Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni otsust nõuda tagasi erinevate ELi rahastatud projektide raames toetustena välja makstud summad. Otsus tehti pärast auditeid, mille tegi komisjoni nimel audiitor. Kaebuse esitaja ei nõustunud auditi järeldustega. Muu hulgas soovis kaebuse esitaja, et auditid vaataks läbi tema liikmesriigi riiklik audiitorite koda. Komisjon ei pidanud seda vajalikuks.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum tulenes sellest, et Euroopa Komisjoni Horvaatia esindus ei vastanud Facebookis esitatud teabenõudele ja blokeeris kaebuse esitaja oma Facebooki lehel. Kaebuse esitaja küsis, kas Horvaatia esinduse juht oli endine Jugoslaavia kommunistliku partei liige.

Kuna komisjon on nüüd oma Facebooki lehe blokeerinud ja vastanud, leiab ombudsman, et komisjon on need juhtumi aspektid lahendanud. Lisaks leiab ombudsman, et komisjon ei teinud haldusomavoli, jättes taotletud teabe avalikustamata, sest see kujutas endast kaitstud isikuandmeid.

Ombudsman teeb siiski ettepaneku parandada vajadust vastata kodanikele, kes suhtlevad komisjoniga sotsiaalmeedias. Komisjon peaks võtma arvesse asjaolu, et Euroopa hea halduse tava eeskirjas sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja hea halduse põhimõtetega tagatud vastulause esitamise õigust kohaldatakse sotsiaalmeedia kaudu saadud teadete suhtes üksnes proportsionaalsuse põhimõtte alusel põhjendatud piirangutega. Komisjon peaks seda arvesse võtma oma teabe esitajate juhendi läbivaatamisel ja mis tahes muus asjakohases töös.

Juhtum puudutas valikumenetlust ametikohale ELi delegatsioonis Albaanias. Kaebuse esitaja ei olnud rahul, et teda sellele ametikohale välja ei valitud, sest ta uskus, et ta vastab kõigile nõutavatele kriteeriumidele. Ta palus teavet oma taotluse ja põhjuste kohta, miks ta ei osutunud väljavalituks. Delegatsioon ei vastanud tema taotlusele õigeaegselt.

Ombudsman uuris küsimust. Uurimise käigus vastas delegatsioon kaebusele, lahendades sellega kaebuse selle aspekti. Kaebuse esitaja nimekirja kandmata jätmise otsuse osas leidis ombudsman, et delegatsiooni selgitus tema otsuse kohta on mõistlik, ning lõpetas uurimise haldusomavoli puudumise tuvastamisega. Ombudsman tegi ettepaneku, et Euroopa välisteenistus peaks andma delegatsioonidele suuniseid vajaduse kohta teavitada kandidaate valikukonkursside edasilükkamisest. Ombudsman tegi ka ettepaneku, et Euroopa välisteenistus peaks lisama kohalikele töötajatele mõeldud ELi delegatsioonide juhendisse üksikasjalikumad nõuded teabe liigi kohta, mis tuleb lisada valikukomisjonide koostatud nimekirja/Exceli tabelisse.

Juhtum puudutas komisjoni suutmatust vastata kaebuse esitaja kirjavahetusele liikmesriigi tasandi finantsauditi raames. Pärast ombudsmani sekkumist vastas komisjon. Ta avalikustas kaebuse esitaja taotletud dokumendi, kuid kustutas mõned isikuandmed (füüsiliste isikute nimed). Ombudsman leidis, et komisjon põhjendas määruse 45/2001 kohast väljajätmist õigesti.

Kohtuasi puudutas teabenõude menetlemist selle kohta, kuidas saada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) valduses oleva kohtupraktika andmebaasi allalaaditavat versiooni. Ombudsman uuris küsimust ja palus EUIPO-l paremini selgitada, miks ta ei saa taotlust täita. EUIPO selgitus oli täpne ja mõistlik. Seega lõpetati juhtum haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Euroopa Liidu Nõukogu endine praktikant kaebas, et ELi institutsioonide poolt praktikantidele makstav toetus ei ole asjakohane, kuna see jääb allapoole miinimumpalka ega taga seega praktikantidele inimväärset elatustaset.

Ombudsman algatas selles küsimuses uurimise. Ta leidis, et nõukogu on piisavalt üksikasjalikult selgitanud, kuidas määratakse kindlaks praktikatoetuse summa. Ombudsman leidis, et otsus maksta hüvitist, mis vastab 25 %-le palgaastme AD5.1 ametniku palgast, oli põhjendatud. Nõukogu tegi selle otsuse oma kaalutlusõiguse piires, lähtudes oma haldusvajadustest ja olemasolevast eelarvest.

Ombudsman märkis, et nõukogu eristab praktikat ja töötamist. Seega saab praktikant toetust, mitte palka, sest praktikandi õigused ja kohustused ei ole võrreldavad töötaja õiguste ja kohustustega. Ombudsman pidas nõukogu selgitust mõistlikuks.

Seetõttu lõpetas ta juhtumi järeldusega, et nõukogu praktika ei kujutanud endast haldusomavoli.

Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) suutmatust vastata adekvaatselt kaebuse esitaja teabenõudele EKP pädevuse kohta tagada finantsregulatsiooni ja tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamine liikmesriikides. Ombudsman palus EKP-l anda kaebuse esitajale üksikasjalik vastus oma järelevalverolli kohta riikide keskpankade suhtes, aga ka ühtse järelevalvemehhanismi rolli kohta eraõiguslike üksuste järelevalves. EKP vastas selgelt ja põhjalikult. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.

Juhtum puudutas ELi rahastatud uurimisprojekti GMOde riskihindamise kohta (tuntud kui GRACE). Kaebuse esitaja, Saksamaal asuv uurimisinstituut, väitis, et mitmed projektis GRACE osalevad teadlased olid huvide konflikti olukorras oma väidetavate suhete tõttu biotehnoloogiatööstusega. Ta väitis, et Euroopa Komisjon ei olnud käsitlenud kaebuse esitaja ´si muret projekti tulemuste teadusliku usaldusväärsuse ja sellega seotud teadusliku väljaande sõltumatuse pärast. Kaebuse esitaja väitis ka, et komisjon ei olnud taganud projekti objektiivsust ja sõltumatust, eelkõige täielikku läbipaistvust seoses selle valikusse kaasatud ekspertidega.

Ombudsman uuris juhtumit. Ta nõustus komisjoniga, et ta ei tohiks sekkuda tema rahastatavate teadusuuringute teaduslikku tõlgendamisse ega avaldamisprotsessi. Ombudsman jõudis ka järeldusele, et ainuüksi asjaolu, et projektis osalevate teadlaste ja tööstusharu vahel on sidemed, ei tõenda huvide konflikti. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et komisjon rahastab sageli projekte, mida viivad ellu kas tööstusharu või tööstusharuga tihedalt seotud rühmad. Ombudsman tegi siiski ettepaneku, et komisjon peaks kaaluma kaebuse esitajale täielikuma ja põhjalikuma selgituse saatmist selle kohta, miks ta on seisukohal, et tööstuse ja GRACE’i teadlaste vahelised sidemed ei tekita huvide konflikti.

Juhtum puudutas kaebust, et Euroopa Keskpank ei avaldanud tulemustabelit euroala liikmesriikide vastavuse kohta nn lähenemiskriteeriumidele, nagu mõned keskpangad olid seda varem teinud. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EKP ei ole kohustatud sellist ülevaadet avaldama, võttes eelkõige arvesse, et liikmesriigid peavad nüüd täitma erinevaid kriteeriume. Samuti leidis ta, et EKP ja Euroopa Komisjon avaldavad turujärelevalve kohta asjakohast ja kättesaadavat statistilist teavet. Seega haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas Euroopa Parlamendi väidetavat suutmatust esitada kaebuse esitajale hindamistabel ja talle valikumenetluses antud punktide konkreetsed põhjused.

Arvestades, et Avaliku Teenistuse Kohus otsustas hiljutises otsuses, et valikukomisjonid ei pea kandidaatidele esitama oma katsete parandatud versiooni, põhjendusi, miks vastused olid ekslikud, ega kirjalikel ja suulistel katsetel kasutatud hindamistabeleid, algatas ombudsman kaebuse uurimise, et parlament saaks kommenteerida Avaliku Teenistuse Kohtu järelduste asjakohasust töölevõtmise menetluses.

Parlament väitis, et põhjused, miks ta keeldus kaebuse esitajale nõutud teavet esitamast, leidsid kinnitust ka Avaliku Teenistuse Kohtu otsuses. Ta esitas kaebuse esitajale siiski põhjused, miks talle anti teatud vastuste eest teatud arv punkte.

Ombudsman leidis, et parlament tegutses mõistlikult, ja lõpetas seetõttu uurimise haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Kaebus, mille esitas British Air Line Pilots' Association, on seotud ELi eeskirjadega, mis käsitlevad lennu- ja tööaja piiranguid ning puhkeaja nõudeid kommertslennuettevõtjatele. Täpsemalt puudutab see viisi, kuidas EASA viis läbi nende eeskirjade ajakohastamise protsessi. Kaebuse esitaja väitis, et i) teaduslikel nõuannetel oleks pidanud olema eeskirjade koostamise protsessis olulisem roll; ii) EASA ei olnud esitanud tõendeid eeskirjade koostamise rühma liikmete kvalifikatsiooni kohta ning iii) EASA ei käsitlenud huvide konflikti küsimusi piisavalt.

Ombudsman ei tuvastanud EASA haldusomavoli seoses teaduslike nõuannete rolliga eeskirjade koostamise protsessis. Seoses küsimusega, kuidas EASA haldab võimalikke huvide konflikte eeskirju kehtestavates rühmades, leidis ombudsman, et tema poliitikat selliste konfliktide leevendamiseks oma töötajate puhul on muudetud ning et seda läbivaadatud lähenemisviisi kohaldatakse nüüd ka eeskirju kehtestavate rühmade ekspertide suhtes. Selle põhjal järeldas ombudsman, et tal ei ole vaja seda küsimust täiendavalt uurida. Lõpuks nõustus EASA ombudsmani soovitusega anda kaebuse esitajale eeskirjade koostamise rühma liikmete kohta anonüümset teavet. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi, julgustades EASAt kasutama ennetavamat lähenemisviisi, et avaldada talle kättesaadavat teavet eeskirjade koostamise rühma liikmete kvalifikatsiooni ja eksperditeadmiste kohta. Ta märkis ka, et kaalub välisekspertide poolt teatavate ELi ametite jaoks tehtud tööga seotud küsimuste uurimist.

Juhtum käsitles komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis käsitlevad interneti jälgimist Ühendkuningriigi luureteenistuste poolt. Ombudsman soovitas, et komisjon peaks võimaldama juurdepääsu ühele konkreetsele dokumendile (Ühendkuningriigi välisministri kiri tolleaegsele komisjoni asepresidendile) ning et muude taotletud dokumentide puhul peaks komisjon need kas avalikustama või nõuetekohaselt põhjendama, miks tema arvates tuli avalikustamisest keelduda.

Komisjon otsustas avalikustada Ühendkuningriigi välisministri kirja, nõustudes seega ombudsmani soovituse esimese osaga. Ta jäi siiski oma seisukoha juurde teisi dokumente mitte avalikustada. Ta põhjendas seda seisukohta sellega, et ta uurib endiselt küsimust, kas Ühendkuningriigi massilise jälgimise programmid rikuvad ELi õigust, eelkõige seoses üksikisiku õigusega andmekaitsele. Komisjon väitis, et kuni uurimise lõpliku lõpetamiseni mõjutaks ülejäänud asjaomaste dokumentide varajane avalikustamine negatiivselt Ühendkuningriigi ametiasutuste ja komisjoni vahelist dialoogi. Üldisemalt väitis ta, et tema suutlikkust viia uurimist tõhusalt läbi ja otsustada asjakohase reageerimise üle tuleks kaitsta välise surve ohu eest. Lõpuks ei leidnud komisjon, et avalikustamine teeniks ülekaalukaid üldisi huve.

Ombudsman ei ole veendunud, et komisjon on piisavalt põhjendanud oma otsust keelata üldsuse juurdepääs ülejäänud avalikustamata dokumentidele. Kuna komisjon ei ole neid dokumente avalikustanud ega esitanud piisavaid põhjendusi nende üldsusele kättesaadavaks tegemisest keeldumiseks, on selge, et komisjon on ombudsmani soovituse nende dokumentide kohta tagasi lükanud. Lisaks märgib ombudsman, et näib, et komisjon ei ole alates 2013. aastast võtnud seoses oma uurimisega mingeid meetmeid. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjoni tegevus kõnealusel juhul kujutab endast haldusomavoli ja tegelikult tõsist haldusomavoli, võttes arvesse selle küsimuse olulisust ELi kodanike jaoks.