2015. aastal leidis ÜRO komitee, et ELi töötajate tervisekindlustusskeem – ühine ravikindlustusskeem – ei ole kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Komitee soovitas ühise ravikindlustusskeemi läbi vaadata, et tagada puuetega seotud tervisevajaduste igakülgne katmine.

Pärast kaebuste saamist töötajatelt, kellel oli olnud probleeme enda või oma pereliikmete ravikulude täieliku hüvitamisega, viis ombudsman läbi strateegilise uurimise. Ta leidis, et Euroopa Komisjoni suutmatus võtta petitsioonikomisjoni soovitusele reageerimiseks tõhusaid meetmeid kujutab endast haldusomavoli. Seetõttu soovitas ta komisjonil vaadata läbi ühist ravikindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad. Samuti tegi ta komisjonile mitmeid ettepanekuid selle kohta, kuidas ühine raviskeem katab puuetega inimeste vajadusi, samuti vajaduse kohta koolitada töötajaid ja konsulteerida nõuetekohaselt sidusrühmadega, et ühine raviskeem kajastaks puuetega inimeste vajadusi.

Komisjon vastas, et vaatab läbi ühist ravikindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad ja võtab meetmeid enamiku ombudsmani soovituste järgimiseks.

Kuna komisjon on tema soovitusega nõustunud, lõpetab ombudsman strateegilise uurimise. Arvestades küsimuse olulisust, palub ta komisjonil esitada kuue kuu jooksul aruande soovituse rakendamise kohta. Ombudsman kinnitab ka oma ettepanekut, et komisjon peaks läbi vaatama oma 2004. aasta eeskirjad puuetega töötajate vajaduste rahuldamise kohta.

Juhtum puudutas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) tava mitte lubada kandidaatidel kandideerida rohkem kui ühele ELi ametnike töölevõtmise konkursile, isegi kui nad vastavad kriteeriumidele. EPSO keeldus lubamast kaebuse esitajal kandideerida kahel samaaegsel konkursil ELi institutsioonide tõlkijate töölevõtmiseks ega selgitanud veenvalt selle tava kohaldamise põhjuseid.

Ombudsman leidis, et selle tava tagajärjeks võib olla kõige kvalifitseeritumate isikute värbamise takistamine ning et seetõttu peaks EPSO suutma veenvalt põhjendada, miks ta seda tava kasutab. Ombudsman leidis, et EPSO´s ei esitanud kaebuse esitajale sellist põhjendust, mis kujutas endast haldusomavoli. Ta leidis ka, et praktika jätkamine ilma kindla põhjenduseta kujutaks endast tingimata ka haldusomavoli. Seetõttu soovitas ombudsman EPSO-l oma poliitika seoses selle tavaga viivitamata läbi vaadata.

Vastuseks moodustas EPSO sisemise analüüsirühma, et viia läbi üksikasjalik mõjuhinnang poliitikamuutuste kohta selles valdkonnas. Hinnang esitatakse EPSO haldusnõukogule 2018. aasta detsembriks. Juhatus peab tegema lõpliku otsuse. Kuna EPSO tegutseb vastavalt tema soovitusele, on ombudsman otsustanud juhtumi lõpetada.

Kaebuse esitaja kõrvaldati 2013. aastal Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) korraldatud auditivaldkonna administraatorite töölevõtmise konkursilt. Ta jäeti menetlusest kõrvale põhjusel, et tema akadeemiline kvalifikatsioon ei olnud väljakuulutatud ametikoha jaoks piisavalt asjakohane. Kaebuse esitaja juhtis Euroopa Ombudsmanile esitatud kaebuses tähelepanu sellele, et mitmel kandidaadil, kes võeti 2010. aastal vastu samale konkursile, olid diplomid, mis olid samad või vähem asjakohased kui tema diplom. Ta väitis, et kui teiste kandidaatide kvalifikatsioon on 2010. aastal piisav, peaks tema diplom olema piisav ka 2013. aastal.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et 2013. aasta konkurss oli sama, mis 2010. aastal, ning et 2013. aastal tuleks kvalifikatsioonide suhtes kohaldada samu kriteeriume nagu 2010. aastal. Ombudsman tuvastas EPSO haldusomavoli ja soovitas EPSO-l paluda valikukomisjonil oma otsus kaebuse esitaja kvalifikatsiooni kohta läbi vaadata.

EPSO keeldus ombudsmani soovitusega nõustumast, esitamata

veenvad põhjendused oma seisukoha kohta. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamisega.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni otsust lugeda rahastamiskõlbmatuks teatavad kulud, mille hüvitamist taotles valitsusväline organisatsioon, kes osales ELi rahastatud projektis, mille eesmärk oli võidelda romade vastu suunatud rassismi vastu. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud enne kulude abikõlbmatuks tunnistamist tõendeid nõuetekohaselt uurinud.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni otsust nõuda tagasi erinevate ELi rahastatud projektide raames toetustena välja makstud summad. Otsus tehti pärast auditeid, mille tegi komisjoni nimel audiitor. Kaebuse esitaja ei nõustunud auditi järeldustega. Muu hulgas soovis kaebuse esitaja, et auditid vaataks läbi tema liikmesriigi riiklik audiitorite koda. Komisjon ei pidanud seda vajalikuks.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas kaebuse esitaja taotlust saada juurdepääs kahele e-kirjale, mis saadeti Euroopa Teadusnõukogu Rakendusameti juhatuse esimehe isiklikul e-posti aadressil ameti sõltumatu teadusnõukogu liikmetele. Kui amet keeldus juurdepääsu andmisest põhjendusega, et need kaks e-kirja ei olnud ameti valduses, sest need saadeti erakontolt, pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Ombudsman algatas selle küsimuse kohta uurimise, mille järel juhatuse esimees edastas ametile kahe e-kirja koopiad. Seega võiks amet hinnata kaebuse esitaja taotlust e-kirjadele juurdepääsuks määruse 1049/2001 ^[1] alusel. Seejärel andis amet kaebuse esitajale dokumentidele osalise juurdepääsu. Ombudsman sai kahe e-kirja täielikud koopiad ja tal oli võimalik kontrollida, kas kaebuse esitajale avaldatud koopiatest tehtud redigeerimised olid põhjendatud.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Juhtum puudutas seda, et Euroopa Komisjon ei vastanud Itaalia vastu esitatud rikkumiskaebuse raames saadetud kirjadele, ja tema väidetavat õigusvastast otsust rikkumiskaebus lõpetada.

Ombudsman uuris küsimusi ja leidis, et vastusega, mille komisjon saatis kaebuse esitajale selle uurimise käigus, oli ta andnud veenva ja põhjaliku vastuse. Seega lahendas komisjon esimese küsimuse. Eelkõige leidis ombudsman, et komisjon oli piisavalt selgitanud oma otsust rikkumismenetlust mitte taasalustada. Seetõttu leidis ta seoses teise küsimusega, et haldusomavoli ei esinenud.

Ombudsman lõpetas seega uurimise.

Juhtum puudutas endise töötaja väidetavat ebaõiglast vallandamist ja ahistamist Euroopa Investeerimispangas (EIP).

Ombudsmani uurimine keskendus küsimusele, et EIP oli väidetavalt ekslikult keeldunud kaebuse esitajale kohaldamast nn lepitusmenetlust, mis on ette nähtud EIP personalieeskirjade artiklis 41 (milles on sätestatud, et töötajad võivad EIPga tekkinud vaidluse korral pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse ja et enne seda peaksid nad püüdma saavutada lepitusmenetluse kaudu kompromissi). Ombudsman tegi esialgse järelduse, et leides, et lepitusmenetlust ei saa kohaldada endise töötaja suhtes, kes ei saa EIP pensioni, pani EIP toime haldusomavoli. Seetõttu tegi ombudsman EIP-le ettepaneku algatada viivitamata lepitusmenetlus nii ametist vabastamise kui ka ahistamise küsimustes. Pank nõustus vallandamise küsimuses algatama lepitusmenetluse ja suunas kaebuse esitaja teise ahistamist käsitleva menetluse juurde.

Ombudsman jõudis järeldusele, et pärast tema sekkumist leiti lahendus. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Kaebuse esitaja, Belgias asuv mittetulundusühendus, osales ELi rahastatud projektis, mille eesmärk oli lahendada eakate probleeme IKT-lahenduste kasutamisel. Finantsauditi käigus leiti, et kaebuse esitaja kasutatud tööaja registreerimise süsteem ei olnud usaldusväärne. Seetõttu püüdis komisjon kaebuse esitajalt tagasi nõuda rohkem kui 85 000 eurot.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et audiitorid olid tunnistanud, et kaebuse esitaja töö kahe konkreetse tulemusega oli õiguspärane, nagu ka asjaomane tööaeg. Seetõttu leidis ta, et komisjonil ei olnud alust selle tööga seotud personalikulusid tagasi lükata. Selle probleemi lahendamiseks esitas ta komisjonile soovituse vähendada vastavalt tagasinõutavat summat.

Komisjon nõustus täielikult ombudsmani soovitusega ja nõustus vähendama tagasinõutavat summat peaaegu 37 000 euro võrra. Seda arvesse võttes lõpetas ombudsman juhtumi menetlemise. Ombudsman jätkab siiski eraldi uurimist vahendite tagasinõudmise kohta seoses muude tulemustega.

Juhtum tulenes sellest, et Euroopa Komisjoni Horvaatia esindus ei vastanud Facebookis esitatud teabenõudele ja blokeeris kaebuse esitaja oma Facebooki lehel. Kaebuse esitaja küsis, kas Horvaatia esinduse juht oli endine Jugoslaavia kommunistliku partei liige.

Kuna komisjon on nüüd oma Facebooki lehe blokeerinud ja vastanud, leiab ombudsman, et komisjon on need juhtumi aspektid lahendanud. Lisaks leiab ombudsman, et komisjon ei teinud haldusomavoli, jättes taotletud teabe avalikustamata, sest see kujutas endast kaitstud isikuandmeid.

Ombudsman teeb siiski ettepaneku parandada vajadust vastata kodanikele, kes suhtlevad komisjoniga sotsiaalmeedias. Komisjon peaks võtma arvesse asjaolu, et Euroopa hea halduse tava eeskirjas sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja hea halduse põhimõtetega tagatud vastulause esitamise õigust kohaldatakse sotsiaalmeedia kaudu saadud teadete suhtes üksnes proportsionaalsuse põhimõtte alusel põhjendatud piirangutega. Komisjon peaks seda arvesse võtma oma teabe esitajate juhendi läbivaatamisel ja mis tahes muus asjakohases töös.