Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks näidiskaartidele, mis on seotud Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) tehisintellekti vahenditega. Näidiskaardid sisaldavad teavet tehisintellekti vahendite kavandatud kasutuse ja nende hindamiste kohta. Europol tegi kindlaks neli dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse. Ta keelas juurdepääsu kolmele dokumendile tervikuna ja andis osalise juurdepääsu ülejäänud dokumendile. Seda tehes tugines Europol vajadusele kaitsta avalikku huvi seoses avaliku julgeolekuga.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente ja kohtus Europoli esindajatega. Selle põhjal ja võttes arvesse ELi institutsioonide ja asutuste ulatuslikku kaalutlusõigust, kui nad leiavad, et avalik julgeolek on ohus, leidis ombudsman, et Europoli otsus keelduda (täielikust) üldsuse juurdepääsust ei olnud ilmselgelt vale. Arvestades, et kaalul olevat avalikku huvi ei saa asendada muu avaliku huviga, mida peetakse olulisemaks, lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Ombudsman leidis siiski, et Europoli selgitused kaebuse esitajale selle kohta, miks neile dokumentidele (täieliku) juurdepääsu andmisest tuli keelduda, oleksid võinud olla konkreetsemad, ning viitas varasemale parandusettepanekule, mille ta sellega seoses tegi. 

 

Kaebuse esitaja palus Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mis käsitlevad tema teabevahetust Ungari valitsusega kohtusüsteemi sõltumatuse teemal seoses komisjoni hinnanguga Ungari abikõlblikkusele ühtekuuluvusfondidest. Pärast Ungari ametiasutustega konsulteerimist keeldus komisjon võimaldamast juurdepääsu mõnele dokumendile, tuginedes kahele erandile ELi õigusaktides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele. Täpsemalt väitis komisjon, et avalikustamine kahjustaks tema uurimise eesmärki seoses Ungari abikõlblikkusega ühtekuuluvusfondidest ja tema otsustusprotsessi. Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Kui komisjon ettenähtud tähtaja jooksul ei vastanud, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise seoses komisjoni kaudse keeldumisega anda üldsusele juurdepääs taotletud dokumentidele. Ombudsmani uurimise käigus võttis komisjon vastu kinnitava otsuse. Ta jäi oma otsuse juurde keelduda juurdepääsu andmisest, kuid tugines täiendavale erandile, väites, et Euroopa Parlament on vahepeal algatanud selles küsimuses kohtumenetluse ja avalikustamine võib käimasolevaid menetlusi kahjustada.

Ombudsmani kontroll näitas, et taotletud dokumendid sisaldavad Ungari enesehindamist, komisjoni poolt Ungari ametiasutustele saadetud ametlikke küsimustikke ja asjaomaste Ungari ametiasutuste ametlikke vastuseid neile küsimustele. Taotletud dokumendid on seega aluseks komisjoni otsusele, mille suhtes parlament algatas kohtumenetluse. Need ei ole koostatud konkreetse kohtumenetluse jaoks ega sisalda sisemisi õiguslikke seisukohti vaidlusküsimustes.

Ombudsman oli seisukohal, et komisjon ei ole piisavalt tõendanud, kuidas dokumentide avalikustamine võib kõnealust kohtumenetlust kahjustada. Ombudsmani ei veennud ka komisjoni argument, et avalikustamine võib tema uurimist kahjustada. Lisaks rõhutas ombudsman, kui oluline on teavitada üldsust komisjoni ja Ungari ametiasutuste tegevusest, et kaitsta ELi finantshuve ja tagada õigusriigi põhimõtte järgimine. Seetõttu leidis ombudsman, et komisjoni keeldumine anda üldsusele laialdane juurdepääs taotletud dokumentidele kujutab endast haldusomavoli, ning soovitas komisjonil oma seisukoht juurdepääsutaotluse kohta uuesti läbi vaadata.

Vastuseks kinnitas komisjon oma seisukohta, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks parlamendi algatatud kohtumenetluste rahulikkust ja uurimist seoses Ungari abikõlblikkusega ühtekuuluvusfondidest. Ombudsman leidis siiski, et komisjon ei esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, miks neile dokumentidele ei saanud anda laiemat juurdepääsu. Seetõttu kinnitas ombudsman oma järeldust haldusomavoli kohta ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Kohtuasi puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks põhjendatud arvamusele, mille Euroopa Komisjon saatis Belgiale rikkumismenetluse raames seoses rikkumisest teatajate kaitse direktiivi ülevõtmisega Belgia poolt.

Komisjon keeldus andmast juurdepääsu dokumendile, mis on osa käimasoleva rikkumismenetluse toimikust. Seda tehes tugines komisjon avalikustamata jätmise üldisele eeldusele, mis põhines vajadusel kaitsta käimasoleva uurimise eesmärki. Kaebuse esitaja ei olnud tulemusega rahul ja pöördus ombudsmani poole.

Kuigi ombudsman leidis, et rikkumisest teatajate piisav kaitse on hädavajalik, leidis ta vaidlusaluse dokumendi kontrollimise põhjal, et komisjon tugines dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumisel põhjendatult avalikustamata jätmise üldisele eeldusele. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Juhtum puudutas Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) suutmatust anda sisuline vastus halduskaebusele, mis oli seotud 2. kategooria alalise korpuse ametniku väidetava ahistamise ja õigusnormide rikkumisega.

Kaebuse esitaja esitas halduskaebuse Frontexile 2023. aasta märtsis. Frontex vastas, et vastupidiselt varasemale teabele, mille ta oli kaebuse esitajale esitanud, ei ole kaebuse esitajal õigust sellist kaebust esitada. Seetõttu ei saa ta sisulist vastust. Ombudsmani uurimise käigus teatas Frontex siiski, et annab kaebuse esitajale 2024. aasta novembriks üldise sisulise vastuse. Frontex esitas selle vastuse kaebuse esitajale alles 2025. aasta detsembris. Ombudsman leidis, et kaebuse esitajale esitatud ebajärjekindel teave ja tohutu viivitus kaebusele vastamisel kujutavad endast haldusomavoli. Ombudsman ei pidanud aga soovituse esitamist vajalikuks, kuna Frontex on nüüd kaebuse esitajale sisuliselt vastanud.

Lisaks näitas ombudsmani uurimine, et 2. kategooria ametnike jaoks puudub tõhus kaebuste esitamise ja õiguskaitsemehhanism, näiteks Frontexi ahistamisolukordades. Ombudsman jõudis järeldusele, et tegemist on süsteemse probleemiga, mis kujutab endast ka haldusomavoli.

Ombudsman soovitas Frontexi haldusnõukogul võtta 2. kategooria ametnike õigusraamistiku eelseisval läbivaatamisel kasutusele tõhus kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete mehhanism.

Juhtum käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks ametlikule kirjale rikkumismenetluses, mis oli seotud järjestikuste tähtajaliste töölepingutega Hispaania avalikus sektoris. Komisjon keeldus kirjale juurdepääsu võimaldamisest, väites, et see on osa käimasolevast rikkumismenetlusest, mille puhul kehtib üldine mitteavalikustamise eeldus. Komisjon leidis, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Kaebuse esitaja ei olnud tulemusega rahul ja pöördus ombudsmani poole.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusalust dokumenti ja kinnitas, et see kuulub poolelioleva rikkumismenetluse haldustoimikusse. Selle põhjal leidis ombudsman, et komisjonil oli õigus tugineda ametlikule kirjale juurdepääsu keelamisel avalikustamata jätmise üldisele eeldusele. Samuti leidis ta, et komisjonil oli mõistlik arvata, et kaebuse esitaja ei esitanud piisavalt argumente, et tõendada avalikustamiseks ülekaaluka üldise huvi olemasolu. Seetõttu lõpetas ta juhtumi, tuvastamata haldusomavoli.

Kaebuse esitaja palus 2024. aasta märtsis Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mis on seotud õigusriigi menetluse kohaldamise 2023. aasta ümberhindamisega Ungaris (tingimuslikkuse määruse alusel). Komisjon tegi kindlaks, et taotluse kohaldamisalasse kuuluvad neli kvartaliaruannet ning mitu Ungari ja komisjoni vahelist teabevahetust, kuid keeldus võimaldamast juurdepääsu kõigile dokumentidele. Keelates juurdepääsu, tugines ta dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide kohastele eranditele, väites, et avalikustamine võib kahjustada uurimise eesmärki ja tingimuslikkuse määruse kohast käimasolevat otsustusprotsessi.

Kaebuse esitaja palus komisjonil oma seisukoht 2024. aasta aprillis läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Kuna komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele ettenähtud tähtaja jooksul, pöördus kaebuse esitaja 2024. aasta juunis ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise selle kohta, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele, ja palus komisjonil vastata nii kiiresti kui võimalik. Komisjon vastas kaebuse esitajale 2025. aasta detsembris, st rohkem kui 19 kuud pärast kordustaotluse esitamist.

Kuna komisjon vastas kaebuse esitaja kordustaotlusele, lõpetas ombudsman selle juhtumi. Ta kritiseeris siiski ühemõtteliselt komisjoni märkimisväärset viivitust kaebuse esitaja taotlusele vastamisel ja tuletas komisjonile meelde, et ta peaks kiiresti tegelema viivitustega üldsuse dokumentidele juurdepääsu taotluste menetlemisel.

Juhtum puudutas Euroopa Parlamendi keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumendile, mis on seotud parlamendi ruumides 2020. aastal toimunud varguste ja sissemurdmistega. Juurdepääsu keelamiseks tugines parlament ühele erandile, mis on sätestatud ELi õigusaktides üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et dokumendi avalikustamine kahjustaks avalikku huvi seoses avaliku julgeolekuga.

Dokumendi kontrollimise põhjal ja pärast oma uurimisrühma kohtumist parlamendi esindajatega leidis ombudsman, et parlament ei ole näidanud, kuidas dokumendi osade avalikustamine võiks konkreetselt ja tegelikult kahjustada viidatud huvi. Seetõttu tegi ta lahenduse ettepaneku, mille puhul parlament kaalub vähemalt osalise juurdepääsu andmist dokumendile.

Parlament nõustus ombudsmani lahendusettepanekuga ja andis dokumendile osalise juurdepääsu. Ombudsman tervitas parlamendi positiivset vastust tema ettepanekule lahenduse leidmiseks ja lõpetas uurimise.

Need kaks juhtumit on seotud Europoli keeldumisega anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis käsitlevad tema digivahendeid piltide ja videote analüüsimiseks, tekstimeeleolu, avatud lähtekoodiga teavet ja nägude äratundmist. Vaidlusalused dokumendid on „uurimisprojekti algatamise dokument“, „andmekaitsealane mõjuhinnang“ ja Europoli põhiõiguste ametniku sellega seotud arvamused. Keeldudes üldsuse juurdepääsust nendele dokumentidele, viitas Europol mitmele erandile üldsuse juurdepääsu suhtes, sealhulgas vajadusele kaitsta avalikke huve seoses avaliku julgeolekuga. Ta leidis, et taotletud dokumentide avalikustamine annaks kurjategijatele teavet tema tehnilise suutlikkuse kohta, kahjustades seega tema tegevuse tõhusust.

Pärast seda, kui uurimisrühm oli taotletud dokumente kontrollinud, tegi ombudsman juhtumi 1192/2024/MIK lahendamiseks ettepaneku, paludes Europolil anda osaline juurdepääs. Europol nõustus selle ettepanekuga ja andis osalise juurdepääsu uurimisprojektide algatamise dokumendile. Lisaks kohaldas Europol juhtumi 841/2025/MIK puhul sama lähenemisviisi, mille pakkus välja ombudsman paralleelses juhtumis, ja andis osalise juurdepääsu mitmele oma põhiõiguste ametniku arvamusele.

Kuigi Europol ei andnud juurdepääsu andmekaitsealastele mõjuhinnangutele ja redigeeritud teabele vahendite funktsioonide kohta, leidis ombudsman, et nendel juhtudel on nüüd antud sisuline üldsuse juurdepääs. Seetõttu leidis ombudsman, et Europol oli tema lahendusega nõus. Ombudsman tegi siiski ettepaneku, et Europol peaks tulevikus põhjalikumalt uurima, kas andmekaitsealased mõjuhinnangud ja muud sarnaseid digivahendeid käsitlevad dokumendid sisaldavad mittetundlikku teavet, mida võib üldsusele avaldada. Ombudsman jätkab selle küsimuse jälgimist tulevaste kaebuste kontekstis.