Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja alustas tööd Euroopa Investeerimispangas (EIP) Luxembourgis 2015. aasta augusti keskel. Tema nelja-aastase lepingu suhtes kohaldati kuuekuulist katseaega. Kaebuse esitaja kolis koos oma kahe lapsega Luksemburgi ja pani nad selle riigi erakooli.

2. Esimese kuue kuu jooksul, mil kaebuse esitaja töötas, kiusas ja ahistas tema otsene ülemus teda psühholoogiliselt. Ta ei olnud rahul oma ülemuse vahehindamisega.

3. 15. jaanuaril 2016 teatati kaebuse esitajale, et tema katseaeg ei olnud edukas ja tema tööleping lõpeb 15. veebruaril 2016.

4. 15. veebruaril 2016 EIP-le saadetud kirjas (mis saadi kätte 16. veebruaril 2016) vaidlustas kaebuse esitaja advokaat kaebuse esitaja lepingu lõpetamise ja teatas, et kaebuse esitaja kavatseb alustada EIP personalieeskirjade artiklis 41 sätestatud lepitusmenetlust [1].

5. 29. veebruaril 2016 vastas EIP, et kaebuse esitajal ei ole enam õigust alustada lepitusmenetlust, kuna see on reserveeritud EIP töötajatele. Ta lisas, et ta oleks pidanud alustama menetlust enne lepingu tegelikku lõpetamist. Kuna ta seda ei teinud, leidis institutsioon vaatamata EIP õigusosakonna sellekohasele nõuandele, et tema taotlus alustada lepitusmenetlust on vastuvõetamatu.

6. Pärast seda, kui kaebuse esitaja oli saatnud EIP presidendile 23. veebruaril ja 10. märtsil 2016 kaks kirja [2] (mida näis olevat eiratud), esitas ta 13. aprillil 2016 kaebuse Euroopa Ombudsmanile. Ta väitis, et i) teda on ahistatud ja kiusatud, ii) ta on õigusvastaselt vallandatud ja iii) ta on saanud ebaõigesti kohaldatud kaebemenetluse kohta ebaõiget teavet. Euroopa Ombudsman algatas uurimise kaebuse kolmanda aspekti kohta. Ta palus EIP-l vastata väitele, et ta oli ekslikult keeldunud kaebuse esitajale kohaldamast panga personalieeskirjade artiklis 41 sätestatud menetlust.

7. Oma (esialgses) vastuses ombudsmanile väitis EIP, et kogu vajalik teave menetluse alustamise kohta anti kaebuse esitajale 21. jaanuari 2016. aasta koosolekul. Lisaks tegi EIP 2. mai 2016. aasta kirjas ettepaneku maksta endisele töötajale ühe kuu töötasu. EIP täpsustas, et ta tõlgendab EIP personalieeskirjade artiklit 41 nii, et see on kohaldatav tegevtöötajatele, mitteaktiivsetele töötajatele (palgata puhkusel olevad töötajad) ja EIP pensioni saavatele endistele töötajatele. EIP ei algata siiski lepitusmenetlust, kui seda taotlevad endised töötajad, kes on lõpetanud oma töösuhte EIPga. Viimased võivad taotleda, et nende juhtumit käsitletaks lepitusmenetluses kuni kuupäevani, mil lõpeb nende töösuhe EIPga [3].

Panga personalieeskirjade artikli 41 kohase menetluse põhjendamatust kohaldamisest keeldumine

Ombudsmani lahendusettepanek

8. Lahenduse pakkumisel võttis ombudsman arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi. Märkides, et ELi õiguse autoriteetne tõlgendamine on ainult Euroopa Liidu Kohtu pädevuses, leidis ombudsman, et EIP personalieeskirjade artikli 41 tõlgendus on vale.

9. Ombudsman märkis, et artiklis 41 ei eristata töötavaid ja endisi töötajaid (kes ei saa EIP pensioni). Samuti leidis ta, et selle artikli sõnastus ei toeta EIP argumenti, et selliste isikute nagu kaebuse esitaja õigus algatada lepitusmenetlus lõpeb kohe pärast töölepingu lõppemist. EIP tõlgendus näib olevat vastuolus ka patere legem quam ipse fecisti [4] põhimõttega, mille kohaselt peab iga asutus järgima oma eeskirju. Seda seetõttu, et EIP personalieeskirjade artikli 41 vastuvõtmisega võttis EIP endale kohustuse püüda lahendada mis tahes laadi vaidlused EIP ja tema (praeguste või endiste) töötajate vahel vastastikusel kokkuleppel lepitusmenetluse teel.

10. Ombudsman pidas äärmiselt oluliseks võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist. Ombudsmani sõnul viib EIP artikli 41 tõlgendus tegelikult olukorrani, kus töötajaid, kellel on piisavalt õnne, et algatada lepitusmenetlus enne nende lepingute lõppemist, koheldakse paremini kui neid, kes ei saa seda teha (näiteks seetõttu, et neid kahjustav meede võetakse mõni päev enne nende lepingu lõppemist). Oma esialgseid järeldusi silmas pidades tegi ombudsman EIP-le järgmise lahenduse ettepaneku:

„Ombudsman teeb EIP-le ettepaneku i) pidada vastuvõetavaks kaebuse esitaja 10. märtsi 2016. aasta lepitustaotlust EIP personalieeskirjade artikli 41 alusel ja ii) algatada viivitamata lepitusmenetlus.

Lepitusmenetlus peaks hõlmama väidetava ebaõiglase vallandamise ja väidetava ahistamise küsimusi.

Lisaks teeb ombudsman ettepaneku, et täiendava hea tahte märgina peaks EIP maksma kaebuse esitajale lisakuupalka, nagu soovitas EIP oma 2. mai 2016. aasta kirjas. Kõnealune makse tuleks teha võimalikult kiiresti, ilma et see piiraks EIP personalieeskirjade artikli 41 kohase lepitusmenetluse lõpptulemust.”

11. Oma vastuses ombudsmanile märkis EIP, et nõustub ombudsmani ettepanekuga algatada ebaõiglase vallandamise küsimuses artikli 41 kohane lepitusmenetlus. Ahistamise küsimuses tegi EIP kaebuse esitajale ettepaneku alustada erimenetlust, mida reguleerib „väärikus töökohal“ poliitika, kuna see poliitika reguleerib EIP-s ahistamise kohta esitatud väidete uurimist. Samuti nõustus EIP maksma kaebuse esitajale täiendavat kuupalka. Lisaks tegi ta ettepaneku hüvitada kaebuse esitajale tema laste õppekulud kuni 2016. aasta juulini pärast asjaomaste arvete kättesaamist. EIP teavitas kaebuse esitajat eespool nimetatust eraldi kirjas.

12. Kaebuse esitaja oli uurimise tulemusega esialgu väga rahul. Ta avaldas ombudsmanile ja tema töötajatele nende töö eest sügavat tänu. Hiljem aga teatas ta ombudsmanile, et ta ei ole rahul sellega, kuidas EIP viib läbi väärikust töökohal käsitlevat menetlust. Ta küsis eelkõige, kas tema juhtumit käsitletakse konfidentsiaalselt.

Ombudsmani hinnang pärast lahenduse ettepanekut

13. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et uurimine puudutas panga suutmatust algatada lepitusmenetlust. Pank nõustus selle menetluse läbi viima seoses väidetava ebaõiglase vallandamisega ja tegi ombudsmani soovitatud maksed kaebuse esitajale. Samuti tegi ta ettepaneku hüvitada kaebuse esitajale tema laste õppemaksud. Ombudsman tervitab EIP otsust. Lisaks peab ta mõistlikuks panga selgitust, et ta ei saa ahistamisküsimust lepitusmenetluse raames uurida, sest neid küsimusi reguleerivad muud eeskirjad, nimelt panga väärikuspoliitika.

14. Kuna ombudsmani uurimine keskendus üksnes lepitusmenetlusele, ei laienda ombudsman seda praeguses etapis ühelegi teisele menetlusele, mida reguleerib panga väärikuspoliitika. Lisaks algatati väärika töö menetlus pärast seda, kui pank vastas ombudsmani ettepanekule lepitusmenetlust käsitleva lahenduse kohta. Kaebuse esitaja võib siiski esitada ombudsmanile uue kaebuse väidetava ahistamise uurimiseks algatatud menetluse kohta, kui ta leiab, et EIP tegevus kujutab endast haldusomavoli.

Järeldus

Uurimise põhjal lõpetab ombudsman juhtumi järgmise järeldusega:

Ombudsman leiab, et lahendus on leitud.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Investeerimispanka teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 31. oktoober 2017

[1] EIP personalieeskirjade artiklis 41 on sätestatud: „Kõik panga ja töötajate vahelised vaidlused esitatakse lahendamiseks Euroopa Liidu Kohtule. Iga menetlus, mille teenistuja on algatanud panga hagi suhtes, mis võib teda kahjustada, tuleb algatada kolme kuu jooksul.

Lisaks Euroopa Liidu Kohtus algatatud menetlusele tuleb enne mis tahes menetluse algatamist pöörduda panga lepitusnõukogu poole vaidluses, mis ei tulene artiklis 38 sätestatud distsiplinaarmeetmete kohaldamisest.

Lepitustaotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul alates vaidluse aluseks olevate asjaolude ilmnemisest või hagist teatamisest [...]”(kohtujuristi kursiiv).”

[2] Kaebuse esitaja märkis 10. märtsi 2016. aasta kirjas muu hulgas, et „algatan ametlikult artikli 41 kohase menetluse.“

[3] Lisateavet kaebuse tausta, poolte argumentide ja ombudsmani uurimise kohta leiate ombudsmani lahenduse ettepaneku täistekstist, mis on kättesaadav aadressil: https://www.ombudsman.europa.eu/cases/solution.faces/en/85249/html.bookmark

[4] Selle fraasi võib lahtiselt tõlkida järgmiselt: järgige seadust, mille te ise olete kehtestanud.