Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) valduses olevatele dokumentidele, mis käsitlevad saatjata alaealiste tingimusi ELi rahastatavates pagulasasutustes Kreekas. EUAA tegi kindlaks 53 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja andis neile kõigile osalise juurdepääsu. Täieliku juurdepääsu keelamisel tugines EUAA mitmele erandile üldsuse õigusest tutvuda dokumentidega, mis põhinevad eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitsel, EUAA otsustusprotsessil ja avaliku julgeolekuga seotud avalikel huvidel. Eelkõige väitis EUAA, et taotletud dokumendid sisaldavad tundlikku teavet konkreetsetes rajatistes viibivate isikute kohta ja esialgset teavet nende rajatiste olukorra kohta, mille riiklikud ametiasutused on konfidentsiaalselt esitanud. Viimati nimetatud teabe avalikustamine võib õõnestada nende ametiasutuste usaldust EUAA vastu ning sellest tulenevalt EUAA otsustusprotsesse ja avalikku julgeolekut.

Kuna kaebuse esitaja ei olnud selle vastuse ja kohaldatud redigeerimistega rahul, pöördus ta ombudsmani poole.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis taotletud dokumentide redigeerimata versioone ja arutas kohaldatud redigeerimisi EUAA esindajatega. Selle põhjal nõustus ombudsman EUAA argumentidega vajaduse kohta kaitsta konkreetsetes rajatistes viibivate eriti haavatavate isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust. Ta tunnistas ka EUAA ulatuslikku kaalutlusõigust avaliku julgeolekuga seotud erandi kohaldamisel, mida võib negatiivselt mõjutada see, kui EUAA avaldab konfidentsiaalselt teavet, mida jagavad liikmesriikide ametiasutused, takistades seega neil tegemast tihedat koostööd EUAA ja selle lähetatud töötajatega. Lisaks, võttes arvesse riiklike ametiasutuste abistamiseks lähetatud EUAA töötajate tundlikke töötingimusi, leidis ombudsman, et EUAA võib mõistlikult püüda kaitsta oma töötajate märkusi konkreetsete rajatiste kohta, tuginedes EUAA otsustusprotsessi kaitset käsitlevale erandile.

Samas ei veennud ombudsmani täielikult kõik EUAA põhjendused kohaldatud redaktsioonide ja nende järjepidevuse kohta. Võttes aga arvesse ulatuslikku osalist juurdepääsu, mille EUAA oli taotletud dokumentidele juba andnud, leidis ombudsman, et selle kaebuse edasine uurimine ei ole põhjendatud. Seetõttu lõpetas ta juhtumi käsitlemise, tehes ühe parandusettepaneku.

 

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks näidiskaartidele, mis on seotud Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) tehisintellekti vahenditega. Näidiskaardid sisaldavad teavet tehisintellekti vahendite kavandatud kasutuse ja nende hindamiste kohta. Europol tegi kindlaks neli dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse. Ta keelas juurdepääsu kolmele dokumendile tervikuna ja andis osalise juurdepääsu ülejäänud dokumendile. Seda tehes tugines Europol vajadusele kaitsta avalikku huvi seoses avaliku julgeolekuga.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente ja kohtus Europoli esindajatega. Selle põhjal ja võttes arvesse ELi institutsioonide ja asutuste ulatuslikku kaalutlusõigust, kui nad leiavad, et avalik julgeolek on ohus, leidis ombudsman, et Europoli otsus keelduda (täielikust) üldsuse juurdepääsust ei olnud ilmselgelt vale. Arvestades, et kaalul olevat avalikku huvi ei saa asendada muu avaliku huviga, mida peetakse olulisemaks, lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Ombudsman leidis siiski, et Europoli selgitused kaebuse esitajale selle kohta, miks neile dokumentidele (täieliku) juurdepääsu andmisest tuli keelduda, oleksid võinud olla konkreetsemad, ning viitas varasemale parandusettepanekule, mille ta sellega seoses tegi. 

 

Kaebuse esitaja palus Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mis käsitlevad tema teabevahetust Ungari valitsusega kohtusüsteemi sõltumatuse teemal seoses komisjoni hinnanguga Ungari abikõlblikkusele ühtekuuluvusfondidest. Pärast Ungari ametiasutustega konsulteerimist keeldus komisjon võimaldamast juurdepääsu mõnele dokumendile, tuginedes kahele erandile ELi õigusaktides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele. Täpsemalt väitis komisjon, et avalikustamine kahjustaks tema uurimise eesmärki seoses Ungari abikõlblikkusega ühtekuuluvusfondidest ja tema otsustusprotsessi. Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Kui komisjon ettenähtud tähtaja jooksul ei vastanud, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise seoses komisjoni kaudse keeldumisega anda üldsusele juurdepääs taotletud dokumentidele. Ombudsmani uurimise käigus võttis komisjon vastu kinnitava otsuse. Ta jäi oma otsuse juurde keelduda juurdepääsu andmisest, kuid tugines täiendavale erandile, väites, et Euroopa Parlament on vahepeal algatanud selles küsimuses kohtumenetluse ja avalikustamine võib käimasolevaid menetlusi kahjustada.

Ombudsmani kontroll näitas, et taotletud dokumendid sisaldavad Ungari enesehindamist, komisjoni poolt Ungari ametiasutustele saadetud ametlikke küsimustikke ja asjaomaste Ungari ametiasutuste ametlikke vastuseid neile küsimustele. Taotletud dokumendid on seega aluseks komisjoni otsusele, mille suhtes parlament algatas kohtumenetluse. Need ei ole koostatud konkreetse kohtumenetluse jaoks ega sisalda sisemisi õiguslikke seisukohti vaidlusküsimustes.

Ombudsman oli seisukohal, et komisjon ei ole piisavalt tõendanud, kuidas dokumentide avalikustamine võib kõnealust kohtumenetlust kahjustada. Ombudsmani ei veennud ka komisjoni argument, et avalikustamine võib tema uurimist kahjustada. Lisaks rõhutas ombudsman, kui oluline on teavitada üldsust komisjoni ja Ungari ametiasutuste tegevusest, et kaitsta ELi finantshuve ja tagada õigusriigi põhimõtte järgimine. Seetõttu leidis ombudsman, et komisjoni keeldumine anda üldsusele laialdane juurdepääs taotletud dokumentidele kujutab endast haldusomavoli, ning soovitas komisjonil oma seisukoht juurdepääsutaotluse kohta uuesti läbi vaadata.

Vastuseks kinnitas komisjon oma seisukohta, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks parlamendi algatatud kohtumenetluste rahulikkust ja uurimist seoses Ungari abikõlblikkusega ühtekuuluvusfondidest. Ombudsman leidis siiski, et komisjon ei esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, miks neile dokumentidele ei saanud anda laiemat juurdepääsu. Seetõttu kinnitas ombudsman oma järeldust haldusomavoli kohta ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Kohtuasi puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks põhjendatud arvamusele, mille Euroopa Komisjon saatis Belgiale rikkumismenetluse raames seoses rikkumisest teatajate kaitse direktiivi ülevõtmisega Belgia poolt.

Komisjon keeldus andmast juurdepääsu dokumendile, mis on osa käimasoleva rikkumismenetluse toimikust. Seda tehes tugines komisjon avalikustamata jätmise üldisele eeldusele, mis põhines vajadusel kaitsta käimasoleva uurimise eesmärki. Kaebuse esitaja ei olnud tulemusega rahul ja pöördus ombudsmani poole.

Kuigi ombudsman leidis, et rikkumisest teatajate piisav kaitse on hädavajalik, leidis ta vaidlusaluse dokumendi kontrollimise põhjal, et komisjon tugines dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumisel põhjendatult avalikustamata jätmise üldisele eeldusele. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Juhtum puudutas Euroopa Liidu Küberturvalisuse Ameti (ENISA) keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusega ühe oma töötaja väärkäitumise kohta. Juurdepääsu keelamisel tugines ENISA erandile, mis on ette nähtud liidu õiguses üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine kahjustaks vajadust kaitsta dokumentides nimetatud isikute, sealhulgas OLAFi juurdluse all oleva isiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust avaldada isikuandmeid avalikes huvides, nagu on nõutud andmekaitset käsitlevates ELi õigusaktides. Seega oli ENISA-l õigus keelduda vaidlusalustes dokumentides sisalduvate isikuandmete avalikustamisest. ENISA esitatud argumentide põhjal ei olnud ombudsman siiski veendunud, et vaidlusalused dokumendid kujutavad endast tervikuna isikuandmeid. Seetõttu tegi ta ettepaneku, et ENISA kaaluks uuesti oma seisukohta, et dokumentidele juurdepääsu andmisest tuleb täielikult keelduda.

Vastuseks andis ENISA vaidlusalustele dokumentidele uue hinnangu. Selle põhjal jäi ta oma seisukoha juurde, et dokumendid sisaldavad isikuandmeid kogu ulatuses ja seega ei ole võimalik anda üldsusele juurdepääsu. Võttes arvesse lisateavet, mille ENISA selles etapis esitas, nõustus ombudsman, et dokumente võib mõistlikult pidada tervikuna isikuandmeteks. Seetõttu lõpetas ta uurimise, leides, et ENISA oli lahenduse ettepanekuga nõus. Ombudsman tegi siiski ettepaneku, et ENISA peaks hea halduse huvides esitama taotlejale loetelu dokumentidest, mille ta tuvastab dokumentidele üldsuse juurdepääsu taotluse käsitlemisel.