Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Prokuratuur käsitles Euroopa delegaatprokuröride Itaalia assistendi kaebusi. Kaebuse esitaja väitis, et Roomas asuva Euroopa Prokuratuuri Euroopa delegaatprokurörid sekkusid kahte haldusmenetlusse, mille ta algatas riiklikul tasandil. Kaebus puudutas ka seda, kuidas Euroopa Prokuratuur menetles taotlust anda üldsusele juurdepääs kaebuse esitaja esitatud dokumentidele.

Ombudsman leidis puudusi Euroopa Prokuratuuri poolses kaebuste käsitlemises seoses sellega, kuidas Euroopa Prokuratuur edastas kaebuse esitajale oma seisukoha ja põhjused, miks ta otsustas edasisi meetmeid mitte võtta. Euroopa Prokuratuur käsitles seda küsimust uurimise käigus, esitades oma seisukoha kohta selged ja mõistlikud selgitused. Ombudsman leidis ka, et Euroopa Prokuratuur ei rikkunud kaebuste käsitlemisel kaebuse esitaja õigusi.

Seoses dokumentidele juurdepääsu taotlusega leidis ombudsman, et põhjused, millele Euroopa Prokuratuur tugines taotletud dokumentide avalikustamata jätmiseks, ei näi olevat kooskõlas ELi õigusaktidega, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele. Ombudsman leidis siiski, et otsus kaebuse esitaja taotletud dokumente mitte avalikustada oli mõistlik, kuigi muul põhjusel kui see, millele Euroopa Prokuratuur tugines.

Ombudsman lõpetas uurimise järeldusega, et edasised uurimised ei ole põhjendatud.

Juhtum käsitles aega, mis Euroopa Komisjonil kulus Itaalia vastu esitatud rikkumiskaebuse menetlemiseks seoses Itaalia finantspolitsei (Guardia di Finanza) töötajate tööaja ja puhkuse korraga. Kaebuse esitaja esitas 2022. aastal komisjonile selles küsimuses rikkumiskaebuse. Ombudsmanile esitatud kaebuses leidis ta, et komisjon ei olnud teinud otsust tema rikkumiskaebuse kohta mõistliku aja jooksul.

Oma uurimise põhjal leidis ombudsman, et komisjon on siiani kulunud aega piisavalt põhjendanud. Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise järeldusega, et haldusomavoli ei esinenud. Võttes aga arvesse praeguseks kulunud aega, julgustas ta komisjoni käsitlema juhtumit prioriteetsena.

Juhtum käsitleb seda, kuidas Euroopa Komisjon menetleb Iirimaa vastu esitatud rikkumiskaebust seoses veel piimatoidul olevate noorte vasikate veotingimustega. Kaebuse esitaja leidis, et aeg, mis komisjonil kulus rikkumiskaebuse menetlemiseks, ei olnud mõistlik.

Ombudsman leidis, et komisjon jälgib olukorda tähelepanelikult. Uurimine on käimas ning komisjon ja liikmesriikide ametiasutused on selles küsimuses pidevalt ja korrapäraselt teavet vahetanud ja kohtunud.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise järeldusega, et haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas algselt Euroopa Komisjoni suutmatust teavitada kaebuse esitajat rikkumiskaebuse menetlemise seisust seoses teatavate Hispaania õigusaktide vastavusega ELi andmekaitse-eeskirjadele ja e-kaubanduse direktiivile.

Ombudsman palus komisjonil teavitada kaebuse esitajat kaebuse seisust, selle hindamisega viivitamise põhjustest ja komisjoni tegevuskavast selle juhtumi puhul. Kuna komisjon ei esitanud kaebuse esitajale piisavalt üksikasjalikku teavet, kohtus ombudsmani uurimisrühm ka komisjoni esindajatega ja tutvus komisjoni toimikuga, et paremini mõista, kuidas komisjon rikkumiskaebust menetles.

Ombudsman leidis, et kuigi oli ajavahemik, mil komisjon toimikuga ei tegelenud, suhtles ta pärast asjaomaste Hispaania õigusaktide täielikku kohaldamist korrapäraselt riiklike ametiasutustega ja hindas juhtumit. Ombudsman leidis ka, et kuigi komisjon ei andnud kaebuse esitajale õigeaegselt teavet, mis on kahetsusväärne, esitas ta uurimise käigus üksikasjalikud selgitused rikkumiskaebuse menetlemiseks kulunud aja ja selle staatuse kohta. Lisaks saatis komisjon Hispaaniale uurimise käigus ametliku kirja rikkumiskaebuse esimese aspekti kohta.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise järeldusega, et edasised uurimised ei olnud põhjendatud.

Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) töötajat, kes leidis, et tema vahetu ülemus ahistas teda. Ta kaebas selle üle 2021. aasta alguses. EKP algatas haldusuurimise ja määras samal ajal kaebuse esitaja enda kaitseks teisele töökohale EKPs.

Haldusuurimine kestis kaks ja pool aastat ning lõpetati kolm aastat pärast seda, kui kaebuse esitaja esimest korda abi palus. Haldusuurimise käigus leiti, et kaebuse esitajat oli ahistatud, ning algatati ametlikult distsiplinaarmenetlus vahetu ülemuse suhtes.

EKP haldusuurimise tulemuste järelkontrolli käigus pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Ta väitis, et protsessis esines põhjendamatuid viivitusi.

Ombudsmani uurimise käigus lõpetas EKP distsiplinaarmenetluse ja kaebuse esitaja pöördus lõpuks tagasi oma põhitöökohta.

Ombudsman leidis, et EKP-l esines asja käsitlemise kõigis etappides põhjendamatuid viivitusi ning et EKP ei olnud oma järelmeetmetes olulisi küsimusi käsitlenud. Seetõttu pakkus ombudsman EKP-le välja lahenduse, nimelt et EKP vabandab, maksab hüvitist ja tagab töötajatele ahistamisjuhtumi kohta sisuka sisesuhtluse.

Oma vastuses ombudsmani lahenduse ettepanekule väljendas EKP kahetsust toimunu üle. Ta korraldas ahistamisjuhtumi kohta täiendava asutusesisese teabevahetuse. Ta ei leidnud siiski, et tal on vajalikud elemendid rahalise hüvitise kaalumiseks. Ombudsman leidis, et kahju, mille põhjustas see, et EKP käsitles kaebuse esitaja ahistamisjuhtumit, ei olnud EKP vastusega lahenduse ettepanekule kahjuks heastatud. Kuna aga soovitus, milles korratakse samu punkte, ei tundu olevat kasulik, lõpetas ombudsman uurimise ettepanekutega süsteemseteks parandusteks ja palus taas EKP-l teha kaebuse esitajaga koostööd, et teha kindlaks tema haldusomavoli asjakohased finantstagajärjed.