Pärast seda, kui ombudsmani tähelepanu juhiti teatavatele väidetavatele tõsistele rikkumistele, mis mõjutavad ELi õigusriigimissiooni (EULEX) Kosovos nii EULEXi prokuröri kui ka meedia poolt, otsustas ombudsman algatada omaalgatusliku uurimise, et hinnata, kas Euroopa välisteenistus ja EULEX on neid väiteid nõuetekohaselt uurinud või uurivad neid nõuetekohaselt.

Selleks et teha kindlaks, milliseid meetmeid on vaja võtta, tutvus ombudsman Euroopa välisteenistuse/EULEXi toimikuga selles küsimuses. Kontroll näitas, et EULEX oli viinud läbi esialgse siseuurimise ja värvanud rikkumiste uurimiseks välisprokuröri. Lisaks nimetas Euroopa välisteenistus ametisse kogenud eksperdi, kes vaatab EULEXi volitused süsteemsest seisukohast läbi, pöörates erilist tähelepanu esitatud väidetele.

Ombudsman märkis, et EULEX ei järginud selliste väidete uurimisel oma tavamenetlust. Samuti leidis ta, et tuleb uurida välisprokuröri töölevõtmise viisi. Võttes aga arvesse, et ELi kõrge esindaja poolt hiljuti ametisse nimetatud ekspert on teinud selgeks, et need küsimused moodustavad osa tema tehtavast läbivaatamisest, asus ombudsman seisukohale, et praegu ei ole vaja temapoolseid edasisi meetmeid võtta.

Juhtum käsitles seda, et Euroopa Parlament jättis kaebuse esitaja teadusuuringute administraatorite valikumenetlusest kõrvale.

Ombudsman uuris küsimust ja tutvus parlamendi toimikuga.

Kontrolli käigus saadud teabe põhjal ei tuvastanud ombudsman parlamendi haldusomavoli.

Juhtum puudutab küsimust, kas Euroopa Komisjon oleks pidanud Vietnamiga vabakaubanduslepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste raames läbi viima inimõigustele avalduva mõju hindamise. Kaebuse esitajad leidsid, et selline hindamine on vajalik, samas kui komisjon oli seisukohal, et see ei ole vajalik, kuna 2009. aastal oli juba tehtud jätkusuutlikkuse mõjuhinnang kavandatava ELi ja ASEANi vabakaubanduslepingu kohta, mis hõlmas ka Vietnami.

Ombudsman jõudis järeldusele, et asjaolu, et komisjon ei viinud Vietnami puhul läbi konkreetset inimõigustele avalduva mõju hindamist, kujutas endast haldusomavoli. 2015. aasta märtsis soovitas ta komisjonil viia selline hindamine läbi viivitamata.

Komisjon keeldus. Ta väitis, et tema „mittekaubanduspoliitika vahendid” ning partnerlus- ja koostöölepingu inimõiguste klauslid saavutasid sama eesmärgi.

Ombudsman ei nõustunud sellega ja rõhutas seda tehes inimõigustele avalduva mõju hindamise vahendile omaseid omadusi. Kuna leping on vahepeal sõlmitud, lõpetas ombudsman juhtumi kriitilise märkusega.

Juhtum puudutas komisjoni otsust tunnistada rahastamiskõlbmatuks teatavad kulud, mille partner on ELi rahastatud projektile deklareerinud. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni põhjendused kõnealuste kulude vastu võtmata jätmiseks olid mõistlikud. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamata.

Kaebus käsitleb komisjoni ajutise eetikakomitee esimehe uuesti ametisse nimetamist. Komitee koosneb kolmest isikust, kes ei tööta praegu komisjonis. Selle ülesanne on nõustada komisjoni volinike käitumisjuhendi rakendamisel tekkivates eetikaküsimustes. Eelkõige annab komitee nõu eetikaküsimustes, kui endine volinik soovib tööle asuda.

Ombudsman märkis, et esimehel oli huvide konflikt, kuna ta töötas komisjonis ka erasektori klientide huve esindava advokaadina. Ta leidis, et komisjoni poolt esimehe tagasinimetamine tekitas olukorra, kus esimees otsustab tegelikult nende volinike tulevaste tööhõiveväljavaadete üle, kellel on oma praeguste ametikohtade põhjal tohutu mõju esimehe eraklientide jaoks väga olulistes küsimustes.

Sellest tulenevalt leidis ombudsman, et esimehe erahuvid olid sellised, et need võisid negatiivselt mõjutada viisi, kuidas ta komisjoni esimehena oma rolli täitis.

Ombudsmanil ei olnud vaja esitada komisjonile soovitusi, kuna komisjon asendas esimeest enne ombudsmani uurimise lõpetamist.

Kaebuse esitaja, kes on Luksemburgi kodanik, jäeti Prantsusmaal ametikohale kandideerimast kõrvale põhjusel, et ta ei ole Prantsusmaa kodanik. Tegemist oli mittejuhtiva kohtuniku ametikohaga, kes pidi esindama ÜRO pagulaste ülemvolinikku Prantsusmaa varjupaigakohtus. Kaebuse esitaja väitis Euroopa Komisjonile, et töökoha piiramine Prantsusmaa kodanikega näib olevat vastuolus töötajate vaba liikumist käsitlevate ELi õigusnormidega. Kui komisjon asus seisukohale, et ELi õigust ei ole rikutud, võttis kaebuse esitaja ühendust ombudsmaniga.

Komisjon leidis, et kohaldatakse erandit töötajate vaba liikumise õigusest. Seda erandit kohaldatakse avalikus teenistuses töötamise korral ja see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 45 lõikes 4. Komisjon tunnistas, et otsuse tegemiseks selles küsimuses on vaja konkreetselt hinnata mittejuhtiva kohtuniku ülesannete ja kohustuste laadi, ning väitis, et ta oli sellise hinnangu andnud. Ombudsman märkis, et selle hindamise raames ei võtnud komisjon ühendust Prantsusmaa ametiasutustega, et saada kõnealuse ametikoha kohta lisateavet. Ombudsmani esialgne ettepanek oli seega, et komisjon vaataks läbi oma hinnangu rikkumiskaebusele, ning ta tegi ettepaneku, et komisjon peaks konsulteerima Prantsusmaa ametiasutustega. Sellele ettepanekule vastates väitis komisjon, et tal on küsimuse üle otsustamisel piisavalt teavet ning seetõttu ei ole vaja Prantsuse ametiasutustega ühendust võtta. Olles kaalunud oma üksikasjalikku vastust ettepanekule, nõustus ombudsman, et käesoleval juhul oli komisjonil piisavalt teavet, millele oma otsus rajada. Seetõttu lõpetas ta uurimise komisjoni haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Juhtum käsitles OLAFi tegevust pärast rikkumisest teatamise teate saamist, milles seostati Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) lennundusjulgestuse inspekteerimise aruande väidetava manipuleerimisega. Pärast esialgset hindamist tundis ombudsman muret OLAFi otsuse pärast juhtum lõpetada ja saata asi tagasi EASA-le, hoolimata asjaolust, et rikkumisest teataja oli teadlikult otsustanud esitada oma aruande pigem OLAFile kui EASA-le. Ombudsman asus esialgsele seisukohale, et selline otsus võib negatiivselt mõjutada rikkumisest teatamist käsitlevate sätete tõhusust üldiselt. Seetõttu otsustas ta seda küsimust uurida.

Pärast OLAFi toimikutega tutvumist leidis ombudsman, et OLAF oli nõuetekohaselt kaalunud, kas algatada juurdlus. Samuti ilmnes, et OLAF ei olnud tegelikult juhtumit lõpetanud, vaid oli palunud EASA-l küsimust uurida ja oma uurimise tulemustest aru anda. Lisaks oli OLAF jätnud endale õiguse algatada ametlik uurimine hilisemas etapis. Seda arvesse võttes leidis ombudsman, et OLAF oli kaebuse esitaja rikkumisest teatamise aruannet asjakohaselt käsitlenud. Ombudsman märkis, et OLAF oleks pidanud kaebuse esitajat selgemalt teavitama, et asja edastamine EASA-le ei tähenda, et OLAF ei võta selles küsimuses edasisi meetmeid. Ta tegi selle kohta veel ühe märkuse.

Juhtum käsitles Euroopa Komisjonile esitatud rikkumiskaebust seoses Saksamaa väidetava suutmatusega nõuetekohaselt rakendada e-privaatsuse direktiivi teatavaid sätteid. Kaebuse esitaja pöördus Euroopa Ombudsmani poole, väites, et komisjon ei selgitanud nõuetekohaselt põhjuseid, miks uurimist ei alustatud. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjon esitas seejärel piisavad selgitused mõne kaebuse esitaja tõstatatud küsimuse kohta. Küsimuste puhul, mille kohta komisjon ei esitanud piisavat selgitust, lõpetas ombudsman juhtumi kriitilise märkusega.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni väidetavat suutmatust teavitada kaebuse esitajat tema riigiabi kaebuse prioriteetsusest.

Ombudsman uuris seda küsimust. Uurimise käigus teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema kaebust ei käsitleta prioriteetse juhtumina. Komisjon ei selgitanud siiski oma otsuse põhjuseid. Seetõttu lõpetas ombudsman kaebuse kriitilise märkusega selle kohta, et komisjon ei teavitanud kaebuse esitajat sellest, miks ta oli pidanud tema riigiabi kaebust vähetähtsaks.

Kaebuse esitaja on Euroopa Parlamendi ajutine teenistuja. Ta jäi põhipuhkusel olles haigeks. Juhtum puudutas parlamendi keeldumist muuta kaebuse esitaja põhipuhkus haiguspuhkuseks. Ombudsman uuris seda küsimust ega tuvastanud haldusomavoli, kuna kaebuse esitaja pidi esitama oma kehtiva aadressi sel ajal või varsti pärast seda, kui ta esitas haiguspuhkuse kohta arstitõendi. See nõue ei olnud täidetud.

Juhtum käsitles kaebuse esitaja pakkumuse hindamist. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et hindamiskomisjon hindas tema ettepanekut valesti, kuna ei võtnud arvesse selles esitatud teavet.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et kaebuse esitaja ei tõendanud, et hindajad olid kaebuses käsitletud aspektide osas teinud ilmse hindamisvea. Seetõttu lõpetas ta juhtumi haldusomavoli puudumise tuvastamisega.