Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja, Iirimaa kodanik, võttis kõigepealt ühendust Euroopa Keskpanga (EKP) pressi- ja teabeosakonnaga (29/11/2013 ja 10/12/2013), et küsida, kas on olemas EKP menetlus kaebuse esitamiseks Iirimaa keskpanga keeldumise kohta uurida finantsteenuste osutaja vastu esitatud tõsist kaebust. Kuna ta vastust ei saanud, pöördus ta 2. jaanuaril 2014 otse EKP presidendi poole.

2. Oma 3. märtsi 2014. aasta vastuses vabandas EKP vastamisega viivitamise pärast ja teatas kaebuse esitajale, et EKP-l ei ole volitusi uurida keskpanku ega eraõiguslikke üksusi isegi pärast ühtse järelevalvemehhanismi loomist.

3. Kuna kaebuse esitaja ei olnud EKP vastusega rahul, esitas ta 30. detsembril 2015 ombudsmanile käesoleva kaebuse. Ta väitis, et EKP ei täida oma kohustust tagada finantseeskirjade ja tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamine liikmesriikides. Ta väitis ka, et EKP peaks uurima, miks Iirimaa keskpank ja Iirimaa finantsregulatsiooni asutused keeldusid uurimast finantsteenuste osutaja vastu esitatud kaebust.

Uurimine

4. Ombudsman algatas kaebuse uurimise ja tuvastas järgmise väite:

EKP ei lahendanud kaebuse esitaja muret seoses EKP pädevusega tagada finantsregulatsiooni ja tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamine liikmesriikides.

5. Ombudsman palus EKP-l anda kaebuse esitajale üksikasjalik vastus EKP järelevalverolli kohta riikide keskpankade suhtes, aga ka ühtse järelevalvemehhanismi rolli kohta eraõiguslike üksuste järelevalves. EKP saatis kaebusele üksikasjaliku vastuse, mille koopia saadeti ettevõtjale [1].

6. Vastuse sissejuhatuseks selgitas EKP, et aluslepingute kohaselt ja pädevuse andmise põhimõtet silmas pidades ei saa ta oma volitusi pikendada, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti. Samuti analüüsiti subsidiaarsuse põhimõtet. Kaebuse esitaja tõstatatud konkreetsete küsimuste kohta märkis EKP järgmist:

i) 4. novembril 2014 asus EKP täitma oma ülesandeid seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga osalevates liikmesriikides (nõukogu määrus 1024/2013). Selle määruse kohaselt „on EKP ainupädev täitma konkreetseid järelevalveülesandeid, mis on olulised krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet käsitleva liidu poliitika sidusa ja tõhusa rakendamise tagamiseks“ (määruse 1024/2013 artikkel 4). Finantsvaldkonna üldise reguleerimise või tarbijakaitsealaste õigusaktide järgimise tagamise ülesanne jääb liikmesriikide ametiasutustele.

ii) EKP nõukogu võib algatada rikkumismenetluse, kui riigi keskpank ei täida aluslepingutest ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirjast tulenevaid kohustusi.

iii) Liikmesriigid võivad tarbijakaitsega seotud ülesanded anda oma keskpankadele. Sellised ülesanded oleksid siiski riiklikud ülesanded ja seetõttu ei käsitataks neid osana riikide keskpankade kohustustest, mis tulenevad aluslepingutest ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirjast.

EKP järeldas, et tal ei ole pädevust uurida Iirimaa keskpanga ja Iirimaa finantsjärelevalveasutuste keeldumist uurida finantsteenuste osutaja vastu esitatud kaebust.

Ombudsmani hinnang

7. EKP vastus näib olevat kõikehõlmav ja põhineb asjakohastel õigusaktidel.

Järeldus(ed)

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Lahendus leitud.

Kaebuse esitajat ja EKPd teavitatakse sellest otsusest.

Marta Hirsch- Ziembinska

Üksus 1 – Uurimised ja IKT

Strasbourg, 27.9.2016

[1] EKP 3. märtsi 2016. aasta esialgne vastus oli ekslik, kuna pank tugines oma vastuses valedele faktidele. EKP vabandas vea pärast ja andis kaebuse esitajale uue vastuse.