Taust

1. Kaebuse esitaja on endine komisjoni ametnik. 2010. aasta jaanuaris võttis ta ühendust Euroopa Pettustevastase Ametiga (OLAF), et küsida, kas komisjon on algatanud või kavatseb algatada distsiplinaarmenetluse komisjoni kõrge ametniku suhtes, kes Sunday Timesi artikli kohaselt kohtus Hiina ärimeestena tegutsevate ajakirjanikega ja edastas neile konfidentsiaalset teavet.[1] 2010. aasta veebruaris teatas OLAF kaebuse esitajale, et on algatanud juurdluse. Ta lisas, et distsiplinaarmenetluse algatamise küsimus sõltub tema uurimise tulemusest.

2. 28. oktoobril 2010 saatis kaebuse esitaja komisjoni presidendile kirja, milles küsis, kas ta kavatseb algatada selles küsimuses distsiplinaarmenetluse, või kui ei, siis põhjendas oma otsust.

3. Komisjon märkis oma 30. novembri 2010. aasta vastuses, et „vastutavad talitused on võtnud kõik vajalikud meetmed olukorra lahendamiseks”. Ta ei saanud siiski kaebuse esitajale rohkem teavet anda, sest tegemist oli „konfidentsiaalse isikliku küsimusega, mida ei saa avaldada kolmandatele isikutele”.

4. Kaebuse esitaja ei olnud selle vastusega rahul. Seega pöördus ta ombudsmani poole.[2]

Väide, et komisjon ei vastanud kaebuse esitajale nõuetekohaselt ja palus tal juhul, kui ta ei kavatsenud algatada distsiplinaarmenetlust, selgitada oma põhjendusi

Ombudsmani lahendusettepanek

5. Pärast kaebuse läbivaatamist, komisjoni toimikuga tutvumist ning komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute saamist tegi toonane ombudsman 28. juunil 2013 järgmise ettepaneku lahenduse leidmiseks:

„Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma esialgse keeldumise esitada mis tahes teavet vastuseks kaebuse esitaja küsimusele, kas ametniku suhtes on võetud distsiplinaarmeetmeid.”

6. Oma analüüsis leidis toonane ombudsman, et komisjon oli õiguslikult korrektne, kui ta märkis, et ta ei saa anda kaebuse esitajale mingit teavet selle kohta, kas ta oli algatanud distsiplinaarmenetluse endise ametniku (kes oli selles etapis pensionile jäänud) suhtes, välja arvatud juhul, kui kaebuse esitaja suudab tõendada, et endise ametniku isikuandmete edastamine talle oli vajalik. [3] Tollane ombudsman leidis siiski, et selle juhtumi konkreetsed asjaolud nõuavad nüansirikkamat lähenemisviisi. Esiteks oli piisav teave juhtumi kohta, sealhulgas endise ametniku nimi, juba avalikult kättesaadav Sunday Timesi artiklist ja kahest kohtuasjast, mille endine ametnik oli oma täisnime kasutades esitanud. Teiseks märkis ombudsman, et Avaliku Teenistuse Kohus oli märkinud, et kuigi administratsioonil on kohustus hoolitseda oma ametnike heaolu eest ja seega ei saa ta anda juurdluste kohta rohkem teavet kui vaja, tähendas kasvav "vastutuskultuur", et "ametnikud ja muud teenistujad, kes töötavad vastutavatel ametikohtadel sellises administratsioonis nagu komisjon, peavad võtma arvesse võimalikku põhjendatud vajadust edastada üldsusele teatavat teavet." [4] Kolmandaks leidis ombudsman, et kui komisjon oleks selles küsimuses distsiplinaaruurimised tegelikult lõpetanud, oleks tal nüüd võimalik teavet anda.

Komisjoni vastus lahenduse ettepanekule

7. Komisjon väitis, et ta ei saa anda teavet selle kohta, kas endise ametniku suhtes on võetud distsiplinaarmeetmeid. Ta märkis, et teave, mida kaebuse esitaja oli palunud, ei olnud juba avalikult kättesaadav ning seda ei olnud võimalik „kiiresti avastada”. Ta märkis, et nii pressiteadetes kui ka Avaliku Teenistuse Kohtu otsustes kohtuasjades F-80/08 või F75/09, mis puudutasid asjaomast ametnikku, viidati nende kohtuasjade aluseks olevatele väidetavatele asjaoludele, OLAFi juurdlusele ja komisjoni võetud distsiplinaarmeetmetele. Avalikult kättesaadavas teabes ei avaldatud aga teavet komisjoni võimalike distsiplinaarmeetmete kohta.

8. Üldisemalt rõhutas komisjon, et teabe avalikustamine võimalike distsiplinaarjuhtumite kohta võib kahjustada mis tahes menetluse õiglast läbiviimist, kui see algatatakse. Samuti võib see kahjustada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kui väidetavad faktilised asjaolud on kriminaalmenetluses vaidluse all. Korrakohase õigusemõistmise ohustamata jätmine on ilmselgelt ülimuslik kaebuse esitaja võimalike huvide suhtes, isegi kui ta on seda tõendanud, mis (komisjoni sõnul) nii ei olnud.

9. Samuti märkis komisjon, et selle teabe avalikustamine kaebuse esitajale võib rikkuda ametniku õigust eraelu puutumatusele, eelkõige juhul, kui kaebuse esitaja käsitles seda ebakohaselt või avalikustas selle täiendavalt. Kaebuse esitaja ei ole täitnud andmekaitse-eeskirjades nõutavat teadmisvajaduse kriteeriumi, st ta ei ole tõendanud, et tal oleks konkreetselt olnud vaja seda teavet saada. Ta lisas, et ta ei ole tõendanud, miks peaks tema võimalik vajadus olema suurem kui komisjoni kohustus kaitsta endise ametniku eraelu puutumatust, nagu see on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja määruses 45/2001 isikuandmete kaitse kohta.

10. Komisjon järeldas, et kõnealuse teabe avalikustamine kaebuse esitajale ei ole põhjendatud. Seetõttu teatas ta, et ei saa nõustuda ombudsmani lahenduse ettepanekuga. Ta märkis, et kõige rohkem sai ta kinnitada, et ta reageeris, kui ajaleht teatas endise ametniku vastu esitatud süüdistustest: ta peatas ametniku ametikoha, kuna väited olid väga tõsised. Seejärel tühistas Avaliku Teenistuse Kohus selle peatamise menetluslikel põhjustel. Asjaomane ametnik jäi vahepeal pensionile ega tööta enam komisjonis. See teave on üldkasutatav. Käesoleva juhtumi üksikasjade kohta märkis komisjon, et ta ei saa eespool nimetatud põhjustel märkusi esitada.

11. Komisjon ütles, et ta saab ombudsmanile üldiselt kinnitada, et ta tegeleb kõigi juhtumitega, kus töötaja rikub eeskirju ja kohustusi, ning võtab tuvastatud faktidel ja õigusel põhinevaid asjakohaseid meetmeid. Ta täpsustas, et kui distsiplinaarkaristus on põhjendatud, ei takista ametniku pensionile jäämine Euroopa institutsioonil distsiplinaarkaristust rakendamast.

Kaebuse esitaja vastus

12. Oma vastuses komisjoni arvamusele kordas kaebuse esitaja oma seisukohta, et komisjon kaitseb üht komisjoni kõrgemat ametnikku tsensuuri abil ja keeldudes algatamast distsiplinaarmenetlust endise ametniku suhtes, kes oli toime pannud tõsise ametialase rikkumise, mis kahjustas komisjoni mainet. Kaebuse esitaja väljendas seisukohta, et komisjon ei tee ombudsmaniga kunagi koostööd juhtumite puhul, mis paljastavad tõsise haldusomavoli ning isegi korruptsiooni ja muu kuritegeliku käitumise. Ta ei nõustunud seisukohaga, et endise ametniku õigus eraelu puutumatusele takistab komisjoni selgitamast oma otsuste põhjendusi. Endise ametniku ametist kõrvaldamise otsuses kvalifitseeris komisjon ise selle ametniku tegevuse „raskeks ametialaseks eeskirjade eiramiseks”. Kaebuse esitaja väitis, et kõnealused asjaolud ei ole enam pelgalt väited, vaid need on kohtus juba tuvastatud.

Ombudsmani täiendav hinnang

Teine kontroll

13. 2015. aasta juulis kontrollisid ombudsmani talitused komisjoni toimikut teist korda, et teha kindlaks, kas ja milliseid meetmeid oleks komisjon vahepeal võtnud. Lisaks oli selle kontrolli eesmärk kontrollida, kas aja möödudes kehtivad jätkuvalt komisjoni tuvastatud avalikustamise takistused.

14. Kontrolli käigus saadud teabe põhjal veenis ombudsmani komisjoni seisukoht. Ombudsman nõustus komisjoni seisukohaga, et 2013. aasta oktoobris, kui ta vastas lahenduse ettepanekule, ei olnud komisjonil võimalik avaldada kaebuse esitajale üksikasju komisjoni võetud meetmete kohta, kahjustamata eespool punktis 8 nimetatud huve. Lisaks nõustus ombudsman pärast seda kontrolli ja selle konkreetse juhtumi käsitlemise põhjal, et komisjon näis olevat põhjendatud, kui ta tegi avalduse, et „üldiselt võib komisjon ombudsmanile kinnitada, et ta tegeleb kõigi juhtumitega, kus töötaja rikub eeskirju ja kohustusi, ning teeb tuvastatud faktide ja õigusaktide põhjal asjakohased järeldused. Kui distsiplinaarkaristus on põhjendatud, ei takista pensionile jäämine Euroopa institutsioonil seda jätkamast.”

15. Kaebuse esitajale saadeti kontrolliaruanne koos üleskutsega esitada selle kohta märkusi.

16. Oma märkustes selle aruande kohta asus kaebuse esitaja seisukohale, et kontrolliaruandes „ei esitatud mingit teavet” komisjoni võetud meetmete kohta ega „ilmnenud ühtegi asjaolu”, mis võimaldaks tal mõista järeldusi, mida ombudsman oli kontrolli põhjal teinud. Ta kahtles, kas ombudsmani töötajad olid komisjoni dokumente piisavalt hoolikalt uurinud. Samuti süüdistas ta ombudsmani ja tema töötajaid selles, et nad ei ole erapooletud.

Ombudsmani analüüs

17. On oluline, et ELi institutsioonid tegutseksid võimalikult avalikult ja annaksid kodanikele oma tegevuse kohta võimalikult palju teavet. See läbipaistvuse üldpõhimõte ei ole siiski teatavate piiranguteta.

18. Kõnealuse juhtumi puhul oli ombudsman varem olnud seisukohal, et „enamik asjakohaseid fakte” olid juba avalikud. Komisjoni toimikute teise kontrollimise käigus on siiski selgunud, et teatavad olulised asjakohased faktid ei ole juba avalikud. See teave on oma olemuselt selline, et ombudsman järeldab, et komisjon ei saa praegu seda teavet avalikustada. Ombudsman järeldab ka, et üksikasjaliku teabe esitamine selle teabe avalikustamata jätmise põhjuste kohta ei oleks võimalik ilma teabe põhiolemust avalikustamata.

19. Selles osas juhindub ombudsman Euroopa kohtute praktikast [5]. Kuigi on olemas üldine nõue, et ELi asutused peaksid selgitama oma tegevust ja otsuseid selgelt ja ühemõtteliselt, võib esineda üksikjuhtumeid, kus selgituste andmise ulatus on piiratud. Selline stsenaarium esineb näiteks ka määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumenditaotluste puhul. Dokumentidega tutvumise taotluse puhul, kui asjaomane institutsioon keeldub dokumentidega tutvumise võimaldamisest, peab ta igal üksikjuhul tema käsutuses oleva teabe põhjal tõendama, et dokumendid, millega tutvumist taotletakse, kuuluvad tõepoolest määruses nr 1049/2001 loetletud erandite alla. Siiski võib osutuda võimatuks põhjendada konfidentsiaalsuse vajadust iga üksiku dokumendi puhul, ilma et avalikustataks dokumendi sisu ja kahjustataks seeläbi erandi eesmärki ennast.

20. Ombudsman mõistab, et seaduse kohaselt ei ole tal võimalik esitada põhjalikumat selgitust selle kohta, miks ta on nüüd veendunud, et komisjonil on õigus võtta seisukoht, mille ta on käesoleval juhul võtnud. Ombudsmani põhikirja artikli 4 lõike 1 kohaselt on ombudsman ja tema töötajad, nagu kõik ELi töötajad, seotud konfidentsiaalsuskohustusega, mis kajastub nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 339 [6]. Sellest tulenevalt ei tohi ombudsman avaldada ombudsmani uurimiste käigus saadud teavet ega dokumente, eelkõige juhul, kui see teave on salastatud, või „mis tahes teavet, mis võib kahjustada kaebuse esitajat või mis tahes muud asjaomast isikut...”.

21. Ombudsmani institutsioonile üldiselt on iseloomulik, et ombudsmanil on eelisjuurdepääs ombudsmani uurimise läbiviimiseks vajalikule teabele ja dokumentidele. Enamikul juhtudel on ombudsmanil võimalik uurimisaruande või -otsuse avaldamisel edastada vähemalt sisu sellest, mida ombudsman on esitatud teabest või dokumentidest õppinud. Mõnel üksikul juhul, nagu ka käesoleva uurimise puhul, ei ole ombudsmanil võimalik üksikasjalikult avalikustada, mida ta on esitatud dokumentidest või teabest õppinud. Viimati nimetatud juhtudel peavad kaebuse esitaja ja üldsus üldiselt usaldama ombudsmani ausust ja sõltumatust. Käesoleva uurimise puhul on kaebuse esitaja väljendanud usalduse puudumist ombudsmani vastu. See on kahetsusväärne, kuid ei õigusta ombudsmani mis tahes kõrvalekaldumist õiguslikest kohustustest, mis on talle siduvad.

22. Kokkuvõtteks leiab ombudsman, et komisjonil oli õigus, kui ta märkis, et ta ei saa kaebuse esitajale täiendavat teavet avaldada. Hoolimata sellest, et kaebuse esmakordsest esitamisest 2011. aastal on möödunud teatav aeg, leiab ombudsman, et komisjonil ei ole isegi praegu võimalik kaebuse esitaja soovitud teavet avalikustada. Seetõttu lõpetab ta selle juhtumi haldusomavoli tuvastamata.

Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman kaebuse järgmise järeldusega:

Haldusomavoli ei ole esinenud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly

Strasbourg, 22.12.2015

[1] Selle aluseks olevad asjaolud on üksikasjalikult esitatud Avaliku Teenistuse Kohtu otsuses kohtuasjas F-80/08: Wenig vs. komisjon (ECR – personaliasjad 2009 I-A-1-00479; II-A-1-02609, punktid 11–24). Avaliku Teenistuse Kohus tühistas menetluslikel põhjustel komisjoni otsuse ametnik ajutiselt teenistusest kõrvaldada.

[2] Lisateave kaebuse tausta, poolte argumentide ja ombudsmani uurimise kohta on ombudsmani lahendusettepaneku täistekstis, mis on kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/correspondence.faces/en/61721/html.bookmark .

[3] Otsus kohtuasjas F-30/08: Nanopoulos vs. komisjon, punkt 171.

[4] F-23/05: Jean-Louis Giraudy vs. komisjon, FP-I-A-1, lk 121; FP-II-A-1, lk 657, punktid 161–165.

[5] Otsus liidetud kohtuasjades T-355/04 ja T-446/04: Co-Frutta vs. komisjon (EKL 2010, lk II, punktid 99–101).

[6] Liidu institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ning liidu ametnikud ja muud teenistujad ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, eelkõige informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente.