Otsus

juhtumi 299/2016/DK kohta, mis käsitleb Euroopa Komisjoni tegevust

Juhtum käsitles seda, kuidas komisjon käsitles rikkumiskaebust seoses kindlustusvahendajate reguleerimisega Iirimaal.

Ombudsman uuris seda küsimust. Ta märkis, et komisjon lõpetas uurimise 2016. aasta veebruaris järeldusega, et ta ei suutnud tuvastada ühtegi ELi õiguse rikkumist Iirimaa ametiasutuste poolt. Ombudsman uuris komisjoni kirjavahetust ja jõudis järeldusele, et komisjon oli kaebuse esitaja rikkumiskaebust nõuetekohaselt analüüsinud. Seetõttu lõpetas ta juhtumi haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Kaebuse taust

1. Kohtuasja taust pärineb 2005. aastast. 2005. aasta juunis esitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile rikkumiskaebuse. Kaebuse esitaja peamine kaebus oli see, et Iirimaa seaduses, millega võeti siseriiklikku õigusesse üle kindlustusvahenduse direktiiv (direktiiv 2002/92/EÜ),[1] oli sätestatud, et kõik kindlustuspoliisid tuleb liigitada investeerimisinstrumentideks. Seetõttu tuli kindlustuslepingute müüjad ümber liigitada „investeerimisvahendajateks“, mitte varasemaks „kindlustusvahendajateks“. Seega pidid nad järgima rangemaid õigusakte, mille eesmärk oli reguleerida investeerimistoodete müüki.

2. aasta jaanuaris teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta ei kavatse algatada Iirimaa vastu rikkumismenetlust, kuna ei ole võimalik tõendada, et Iirimaa oleks seoses kindlustusvahenduse direktiivi ülevõtmisega toime pannud rikkumise.

3. Novembris 2006 esitas kaebuse esitaja kaebuse Euroopa Ombudsmanile. Ta väitis, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt uurinud tema kaebust kindlustusvahenduse direktiivi väidetavalt ebaõige ülevõtmise kohta Iiri õigusesse.

4. Ombudsman uuris küsimust. Uurimise käigus leidis ombudsman, et komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja oli kohustatud hoolikalt käsitlema kodanike esitatud kaebusi ELi õiguse võimalike väidetavate rikkumiste kohta liikmesriikide poolt. Ombudsman järeldas sellega seoses, et asjaolu, et komisjon registreeris kaebuse esitaja kaebuse rikkumiskaebusena alles 2007. aasta jaanuaris, mitte 2005. aasta juunis, mil ta kaebuse tegelikult kätte sai, kujutas endast haldusomavoli. Seetõttu tegi ombudsman asjakohase kriitilise märkuse.

5. Ombudsman leidis uurimise käigus ka seda, et pärast ulatuslikku kirjavahetust nende vahel näisid kaebuse esitaja, komisjon ja Iirimaa ametiasutused jagavat seisukohta, et kindlustusvahenduse direktiivi Iiri õigusesse ülevõtvate Iirimaa õigusaktide teatavad aspektid ei ole täielikult kooskõlas kindlustusvahenduse direktiiviga. Eelkõige näisid kaebuse esitaja ja komisjon nõustuvat, et Iirimaa jättis kindlustusvahenduse eeskirjade kohaldamisalast ekslikult välja need krediidiasutused, kes tegutsesid ka kindlustusvahendajatena. Seetõttu võtsid Iirimaa ametiasutused komisjoni ees kohustuse parandada Iirimaa õigusaktides tuvastatud vead ja võtta vastu uued Iirimaa õigusaktid nende vigade kõrvaldamiseks 2007. aasta oktoobris või novembris.

6. Lisaks märkis komisjon, et Iirimaa vahendajate võimaliku ülereguleerimise küsimus tuleks lahendada läbivaadatud eeskirjadega.

7. Oluline on märkida, et kuigi komisjon märkis sõnaselgelt, et teatavate kindlustust müüvate krediidiasutuste (pankade) reguleerimata jätmine kujutab endast liidu õiguse rikkumist, ei märkinud ta kunagi ega vihjanud sellele, et kindlustusvahendajate võimalik „ülereguleerimine“ kujutab endast liidu õiguse rikkumist. Komisjon piirdus märkusega, et Iiri ametiasutused olid talle teatanud, et nad kavatsevad tegeleda ka kindlustusvahendajate võimaliku ülereguleerimisega, kui nad lahendavad krediidiasutuste reguleerimata jätmise küsimuse.

8. Oma 7. novembri 2007. aasta otsuses uurimise lõpetamise kohta märkis ombudsman veel, et kaebuse esitaja tõstatatud probleemide rahuldava lahendamise tagamiseks peaks komisjon otsustama, kas saata Iirimaale ametlik teade kindlustusvahenduse direktiivist tulenevate kohustuste täitmise kohta või otsustada juhtum lõpetada hiljemalt 26. jaanuariks 2008.[2]

9. Vastuseks teatas komisjon 2008. aasta aprillis ombudsmanile, et ta saatis 2. aprillil 2008 Iirimaale märgukirja seoses kindlustusvahenduse direktiivist tulenevate kohustuste täitmisega. Komisjon lisas, et ta hoiab kaebuse esitajat kursis juhtumi edasise käiguga.

10.  2016. aasta veebruaris esitas kaebuse esitaja ombudsmanile uue kaebuse. Ta selgitas, et kirjutas 2015. aasta detsembris Euroopa Komisjonile, paludes tal täita ombudsmanile 30. aprilli 2008. aasta kirjas antud lubadus. Ta kaebas, et vaatamata mitmele meeldetuletuskirjale ja telefonikõnele komisjonile ei olnud ta talle vastanud ega teavitanud teda seega juhtumi edenemisest.

Uurimine

11.   Ombudsman algatas uurimise järgmise väite kohta.

Väide:

Komisjon ei käsitlenud kaebuse esitaja rikkumiskaebust nõuetekohaselt.

12.  Ombudsman viis uurimise läbi, võttes kõigepealt ühendust komisjoniga, et saada koopiad kaebuse esitaja ja komisjoni vahelisest kirjavahetusest. Seejärel analüüsis ta seda kirjavahetust.

Väide, et rikkumiskaebust ei ole nõuetekohaselt menetletud

Ombudsmani analüüsitud argumendid

13.  Komisjon märkis oma kirjavahetuses kaebuse esitajaga, et kaebuse esitaja esitas talle 2015. aasta septembris uue rikkumiskaebuse. Komisjon registreeris selle viitenumbri CHAP(2015) 02728 all. 2015. aasta novembris teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta on küsimust uurinud, kuid ei leidnud kaebuse esitaja uues rikkumiskaebuses uusi elemente, mis oleksid õigustanud tema juhtumi taasalustamist. Komisjoni sõnul seisnes kaebuse esitaja praegune probleem selles, et Iirimaa keskpank oli asunud seisukohale, et ta ei vasta enam kindlustusvahenduse määruse (seadus, millega Iirimaa on üle võtnud kindlustusvahenduse direktiivi) nõuetele. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et tal ei ole õigust sekkuda riikliku järelevalveasutuse (Central Bank of Ireland) ja vahendaja (kaebuse esitaja) vahelisse menetlusse. Komisjon soovitas kaebuse esitajal pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poole, kui ta soovib esitada kaebuse Iirimaa keskpanga vastu. Lõpuks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et kindlustusvahenduse direktiiv asendatakse peagi uue direktiiviga, milleks on kindlustustoodete turustamise direktiiv. Komisjon teatas kaebuse esitajale, et lõpetab kaebuse menetlemise, välja arvatud juhul, kui kaebuse esitaja esitab nelja nädala jooksul lisateavet, mis muudab tema seisukohta.

14.  29. veebruari 2016. aasta kirjas kirjutas komisjon kaebuse esitajale, et kuna ta ei vastanud eespool nimetatud nelja nädala jooksul, lõpetas ta tema rikkumiskaebuse CHAP(2015) 02728 menetlemise.

Ombudsmani hinnang

15.  Ombudsman märgib, et 20. jaanuaril 2016 võeti vastu kindlustustoodete turustamise direktiiv, millega asendati kindlustusvahenduse direktiiv. Uus direktiiv jõustus 2016. aasta veebruaris. Ombudsman märgib, et komisjon saab kasutada rikkumismenetlust, et uurida vastavust ELi õigusele ainult seoses kehtiva õigusega. Seega on vaieldav, kas Iirimaa ei teinud 2008. aastal Iirimaa õigusaktidesse muudatusi või mitte, nagu väidab kaebuse esitaja.

16.  Kaebuse toimikus ei ole tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks võtnud meetmeid seoses oma kaebustega aastatel 2008–2015, kui ta esitas komisjonile uue rikkumiskaebuse.

17.  Ombudsman kasutab võimalust märkida, et Iirimaa ametiasutused võtsid 2007. aastal komisjoni ees kohustuse parandada teatavad Iirimaa õigusaktides tuvastatud vead, mis olid seotud üksnes Iirimaa krediidiasutuste reguleerimata jätmisega sel ajal. Kuigi Iirimaa ametiasutused teavitasid komisjoni ka sellest, et nad kasutavad krediidiasutuste reguleerimata jätmist käsitlevate Iirimaa õigusaktide läbivaatamisest tulenevat võimalust tegeleda kindlustusvahendajate võimaliku ülereguleerimisega, ei tähenda see, et ELi õigust oleks rikutud, kui Iirimaa ametiasutused ei oleks tegelenud kindlustusvahendajate võimaliku ülereguleerimisega [3].

18.  Sellega seoses märgib ombudsman, et kuigi üldpõhimõttena ei ole liikmesriikidel lubatud eirata ELi õigusaktides sätestatud miinimumnõudeid, ei takista miski neil „ülereguleerimast“ oma siseriiklikku õigust, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase, kui on rangelt vajalik ELi õiguse järgimiseks. Seega, kui Iirimaa oleks otsustanud säilitada kindlustusvahendajate reguleerimise vajalikust kõrgema taseme, ei oleks Iirimaa rikkunud liidu õigust.

19.  Seoses 2016. aasta kindlustustoodete turustamise direktiiviga märgib ombudsman, et uue direktiiviga kehtestatakse tarbijakaitse kõrge tase, kehtestades kindlustustoodete turustamisele ja kindlustusvahendajatele ranged nõuded. Samal ajal on direktiivis sõnaselgelt sätestatud, et liikmesriikidel on lubatud säilitada või kehtestada tarbijate kaitseks rangemaid sätteid. Teisisõnu on uues direktiivis sõnaselgelt sätestatud õigus kuldplaadile. See tähendab, et isegi kui Iirimaa kehtestab kõrgemad standardid kui direktiiviga kehtestatud miinimumstandardid, ei saa sellised kõrgemad standardid kunagi olla ELi õiguse rikkumine. ELi õiguse rikkumine saab toimuda ainult siis, kui Iirimaa ei kehtesta kindlustusvahendajatele vähemalt miinimumnõudeid (nagu juhtus siis, kui ta ei suutnud aastatel 2005–2008 tagada, et krediidiasutused järgiksid ELi eeskirju).

20.  Lõpuks märgib ombudsman, et komisjon soovitas kaebuse esitajal õigustatult esitada oma individuaalne vaidlus Iiri keskpangaga seoses Iiri õiguse järgimisega Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele, mis on tema individuaalsete kaebuste ärakuulamiseks kõige sobivam organ. Need praktilised nõuanded on mõistlikud.

21.  Eespool öeldut arvesse võttes ei tuvasta ombudsman komisjoni haldusomavoli.

Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega [4]:

Ombudsman ei tuvasta komisjoni haldusomavoli.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

Strasbourg, 27. oktoober 2016