Lugupeetud kolleegid!

Kõigepealt aitäh, et mind kutsusid. Mul on au ja väga hea meel siin olla, arvestades selle töörühma olulist rolli minu büroo töös.

See muudab tänase mõttevahetuse eriti väärtuslikuks. Järgneva paari minuti jooksul käsitlen peamiselt kolme punkti: nõukogu tööga seotud küsimused, millega minu büroo tegeleb ja millest paljusid ma tean, siin arutatakse; läbipaistvus laiemalt; ning vajadus reformida määrust 1049.

Siis on mul hea meel teie küsimustele vastata.

Euroopa Ombudsman loodi Maastrichti lepinguga ja on nüüdseks tegutsenud üle kolmekümne aasta. Selle ülesanne on käsitleda haldusomavoli liidu institutsioonide, organite ja asutuste töös.

Nende kolme aastakümne jooksul on liit jõudnud peaaegu kõigisse kodanike eluvaldkondadesse alates kaitse- ja digipoliitikast kuni kliima ja rändeni. Saadud kaebused kajastavad seda arengut. Need näitavad, kuidas ELi haldusasutused iga uue vastutuse võtmisel toimivad ja kuidas kodanikud samal ajal reageerivad.

Kui ma 2025. aastal ametisse astusin, seadsin kaks prioriteeti, mis on eriti olulised seoses sellega, miks ma täna siin olen.

Esimene eesmärk on tugevdada meie töösuhteid ELi institutsioonidega, et kaebused lahendataks kiiresti ja õiglaselt ning leviksid head tavad. Teine eesmärk on prognoosida, kuidas muutuv liit mõjutab meie tööd, ning anda panus arutellu põhimõtete üle, millest liidu haldus peaks juhinduma.

Läbipaistvus – ja seda jõustavad eeskirjad – on mõlema keskmes.

Lubage mul alustada kaebustest, mida minu büroo käsitleb seoses nõukoguga.

Alates 2025. aasta algusest oleme saanud nõukogu vastu 20 kaebust ja algatanud 8 uurimist. Nagu teate, on enamik neist uurimistest seotud läbipaistvuse küsimustega, eelkõige üldsuse juurdepääsu juhtumitega, mida te töörühmas arutate.

Hiljutised üldsuse juurdepääsu juhtumid kajastavad väga tundlikke küsimusi, millega nõukogu tegeleb, näiteks Euroopa rahutagamisrahastu. Üks pooleliolev juhtum on seotud nõukogu keeldumisega avalikustada 14 dokumenti, mis sisaldavad Aafrika töörühma koosolekute protokolle.  Erandid, millele nõukogu viimati nimetatud juhul tugineb, puudutavad avalikku julgeolekut ja rahvusvahelisi suhteid ning poolte dokumentide puhul kaitse- ja sõjalisi küsimusi.

Kuid ma ütleksin tõepoolest, et enamik neist puudutab üldsuse juurdepääsu seadusandlikele dokumentidele, mille puhul võib vaid eeldada, et kohaldatakse kõrgeimaid läbipaistvusstandardeid.

Mainimist väärivad kaks varasemat juhtumit: üks oli seotud digiturgude määrusega ja teine digiteenuste määrusega.

Esimeses taotles ajakirjanike võrgustik juurdepääsu liikmesriikide esialgsetele märkustele ja küsimustele digiturgude õigusakti käsitleva seadusandliku ettepaneku kohta. Nõukogu keeldus juurdepääsu andmisest, väites, et avalikustamine kahjustaks tõsiselt tema otsustusprotsessi.

Teises taotles meediaväljaanne teabevahetust nõukogu õigustalituse, selle sisemiste töörühmade ja Euroopa Komisjoni vahel nii digiturgude määruse kui ka digiteenuste määruse teemal. Siinkohal tugines nõukogu eranditele, mis on seotud õigusnõustamise, tulevaste kohtumenetluste ja käimasoleva otsustusprotsessiga.

Mõlemal juhul leidis minu büroo, et nõukogu ei tõendanud piisavalt, kuidas avalikustamine kahjustaks tõsiselt kaitstud huve, rõhutades, et üldsuse õigeaegne juurdepääs seadusandlikele dokumentidele on äärmiselt oluline, et kodanikud saaksid kasutada oma aluslepingul põhinevat õigust osaleda ELi demokraatlikus elus.

Kuigi nõukogu andis lõpuks juurdepääsu, tähendas see, et dokumendid ei olnud enam üldsuse kaasamiseks kasulikud, ja seetõttu kinnitas minu büroo oma järeldust haldusomavoli kohta.

2023. aasta omaalgatuslikus uurimises selle kohta, kuidas nõukogu menetleb taotlusi üldsuse juurdepääsuks seadusandlikele dokumentidele, leidsime, et kuigi nõukogu avalikustab suure hulga seadusandlikke dokumente, kohaldatakse erandeid sageli liiga laialt, esitamata – nagu nõuab ELi kohtute praktika – konkreetseid tõendeid avalikustamisega kaasnevate riskide kohta. Nagu te teate, on Euroopa Kohus selles osas eriti nõudlik.

Sellega seoses on mul hea meel öelda, et nõukogu reageeris positiivselt ja konstruktiivselt, isegi kui ta ei käsitlenud kõiki meie ettepanekuid. Eriti julgustav on see, et nõukogu on edastanud ombudsmani otsuse kõikidele delegatsioonidele ja oma peasekretariaadi kõikidele osakondadele. Samuti märgin huviga ära nõukogu jõupingutused oma ennetava läbipaistvuse parandamiseks, eelkõige nõukogu otsuse teha ringlusse laskmisel üldsusele kättesaadavaks täiendavad seadusandlikud dokumendid. COREPERi poolt 2020. aastal heaks kiidetud lähenemisviis õigusloome läbipaistvuse suurendamisele oli märkimisväärne samm edasi ja ma olen loomulikult huvitatud kõigist hilisematest algatustest.

Tulevikku vaadates loodan siiski, et kaebused jätkuvad kolmes valdkonnas: seadusandlikud dokumendid märkega „LIMITE“ arutelude ajal; liikmesriikide seisukohtade ebapiisav registreerimine või avalikustamine; ning kolmepoolsete kohtumiste läbipaistmatus.

Viimase punktiga seoses uurin praegu kaebust kavandatud roheväidete direktiiviga seotud kolmepoolsete läbirääkimiste dokumentide redigeerimise kohta.

Ma arvan, et me kõik nõustume, et demokraatlik kontroll nõuab kõrgeid läbipaistvuse standardeid. Kodanikel peaks olema võimalik mõista seisukohti, mida nende valitsused võtavad kaasseadusandjatena liidu tasandil.

Samal ajal tunnistan, et läbirääkimised vajavad ruumi. Igal seadusandlikul menetlusel on oma dünaamika, mida kujundavad asjaomane sektor ja laiem huvide tasakaal. Tõhus otsuste tegemine nõuab teatavat paindlikkust.

Ent kui kodanikud teavad, mida nende valitsused nõukogus kaitsevad, teevad nad enamat kui järgivad liitu – nad osalevad selles.

Läbipaistvus ei ole otsuste tegemisel kõrvalise tähtsusega. See on selle lahutamatu osa, nagu nõuab demokraatlik põhimõte.

Just seepärast väärivadki positiivsed arengud esiletõstmist.

Mul oli väga hea meel, et institutsioonidevaheline ELi õiguse jälgija – nõukogu, parlamendi ja komisjoni ühisprojekt – sai minu büroo 2026. aasta hea halduse auhinnaga avaliku halduse tipptaseme auhinna. Ühes kohas näitab see kodanikele, kus on iga seadusandliku tavamenetluse kohane ettepanek, kas ja millal on toimunud kolmepoolsed kohtumised ning millised dokumendid on kättesaadavad kõigilt kolmelt institutsioonilt.

Mul on hea meel ka selle üle, et nõukogu on valmis meie järeldusi arvesse võtma. Peatselt teatan Euroopa Parlamendile, et nõukogu on oma 2025. aasta järelmeetmetes võtnud vastu 100 % minu büroo soovitustest.

See on oluline – ja mitte ainult minu büroo tõhususe seisukohast. Kui institutsioon reageerib tähelepanekule, näitab ta kodanikele, et neid on ära kuulatud: et nende probleemist on aru saadud ning et administratsioon on valmis kurssi korrigeerima ja kohanema nende ootuste ja õigustega.

Kaebus on usaldusakt – ombudsmani vastu, kuid veelgi enam süsteemi kui terviku vastu.

Suur osa sellest, mida ma siiani kirjeldasin, taandub lihtsale ja peaaegu ilmsele ootusele. Oluliste otsuste tegemisel soovib üldsus teada, kes oli laua taga, milliseid tõendeid kaaluti ja kelle nimel. Läbipaistvus tagab, et seadusi ei kehtestata mitte ainult kodanike jaoks, vaid võimaluse korral koos nendega. Lõppkokkuvõttes annab just see õigusloomele legitiimsuse.

Enamasti usun, et ELi institutsioonid teevad kodanike teavitamisel head tööd. Kuid 2001. aastal loodud süsteem näitab pragusid – ja need praod laienevad.

Eeskiri 1049 koostati pabertoimikute ja füüsiliste arhiivide maailma jaoks. Täna võivad läbirääkimised toimuda tekstisõnumiga; juhtimine põhineb andmevoogudel, mis ei jäta paberijälge; Mõningaid otsuseid kujundavad isegi algoritmid. Tagasi paberile ei lähe.

Seega on küsimus selles, kas veerand sajandit tagasi loodud raamistik suudab digitaalajastul endiselt vastutust tagada.

Aastate jooksul on Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Ombudsman välja töötanud märkimisväärse hulga kohtupraktikat ja „ombudsprudentsi“, laiendades digieelset seadusandlikku teksti, et see vastaks praegusele tegelikkusele: alates sellest, mida loetakse „dokumendiks“, kuni selleni, kus on iga erandi piirid.

Alles eelmisel nädalal nõukogu korraldatud institutsioonidevahelisel seminaril üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele kuulasid ELi administratsiooni esindajad ära Üldkohtu kohtuniku ja ma selgitasin, kuidas meie menetluses olevad kohtuasjad annavad määruse sätetele sisu.

Määrus on osutunud vastupidavaks. Kuid vastupanuvõime ei ole sama mis tõhusus. Esile kerkivad kolm probleemi.

Esimene on selgus. Süsteemil puudub see nii kodanike kui ka institutsioonide jaoks. Liiga sageli käsitletakse taotlusi riskijuhtimise kaudu. Kodanikud peavad viitama kohtuotsustele, ombudsmani järeldustele ja sisesuunistele – mis mõnikord muutuvad – lihtsalt selleks, et esitada oma seisukoht. Kellelgi ei tohiks olla vaja saada ELi õiguse eksperdiks, et saada dokument, mida tal on õigus näha, ning kedagi ei tohiks sundida esitama kaebust minu büroole ega pöörduma Üldkohtusse, mis võib olla keeruline ja keerukas.

Teine on erandite kasutamine. Need eksisteerivad mõjuvatel põhjustel ning liidul, mis on läbi elanud finantskriisi, rändesurve, pandeemia ja nüüd ka sõja lähiümbruses, on tõelised huvid, mida kaitsta. Kuid erandeid loetakse sageli liiga laialt, lähtudes ebamäärastest ja abstraktsetest põhjendustest, sealhulgas argumentidest, mille Euroopa Kohus on juba tagasi lükanud, nagu välise surve oht või avalik väärtõlgendus.

Ja kolmas on aeg. Inimesed ootavad nüüd teavet ühe nupuvajutusega. Esialgse taotluse puhul kuni kuus nädalat ja kordustaotluse puhul veel kuni kuus nädalat on tähtajad, millest paljud kodanikud lihtsalt aru ei saa. Ja ometi on mõnedel institutsioonidel tõsiseid raskusi nendest tähtaegadest kinnipidamisega, mõnikord ületades neid kuude, kui mitte aastate kaupa.

Vajame selgemaid, täielikumaid ja ajakohasemaid eeskirju, mis kajastavad tänapäeva tehnoloogiat ja seda, kuidas otsuseid tegelikult tehakse, ning mis tagavad ennetava läbipaistvuse täieliku ja õigeaegse saavutamise. Õigusselgus ja prognoositavus teenivad kodanike huve. Need teenivad ka eeskirju kohaldavaid isikuid, sealhulgas käesolevat töörühma.

Tean, et mõned ei soovi määrust uuesti avada. Mõned kardavad, et see võib kaasa tuua raskemad kohustused; teised kardavad praegusest vähem läbipaistvat süsteemi. Need mured on arusaadavad. Kuid nad alahindavad seismise kasvavaid kulusid.

Usun siiski, et selle arutelu aeg on käes. Me ei peaks seda kartma. Peaksime kasutama võimalust luua parem läbipaistvusraamistik, mille keskmes on kodanikud ja nende õigus teada.

Enne kui ma lõpetan, paar sõna Euroopa ombudsmanide võrgustiku kohta. Minu büroo ei ole ainus, kes edendab head haldust kogu Euroopa Liidus.

Riiklikel ja piirkondlikel ombudsmanidel on oluline roll igas teie liikmesriigis ning meie koostöö tugevdamine võrgustiku kaudu on üks minu prioriteete.

Kuna võrgustik tähistab sel aastal oma 30. aastapäeva, avaldame aruande kolme aastakümne pikkuse ühise töö kohta hea halduse nimel kogu liidus. See näitab, et kuigi ombudsmanid ei saa teha siduvaid otsuseid, on nad aidanud tagada ELi õigusest tulenevate õiguste ja kohustuste austamise, sekkudes kogu ELi ulatuses ja näidates, kui otseselt see kodanike igapäevaelu kujundab.

Daamid ja härrad,

Näen tänast kohtumist võimalusena tugineda avatud, läbipaistvale ja pragmaatilisele koostööle nõukogu ja minu büroo vahel.

Lõppkokkuvõttes tähendab läbipaistvus enamat kui dokumente, menetlusi või eeskirju. Küsimus on usalduses ja selle tagamises, et kodanikud näeksid, kuidas tehakse nende elu mõjutavaid otsuseid.

Loodan, et saame jätkata koostööd, et seda usaldust tugevdada ja luua läbipaistvusraamistik, mis vastab praegusele tegelikkusele, hoides samal ajal kesksel kohal kodanikke ja nende õigust teada.

Ootan huviga teie küsimusi ja arutelu.

Tänan teid.