Pärast omaalgatuslikku uurimist palus ombudsman Euroopa Liidu Nõukogul ja Euroopa Komisjonil parandada vastavust ELi kohtupraktikale, mis käsitleb üldsuse juurdepääsu seadusandlikele dokumentidele.

Euroopa Kohus on leidnud, et ELi seadusandlikele dokumentidele tuleb anda ulatuslikum juurdepääs ning dokumentidele juurdepääsu õiguse erandite loetelu tuleb kohaldada „seda rangemalt“.

Ombudsmani uurimise käigus uuriti, kuidas nõukogu ja komisjon käsitlesid juurdepääsutaotlusi, mis olid seotud kolme olulise ELi õigusaktiga, nimelt digiturgude õigusaktiga, heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi läbivaatamisega ja miinimumpalga direktiiviga.

Ta leidis, et kuigi kaks institutsiooni avalikustasid suure hulga seadusandlikke dokumente, kohaldasid nad paljudel juhtudel dokumentidele juurdepääsu käsitlevas ELi õiguses (määrus 1049/2001) sätestatud erandeid liiga laialt.

Kasutades dokumentidele juurdepääsu keelamise põhjusena käimasolevate otsustusprotsesside kaitset, olid nii nõukogul kui ka komisjonil argumendid ebamäärased, abstraktsed ja põhjendamata. Nende põhjendused, sealhulgas selle, et avalikustamine tooks kaasa välise surve või avaliku väärtõlgenduse, on Euroopa Liidu Kohus juba tagasi lükanud.

Samuti lükkas Euroopa Kohus tagasi mõlema institutsiooni argumendid õigusnõustamise kaitsmise vajaduse kohta.

Ombudsman märkis, et see mittevastavus ELi kohtupraktikale on õigusriigi põhimõttel põhinevas liidus sügavalt murettekitav.

Ombudsman palus mõlemal institutsioonil seadusandlikud dokumendid viivitamata avalikustada, isegi kui see põhjustaks välist survet, kuna see on iga demokraatliku õigusloomeprotsessi tegur.

Ta palus ka, et seadusandlikele dokumentidele juurdepääsu võimaldamisest keeldutaks ainult tõeliselt erandlikel asjaoludel ning et õigusloomeprotsessi käigus esildisi tegevaid kolmandaid isikuid teavitataks sellest, et nende esildised võidakse avalikustada.

Nõukogul ja komisjonil paluti 3. juuniks 2025 teatada, kuidas nad on ombudsmani soovitusi rakendanud.