Juhtum käsitles taotlust juurdepääsuks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimisi käsitlevatele dokumentidele. Komisjon keeldus andmast juurdepääsu mõnele taotletud dokumendile rahvusvaheliste suhete ja otsustamisprotsessi kaitsega seotud põhjustel. Kaebuse esitajad pöördusid ombudsmani poole ja väitsid, et komisjon ei olnud juurdepääsu andmisest keeldumist piisavalt põhjendanud ega hinnanud dokumente eraldi. Lisaks viitasid kaebuse esitajad ülekaalukale avalikule huvile seoses keskkonnateabega.

Ombudsman uuris seda küsimust ega tuvastanud komisjoni haldusomavoli. Ombudsman märkis oma lõppotsuses, et mõnda kaebuse esitajate tõstatatud probleemi on juba käsitletud ombudsmani omaalgatuslikus uurimises Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimiste läbipaistvuse kohta. Seetõttu otsustas ta juhtumi lõpetada.

Juhtum puudutas taotlust juurdepääsuks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimistega seotud dokumentidele. Komisjon keeldus teatud dokumentidega tutvumise võimaldamisest, põhjendades seda rahvusvaheliste suhete ja otsustamisprotsessi kaitsega. Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole ja väitis, et komisjon ei ole põhjendanud viidatud erandeid ja tema seisukohta, et taotletud dokumentide avalikustamiseks puudub ülekaalukas avalik huvi.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni otsus keelduda taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest oli põhjendatud. Lisaks märkis ombudsman, et ombudsman uuris kaebuse aluseks olevaid probleeme põhjalikult Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimiste läbipaistvust käsitlevas omaalgatuslikus uurimises. Seetõttu otsustas ta juhtumi lõpetada.

Kaebuse esitas üksus, kelle suhtes kohaldatakse ELi kehtestatud piiravaid meetmeid. Nõukogu kaebas selle üle, kuidas Euroopa Liidu Nõukogu käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis on seotud nõukogu välissuhete nõunike sanktsioonide töörühma koosolekuga, kus arutati mitmeid Iraani vastu suunatud piiravate meetmetega seotud küsimusi.

Nõukogu keeldus kõnealuste dokumentide teatavate osade avaldamisest, väites, et avaldamine kahjustaks avalike huvide kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega ja kahjustaks tõsiselt nõukogu otsustusprotsessi. Ülejäänud dokumendid, mida need erandid ei hõlma, avalikustati.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et nõukogul oli õigus keelduda võimaldamast tutvuda dokumentide nende osadega, mida ta oli varjanud. Seetõttu järeldas ombudsman, et nõukogu haldusomavoli ei esinenud.

Pärast seda, kui ombudsmani tähelepanu juhiti teatavatele väidetavatele tõsistele rikkumistele, mis mõjutavad ELi õigusriigimissiooni (EULEX) Kosovos nii EULEXi prokuröri kui ka meedia poolt, otsustas ombudsman algatada omaalgatusliku uurimise, et hinnata, kas Euroopa välisteenistus ja EULEX on neid väiteid nõuetekohaselt uurinud või uurivad neid nõuetekohaselt.

Selleks et teha kindlaks, milliseid meetmeid on vaja võtta, tutvus ombudsman Euroopa välisteenistuse/EULEXi toimikuga selles küsimuses. Kontroll näitas, et EULEX oli viinud läbi esialgse siseuurimise ja värvanud rikkumiste uurimiseks välisprokuröri. Lisaks nimetas Euroopa välisteenistus ametisse kogenud eksperdi, kes vaatab EULEXi volitused süsteemsest seisukohast läbi, pöörates erilist tähelepanu esitatud väidetele.

Ombudsman märkis, et EULEX ei järginud selliste väidete uurimisel oma tavamenetlust. Samuti leidis ta, et tuleb uurida välisprokuröri töölevõtmise viisi. Võttes aga arvesse, et ELi kõrge esindaja poolt hiljuti ametisse nimetatud ekspert on teinud selgeks, et need küsimused moodustavad osa tema tehtavast läbivaatamisest, asus ombudsman seisukohale, et praegu ei ole vaja temapoolseid edasisi meetmeid võtta.

Kohtuasi puudutab nõukogu suutmatust võtta meetmeid tagamaks, et Araabia Ühendemiraatides asutatud äriühing kustutataks Iraaniga seotud äriühingute loeteludest, mille suhtes kehtestati piiravad meetmed. Nimekirjadesse kandmine tähendas, et äriühingu varad külmutati.

2012. aasta detsembris otsustas Euroopa Liidu Üldkohus, et äriühingu kandmine loeteludesse on ebaseaduslik. Kui nõukogu ei reageerinud sellele otsusele äriühingu nimekirjadest kustutamisega, esitas äriühing kaebuse Euroopa Ombudsmanile.

Uurimise käigus võttis nõukogu konstruktiivse lähenemisviisi. Ta selgitas oma hilisemate aktide, mis käsitlevad Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, preambulis, et seda äriühingut ei ole enam kantud nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid.

Ombudsman leidis seega, et nõukogu oli võtnud asjakohaseid meetmeid kaebuses käsitletud küsimuse lahendamiseks.

Käesolev juhtum käsitleb vastutust haldusomavoli eest tsiviil- ja sõjaliste missioonide tegevuses ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames. Pidades silmas ebaselgust selles osas, milline institutsioon või asutus on pädev võimalikke haldusomavoli juhtumeid heastama, algatas ombudsman omaalgatusliku uurimise.

Komisjon rõhutas, et tema järelevalveroll piirdub üksnes eelarve täitmise ja tsiviilmissioonide usaldusväärse finantsjuhtimisega. Seega ei saa teda pidada vastutavaks väljaspool seda piiratud ala.

Nõukogu tegi ettepaneku, et ta ei ole selles küsimuses pädev ning et selliste küsimustega peab tegelema kõrge esindaja.

Kõrge esindaja väitis, et ÜJKP missioone endid ei saa pidada vastutavaks mitmel põhjusel, sealhulgas seetõttu, et nad ei ole juriidilised isikud. Ta lisas, et kõrget esindajat ennast ei saa pidada õiguslikult vastutavaks, sest erinevalt ELi delegatsioonist ei ole missioonid tema alluvuses. Kõrge esindaja tunnistas siiski, et tema ülesanne on tutvuda ombudsmanile esitatud individuaalsete kaebustega, paluda institutsioonide asjaomastel osakondadel nendega tegeleda ja anda ombudsmanile asjakohased vastused.

Lähtepunktina märkis ombudsman kahetsusega, et institutsioonide vastused ei ole olnud eespool nimetatud ebakindluse kõrvaldamiseks piisavad. Ei saa nõustuda väitega, et ühtegi ELi institutsiooni ei tohiks haldusomavoli eest vastutusele võtta.

Ombudsman tervitas siiski kõrge esindaja pragmaatilist ja kasulikku pakkumist sellele probleemile lahenduse leidmiseks.

Ombudsman jõudis järeldusele, et ta pöördub seetõttu seoses tulevaste uurimistega i) komisjoni poole, kui tegemist on tsiviilmissioonide eelarve täitmisega seotud küsimustega, ja ii) kõrge esindaja / Euroopa välisteenistuse poole, kui tegemist on kõigi muude ÜJKP missioonidega seotud väidetavate haldusomavoli juhtumitega.

Ei tundunud olevat põhjust kahelda, et eespool nimetatud kord tagab põhiõiguste harta artiklis 43 sätestatud ombudsmanile kaebuse esitamise põhiõiguse tõhususe. Seetõttu ei olnud vaja käesolevat uurimist pikendada. Siiski ei olnud sugugi ilmne, et see kord osutuks piisavaks, et tagada harta artiklis 41 sätestatud põhiõigus heale haldusele. Kui peaks ilmnema, et nimetatud kord ei toimi kummagi õiguse osas rahuldavalt, oleks ombudsman sunnitud põhimõttelise küsimuse uuesti tõstatama.

Kaebuse esitaja töötas varem ELi sõjalise missiooni „EUFOR Althea” heaks Bosnias ja Hertsegoviinas. Nimetatud lähetus toimetas talle kätte töölepingu ülesütlemise teate ja võimaldas tal haiguspuhkuse ajal etteteatamistähtaega pikendada.

Ombudsmani uurimine näitas, et selliselt toimides rikkus EUFOR Althea kaebuse esitaja kaitseõigust. Lisaks, kuna ta oli etteteatamistähtaja kulgema hakkamise ajal palgata haiguspuhkusel, jäi ta ilma osast sissetulekust, millele tal oli EUFORi personalieeskirjade kohaselt õigus enne töölepingu ülesütlemist. Ombudsman tegi Euroopa Liidu Nõukogule sõbraliku lahenduse ettepaneku, soovitades EUFOR Altheal kaaluda asjakohase summa maksmist kaebuse esitajale.

Oma vastuses ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekule märkis nõukogu, et ta ei ole pädev käesolevat juhtumit käsitlema ning et ettepanek tuleks adresseerida otse operatsiooni ülemale. Viisakusest ja eesmärgiga abistada ombudsmani tema uurimises, edastas nõukogu ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku operatsiooni ülemale vastamiseks.

Operatsiooni ülem nõustus ombudsmaniga, et EUFOR rikkus tema juhtumi käsitlemisel kaebuse esitaja kaitseõigust. Seetõttu kiitis ta ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepaneku heaks.

Ombudsman tervitas operatsiooni ülema nõusolekut tema sõbraliku lahenduse ettepanekuga, mis lahendas kaebuse. Ta tänas nõukogu selle eest, et ta tegutses sillana ombudsmani ja operatsiooni ülema vahel, ning võttis teadmiseks nõukogu soovituse pöörduda otse operatsiooni ülema poole, mida ombudsman järgib sõjaliste missioonidega seotud tulevaste juhtumite puhul. Lõpetuseks tuletas ombudsman meelde, et üldine küsimus, kes vastutab haldusomavoli juhtumite eest kolmandates riikides ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika egiidi all loodud missioonide tegevuses, on käimasoleva omaalgatusliku uurimise teema.