Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Liidu Varjupaigaamet (EUAA) käsitles väidetavaid põhiõiguste rikkumisi oma tegevuses Kreeka saarel Samosel. Kaebuse esitajad olid mures selle pärast, et viis, kuidas EUAA varjupaigatugirühmadesse lähetatud juhtumitöötajad küsitlesid haavatavaid varjupaigataotlejaid, oli vastuolus ELi õigusega, ning et EUAA ei olnud sellega tegelenud. Lisaks olid kaebuse esitajad mures selle pärast, kuidas EUAA käsitles varjupaigataotlejate teateid tagasitõrjumise kohta.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitamise ajal ei olnud EUAA suutnud tagada, et tema varjupaigatugirühmadesse lähetatud juhtumitöötajad oleksid valmis nõuetekohaselt küsitlema haavatavaid varjupaigataotlejaid, sealhulgas seoses sellega, kuidas võtta arvesse haavatavuse näitajaid, kui need ilmnevad esimest korda varjupaigavestluse käigus. Lisaks leidis ombudsman, et EUAA ei olnud taganud haavatavatele varjupaigataotlejatele asjakohast menetlust vestluste käigus tehtud vigadest teatamiseks ega nende aruannete läbivaatamiseks EUAA poolt. Ombudsman leidis, et tegemist oli haldusomavoliga, ja esitas EUAA-le puuduste kõrvaldamiseks neli soovitust.

Ombudsman saatis need soovitused ka oma kolleegidele Euroopa ombudsmanide võrgustikust (ENO), küsides nende arvamust selle kohta, kuidas tagatakse põhiõiguste järgimine EUAA juhtumitöötajate ja riiklike varjupaigaametnike vahelises koostöös.

Lisaks tuvastas ombudsman olulisi puudusi selles, kuidas EUAA tegeles sellega, kuidas varjupaigataotlejad avalikustasid vestluste käigus saadud tagasitõrjumise kogemused. Kuna EUAA hakkas ombudsmani uurimise käigus rakendama meetmeid nende puuduste kõrvaldamiseks, ei leidnud ta haldusomavoli, vaid tegi selle asemel kaks parandusettepanekut.