Juhtum käsitles Euroopa Investeerimispanga (EIP) keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste ja soovitustega. EIP tegi kindlaks, et kaebuse esitaja taotluse kohaldamisalasse kuuluvad paljud dokumendid, sealhulgas OLAFi lõpparuanded ja soovitused ning EIP enda distsiplinaarotsused. Kuigi EIP andis osalise juurdepääsu OLAFi 13st tuvastatud lõpparuandest kümnele, keeldus ta juurdepääsu andmisest ülejäänud dokumentidele tervikuna. Seoses EIP distsiplinaarotsustega esitas EIP võetud distsiplinaarmeetmete kokkuvõtte. Seda tehes tugines EIP oma läbipaistvuseeskirjades üldsuse juurdepääsu eranditele, väites, et täielik avalikustamine kahjustaks isikuandmete kaitset, uurimiste eesmärki ja otsustusprotsessi.

Ombudsman algatas uurimise ja tema uurimisrühm kontrollis kaebuse esitaja üldsuse juurdepääsu taotluses käsitletud dokumente. Kontrollimine näitas, et märkimisväärne osa nendes dokumentides sisalduvast teabest kujutab endast isikuandmeid, mille avalikustamine võib muuta OLAFi uuritavad EIP töötajad tuvastatavaks. Arvestades delikaatset kaalumist, mis on vajalik, et teha kindlaks, kas avalikustamine võib viia üksikisikute tuvastamiseni, ning võttes arvesse, et EIP oli andnud kaebuse esitajale ülevaate võetud järelmeetmetest ja määratud sanktsioonidest, leidis ombudsman, et EIP keeldumine anda üldsusele täielik juurdepääs oli üldiselt mõistlik. Seetõttu lõpetas ta juhtumi haldusomavoli tuvastamata. Kuigi suur osa kinnipeetud dokumentides sisalduvast teabest on ilmselgelt isikuandmed, märkis ombudsman, et teatav osa teabest, isegi kui see on piiratud, on halduslikku laadi ega kujuta endast isikuandmeid. Ta tegi seega parandusettepaneku, et EIP kaaluks, kas vähemalt osa tema distsiplinaarotsustest, mis sisaldavad puhtalt haldusteavet, võib avalikustada, ilma et see ohustaks isikuandmete avalikustamist.

Juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Keskpank (EKP) käsitles menetluslikke aspekte seoses rikkumisest teataja teatega, mille kaebuse esitaja [1] esitas 2022. aastal. Rikkumisest teataja aruanne käsitles väidetavat peresuhet töölevõtva ametniku ja tööle võetud isiku vahel.

Kaebuse esitaja koges väidetavate õigusrikkujate käitumist, mis nende arvates kujutas endast sobimatut käitumist (sealhulgas ahistamist). Kaebuse esitaja taotles sellega seotud haldusuurimist.

EKP otsustas hinnata rikkumisest teataja aruannet koos väidetava sobimatu käitumise küsimusega. Samuti teatas ta kaebuse esitajale, et esitatud tõendid ei õigusta haldusuurimise algatamist. Kaebuse esitaja vaidlustas mõlemad punktid halduskaebusega, mille EKP tunnistas vastuvõetamatuks isikliku huvi puudumise tõttu (kahe küsimuse ühine käsitlemine) või vaidlustatava otsuse puudumise tõttu (haldusuurimise algatamata jätmine).

Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole, vaidlustades EKP vastuvõetamatuse otsuse. Ombudsmani uurimise käigus palus kaebuse esitaja ombudsmanil lähemalt uurida rikkumisest teatajate teadete ja kaebuste käsitlemist EKPs.

Ombudsman leidis, et EKP põhjendused kaebuse esitaja halduskaebuse vastuvõetamatuks tunnistamiseks ei olnud veenvad.

Ombudsman märkis ka, et tema uurimise käigus on selles küsimuses toimunud märkimisväärsed arengud ja et sellega seotud kõrgetasemelised siseuurimised on veel pooleli. Lisaks viis EKP lõpule oma aruandlus-, uurimis- ja distsiplinaarraamistiku omaalgatusliku läbivaatamise. Neil asjaoludel järeldas ombudsman, et sel ajal ei olnud edasised uurimised õigustatud, ning lõpetas uurimise.

 

[1] Anonüümsuse huvides, sealhulgas seoses kaebuse esitaja sooga, viidatakse tekstis kaebuse esitajale kui „nad“ / „nende“ / „nad“.

 

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa välisteenistus käsitles alltöövõtjat, kes pakkus IT-sektoris eksperditeadmisi ja teenuseid. Kaebuse esitaja sõnul ei makstud talle tehtud töö eest täielikku tasu. Pärast seda, kui kaebuse esitaja läbirääkimised peatöövõtjaga jäid viljatuks, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, küsides, kuidas Euroopa välisteenistus kõnealust vaidlust lahendas.

Ombudsman tuletas meelde, et otsese lepingulise suhte puudumine ELi institutsiooni ja alltöövõtja vahel ei vabasta esimest, kes tegutseb avaliku võimu kandjana, kohustusest austada alltöövõtja põhiõigust heale haldusele. See kohustus hõlmab muu hulgas ELi institutsiooni kohustust jälgida oma töövõtja käitumist ja vajaduse korral nõuda, et töövõtja täidaks oma kohustusi alltöövõtja ees. Käesoleval juhul märkis ombudsman, et Euroopa välisteenistus oli taganud, et peatöövõtja edastas alltöövõtjale hoolikalt oma nõuded tulemuste ja dokumentide kohta ning et Euroopa välisteenistus oli teinud makseid tehtud kinnitatud töö eest. Üldiselt on Euroopa välisteenistus teinud mitmeid jõupingutusi, et leida lahendus erinevatele alltöövõtuküsimustele.

Ombudsman lõpetas seega uurimise järeldusega, et Euroopa välisteenistuse haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) käsitles läbivaatamistaotlusi, mille esitas kandidaat, kes ei läbinud kahte valikumenetlust. Muu hulgas väitis kaebuse esitaja, et EPSO ei olnud tema muresid piisavalt käsitlenud, ja seadis kahtluse alla, kas EPSO oli tema tulemusi piisavalt kontrollinud.

Pärast seda, kui ombudsman uurimise algatas, andis EPSO kaebuse esitajale täiendavaid vastuseid. Ombudsman leidis, et nende ja algselt saadud vastuste vahel oli vastuolusid ning et ei olnud selge, kas EPSO oma esialgsed otsused ka tegelikult läbi vaatas. Uurimise käigus esitas EPSO selle selgitamiseks täiendavaid selgitusi.

Ombudsman lõpetas juhtumi järeldusega, et edasised uurimised ei ole põhjendatud, kuna EPSO esitas lõpuks mõistlikud selgitused selle kohta, kuidas ta kaebuse esitaja läbivaatamistaotlusi käsitles. Uurimise käigus ilmnes siiski probleeme EPSO standardvastustega läbivaatamistaotlustele. Nende probleemide lahendamiseks tegi ombudsman EPSO-le parandusettepaneku, paludes tal tagada, et läbivaatamistaotluse esitanud kandidaadid saavad tulevikus selge, täpse ja täieliku vastuse, mis annab neile teavet selle kohta, kas läbivaatamine on toimunud, ja EPSO otsuse põhjuste kohta.

 

Juhtum puudutas Euroopa Parlamendi keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) kahe juurdlusega, mis käsitlesid töötajate väärkäitumist. Juurdepääsu keelamisel tugines parlament neljale erandile, mis on sätestatud ELi õigusaktides üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine kahjustaks OLAFi juurdlustega seotud isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, nende juurdluste eesmärki, käimasolevaid kohtumenetlusi ja otsustusprotsessi.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente ja leidis kontrolli põhjal, et ühe juurdlusega seotud dokumentide puhul oli parlamendil mõistlik kohaldada üldist mitteavalikustamise eeldust, millele ELi institutsioonid võivad tugineda OLAFi juurdluste ajal ja seni, kuni ei ole möödunud mõistlikku aega OLAFi soovitusi rakendavate asutuste järelmeetmete võtmiseks. 

Võttes arvesse kahe kõnealuse OLAFi juurdluse konkreetseid asjaolusid, leidis ombudsman samuti, et parlamendil oli õigus, kui ta leidis, et dokumentide kustutamine ei jätaks sisulist sisu, kuna need sisaldavad märkimisväärsel hulgal isikuandmeid. Kuna kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust avaldada isikuandmeid konkreetsel eesmärgil avalikes huvides, nagu on nõutud andmekaitset käsitlevates ELi õigusaktides, ei tuvastanud ombudsman haldusomavoli ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Liidu Varjupaigaamet (EUAA) lõpetas väliseksperdi lepingu seoses väidetava ebaprofessionaalse käitumisega tõlkide suhtes varjupaigatugimissiooni ajal. Kaebuse esitaja väitis, et otsus ei olnud piisavalt põhjendatud, et teda ei teavitatud nõuetekohaselt väidete sisust, et tema kaitseõigusi ei järgitud ja et võetud meetmed olid ebaproportsionaalsed. EUAA väitis, et lepingu lõpetamine põhines mitmel usaldusväärsel väärkäitumist käsitleval teatel, et kaebuse esitajat teavitati probleemidest koosolekute ja muu teabevahetuse kaudu ning et konfidentsiaalsuskaalutlused piirasid teatavate üksikasjade avalikustamist.

Ombudsman leidis, et kuigi lõpetamiskirjas endas ei esitatud selgelt ja piisavalt otsuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, näitas laiem kontekst, et EUAA suhtles kaebuse esitajaga mitu korda enne tema lepingu lõpetamist. Ombudsman leidis, et kaebuse esitajat oli teavitatud probleemide olemusest ja talle oli antud võimalus vastata. EUAA oli enne lepingu lõpetamist püüdnud olukorda lahendada ka leebemate meetmetega. Kuigi Euroopa Liidu Varjupaigaametil oleks olnud hea haldustavaga rohkem kooskõlas pidada struktureeritumat arvestust ja esitada lõpetamiskirjas üksikasjalikumaid põhjendusi, ei tuvastanud ombudsman ilmset hindamisviga ega menetluslikku puudust, mis oleks olnud piisavalt tõsine, et kujutada endast haldusomavoli.

Ombudsman lõpetas uurimise, leides, et kaebuse esitaja lepingu lõpetamise otsuse käsitlemisel EUAA poolt ei esinenud haldusomavoli.