The case concerned the Commission’s refusal to give public access to documents related to State aid investigations, in which persons had been recognised as an ‘interested party’ despite being neither a beneficiary of the aid nor a competitor. In refusing access, the Commission relied on a general presumption of non-disclosure, arguing that the release of any document would undermine the purpose of its investigations and the commercial interests of the companies concerned. The complainant contested the Commission’s position. Specifically, he contended that there would be an overriding public interest in disclosure, that is, the need to scrutinise the Commission’s practice of admitting complainants as ‘interested parties’. In particular, the complaint raised concerns that the Commission might interpret this notion too narrowly, thereby recognising only beneficiaries or competitors as ‘interested parties’ entitled to lodge a complaint.

Based on her inquiry, the Ombudsman considered that the complainant sought statistical information about the Commission’s practice rather than access to specific documents. In light of this, the Ombudsman made a proposal for a solution, inviting the Commission to deal with the complainant’s request as a request for information and to provide him with relevant information about its State aid procedure that would address the concerns that he had raised.

The Commission accepted the Ombudsman’s proposal for a solution and provided the complainant with detailed information on its practice related to the investigation of potentially unlawful State aid, including information on sample cases. The complainant was satisfied with this reply. The Ombudsman welcomed the Commission’s positive response to her proposal for a solution and closed the inquiry.

Juhtum käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks Etioopia kohviarendusprogrammidega seotud dokumentidele. Kaebuse esitaja esitas oma taotluse komisjonile 2024. aasta augustis.

Komisjon vastas esimest korda 2024. aasta detsembris. Ta andis täieliku juurdepääsu kahele dokumendile, keelas juurdepääsu kolmele dokumendile tervikuna ja andis osalise juurdepääsu ülejäänud 31 dokumendile. Seda tehes väitis komisjon, et (täielik) avalikustamine võib kahjustada kontrollide, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitset, isikuandmete ja ärihuvide kaitset ning avalike huvide kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega.

Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni otsuse, esitades 2025. aasta jaanuaris kordustaotluse. Kuna vastust ei saadud, pöördus kaebuse esitaja 2025. aasta mais ombudsmani poole.

2025. aasta juunis algatas ombudsman uurimise ja palus komisjonil kaebuse esitajale võimalikult kiiresti vastata.

Pärast mitut teabevahetust komisjoniga selles küsimuses saatis ombudsman 20. aprillil 2026 komisjonile lõpliku meeldetuletuse, kutsudes teda tungivalt üles võtma kinnitava otsuse vastu hiljemalt 12. maiks 2026. Komisjon seda ei teinud.

Kuna komisjon ei olnud kaebuse esitaja kordustaotlusele ikka veel vastanud rohkem kui 15 kuud pärast määrusega 1049/2001 kehtestatud tähtaja möödumist, lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli tuvastamisega.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks tekstisõnumile, mille Prantsuse Vabariigi president saatis 2024. aasta jaanuaris Euroopa Komisjoni presidendile seoses ELi ja Mercosuri kaubandusläbirääkimistega.

2025. aasta juulis vastas komisjon, et kuigi selline teabevahetus oli tõepoolest toimunud, ei suutnud ta taotletud sõnumit leida. Komisjon märkis, et sõnum saadi kiirsõnumirakenduse „Signal“ kaudu, kus oli aktiveeritud funktsioon „kadunud sõnumid“. Seetõttu järeldas komisjon, et tal ei olnud ühtegi taotlusega hõlmatud dokumenti.

Ombudsman algatas uurimise selle kohta, kuidas komisjon taotlust käsitles. Tema uurimisrühm tutvus komisjoni toimikuga üldsuse juurdepääsu taotluse kohta ja kohtus komisjoni esindajatega.

Kontrolli ja koosoleku põhjal ei saanud ombudsman välistada, et sõnum kustutati presidendi telefonist automaatselt pärast taotluse saamist. Uurimine näitas ka seda, et komisjoni presidendi kabinet ei käsitlenud kaebuse esitaja taotlust 15 kuu jooksul, samas kui peasekretariaat ei võtnud järelmeetmeid ega tuletanud meelde, et ta jälgiks selle menetlemist. Ombudsman järeldas, et selle taotluse käsitlemine komisjoni poolt kujutas endast haldusomavoli.

Selle probleemi lahendamiseks soovitas ombudsman, et komisjon vaataks läbi üldsuse juurdepääsu taotlused, millesse on kaasatud presidendi või voliniku kabinet, ja parandaks nende menetlemist, ning jälgiks aktiivselt selliste taotluste edenemist, et vältida põhjendamatuid viivitusi.

Lisaks tegi ombudsman kaks parandusettepanekut. Esiteks peaks komisjon kohandama oma sise-eeskirju, tagamaks, et kõiki dokumente, mille kohta on esitatud üldsuse juurdepääsu taotlus, säilitatakse niipea, kui selline taotlus sellele dokumendile on saadud, ja seni, kuni mis tahes menetlus juurdepääsu andmisest keeldumise vaidlustamiseks on lõpule viidud, olenemata sellest, kas dokument vastab komisjoni dokumentide registreerimise kriteeriumidele. Teiseks peaks komisjon mõistliku aja jooksul nõuetekohaselt säilitama kõik riigipeade või valitsusjuhtide või ministrite ja komisjoni liikmete vahel vahetatud teksti- ja kiirsõnumid, sealhulgas need, mis kustutatakse automaatselt pärast teatavat ajavahemikku, võttes arvesse selliste sõnumite tõenäolist tähtsust.

 

Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad nõuandeid EKP soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja sellega seotud meetmete kohta. EKP leidis, et avalikustamine kahjustaks õigusnõustamise kaitset ja EKP-sisest otsuste tegemist. Kaebuse esitaja väitis, et avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, nimelt EKP soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja sellega seotud meetmete aluseks olevate õiguslike põhjenduste mõistmine.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente. Selle põhjal leidis ombudsman, et dokumentide sisu võib mõistlikult pidada õigusnõustamiseks ning et EKP-l oli olnud mõistlik arvata, et dokumentide avalikustamine oleks kahjustanud õigusnõustamisele pakutavat kaitset. Lisaks pidas ombudsman mõistlikuks, et EKP leidis, et avalikustamiseks puudub ülekaalukas üldine huvi.

Ombudsman lõpetas seega uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks suure sotsiaalmeediaplatvormi 2023. aasta riskihindamisaruandele selle vastavuse kohta digiteenuste määruse sätetele. Komisjon keeldus aruandele juurdepääsu andmast, viidates dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide (määrus 1049/2001) kohastele eranditele. Ta leidis, et on olemas üldine eeldus, et aruande avalikustamine kahjustaks platvormi ärihuve, ning et käimas on uurimine selle kohta, kas platvorm täidab digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi. Järelikult ei hinnanud komisjon aruannet individuaalselt, et teha kindlaks selle võimalik avalikustamine.

Ombudsman leidis, et ei ole mõistlik kohaldada digiteenuste määruse raames koostatud riskihindamisaruande suhtes üldist mitteavalikustamise eeldust. Ombudsman leidis, et asjaolud, mille korral ELi kohtud on tunnustanud võimalust kasutada üldist eeldust, erinevad oluliselt riskihindamisaruannete suhtes kohaldatavatest eeskirjadest. Seda silmas pidades oli ombudsman esialgu seisukohal, et komisjoni tuginemine üldisele eeldusele kujutab endast haldusomavoli.

Kui komisjon jäi oma seisukoha juurde, kinnitas ombudsman oma seisukohta, et tuginemine avalikustamata jätmise üldisele eeldusele kujutab endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil viia läbi kõnealuse riskihindamisaruande individuaalne hindamine, et tagada võimalikult laialdane juurdepääs kooskõlas määrusega 1049/2001.

Komisjon ei nõustunud ombudsmani soovitusega ja kordas oma seisukohta, et üldiselt võib eeldada, et riskihindamise aruande avalikustamine kahjustaks tema digiteenuste õigusakti uurimise eesmärki ja asjaomase platvormi ärihuve. Samuti leidis ta, et tal ei ole võimalik hinnata, kas aruanne sisaldab tundlikku äriteavet, ning et kaebuse esitaja huvi oli erahuvi.

Ombudsman avaldas komisjoni vastusele kahetsust. Ta ei olnud veendunud, et digiteenuste määruse alusel koostatud riskihindamisaruannete suhtes võiks kohaldada üldist mitteavalikustamise eeldust, sealhulgas pärast seda, kui asjaomane platvorm on aruande redigeeritud versiooni avalikustanud. Ombudsman leidis ka, et võimalus kontrollida, kas väga suur digiplatvorm täidab digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi, kujutab endast avalikku huvi avalikustamise vastu, mida komisjon oleks pidanud tasakaalustama huvidega, mida ta püüdis kaitsta. Lõpetuseks märkis ombudsman, et tundliku äriteabe hindamine on osa määrusest 1049/2001 tulenevatest ELi institutsioonide kohustustest.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi, kinnitades oma järeldust haldusomavoli kohta.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis on seotud automaatse maksualase teabevahetusega ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Nõukogu esitas lingid kümnele juba üldkasutatavale dokumendile ja andis täieliku juurdepääsu veel neljale dokumendile. Lisaks keeldus ta võimaldamast üldsuse täielikku või osalist juurdepääsu kümnele dokumendile, tuginedes vajadusele kaitsta avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhete ja liidu liikmesriikide finantspoliitikaga. Nõukogu leidis samuti, et avalikustamine kahjustaks tema otsuste tegemist. Kaebuse esitajad vaidlustasid nende erandite kasutamise ja väitsid, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Uurimise ja vaidlusaluste dokumentide uurimise põhjal, mille viis läbi tema uurimisrühm, leidis ombudsman, et nõukogu ei eksinud ilmselgelt, kui ta leidis, et vaidlusaluste dokumentide (redigeeritud osade) avalikustamine kahjustaks liikmesriikide rahvusvahelisi suhteid ja/või nende finantspoliitikat.

Kuna neid kaitstud avalikke huve ei saa kõrvale jätta muu üldise huviga, mida peetakse olulisemaks, ei olnud vaja kaaluda otsustamisprotsessi erandi kohaldamist nõukogu poolt. Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli puudumise tõttu.