Juhtum puudutas Ühtse Kriisilahendusnõukogu keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs hankedokumentidele ja auditiaruannetele. Dokumentide osadega tutvumise võimaldamisest keeldumisel tugines kriisilahendusnõukogu mitmesugustele eranditele, mis tulenevad liidu õigusnormidest, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele.

Pärast vaidlusaluste dokumentide kontrollimist ja kriisilahendusnõukogu täiendavate selgituste hindamist leidis ombudsman, et kriisilahendusnõukogu otsus keelduda võimaldamast üldsusel tutvuda vaidlusaluste dokumentide osadega on põhjendatud.

Ombudsman lõpetas seega uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Juhtum käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) valduses olevatele dokumentidele, mis käsitlevad väidetavaid rohepesu juhtumeid finantssektoris. EBA tegi kindlaks kaks dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja keeldus ühele neist juurdepääsu andmast. EBA väitis dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldudes, et selle dokumendi avalikustamine kahjustaks ärihuvide kaitset, kontrollide, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitset ning käimasoleva otsustusprotsessi kaitset.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusalust dokumenti ja sellega seotud dokumente ning kohtus EBA esindajatega. Kontrolli ja koosolekul esitatud täiendavate selgituste põhjal leidis ombudsman, et EBA otsus keelata üldsuse juurdepääs kõnealusele dokumendile oli mõistlik.

Ombudsman lõpetas uurimise, leides, et EBA haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks „sisedokumentidele“ ja „kirjavahetusele Hispaaniaga“, mis oli seotud kaebusega ELi õiguse rikkumise kohta, mille kaebuse esitaja oli varem Euroopa Komisjonile esitanud. Komisjon vastas, et tal ei ole dokumente, mis vastaksid kaebuse esitaja juurdepääsutaotluses esitatud kirjeldusele, ning seetõttu ei ole tal võimalik taotlust rahuldada. Komisjon viitas siiski teatavatele sisedokumentidele, mis ei olnud tema dokumendihaldussüsteemis registreeritud, kuna need ei vastanud kohaldatavatele registreerimiskriteeriumidele. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et tema arvates ei ole need dokumendid tema valduses.

Ombudsman kontrollis komisjoni osutatud sisedokumente ja leidis, et need on dokumendid vastavalt ELi õigusaktidele, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele (määrus 1049/2001).

Ombudsman leidis sellega seoses, et selleks, et dokument kuuluks määruse 1049/2001 kohaldamisalasse, ei ole määrav, kas see on registreeritud institutsiooni dokumendihaldussüsteemis. Kuigi on mõistlik, et komisjon alustab dokumentide otsimist oma dokumendihaldussüsteemis, peaks komisjon juhul, kui üksikisikud esitavad konkreetsete dokumentide kohta sihipäraseid üldsuse juurdepääsu taotlusi, otsima selliseid dokumente väljaspool oma dokumendihaldussüsteemi. Kui komisjon teeb seejärel kindlaks taotletud dokumentide asukoha, peaks ta neid hindama avalikustamiseks määruse 1049/2001 alusel, olenemata sellest, kas need vastavad kohaldatavatele registreerimiskriteeriumidele.

Käesoleval juhul leidis komisjon nõutud dokumendid. Seepärast oleks komisjon pidanud neid avalikustamiseks hindama. Asjaolu, et komisjon seda ei teinud, kujutab endast haldusomavoli.

Kuigi ombudsman ei nõustunud sellega, kuidas komisjon taotlust käsitles, leidis ta, et uurimise jätkamine soovitusega hinnata e-kirjavahetust määruse 1049/2001 alusel ei oleks kasulik. Seda seetõttu, et ombudsman on järjepidevalt leidnud, et komisjoni tava siduda dokumentide registreerimine nende identifitseerimise ja töötlemisega määruse 1049/2001 alusel on problemaatiline, sealhulgas oma soovituses juhtumi 1316/2023/MIG kohta. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamisega.