Juhtum käsitles Euroopa Komisjoni iga-aastase ekspordikrediidi agentuuride (riiklikud asutused, mis annavad rahalist toetust riskantsetel turgudel tegutsevatele äriühingutele) läbivaatamise asjakohasust, eelkõige seoses inimõiguste ja keskkonna kaitsega.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni metoodikat ja menetlusi saaks parandada. Eelkõige soovitas ombudsman komisjonil alustada dialoogi liikmesriikide ja teiste sidusrühmadega, et parandada vormi, mida liikmesriigid kasutavad ekspordikrediidiasutusi käsitlevate aruannete koostamiseks, mida nad peavad igal aastal komisjonile esitama. Ombudsman soovitas komisjonil omalt poolt tõhustada Euroopa Parlamendile esitatavate ekspordikrediidi agentuuride iga-aastaste läbivaatamiste analüüsi ja hindamise sisu.

Komisjon teatas ombudsmanile, et konsulteerib nõukogu, parlamendi ja Euroopa välisteenistusega ning suhtleb kodanikuühiskonnaga, et rakendada ombudsmani soovitusi. Eelkõige teeb komisjon nõukogu ekspordikrediidi töörühmale ettepaneku läbivaadatud kontrollnimekirja vormi kohta, mida liikmesriigid kasutavad oma aastaaruannetes. Komisjon kaalub ka asjakohaste suuniste koostamist liikmesriikide aruandluse jaoks.

Kuna komisjoni väljakuulutatud meetmed vastavad asjakohaselt ombudsmani soovitustele, lõpetas ombudsman uurimise, kuid palus komisjonil ühe aasta jooksul selle kohta aru anda.

2015. aastal leidis ÜRO komitee, et ELi töötajate tervisekindlustusskeem – ühine ravikindlustusskeem – ei ole kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Komitee soovitas ühise ravikindlustusskeemi läbi vaadata, et tagada puuetega seotud tervisevajaduste igakülgne katmine.

Pärast kaebuste saamist töötajatelt, kellel oli olnud probleeme enda või oma pereliikmete ravikulude täieliku hüvitamisega, viis ombudsman läbi strateegilise uurimise. Ta leidis, et Euroopa Komisjoni suutmatus võtta petitsioonikomisjoni soovitusele reageerimiseks tõhusaid meetmeid kujutab endast haldusomavoli. Seetõttu soovitas ta komisjonil vaadata läbi ühist ravikindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad. Samuti tegi ta komisjonile mitmeid ettepanekuid selle kohta, kuidas ühine raviskeem katab puuetega inimeste vajadusi, samuti vajaduse kohta koolitada töötajaid ja konsulteerida nõuetekohaselt sidusrühmadega, et ühine raviskeem kajastaks puuetega inimeste vajadusi.

Komisjon vastas, et vaatab läbi ühist ravikindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad ja võtab meetmeid enamiku ombudsmani soovituste järgimiseks.

Kuna komisjon on tema soovitusega nõustunud, lõpetab ombudsman strateegilise uurimise. Arvestades küsimuse olulisust, palub ta komisjonil esitada kuue kuu jooksul aruande soovituse rakendamise kohta. Ombudsman kinnitab ka oma ettepanekut, et komisjon peaks läbi vaatama oma 2004. aasta eeskirjad puuetega töötajate vajaduste rahuldamise kohta.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) kasutab toksikoloogilise ohu künnist (TTC). Kaubandus- ja tehnoloogianõukogu on riskihindamisvahend, mis põhineb põhimõttel, et on olemas kokkupuute tasemed, millest allpool ei kujuta kemikaalid endast märkimisväärset ohtu inimeste tervisele.

2014. aastal korraldasid EFSA ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ekspertide seminari, et vaadata läbi kaubandus- ja tehnoloogianõukogu kontseptsiooni aluseks olev teadus. Seminari järelduste üle toimus avalik konsultatsioon ja need avaldati 2016. aasta märtsis.

Kaebuse esitaja, valitsusväline organisatsioon, seadis kahtluse alla selle, kuidas EFSA kasutas kaubandus- ja tehnoloogianõukogu kontseptsiooni, kuna ta leidis, et see ei kajasta praegusi teaduslikke tõendeid. Samuti märgiti, et paljudel seminaril osalenud ekspertidel oli huvide konflikt.

Euroopa Ombudsmani büroo ei ole teadusasutus ega saa võtta seisukohta konkreetse riskihindamisvahendi, näiteks kaubandus- ja tehnoloogianõukogu eeliste kohta. Kõnealuse juhtumi läbivaatamise põhjal leidis ombudsman, et EFSA selgitused kaubandus- ja tehnoloogianõukogu kasutamise kohta on mõistlikud.

Seminaril osalenud ekspertidega seoses leidis ombudsman, et kõnealusel juhul ei olnud EFSA kohustatud neid huvide konflikti suhtes kontrollima, sest tal oli mõistlik tugineda nende ekspertide eelnevale kontrollimisele WHO poolt.

Ombudsman jõudis järeldusele, et EFSA haldusomavoli ei esinenud.

Ombudsman tegi siiski ettepaneku, et EFSA hoolitseks selle eest, et konverentsidel või koosolekutel osalevatel ekspertidel ei oleks huvide konflikte, kui konverents või koosolek – nagu vaidlusalune – korraldatakse selleks, et teavitada EFSA otsustusprotsessi, või kui seda võib tajuda nii.

Juhtum käsitles ekspordikrediidi agentuuride (riiklikud asutused, mis annavad rahalist toetust riskantsetel turgudel tegutsevatele ettevõtetele) iga-aastase läbivaatamise asjakohasust Euroopa Komisjoni poolt, eelkõige seoses inimõiguste ja keskkonna kaitsega.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni metoodikat ja menetlusi saaks parandada. Eelkõige tegi ta ettepaneku, et komisjon peaks alustama dialoogi liikmesriikide ja teiste sidusrühmadega, et parandada vormi, mida liikmesriigid kasutavad ekspordikrediidiasutusi käsitlevate aruannete koostamisel, mille nad peavad igal aastal komisjonile esitama. Ombudsman tegi ka ettepaneku, et komisjon peaks omalt poolt tõhustama Euroopa Parlamendile esitatavate ekspordikrediidi agentuuride iga-aastaste läbivaatamiste analüüsi ja hindamise sisu.

Komisjon lükkas ombudsmani ettepanekud tagasi peamiselt seetõttu, et nende rakendamine nõuaks kehtivate õigusaktide muutmist. Ombudsman ei nõustunud komisjoni seisukohaga ja on nüüd esitanud komisjonile soovitusi samadel tingimustel nagu oma varasemates ettepanekutes.  Ombudsman usub, et komisjoni iga-aastane läbivaatamine, mille ta saadab parlamendile, peaks olema midagi enamat kui liikmesriikidelt saadud aastaaruannete sisu koondamine ning et see peaks sisaldama teadlikku ja üksikasjalikku hinnangut ekspordikrediidi agentuuride tegevusele, eelkõige seoses inimõiguste ja keskkonna austamisega.

Käesolev strateegiline uurimine käsitleb ELi õigusloomeprotsessi olulise mitteametliku osa, nimelt kolmepoolsete läbirääkimiste läbipaistvust.

ELi kaks seadusandlikku organit – Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu – võtavad õigusakte vastu Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel. Selle protsessi käigus peavad mõlemad kaasseadusandjad komisjoni abiga sageli läbirääkimisi nn kolmepoolsetel kohtumistel, mis on kolme kaasatud institutsiooni esindajate mitteametlikud kohtumised. Kolmepoolsel kohtumisel püüavad parlament ja nõukogu leppida kokku ühises tekstis, mis põhineb nende esialgsetel seisukohtadel ja mille üle seejärel ametliku seadusandliku menetluse kohaselt hääletatakse. Kolmepoolsed läbirääkimised on osutunud selliste kokkulepete saavutamisel väga tõhusaks ja enamik õigusakte on nüüd sel viisil vastu võetud.

Euroopa Liit on esindusdemokraatia, kus kodanikel on õigus pidada oma esindajaid vastutavaks nende nimel tehtud poliitiliste valikute eest. Kodanikel on ka õigus osaleda ELi demokraatlikus protsessis. Kolmepoolsete läbirääkimiste läbipaistvus on oluline element nende õiguste tõhususe tagamisel ja ELi õigusaktide seadustamisel. Euroopa Liidu Kohus on märkinud, et ELi kodanike võime saada teada seadusandliku tegevuse aluseks olevad kaalutlused on nende demokraatlike õiguste tõhusa kasutamise eeltingimus.

Kuigi ELi õigusloomeprotsess on üldiselt üsna läbipaistev, sealhulgas võrreldes paljude liikmesriikidega, on see protsessi osa tekitanud muret kolmepoolse protsessi tõhususe ja läbipaistvuse vahelise tasakaalu pärast.

Seda arvesse võttes algatas Euroopa Ombudsman strateegilise uurimise. Ta uuris, milline teave ja millised dokumendid tuleks teha üldsusele ennetavalt kättesaadavaks ja millal, et kodanikud saaksid oma õigusi kasutada.

Kolmepoolsete läbirääkimiste läbipaistvus on ELi õigusloome legitiimsuse oluline osa. Kodanikel peab olema võimalik kontrollida oma esindajate tegevust õigusloomeprotsessi selles olulises osas. Kodanikud vajavad teavet ka kolmepoolsetel kohtumistel arutatavate teemade kohta, et õigusloomeprotsessis tõhusalt osaleda.

Ombudsman tunneb heameelt kolmepoolsete kohtumiste läbipaistvuse parandamisel seni tehtud edusammude üle, kuid teeb ettepaneku, et kolm institutsiooni teeksid üldsusele kättesaadavaks järgmised dokumendid ja teabe: kolmepoolsete kohtumiste kuupäevad, kolme institutsiooni esialgsed seisukohad, üldised kolmepoolsete kohtumiste päevakorrad, neljaveerulised dokumendid, lõplikud kompromisstekstid, kolmepoolsete kohtumiste märgukirjad, mis on avalikustatud, kaasatud poliitiliste otsustajate nimekirjad ja võimaluse korral muude läbirääkimiste käigus esitatud dokumentide nimekiri. Kõik need tuleks teha kättesaadavaks hõlpsasti kasutatavas ja kergesti mõistetavas ühises andmebaasis. Kuigi mõned dokumendid võidakse teha kättesaadavaks kolmepoolsete läbirääkimiste ajal, võivad institutsioonid pidada avalikes huvides vajalikuks anda üldsusele ennetav juurdepääs teatavat liiki dokumentidele alles pärast läbirääkimiste lõppu.

Juhtum puudutas Euroopa Investeerimispanga (EIP) kaebuste lahendamise mehhanismi väidetavat suutmatust käsitleda kaebust õigeaegselt. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et viivitus oli põhjendatud kaebuse teema keerukuse tõttu. Seetõttu ei tuvastanud ombudsman EIP haldusomavoli.

Juhtum tulenes sellest, et Euroopa Komisjoni Horvaatia esindus ei vastanud Facebookis esitatud teabenõudele ja blokeeris kaebuse esitaja oma Facebooki lehel. Kaebuse esitaja küsis, kas Horvaatia esinduse juht oli endine Jugoslaavia kommunistliku partei liige.

Kuna komisjon on nüüd oma Facebooki lehe blokeerinud ja vastanud, leiab ombudsman, et komisjon on need juhtumi aspektid lahendanud. Lisaks leiab ombudsman, et komisjon ei teinud haldusomavoli, jättes taotletud teabe avalikustamata, sest see kujutas endast kaitstud isikuandmeid.

Ombudsman teeb siiski ettepaneku parandada vajadust vastata kodanikele, kes suhtlevad komisjoniga sotsiaalmeedias. Komisjon peaks võtma arvesse asjaolu, et Euroopa hea halduse tava eeskirjas sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja hea halduse põhimõtetega tagatud vastulause esitamise õigust kohaldatakse sotsiaalmeedia kaudu saadud teadete suhtes üksnes proportsionaalsuse põhimõtte alusel põhjendatud piirangutega. Komisjon peaks seda arvesse võtma oma teabe esitajate juhendi läbivaatamisel ja mis tahes muus asjakohases töös.

Juhtum käsitles väidetavaid huvide konflikte seoses komisjoni töörühma liikmetega, kelle ülesanne oli uurida elektromagnetväljade võimalikku mõju tervisele. Ombudsmanile esitatud kaebuses väideti, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt uurinud, kas töörühma teadlastel oli huvide konflikt.

Ombudsman uuris seda küsimust. Ta oli rahul, et komisjon oli küsimust nõuetekohaselt uurinud ja et teadlastel ei olnud huvide konflikti. Seega ei olnud tegemist komisjoni haldusomavoliga. Ombudsman leidis siiski, et komisjoni menetlusi saaks parandada, ja tegi mõned parandusettepanekud.

Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) suutmatust vastata adekvaatselt kaebuse esitaja teabenõudele EKP pädevuse kohta tagada finantsregulatsiooni ja tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamine liikmesriikides. Ombudsman palus EKP-l anda kaebuse esitajale üksikasjalik vastus oma järelevalverolli kohta riikide keskpankade suhtes, aga ka ühtse järelevalvemehhanismi rolli kohta eraõiguslike üksuste järelevalves. EKP vastas selgelt ja põhjalikult. Seetõttu otsustas ombudsman juhtumi lõpetada.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni suutmatust vastata kaebuse esitaja kirjavahetusele, milles kaebuse esitaja osutas volinik Bienkowska väidetavalt ebatäpsele avaldusele tulirelvade kohta. Komisjon vastas uurimise käigus ja tunnistas ebatäpsust. Ombudsman lõpetas uurimise, kuna komisjon on astunud samme juhtumi lahendamiseks. Ombudsman soovitas komisjonil siiski kaaluda paranduse avaldamist, et tagada üldsuse täpne teavitamine.