Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb Euroopa Komisjoni ametniku ja komisjoni vahelist vaidlust seoses kaebuse esitaja riiklike pensioniõiguste ülekandmisega Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemi (ELi pensioniskeem).

2. 2009. aasta detsembris taotles kaebuse esitaja ühes liikmesriigis omandatud pensioniõiguste ülekandmist ELi pensioniskeemi. aasta mais tegi komisjon ettepaneku, et tema pensioniõigused muudetaks kuueks aastaks ja kaheks kuuks pensioniõiguslikuks staažiks ELi pensioniskeemis ning et „ülekantava kapitali ülejäänud osa (17 599,27 eurot) makstakse kaebuse esitajale tagasi”(esialgne ettepanek). Kaebuse esitaja nõustus ettepanekuga 2010. aasta juunis.

3. 2011. aasta mais teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta on kohustatud oma varasema ettepaneku läbi vaatama, kuna see põhineb varasematel üldistel rakendussätetel, mis olid alates 1. jaanuarist 2009 aegunud [1]. Uute (2011) üldiste rakendussätete alusel tegi komisjon uue ettepaneku, mis hõlmab viit aastat, seitset kuud ja 12 päeva, ilma et kaebuse esitajale oleks vaja raha tagasi maksta (muudetud ettepanek). Kaebuse esitaja ei nõustunud muudetud ettepanekuga, kuna ta leidis, et komisjon oleks pidanud austama tema esialgset ettepanekut, mille ta oli heaks kiitnud. Pärast edutut kaebust komisjonile pöördus kaebuse esitaja 2013. aasta juulis ombudsmani poole (kaebus 1405/2013/DK).

4. Ombudsman algatas uurimise ja sai komisjoni arvamuse. Komisjon juhtis tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtus on samas küsimuses pooleli juba 32 kohtuasja,[2] ning küsis, kas ombudsmani kaasamine on asjakohane. Ombudsman leidis, et ombudsmanile kaebuse esitamine on ELi õiguse kohaselt põhiõigus, nagu on selgelt sätestatud ELi põhiõiguste harta artiklis 43. Seetõttu tuleb ombudsmanile kaebuse esitamise õiguse piiranguid, mis on sätestatud ombudsmani põhikirja [3] artikli 1 lõikes 3 ja artikli 2 lõikes 7, tõlgendada kitsalt. Seetõttu asus ombudsman seisukohale, et need piirangud, mida kohaldatakse juhul, kui kaebuse aluseks olevad asjaolud on esitatud kohtule, ei ole käesoleval juhul kohaldatavad. Ombudsmani arvates peavad piirangud kohtusse pöördumise suhtes puudutama kaebuse esitaja enda juhtumit. Ombudsman leidis siiski ka pärast pooleliolevate kohtuasjade läbivaatamist, et on selge, et Avaliku Teenistuse Kohus käsitleb uute rakenduseeskirjade kohaldatavuse küsimust, mis on kaebuse esitaja kaebuses tõstatatud põhiküsimus. Eespool öeldut arvesse võttes leidis ombudsman, et kaebuse täiendavaks uurimiseks ei ole piisavalt alust, ning lõpetas uurimise 4. detsembril 2013.

5. 2013. aasta detsembris tegi Avaliku Teenistuse Kohus otsuse [4] kohtuasjas F-117/11. Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et komisjoni otsused võtta tagasi oma esialgsed pakkumised ametnikele, kes olid need pakkumised enne 2009. aasta üldiste rakendussätete jõustumist [5] juba vastu võtnud, olid ebaseaduslikud.

6. 2014. aasta juulis esitas kaebuse esitaja personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel komisjonile kaebuse, et vaidlustada Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse alusel 20. mai 2011. aasta teatis, milles ta esitas oma muudetud ettepaneku.

7. 2014. aasta oktoobris lükkas komisjon kaebuse vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Ta selgitas, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt tuleb kaebus esitada kolme kuu jooksul. Kaebuse esitaja sai vaidlustatud otsuse kätte 20. mail 2011. Seetõttu ei pidanud ta eespool nimetatud tähtajast kinni. Samuti oli kaebuse esitaja juba esitanud artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse, milles vaidlustati sama komisjoni otsus. Komisjon jättis 26. juuli 2011. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Avaliku Teenistuse Kohtu otsuseid pidada kaebuse esitaja jaoks uueks asjaoluks, mis võimaldaks kolmekuulist tähtaega uuesti alustada. Igal juhul tehti vahekohtu otsused, millele kaebuse esitaja viitab, 11. detsembril 2013, nii et uus kolmekuuline periood oleks lõppenud 2014. aasta märtsis. Kaebuse esitaja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse alles 2014. aasta juulis.

8. 2014. aasta detsembris esitas kaebuse esitaja käesoleva kaebuse ombudsmanile. Kaebuse esitaja peamine puudus oli see, et komisjon asendas oma esialgse ettepaneku pärast selle heakskiitmist vähem soodsa ettepanekuga. Ta esitas artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse õigeaegselt 2011. aastal. Komisjon lükkas selle tagasi. Seejärel leidis Avaliku Teenistuse Kohus 2013. aasta detsembris, et komisjoni praktika on kaebuse esitaja olukorras ebaseaduslik.

9. Ombudsman leidis, et juhtumi lõpetamine põhjusel, et kaebuse esitaja tõstatatud küsimus on kohtus pooleli, ja seejärel pärast seda, kui kohus on selles küsimuses otsuse teinud, esitatud kaebuse tagasilükkamine oleks ilmselgelt ebaõiglane. Kuigi oli tõsi, et kaebuse esitaja pöördus komisjoni poole uuesti alles seitse kuud pärast eespool nimetatud kohtuotsuse tegemist, võttis ombudsman arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja oli juba esitanud artikli 90 lõike 2 kohase kaebuse, ning leidis, et ajavahemik, mis tal kulus komisjoni tagasi pöördumiseks 2014. aastal, ei olnud ebamõistlik ega ülemäärane.

10. Lisaks leidis ombudsman, et uurimise algatamiseks on piisavalt alust, võttes arvesse Avaliku Teenistuse Kohtu järeldusi, et komisjoni otsused asendada esialgsed pakkumised, kui asjaomased ametnikud olid need enne uute üldiste rakendussätete jõustumist heaks kiitnud, olid ebaseaduslikud. Lisaks leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et 2011. aasta üldiste rakendussätete artikkel 9, millel põhinesid komisjoni muudetud otsused, on õigusvastane ja seega on sellel sättel põhinevad hagid tühised. Ombudsman leidis, et sellistel asjaoludel on hea haldustava vaadata uuesti läbi sellel reeglil põhinevad otsused, mille suhtes ei ole algatatud kohtumenetlust, kuid mis on vaidlustatud artikli 90 lõike 2 kohase kaebusega ja seejärel ombudsmanile esitatud kaebusega.

Uurimine

11. Seetõttu palus ombudsman komisjonil esitada kaebuse kohta arvamus ja teatada, kas ta kavatseb oma varasemad (esialgsed) ettepanekud kooskõlas kohtu eespool nimetatud järeldustega uuesti läbi vaadata.

12. Uurimise käigus sai ombudsman komisjoni arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja märkused vastuseks komisjoni arvamusele. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

Ombudsmani hinnang ja järeldused

13. Komisjon juhtis oma arvamuses tähelepanu sellele, et kahe [6] eespool nimetatud juhtumi puhul on apellatsioonkaebused esitatud Üldkohtule ja selle [7] kohtu otsuseid on oodata lähikuudel. Viidates Euroopa Liidu toimimise lepingu [8] artiklile 228, ombudsmani põhikirja artikli 1 lõikele 3 [9] ja artikli 2 lõikele 7 [10], ombudsmani rakendussätete artikli 10 lõikele 3 [11] ning asjaolule, et Euroopa Kohtus pooleliolevate kohtuasjade tuum on sama, mis kaebuse esitaja poolt ombudsmanile esitatud kaebuse tuum, leidis komisjon, et ombudsman peaks käesoleva kaebuse menetlemise lõpetama ilma edasise otsuseta.

14. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma märkustes asjaolu, et tema kaebus puudutas sama küsimust, mis oli Üldkohtu menetluses kahes eespool nimetatud kohtuasjas.

15. Üldkohus tegi mõlemas kohtuasjas otsuse [12] 13. oktoobril 2015. Ombudsman uuris neid kahte kohtuotsust hoolikalt ja leidis, et nendes tehakse otsus samades õiguslikes küsimustes, mis on tõstatatud käesolevas kaebuses.

16. Sellega seoses väärib märkimist, et kontrollikoda leidis, et ei 2004. aasta rakendussätetes ega 2009. aasta rakendussätetes [13] ei nõutud, et komisjon saadaks „ettepaneku“ ametnikele, kes taotlesid teistes pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste ülekandmist ELi pensioniskeemi. Kontrollikoda leidis ka, et see oli tava, mille komisjon kehtestas lihtsalt selleks, et teavitada ametnikke sellest, mida nad võiksid oodata, kui nad tegelikult otsustavad taotleda oma teistes pensionisüsteemides omandatud pensioniõiguste ülekandmist [14]. Kohus märkis, et vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2 saab ELi pensioniskeemis arvessevõetavate aastate arvu täpselt kindlaks määrata alles pärast seda, kui riiklikud ametiasutused on need tegelikult üle kandnud, ja ainult "ülekantud kapitali alusel"[15].

17. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et kui komisjon tegi kaebuse esitajale uue ettepaneku väljaspool ELi pensioniskeemi omandatud pensioniõiguste ülekandmise kohta, tegutses ta kooskõlas asjakohaste eeskirjadega, nagu neid on hiljem tõlgendanud Euroopa Kohus. Arvestades, et kaebuse esitaja ülekantud pensioniõiguste väärtuse saab tegelikult kindlaks määrata alles pärast seda, kui riiklikud ametiasutused on need üle kandnud, oleks komisjoni eelnevalt tehtud mis tahes „ettepanek” üksnes nõuandev ega oleks komisjonile siduv. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

18. Ombudsman juhib siiski tähelepanu sellele, et kuigi komisjonil ei olnud kohustust arvutada ülekantud pensioniõiguste tõenäolist väärtust ja ülekantud õiguste tegeliku väärtuse sai kindlaks määrata alles pärast ülekandmist, oleks olnud hea haldustava, kui komisjon oleks teavitanud oma ametnikke sellest, et tema „ettepanek“ ei ole õiguslikult siduv. Eespool öeldut silmas pidades leiab ombudsman siiski, et kaebuse selle aspekti edasine uurimine ei ole põhjendatud.

Järeldus

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Ombudsman ei tuvasta komisjoni haldusomavoli.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

[1] Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrusega nr 1324/2008 muudeti personalieeskirjade VIII lisa artiklis 8 sätestatud intressimäära, mida kasutatakse ELi pensioniskeemiga seotud kindlustusmatemaatilistes arvutustes. Komisjon selgitas ka, et 2011. aasta uute rakendussätetega kehtestati uued ümberarvestuskoefitsiendid, mis võimaldasid komisjonil teha kaebuse esitaja ülekantavate pensioniõiguste kohta õiged arvutused.

[2] kohtuasjad F-117/11; F-130/11; F-131/11; F-134/11; F-136/11; F-138/11; F-18/12; F-29/12; F-31/12; F-42/12; F-44/12; F-55/12; F-61/12; F-62/12; F-66/12; F-75/12; F-88/12; F-91/12; F-108/12 ; F-112/12; F-144/12; F-146/12; F-147/12; F-152/12; F-18/13; F-19/13; F-23/13; F-25/13; F-35/13; F-38/13; F-39/13 ja F-40/13.

[3] Ombudsmani põhikirja artikli 1 lõike 3 ja artikli 2 lõike 7 kohaselt ei saa ombudsman kaebust läbi vaadata, kui selle aluseks olevad asjaolud on kohtus menetlemisel.

[4] Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse kõige olulisemad osad võib kokku võtta järgmiselt:

komisjoni seisukoht, et määrus nr 1324/2008 muutis 2004. aasta üldised rakendussätted kehtetuks ja kaotas automaatselt õigusliku aluse seoses arvessevõetavate pensioniõigusliku staaži aastate arvu arvutamise meetodiga, on õiguslikult väär, kuna sellise seisukoha põhjendus eirab nii selle määruse kohaldamisala kui ka personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2;

- üldtunnustatud põhimõtte kohaselt kohaldatakse uut õigusnormi kohe veel tekkivatele olukordadele ja selliste olukordade tulevastele tagajärgedele, mis tekkisid, kuid ei olnud varasema õigusnormi kohaselt veel täielikult välja kujunenud (13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas F 31/10: Guittet vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

selleks, et „ülekandmise“ taotluse esitanud ametniku või teenistuja olukord oleks 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel täielikult välja kujunenud, tuleb tuvastada, et 2011. aasta üldistes rakendussätetes ette nähtud uute ümberarvestuskoefitsientide jõustumise kuupäevale eelneva päeva lõpuks (31. märts 2011) oli asjaomane isik nõustunud talle 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel esitatud staažilisa ettepanekuga;

- käesolevas asjas ei ole komisjon tõendanud, et taotletav eesmärk eeldas 2011. aasta üldiste rakendussätete tagasiulatuvat kohaldamist. Lisaks ei ole ta tõendanud, et ülekaalukas ülekaalukas huvi kohustas teda kohaldama 2011. aasta üldisi rakendussätteid tagasiulatuvalt.

- 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsientide kohaldamine enne nende üldiste rakendussätete jõustumist 1. aprillil 2011 ametnike või teenistujate suhtes, kes olid enne 1. aprilli 2011 heaks kiitnud staažilisa ettepaneku, rikkus tingimata nende ametnike või teenistujate õiguspärast ootust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Guittet vs. komisjon, punkt 66).

- 2011. aasta üldiste rakendussätete artikkel 9 tuleb tunnistada õigusvastaseks osas, milles see näeb ette 2011. aasta üldiste rakendussätete lisas 1 ette nähtud ümberarvestuskoefitsientide kohaldamise ametnikele ja teenistujatele, kes kiitsid heaks staažilisa ettepaneku enne 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumist;

- esialgsed ettepanekud, millega kohaldati 2004. aasta üldisi rakendussätteid, ei olnud mingil moel õigusvastased ja neid ei saanud seetõttu tagasi võtta.

[5] 3. märts 2011.

[6] Kohtuasjad F-130/11 ja F-117/11.

[7] T-104/14 P, T-131/14 P.

[8] "Vastavalt oma kohustustele viib ombudsman kas omal algatusel või talle otse või Euroopa Parlamendi liikme kaudu esitatud kaebuste põhjal läbi uurimisi, mida ta peab põhjendatuks, välja arvatud juhul, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks."

[9] "Ombudsman ei või sekkuda kohtuasjade menetlemisse ega seada kahtluse alla kohtuotsuse põhjendatust."

[10] "Kui ombudsman peab esitatud faktidega seotud käimasoleva või lõpetatud kohtumenetluse tõttu tunnistama kaebuse vastuvõetamatuks või lõpetama selle läbivaatamise, esitatakse tema poolt selleks ajaks läbi viidud uurimiste tulemused lõplikult."

[11] "Kui ombudsmani uurimise all olevates küsimustes algatatakse kohtumenetlus, lõpetab ombudsman juhtumi. Kuni selle ajani tehtud järelepärimiste tulemused esitatakse ilma edasiste meetmeteta.”

[12] http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=169701&pageIndex=0&doclang=FR&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=589958 ja http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=169662&pageIndex=0&doclang=FR&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=590216

[13] Vt otsus kohtuasjas T-131/14 P, punkt 42.

[14] Vt otsus kohtuasjas T-131/14 P, punkt 43.

[15] Vt otsus kohtuasjas T-131/14 P, punkt 52.