Juhtum käsitles Euroopa Investeerimispanga (EIP) keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste ja soovitustega. EIP tegi kindlaks, et kaebuse esitaja taotluse kohaldamisalasse kuuluvad paljud dokumendid, sealhulgas OLAFi lõpparuanded ja soovitused ning EIP enda distsiplinaarotsused. Kuigi EIP andis osalise juurdepääsu OLAFi 13st tuvastatud lõpparuandest kümnele, keeldus ta juurdepääsu andmisest ülejäänud dokumentidele tervikuna. Seoses EIP distsiplinaarotsustega esitas EIP võetud distsiplinaarmeetmete kokkuvõtte. Seda tehes tugines EIP oma läbipaistvuseeskirjades üldsuse juurdepääsu eranditele, väites, et täielik avalikustamine kahjustaks isikuandmete kaitset, uurimiste eesmärki ja otsustusprotsessi.

Ombudsman algatas uurimise ja tema uurimisrühm kontrollis kaebuse esitaja üldsuse juurdepääsu taotluses käsitletud dokumente. Kontrollimine näitas, et märkimisväärne osa nendes dokumentides sisalduvast teabest kujutab endast isikuandmeid, mille avalikustamine võib muuta OLAFi uuritavad EIP töötajad tuvastatavaks. Arvestades delikaatset kaalumist, mis on vajalik, et teha kindlaks, kas avalikustamine võib viia üksikisikute tuvastamiseni, ning võttes arvesse, et EIP oli andnud kaebuse esitajale ülevaate võetud järelmeetmetest ja määratud sanktsioonidest, leidis ombudsman, et EIP keeldumine anda üldsusele täielik juurdepääs oli üldiselt mõistlik. Seetõttu lõpetas ta juhtumi haldusomavoli tuvastamata. Kuigi suur osa kinnipeetud dokumentides sisalduvast teabest on ilmselgelt isikuandmed, märkis ombudsman, et teatav osa teabest, isegi kui see on piiratud, on halduslikku laadi ega kujuta endast isikuandmeid. Ta tegi seega parandusettepaneku, et EIP kaaluks, kas vähemalt osa tema distsiplinaarotsustest, mis sisaldavad puhtalt haldusteavet, võib avalikustada, ilma et see ohustaks isikuandmete avalikustamist.

Juhtum käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumendile, mis on seotud Euroopa Komisjoni otsusega määrata Serbias asuv maavarade kaevandamise projekt kriitilise tähtsusega toorainete määruse kohaseks strateegiliseks projektiks. Täpsemalt taotles kaebuse esitaja juurdepääsu kõnealuse otsuse asjakohasele heakskiitmisele asjaomase kolmanda riigi poolt. Kaebuse esitaja esitas oma taotluse Euroopa Komisjonile 2025. aasta juulis.

Komisjon vastas esimest korda 2025. aasta augustis. Ta tuvastas, et üks dokument kuulub juurdepääsutaotluse kohaldamisalasse, millele ta keeldus võimaldamast üldsuse juurdepääsu tervikuna. Seda tehes väitis komisjon, et avalikustamine võib kahjustada ELi rahvusvahelisi suhteid riigiga, kus projekt asub.

Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni otsuse, esitades 2025. aasta septembris kordustaotluse. Kui komisjon ei andnud sõnaselget vastust, pöördus kaebuse esitaja 2025. aasta oktoobris ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise komisjoni kaudse keeldumise kohta anda üldsusele juurdepääs ja palus esimese sammuna komisjonil võtta võimalikult kiiresti vastu selgesõnaline vastus kaebuse esitaja kordustaotlusele. Kui ettenähtud tähtaja jooksul vastust ei saadud, kontrollis ombudsmani uurimisrühm kõnealust dokumenti koos asjaomase kolmanda riigiga konsulteerimise dokumentidega.

Komisjon vastas kaebuse esitajale 2026. aasta mais, andes ulatusliku osalise juurdepääsu vaidlusalusele dokumendile, jättes välja ainult piiratud isikuandmed, mida kaebuse esitaja ei vaidlustanud. Seetõttu leidis ombudsman, et kaebus komisjoni kaudse juurdepääsu andmisest keeldumise kohta lahendati nüüd antud juurdepääsuga. Samas avaldas ombudsman kahetsust, et komisjon viivitas kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse menetlemisega, mis jätkus isegi pärast seda, kui ta oli uurimise algatanud. Ombudsman jätkab talle esitatud kaebuste põhjal viivituste tähelepanelikku jälgimist.

 

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis on seotud maavarade kaevandamise ja töötlemise projektide taotlustega, et neid tunnustataks kriitiliste toorainete määruse alusel strateegiliste projektidena. Täpsemalt taotles kaebuse esitaja juurdepääsu neljale komisjoni otsusele, millega anti või ei antud strateegilise projekti staatus, ning 12 projekti taotluste osadele, mis asuvad ELis ja mille taotlused on olnud edukad. Komisjon leidis, et dokumentide avalikustamine kahjustaks asjaomaste äriühingute ärihuve, tuginedes enamiku vaidlusaluste dokumentide puhul üldisele avalikustamata jätmise eeldusele. Muu hulgas väitis kaebuse esitaja, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, kuna dokumendid sisaldavad tõenäoliselt olulist keskkonnateavet.

Ombudsman leidis, et nende olemuse tõttu ei olnud mõistlik, et komisjon kohaldaks üldist mitteavalikustamise eeldust dokumentide suhtes, mis on seotud kriitiliste toorainete projektide nimetamisega kriitiliste toorainete määruse kohasteks strateegilisteks projektideks. Lisaks leidis ombudsman oma uurimisrühma poolt dokumentide kontrollimise põhjal, et need ei sisalda kogu aeg tundlikku teavet, sealhulgas seetõttu, et suur osa neist oli juba seaduslikult avalikustatud ajal, mil komisjon esitas oma lõpliku seisukoha kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohta. Ombudsman asus ka seisukohale, et dokumendid sisaldavad ulatuslikku keskkonnateavet, sealhulgas „keskkonda sattuvate heitmetega seotud teavet“, mille avalikustamist peetakse ülekaalukaks avalikuks huviks. Seetõttu järeldas ombudsman, et komisjoni keeldumine anda üldsusele juurdepääs kujutab endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil oma seisukoht uuesti läbi vaadata, et võimaldada laialdast juurdepääsu vaidlusalustele dokumentidele.

Juhtum puudutas Euroopa Parlamendi keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) kahe juurdlusega, mis käsitlesid töötajate väärkäitumist. Juurdepääsu keelamisel tugines parlament neljale erandile, mis on sätestatud ELi õigusaktides üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine kahjustaks OLAFi juurdlustega seotud isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, nende juurdluste eesmärki, käimasolevaid kohtumenetlusi ja otsustusprotsessi.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente ja leidis kontrolli põhjal, et ühe juurdlusega seotud dokumentide puhul oli parlamendil mõistlik kohaldada üldist mitteavalikustamise eeldust, millele ELi institutsioonid võivad tugineda OLAFi juurdluste ajal ja seni, kuni ei ole möödunud mõistlikku aega OLAFi soovitusi rakendavate asutuste järelmeetmete võtmiseks. 

Võttes arvesse kahe kõnealuse OLAFi juurdluse konkreetseid asjaolusid, leidis ombudsman samuti, et parlamendil oli õigus, kui ta leidis, et dokumentide kustutamine ei jätaks sisulist sisu, kuna need sisaldavad märkimisväärsel hulgal isikuandmeid. Kuna kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust avaldada isikuandmeid konkreetsel eesmärgil avalikes huvides, nagu on nõutud andmekaitset käsitlevates ELi õigusaktides, ei tuvastanud ombudsman haldusomavoli ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks õiguskontrollikomitee arvamusele komisjoni 2023. aasta septembri mõjuhinnangu aruande kavandi kohta, mis käsitleb komisjoni seadusandlikku algatust mitmeliigilise digitaalse liikuvuse teenuste kohta. Komisjon keeldus dokumendiga tervikuna tutvumise võimaldamisest, väites, et avalikustamine kahjustaks tema käimasolevat otsustusprotsessi.

Pärast seda, kui uurimisrühm oli taotletud dokumenti kontrollinud, ei olnud ombudsman veendunud, et selle avalikustamine oleks tõsiselt mõjutanud, pikendanud või raskendanud mõjuhinnangu lõpuleviimist ja komisjoni seadusandlike ettepanekute vastuvõtmist. Arvestades selget kohtupraktikat, mis nõuab, et liidu institutsioonid kohaldaksid seadusandlike dokumentide suhtes eriti kõrget läbipaistvuse standardit, leidis ombudsman, et komisjoni põhjendused olid ebapiisavad ja et tema käimasoleva otsustusprotsessi kaitseks erandi kohaldamine ei olnud põhjendatud. Seetõttu leidis ta, et komisjoni keeldumine võimaldada üldsusel dokumendiga kas või osaliselt tutvuda kujutab endast haldusomavoli.

Vahepeal avaldas komisjon reisijate paketti käsitlevad seadusandlikud ettepanekud koos läbivaadatud mõjuhinnangut sisaldava komisjoni talituste töödokumendiga. Komisjoni talituste töödokumendis korratakse õiguskontrollikomitee 2023. aasta septembri arvamuse sisu ja see sisaldab ülevaadet sellest, kuidas komisjon on õiguskontrollikomitee tähelepanekuid arvesse võtnud. Arvestades, et kõnealuse õiguskontrollikomitee arvamuse sisu on nüüd avalik ja komisjon avaldas oma seadusandlikud ettepanekud, leidis ombudsman, et komisjonile soovituse esitamine ei oleks kasulik, ning lõpetas juhtumi.