Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) suutmatust vastata adekvaatselt kaebuse esitaja teabenõudele EKP pädevuse kohta tagada finantsregulatsiooni ja tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamine liikmesriikides. Ombudsman palus EKP-l anda kaebuse esitajale üksikasjalik vastus oma järelevalverolli kohta riikide keskpankade suhtes, aga ka ühtse järelevalvemehhanismi rolli kohta eraõiguslike üksuste järelevalves. EKP vastas selgelt ja põhjalikult. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.

Juhtum puudutas Euroopa Ülemkogu keeldumist anda kaebuse esitajale üldsuse juurdepääs kahele dokumendile, mis on seotud 2010. aasta rakkerühmaga, mille eesmärk on tugevdada majanduse juhtimist kogu ELis. Euroopa Ülemkogu väitis esialgu, et dokumentide avaldamine kahjustaks liidu või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitika ning institutsiooni otsustusprotsessi kaitset.

Pärast asjaomaste dokumentidega tutvumist asus ombudsman esialgsele seisukohale, et nende sisu ei tundunud nii tundlik, nagu väitis Euroopa Ülemkogu, võttes eelkõige arvesse, et dokumendid pärinevad 2010. aastast. Seejärel vaatas Euroopa Ülemkogu oma hinnangu uuesti läbi ja edastas need kaks dokumenti kaebuse esitajale. Ombudsman leidis, et Euroopa Ülemkogu oli seega kaebuses käsitletud küsimuse lahendanud.

Juhtum puudutas kaebust, et Euroopa Keskpank ei avaldanud tulemustabelit euroala liikmesriikide vastavuse kohta nn lähenemiskriteeriumidele, nagu mõned keskpangad olid seda varem teinud. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EKP ei ole kohustatud sellist ülevaadet avaldama, võttes eelkõige arvesse, et liikmesriigid peavad nüüd täitma erinevaid kriteeriume. Samuti leidis ta, et EKP ja Euroopa Komisjon avaldavad turujärelevalve kohta asjakohast ja kättesaadavat statistilist teavet. Seega haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) viivitust seoses kaebuse esitaja taotlusega, et EBA uuriks ELi õiguse väidetavat rikkumist Eesti finantsjärelevalveasutuse poolt. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EBA suutis viivitust enamasti põhjendada. Sel põhjusel ja ka seetõttu, et EBA vabandas viivituse pärast ja kohustus oma menetlust parandama, ei tuvastanud ombudsman haldusomavoli. Kuna EBA kehtestas uurimise käigus sarnaste taotluste käsitlemiseks asutusesisesed tähtajad, julgustas ombudsman EBA neid tähtaegu oma kodukorda muutes formaliseerima. Seetõttu lõpetas ta juhtumi täiendava märkusega.

Juhtum puudutas väidetavalt ebapiisavat selgitust, mille Euroopa Komisjon andis oma otsuse kohta mitte algatada Austria suhtes rikkumismenetlust.

Ombudsman uuris küsimust, paludes komisjonil esitada oma otsuse kohta lisateavet. Vastuseks selgitas komisjon oma seisukohta. Ombudsman leidis, et esitatud teave oli sidus, piisav ja mõistlik. Seetõttu lõpetas ta juhtumi haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Juhtum puudutas Europoli keeldumist anda üldsusele juurdepääs ELi ja USA vahelise terroristide rahastamise jälgimisprogrammi (TFTP) lepingu rakendamist käsitlevale dokumendile. Selleks et teha kindlaks, kas Europol kohaldas nõuetekohaselt asjakohaseid eeskirju oma dokumentidele juurdepääsu kohta, pidi ombudsman asjaomast dokumenti nägema. Europol väitis siiski, et tal ei olnud võimalik lubada ombudsmanil dokumenti kontrollida, kuna selleks oli vaja USA ametiasutuste nõusolekut ja USA ametiasutused olid nõusoleku andmisest keeldunud. ELi ja USA vahel TFTP lepingu rakendamiseks kokku lepitud tehniliste üksikasjade kohaselt on USA-l vetoõigus selle suhtes, et Europol jagab kolmandate isikutega USA esitatud teavet. USA kasutas antud juhul seda vetot ja keeldus nõusoleku andmisest. Ombudsman kohtus USA suursaadikuga ELis, kuid USA säilitas vetoõiguse. Kuigi Europol tegi ombudsmaniga täielikku koostööd, ei saanud ombudsman dokumenti kontrollida. Ombudsmanil ei olnud seega muud võimalust kui uurimine lõpetada. Siiski palus ta Euroopa Parlamendil kaaluda, kas on vastuvõetav, et kokkulepe välisriigi valitsusega peaks takistama ombudsmanil oma tööd teha. Eelkõige juhtis ta tähelepanu sellele, et erinevalt TFTP lepingust ei ole tehniliste üksikasjade sätteid kunagi saadetud nõukogule või parlamendile heakskiitmiseks.