nimesid avaldamata pikemalt kahest muust hindamisaruandest (nelja-aastase teenistusstaažiga ametniku ja kolmeaastase teenistusstaažiga ametniku kohta) ning jõudis järeldusele, et neid hindamisaruandeid lugedes oli nende kahe ametniku hinnang kiiduväärsem (prantsuse keeles élogieuses).

11. Teiseks juhtis komisjon keelte kasutamise osas tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja hindamisaruanded näitasid, et ta valdab vabalt kolme keelt, mida ta igapäevaselt kasutab, kuid edutatud ametnikud kasutasid võõrkeeli kaebuse esitajaga vähemalt sarnasel, kui mitte kõrgemal tasemel (mõned neist kasutasid nelja keelt).

12. Kolmandaks selgitas komisjon seoses vastutuse tasemega, et kaebuse esitaja 2012. aasta hindamisaruandes on märgitud, et ta vastutab oma teenistuse koordineerimise eest ning teeb seda sõltumatult ja sõltumatult. Komisjon juhtis siiski tähelepanu sellele, et 20-st järgmisele AST palgaastmele edutatud ametnikust kaheksa täitsid ülesandeid, mille vastutuse tase oli kaebuse esitaja omaga võrdne või sellest kõrgem.

13. Eespool kirjeldatu põhjal järeldas komisjon, et kaebuse esitaja teenete võrdlemisel teiste ametnike teenetega ei tuvastatud ilmset hindamisviga.

14. Seoses kaebuse esitaja küsimusega selle kohta, mis juhtub tema 20 edutamispunktiga, märkis komisjon, et nendel punktidel ei ole enam muud väärtust, kui lubada n-ö liputamist, kui ametnik on künnisest vähem kui 12 punkti kaugusel. Kuid pärast edutamist ei kanta neid punkte ja seljakotti üle järgmisele harjutusele ja need ei täida enam eesmärki.

Uurimine

15. 5. juunil 2014 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, esitades 10 väidet ja 3 väidet.

16. 14. juulil 2014 algatas ombudsman kaebuse kohta mitteametliku uurimise. Komisjoni 5. mai 2014. aasta otsuse hoolika analüüsi põhjal palusid ombudsmani talitused komisjonilt lisaselgitusi väidetava asjaolu kohta, et edutati kaheksat ametnikku, kes ei olnud märgistatud. Ombudsman viitas Üldkohtu otsusele kohtuasjas T-51/08 P: komisjon vs. Dittert,[3] milles kohus oli muu hulgas otsustanud, et ametisse nimetav asutus peaks kasutama oma kaalutlusõigust, järgides kõiki asjakohaseid sätteid, sealhulgas rakendussätteid, millega kehtestatakse asjakohane edutamissüsteem, mis käesoleval juhul sisaldab ka üleminekusätteid, nimelt üldiste rakendussätete II lisa. Selle põhjal palus ombudsman komisjonil selgitada, kuidas edutati lõpuks kaheksa ametnikku, kes ei saanud edutamiskünnisest 12 või vähem edutamispunkti (ja kes seega ei kogunud märgistamiseks minimaalset arvu edutamispunkte).

17. ja 30. juulil 2014 teatas komisjon ombudsmani büroole, et kaebust ei saa käsitleda mitteametliku uurimise raames.

18. 19. septembril 2014 algatas ombudsman ametliku uurimise. Ta palus komisjonil esitada arvamus väite kohta, et komisjon ei ole selgitanud, miks kaheksa ametnikku, kes ei olnud märgistatud, edutati järgmisele palgaastmele. Samuti teatas ta komisjonile ja kaebuse esitajale, et pärast seda, kui ta oli hoolikalt analüüsinud komisjoni 5. mai 2014. aasta otsust kaebuse esitaja artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse kohta, ei olnud piisavalt alust algatada uurimist erinevate väidete ja väidete kohta, mis puudutasid kaebuse esitaja enda reklaamimata jätmist.

19. Samuti palus ombudsman komisjonil oma arvamuses öelda, mis juhtub kaebuse esitaja nelja aasta jooksul kogutud 20 edutamispunktiga juhul, kui edutamist ei toimu. Ta märkis sellega seoses, et oma 5. mai 2014. aasta otsuses käsitles komisjon ainult olukorda, kus kedagi edutatakse (sellisel juhul edutamispunktid kaovad), kuid ei selgitanud, mis juhtub, kui ametnikku ei edutata.

20. Uurimise käigus sai ombudsman komisjoni arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja märkused vastuseks komisjoni arvamusele. Kaebuse esitaja saatis 25. märtsil ja 23. juunil 2015 ka täiendavad tähelepanekud. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

Väide kaheksa märgistamata AST-kategooria ametniku edutamise kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

21. Kaebuse esitaja väitis, et märgistamissüsteem on edutamise objektiivne kriteerium. Kuigi komisjon oli eiranud kaebuse esitaja märgistamist, oli ta selle asemel edutanud kaheksat liputa ametnikku. Kaebuse esitaja väitis ka, et tema edutamispunktid lakkavad olemast, ja küsis, millist hüvitist ta selle asemel saab.

22. Komisjon märkis oma arvamuses, et nende kaheksa ametniku teenete võrdlemine põhines personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 ja üldiste rakendussätete artikli 4 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidel, milleks on i) hindamisaruanded alates nende viimasest edutamisest, ii) nende töö käigus muude keelte kasutamine kui see, mille põhjaliku tundmise kohta nad on töölevõtmise ajal esitanud tõendid, ja iii) nende vastutuse tase. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üldiste rakendussätete artiklis 4 sätestatud, et teenete võrdlemine (mis põhineb eelkõige hindamisaruannetel, keeltel ja vastutuse tasemel) on edutamisotsuste peamine kriteerium. Liidu kohtud tunnistasid siiski, et võrdsete teenetega ametnike vahel valides võib ametisse nimetav asutus või ametiisik võtta täiendavalt arvesse ka muid kriteeriume, näiteks staaži palgaastmel (vt kohtuasi F-57/06, Hinderickx vs. nõukogu, punktid 46 ja 54).

23. Seetõttu ei kuulu lipukriteerium personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sätestatud oluliste kriteeriumide hulka. Käesoleval juhul järeldas ametisse nimetav asutus pärast seda, kui ta oli võrrelnud kaebuse esitaja hindamisaruandeid sama palgaastme edutatud komisjoni ametnike hindamisaruannetega, kes ei olnud märgistatud, et neil edutatud ametnikel olid kaebuse esitajast suuremad teened. Võrdsete teenete puudumise tõttu ei võtnud ametisse nimetav asutus arvesse muid kriteeriume, näiteks lipuriiki, millel oleks olnud üksnes täiendav roll.

24. Komisjon viitas üleminekusätetes sätestatud edutamiseeskirjadele (üldiste rakendussätete II lisa). Ta väitis, et nendest eeskirjadest nähtub selgelt, et ametisse nimetav asutus peab esitama selgituse/põhjenduse, kui ametnikku, kelle edutamispunkt jääb alla edutamiskünnise, ei ole edutamiseks esitatud ametnike nimekirjas. Olukord on aga teistsugune ametniku puhul, kes oli 12 edutamispunkti allpool edutamiskünnist, nagu kaebuse esitaja puhul. Sellisel juhul „teatab personali peadirektoraat sellest ametnikust oma peadirektoraadile” (artikli 1 lõige 2) ja „märgistatakse turvalises elektroonilises süsteemis seni, kuni ametnikku ei ole üldsätete kohaselt edutatud”(artikli 1 lõige 5).

25. Seega ei too kaheteist edutamispunkti tähistamine kaasa automaatset edutamist, samuti ei pea ametisse nimetav asutus põhjendama selle ametniku valimata jätmist. Kaebuse esitajale, kes oli märgistatud kaheteistkümne punktiga, juhiti tema peadirektoraadi tähelepanu, kuid seejärel ei esitanud tema peadirektoraat teda edutamiseks, kuna edutatud ametnikel olid kaebuse esitajaga võrreldes suuremad teened kooskõlas personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 ja üldiste rakendussätete artikli 4 lõikes 1 sätestatud peamiste kriteeriumidega.

26. Komisjon järeldas, et ta kasutas oma kaalutlusõigust õiglasel ja mõistlikul viisil nende kaheksa ametniku edutamisel, kellel ei olnud küll 12 edutamispunkti või vähem edutamiskünnisest, kuid kelle teened olid siiski suuremad kui kaebuse esitajal.

27. Seoses küsimusega, mis juhtuks kaebuse esitaja nn seljakotis kogunenud 20 edutamispunktiga, märkis komisjon, et 2012. aasta edutamise ja üldiste rakendussätetega muutus edutamissüsteem. Alates 1. jaanuarist 2012 on uue edutamissüsteemiga asendatud edutamispunktid ametisse nimetava asutuse iga-aastaste edutamisotsustega, mis põhinevad i) iga peadirektoraadi kõrgema juhtkonna ettepanekutel pärast iga peadirektoraadi toetuskõlblike ametnike teenete võrdlemist ja ii) ühisel edutamiskomiteel (tulemuste võrdlemine palgaastmete kaupa kogu komisjonis, et kontrollida peadirektoraatide ettepanekuid).

28. Vältimaks seda, et keegi jääb uuele müügiedendussüsteemile üleminekul kaotajaks, kehtestati mitu üleminekumeetmet (üldiste rakendussätete II lisa). Kaebuse esitaja puhul registreeriti vana süsteemi raames kogutud punktid kaebuse esitaja edutamistoimikus (Sysper2) ja kaebuse esitaja märgistati süsteemis kuni järgmise edutamiseni.

29. Komisjon lisas, et isegi kui kaebuse esitaja seljakotti oleks võimalik arvesse võtta, ei oleks see asjakohane, kuna personalieeskirjade muudetud artikli 45 lõikes 1 (mis jõustus 1. jaanuaril 2014) on ette nähtud, et ametnikke võib edutada üksnes siis, kui nad töötavad ametikohal, mis vastab ühele (personalieeskirjade) I lisa A jaos järgmise kõrgema palgaastme ametikohtade liikidest. Nagu on sätestatud määruse 1023/2013 põhjenduses 19, on tegevusüksuse AST kõrgeimad palgaastmed (nimelt AST 10 ja AST 11) reserveeritud piiratud arvule kõige suurema vastutusega ametnikele, kelle võib pärast vastava ametikoha avaldamist ametisse nimetada valikumenetluse teel.

30. Kaebuse esitaja väitis oma märkustes, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt lipuga tähistamine on üksnes täiendav kriteerium, on vale ja vastuolus komisjoni enda suunistega, milles hindamisaruanne ise (ja seega ka sellele antud punktid) on oluline kriteerium. Nagu Üldkohus oma otsuses Dittert märkis, on lipuga tähistamine objektiivne ja mõõdetav teenete kvantifitseerimine.

31. Kaebuse esitaja viitas ka määruse 1023/2013 (millega muudetakse personalieeskirju) põhjendusele 29, milles on sätestatud, et uute eeskirjade ja meetmete järkjärguliseks kohaldamiseks tuleks kehtestada üleminekukord, austades samal ajal enne personalieeskirjade muudatuste jõustumist tööle võetud töötajate omandatud õigusi ja õiguspäraseid ootusi.

32. Seega palus kaebuse esitaja ombudsmanil soovitada komisjonil oma otsus uuesti läbi vaadata ja edutada ta tagasiulatuvalt järgmisele palgaastmele.  

33. Täiendavates märkustes juhtis kaebuse esitaja ombudsmani tähelepanu Avaliku Teenistuse Kohtu 18. märtsi 2015. aasta otsusele kohtuasjas F-51/14 ja 3. juuni 2015. aasta otsusele kohtuasjas F-78/14, milles Avaliku Teenistuse Kohus otsustas, et edutatavate kolleegide võrdset, erapooletut ja objektiivset kohtlemist ei saa tagada ilma kodifitseeritud hindamismeetodita.

Ombudsmani hinnang

Sissejuhatav märkus uurimise ulatuse kohta

34. Ombudsman märgib, et oma kaebuses ombudsmanile esitas kaebuse esitaja kümme väidet ja kolm väidet seoses sellega, et ta ei edutanud end järgmisele palgaastmele. Ombudsman teatas juba oma 19. septembri 2014. aasta kirjas kaebuse esitajale ja komisjonile, et nende väidete ja väidete suhtes ei ole põhjust uurimist läbi viia. Ombudsman viitas eelkõige asjaolule, et kaebuse esitaja oli olnud oma palgaastmel neli aastat (mitte viis aastat, nagu väideti), mis oli madalam kui keskmine edutamise määr 20% või viis aastat.

35. Oma tähelepanekutes komisjoni arvamuse kohta pöördus kaebuse esitaja siiski tagasi oma reklaamist loobumise küsimuse juurde ja palus ombudsmanil soovitada komisjonil oma otsus uuesti läbi vaadata. Ombudsman peab siiski kinnitama, et selle küsimuse uurimine ei ole põhjendatud. Toimikust nähtub, et 2013. aasta edutamise käigus kogus kaebuse esitaja oma seljakotis 20 punkti. Kuna edutamiskünnis oli 30 punkti, oli kaebuse esitaja seega 10 punkti edutamiskünnisest. See tähendas, et üldiste rakendussätete üleminekusätete (artikli 1 lõiked 2 ja 5) alusel tuli kaebuse esitaja, kes oli juba märgistatud, juhtida tema peadirektoraadi tähelepanu. Üleminekusätetes ei ole siiski midagi, mis näeks ette, et ametnikku, kes on edutamiskünnisest 10 punkti kaugusel, tuleks automaatselt edutada,[4] rääkimata sellest, et ametisse nimetav asutus või ametiisik peaks sellisel juhul selgitama, miks ametnikku edutamiseks välja ei valita. Üleminekusätete artikli 1 lõigetes 3 ja 4 on nimelt ette nähtud, et ametisse nimetav asutus või ametiisik selgitab edutamiseks esitatud ametnike nimekirja kandmata jätmist üksnes juhul,„kui pärast teenete võrdlemist oli ametnik [...] viis [või kuus] edutamispunkti või vähem kui tema palgaastme edutamiskünnis”. Arvestades, et edutamiskünnis oli 30 punkti, tähendas see, et selline selgitus tuli esitada kõigi ametnike kohta, kes olid kogunud vähemalt 24 punkti ja keda ei olnud edutamiseks välja pakutud. On selge, et kaebuse esitaja ei olnud sellises olukorras. Seega ei olnud kaebuse esitajal vastupidiselt oma väidetele ja arvestades, et ta oli oma palgaastmel ühe aasta võrra madalam kui keskmine viieaastane edutamise määr ,, õiguspärast ootust, et ta edutatakse järgmisele palgaastmele. Seega ei ole põhjust uurida, kas kaebuse esitaja on ise reklaamist loobunud. Ombudsman käsitleb allpool kaebuse teist aspekti, nimelt väidet, et komisjon ei selgitanud, miks kaheksa ametnikku, kes ei olnud märgistatud, edutati järgmisele AST palgaastmele.

Hindamine

36. Enne kaebuse esitaja väite käsitlemist on oluline selgitada kohaldatavaid eeskirju, eelkõige üldiste rakendussätete ja selle üleminekusätete vahelist seost: 2013. aasta edutamise üksikasjalikud eeskirjad on sätestatud 14. novembri 2011. aasta üldistes rakendussätetes, sealhulgas selle II lisas, mis sisaldab üleminekusätteid. Need üldised rakendussätted asendasid varasemad, 18. juuni 2008. aasta üldised rakendussätted, millega nähti ette edutamispunktidel põhinev edutamismenetlus. 14. novembri 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 4 lõige 1 muutis seda ja nägi ette, et ametnike teenete võrdleval hindamisel peab ametisse nimetav asutus võtma arvesse eelkõige kolme järgmist asjaolu:

aruanded ametnike kohta, mis on koostatud pärast nende viimast edutamist või kui see ei ole võimalik, siis pärast nende töölevõtmist, eelkõige hindamisaruanded;

b) kui ametnikud kasutavad oma kohustuste täitmisel muid keeli kui nende (peamine) keel;

c) vajaduse korral vastutuse tase.

37. Lisaks oli üldiste rakendussätete artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et „[k]ui edutatavatel ametnikel on esimeses lõigus nimetatud kolme teguri põhjal võrdsed teened, võib ametisse nimetav asutus või ametiisik täiendavalt kaaluda muid tegureid”.

38. Ametnikele, kes sarnaselt kaebuse esitajaga olid kogunud edutamispunkte eelmiste, 18. juuni 2008. aasta üldiste rakendussätete alusel, nähti üleminekusätetega ette mõned lisaeeskirjad, mille eesmärk oli võtta neid edutamispunkte arvesse ja teavitada ametisse nimetavat asutust nendest ametnikest, kes olid kogunud minimaalse arvu punkte. Seetõttu on üleminekusätete artikli 1 lõigetes 2 ja 5 sätestatud, et ametnikud, kes on 12 edutamispunkti või vähem allpool künnist, i) märgistatakse ja ii) personali peadirektoraat teavitab neist oma peadirektoraati. See ei tähenda siiski, et edutamiseks saab esitada ainult neid ametnikke ja et edutamisest jäetakse välja ametnikud, kes ei ole jõudnud 12 või vähema edutamispunktini. Tegelikult väitis komisjon oma arvamuses õigesti, et märgistamine ei kuulu ametnike võrdleva hindamise oluliste kriteeriumide hulka. Vastupidiselt kaebuse esitaja väidetele ei viita üleminekusätted ka sellele, et märgistatud ametnikke tuleks eelisjärjekorras edutada.

39. Üleminekusätted nägid tõepoolest ette mõned lisatagatised, kuid ei jätnud kõrvale ega asendanud edutamise alust ennast, nagu see on sätestatud üldiste rakendussätete artikli 4 lõigetes 1 ja 2, milles korratakse personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sätestatut. Teisisõnu, ka ametnike puhul, kes sarnaselt kaebuse esitajaga olid kogunud edutamispunkte varasemate õigusnormide alusel, oli võrdleva hindamise aluseks endiselt üldiste rakendussätete artikkel 4, mitte märgistamine, mille eesmärk oli lihtsalt teavitada ametisse nimetavat asutust teatud ametnikest, kes olid kogunud minimaalse arvu edutamispunkte. Lisaks kehtestati üleminekusätetega mõned täiendavad meetmed nende ametnike jaoks, kellel on kogunenud edutamispunktid. Eelkõige oli artikli 1 lõikes 3 sätestatud, et „pärast teenete võrdlemist [tuleb mõista: üldiste rakendussätete artikli 4 alusel] ei ole ametnik, kes [...] jäi oma palgaastme edutamiskünnisest viie või vähema edutamispunkti võrra allapoole, edutamiseks esitatud ametnike nimekirjas [...], tuleb sellele nimekirjale lisada selgitus. Selgitus peab põhinema kõnealuse palgaastme teenete võrdlemisel. Nagu eespool märgitud, ei olnud selline selgitus kaebuse esitaja juhtumi puhul nõutav, sest ta ei olnud viie (või kuue) edutamispunkti võrra allpool künnist.

40. Eespool esitatud selgituste põhjal märgistamise eesmärgi kohta peaks ombudsman uurima kaebuse esitaja väidet, et komisjon ei selgitanud, miks kaheksat ametnikku, keda ei märgistatud ja kes olid kaebuse esitajaga samal palgaastmel, edutati.

41. Käesoleval juhul ilmneb, et edutamisel võeti arvesse 69 asjaomase teenistuse AST ametnikku ja edutati 20 ametnikku. 20 edutatud ametnikust 8 ei olnud märgistatud, mis tähendab, et nad ei olnud künnisest 12 või vähem edutamispunkti. Nagu eespool mainitud, ei takistanud see asjaolu nende edendamist. Kaheksast ametnikust kuuel oli kaebuse esitajaga sama staaž, nimelt neli aastat, samas kui kahel ametnikul oli üks aasta vähem staaži (kolm aastat).

42. Komisjon selgitas oma arvamuses, et vaatamata sellele, et need kaheksa ametnikku ei olnud edutamiskünnisest 12 punkti või vähem, olid nende teened kaebuse esitaja omadest suhteliselt suuremad. Viidates üldiste rakendussätete artikli 4 lõike 1 kõigile kolmele kriteeriumile (personaliaruanded, keelte kasutamine ja vastutuse tase), selgitas komisjon oma 5. mai 2014. aasta otsuses ka seda, miks teistel ametnikel olid kaebuse esitajast suuremad teened.

43. Eeltoodu põhjal järeldab ombudsman, et komisjon esitas piisava selgituse selle kohta, miks edutati 2013. aasta edutamise käigus järgmisele palgaastmele kaheksa ametnikku, kes ei olnud märgistatud. Toimikus sisalduva teabe põhjal näib, et komisjon ei ole oma kaalutlusõigust selles valdkonnas ilmselgelt vääralt kasutanud.

44. Seoses kaebuse esitaja seljakotile kogunenud 20 edutamispunktiga saab ombudsman üksnes märkida, et 14. novembri 2011. aasta üldiste rakendussätetega kehtestati uued edutamiseeskirjad, mis ei põhinenud enam edutamispunktidel, vaid iga-aastastel edutamisotsustel. Edenduspunktidel oli siiski jätkuvalt (piiratud) roll GIPSi üleminekusätete alusel (vt eespool). Neid üldiseid rakendussätteid kohaldati siiski ainult kuni 31. detsembrini 2013. Seega, nagu komisjon märkis, ei ole varasemate eeskirjade, nimelt 18. juuni 2008. aasta üldiste rakendussätete alusel kogutud edutamispunktidel enam väärtust ja seega ei saa neil olla mingit rolli tulevastes edutamismenetlustes. Ombudsman mõistab kaebuse esitaja pettumust selle asjaolu pärast, kuid kahjuks ei ole selle olukorra parandamiseks midagi.

Järeldus

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly

Strasbourg, 15. veebruar 2016

 

[1] Need üldised rakendussätted, mida kohaldati alates 2012. aasta edutamisest, asendasid 18. juuni 2008. aasta üldised rakendussätted ja neid kohaldati kuni 31. detsembrini 2013.

[2] Mõistet „rucksack“ kasutati vanade eeskirjade kohaselt selleks, et viidata ametniku poolt aastate jooksul kogutud edutamispunktide arvule.

[3] Kohtuotsus, Üldkohus, 30. november 2011, komisjon vs. Dittert, T-51/08 P, ECLI:EU:T:2011:702, punktid 54–55 ja 93.

[4] Vastavalt Üldkohtu otsusele kohtuasjas komisjon vs. Dittert on teenete kvantifitseerimisel põhineva edutamissüsteemi puhul (nagu iga-aastane edutamispunktide andmine endiste üldiste rakendussätete alusel) ametnike kogutud punktide arv nende edutamisel määrav selles mõttes, et edutamiskünnist ületavaid ametnikke edutatakse põhimõtteliselt ipso facto (punkt 93).