Tagasipöördumine oma ametliku taotluse juurde

Faktiline taust

1. märtsil 1996 esitas Saksamaa valitsusväline organisatsioon Internationaler Hilfsfonds e.V. (edaspidi „IH”) Euroopa Komisjoni humanitaarabi peadirektoraadile (edaspidi „ECHO”) taotluse partnerluslepingu allkirjastamiseks. Üldreeglina teeb ECHO humanitaarabialast tööd partnerasutustega, kes on allkirjastanud raampartnerluslepingu, milles määratakse kindlaks partnerite rollid, õigused ja kohustused ning kohaldatavad õigusnormid. See võimaldab ECHO-l kiiresti tegutseda, ilma et oleks vaja iga kord kontrollida rakendusorganisatsiooni abikõlblikkust.

2. IH taotlus lükati tagasi 19. juulil 2001.

3. IH kritiseeris viisi, kuidas komisjon seda taotlust käsitles, ning lõpuks esitas IH kaks kaebust (kaebused 1702/2001/GG ja 2862/2004/GG) ning algatas omaalgatusliku uurimise (OI/4/2005/GG). Täiendavad üksikasjad tausta kohta on esitatud ombudsmani otsustes nende juhtumite kohta, eelkõige otsuses omaalgatusliku uurimise OI/4/2005/GG kohta [1].

Kaebus 1155/2006/GG

4. aprillil 2006 esitas IH ombudsmanile kaebuse (kaebus 1155/2006/GG), mis puudutas komisjoni poolt 11. septembril 2001 koostatud siseteatist, mis puudutas IH-d.

5. Selles teates teatas üks ECHO üksuste juhtidest veel nelja ECHO üksuse juhtidele, et tema üksusega võttis ühendust üks teine komisjoni talitus, koostöötalitus EuropeAid (edaspidi „AIDCO”), kes oli teda teavitanud a) teatavatest IHga seotud probleemidest seoses lepinguga ja b) asjaolust, et AIDCO oli seetõttu otsustanud lõpetada kõnealuse lepingu IHga ja nõuda 50 902 euro suurusest ettemaksest tagasi 37 741 eurot. Teatisele olid lisatud koopiad asjakohastest dokumentidest, mille ECHO oli saanud AIDCO-lt.

6. Selle teate autor lisas, et IH on juba mitu aastat avaldanud ECHO-le survet raampartnerluslepingu allkirjastamiseks ning et ta on "hiljuti rünnanud ECHO-t partnerite valikumenetluse väära haldamise, läbipaistvuse puudumise ja diskrimineerimise eest". Kirjale olid lisatud koopiad IHga selles küsimuses peetud kirjavahetusest.

7. Selle teate autor teatas kokkuvõtteks teate adressaatidele, et ta „oleks tänulik, kui tagaksite, et teie töötajad on olukorrast teadlikud, et saaksime vältida mis tahes osalemist selles valitsusvälises organisatsioonis“.

8. IH viitas ka sama isiku 6. novembri 2001. aasta kirjale Euroopa Parlamendi liikmele Struan Stevensonile. Selles kirjas väitis asjaomane ametnik, et keeldudes allumast auditile, oli IH end kalandusalase partnerluslepingu allkirjastamise protsessist välja jätnud. Ametnik lisas järgmise märkuse: „Kui Internationaler Hilfsfonds nõustub alluma oma valdustes läbiviidavale auditile, vaatab ECHO oma taotluse uuesti läbi ja saab vabaühenduse abikõlblikkuse üle otsustada ainult sellistel asjaoludel.”

9. IH sõnul näitasid need dokumendid, et komisjon oli korraldanud diskrimineeriva käitumise tema selja taga. IH väitis ka, et jättes mainimata asjaolu, et ta oli otsustanud IH tegevuse peatada (nagu nähtub tema 11. septembri 2001. aasta teatest), oli komisjon valetanud ja petnud Euroopa Parlamendi liiget. IH arvates pettis komisjon ka ombudsmani.

10. IH märkis, et ta juhtis sellele küsimusele komisjoni tähelepanu 10. aprillil 2006 saadetud kirjas. Selles kirjas juhtis IH tähelepanu sellele, et ta sai sellest kirjast teada alles hiljuti.

11. Nii kaebuses kui ka IH 10. aprilli 2006. aasta kirjas komisjonile, millele kaebuses viidati, tõstatati märkimisväärne hulk küsimusi. Ainuüksi kaebuses viidati Euroopa hea halduse tava eeskirja kuuele artiklile, mida IH arvates oli rikutud (artiklid 5, 6, 7, 11, 16 ja 18). IH väitis ka, et 11. septembri 2001. aasta teatises ja AIDCO dokumentides endas sisalduv teave AIDCO juhtumi kohta oli vale.

12. Seejärel teatas IH ombudsmanile, et 2006. aasta aprilli lõpus esitas ta samad faktid Esimese Astme Kohtule. Seetõttu teatas ombudsman IH-le, et ta peab tema kaebuse tagasi lükkama EÜ asutamislepingu artikli 195 alusel, mille kohaselt ombudsman ei tohi kaebust käsitleda, kui asjakohased faktid on kohtumenetluse esemeks.

Kaebus 1434/2006/GG

13. IH teatas 15. mail 2006 ombudsmanile oma otsusest Üldkohtule esitatud hagi tagasi võtta. Samal päeval saadetud kirjas kordas IH oma kaebust ombudsmanile. Tema 15. mai 2006. aasta kiri registreeriti seega uue kaebusena (kaebus 1434/2006/GG).

Ombudsmani lähenemisviis

14. Ombudsman leidis, et ei ole võimalik ega otstarbekas püüda käsitleda kõiki küsimusi, mille IH oli oma kaebuses tõstatanud ja millest mõned näisid puudutavat teisi uurimisi, mis olid kas pooleli või juba lõpetatud.

15. Ombudsmani arvates võib IH juhtumi tuuma kokku võtta järgmiselt:

Kaebuse esitaja väidab sisuliselt, et ECHO 11. septembri 2001. aasta siseteatisest nähtub, et komisjon otsustas ilma kaebuse esitajat ära kuulamata kanda ta musta nimekirja põhjusel, et ta oli esitanud komisjoni vastu väiteid haldusomavoli kohta. Kaebuse esitaja arvates tegutses komisjon seega diskrimineerival, ebaproportsionaalsel, kuritarvituslikul ja ebaõiglasel viisil. Lisaks väidab kaebuse esitaja, et jättes selle otsuse avalikustamata, eksitas komisjon nii Euroopa Parlamendi liiget, kellele ta oli 6. novembril 2001 kirja saatnud, kui ka Euroopa Ombudsmani.

16. Seetõttu palus ombudsman komisjonilt nende väidete kohta arvamust.

Ombudsmani uurimise tulemused

17. Komisjon väitis oma arvamuses, et IH sai asjaomase teatise koopia 15. jaanuaril 2002, kui talle anti juurdepääs komisjoni toimikule. Komisjoni arvates tuleks kaebus seega tunnistada vastuvõetamatuks vastavalt ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikele 4.

18. IH kinnitas oma märkustes, et ta sai 11. septembri 2001. aasta teatise koopia juba 2002. aasta jaanuaris. Ta rõhutas siiski, et tol ajal ei mõistnud ta selle märkuse tähtsust.

19. Ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 on sätestatud, et kaebus „esitatakse kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil kaebuse aluseks olevad asjaolud said kaebuse esitajale teatavaks“.

20. Kaebus 1434/2006/GG põhines 11. septembri 2001. aasta teatisel. Kuid nagu IH kinnitas oma märkustes komisjoni arvamuse kohta, sai IH selle teatise koopia juba 2002. aasta jaanuaris. Ombudsman leidis, et juhtumid on mõeldavad, kui ombudsmani põhikirja artikli 2 lõikes 4 ette nähtud tähtaja alguseks ei ole hetk, mil saadakse asjaomase dokumendi koopia, vaid hetk, mil kaebuse esitaja mõistab, et see dokument on (vähemalt tema arvates) tõend haldusomavoli kohta. Nii võib see olla näiteks juhul, kui asjaomane dokument on mahukas, üksikasjalik ja raskesti mõistetav ning kui kaebuse esitajalt ei saa eeldada selle kohest ja põhjalikku läbivaatamist pärast selle koopia saamist.

21. Ombudsman märkis siiski, et käesolevas asjas kõne all oleva dokumendi tekst hõlmab vähem kui pool lehekülge ega tundu olevat raskesti mõistetav.

22. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et komisjoni vastuväide on põhjendatud ja kaebus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Ombudsman pidas asjakohaseks juhtida tähelepanu sellele, et just komisjoni arvamuse ja kaebuse esitaja tähelepanekute kaudu sai ta teada, et tema põhikirja artikli 2 lõikes 4 sätestatud tähtajast ei ole kinni peetud.

23. Seetõttu lõpetas ombudsman kaebuse 1434/2006/GG uurimise.

24. Võttes aga arvesse IH esitatud väidete tõsidust, leidis ombudsman, et neid tuleks uurida omaalgatusliku uurimise käigus. Näis kasulik märkida, et ombudsmani põhikirja artikli 2 lõiget 4 ei kohaldata omaalgatuslike uurimiste suhtes.

Täiendavad kaalutlused

25. Kuigi komisjon leidis oma arvamuses kaebuse 1434/2006/GG kohta, et kaebus on vastuvõetamatu, esitas ta ka oma seisukohad IH väidete sisu kohta. IH-le anti võimalus esitada selle arvamuse kohta märkusi ja ta kasutas seda võimalust.

26. Seetõttu leidis ombudsman, et käesoleva omaalgatusliku uurimise raames ei ole vaja komisjonilt täiendavat arvamust küsida. Selle asemel võib kaebuse 1434/2006/GG uurimise tulemusi kasutada otseselt käesolevas omaalgatuslikus uurimises.

27. Kuna komisjoni ja IH märkused kaebuse 1434/2006/GG vastuvõetavuse kohta ei ole käesoleva uue uurimise seisukohast asjakohased, ei ole neid vaja järgmises tekstis esitada.

Taotluse sisu

28. Käesolev uurimine käsitleb väiteid, mille IH esitas kaebuses 1434/2006/GG.

Nõue

29. novembril 2007 esitas ombudsman komisjonile soovituse eelnõu.

30. IH kirjutas 27. novembril 2007 ombudsmanile, et avaldada tänu tema lähenemisviisi eest.

31. Ombudsman teatas 11. detsembril 2007 IH-le, et tema vastavasisuliste taotluste alusel edastati soovituse projekti koopia Euroopa Kohtu presidendile ja Euroopa Parlamendi presidendile.

32. jaanuaril 2008 kritiseeris IH ombudsmani järelduste esitamise viisi ja palus teha teatavad parandused. Ombudsman lükkas selle kriitika ja taotluse oma 26. veebruari 2008. aasta vastuses tagasi. märtsil 2008 teatas IH ombudsmanile, et ta ei ole temaga nõus, kuid pöördub asjaomaste küsimuste juurde tagasi oma tähelepanekutes komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta.

33. Komisjon saatis oma üksikasjaliku arvamuse 30. aprillil 2008. Arvamus edastati IH-le märkuste esitamiseks 1. ja 12. detsembril 2008.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

A. Sissejuhatavad märkused

34. Enne käesoleva etteheite sisulist käsitlemist tuleb kaaluda esialgset küsimust.

35. Oma 31. jaanuari 2008. aasta kirjas väljendas IH seisukohta, et ombudsmani 2004. aasta aruandes sisalduva ombudsmani soovituse projekti ja kaebuse 1874/2003/GG [2] kokkuvõtte teatavaid lõike tuleks parandada.

36. Asjakohased lõiked on järgmised:

(1) Juhtumi OI/3/2007/GG kohta esitatud soovituse projekti osa "Taustteave", milles on esitatud asjakohased faktid (lk 2):

„Käesolevas teates teavitas üks ECHO üksuste juhtidest nelja teise ECHO üksuse juhte sellest, et tema üksusega oli ühendust võtnud teine komisjoni talitus, koostöötalitus EuropeAid (edaspidi „AIDCO”), kes oli teda teavitanud a) teatavatest probleemidest, mis tal olid IHga seoses lepinguga, ja b) asjaolust, et AIDCO oli seetõttu otsustanud lõpetada kõnealuse lepingu IHga ja nõuda tagasi 37 741 eurot 50 902 euro suurusest ettemaksest. Teatisele lisati koopiad asjakohastest dokumentidest, mille ECHO oli saanud AIDCO-lt.”

(2) Soovituse eelnõu punkt juhtumi OI/3/2007/GG kohta, milles esitatakse komisjoni arvamus (lk 5):

„AIDCO teavitas ECHOt probleemidest, mis tal on IHga (partnerorganisatsioonide ühepoolne vahetamine lepingut rikkudes, tõsine aruandluse puudumine), mille tulemusel ta otsustas lepingu lõpetada ja nõuda tagasi 37 741 eurot 50 902 eurost.”

(3) Juhtumi OI/3/2007/GG soovituse projekti otsuse osa punkt 1.3:

„11. septembril 2001 kirjutas üks ECHO üksuse juhatajatest sisemärkme IH kohta. Selles teates teavitas ta veel nelja ECHO üksuse juhte sellest, et tema üksusega võttis ühendust üks teine komisjoni talitus, koostöötalitus EuropeAid (edaspidi „AIDCO“), kes oli teda teavitanud „probleemidest, mis AIDCO-l on selle valitsusvälise organisatsiooniga (partnerorganisatsioonide ühepoolne vahetamine lepingut rikkudes, tõsine aruandluspuudujääk)“ ning asjaolust, et AIDCO oli seetõttu otsustanud lõpetada lepingu IHga ja nõuda 50 902 euro suurusest ettemaksest tagasi 37 741 eurot.“

(4) Otsuse 1874/2003/GG kokkuvõte ombudsmani 2004. aasta aruandes (lk 85):

„Humanitaarabi valdkonnas tegutsev valitsusväline organisatsioon viis Kasahstanis läbi projekti, mida kaasrahastas komisjon. Pärast kontrollkäiku otsustas komisjon siiski lepingu tühistada ja palus valitsusvälisel organisatsioonil maksta tagasi peaaegu 38 000 eurot.”

37. Oma 31. jaanuari 2008. aasta kirjas süüdistas IH ombudsmani selles, et ta oli esitanud komisjoni "impertinentaalseid valesid". IH väitis, et nagu näitab ombudsmani enda otsus juhtumi 589/2002/GG kohta, tegutses ta asjaomase projekti suhtes täiesti nõuetekohaselt. IH väitis, et „käimasolev faktide ühekülgne esitamine ei ole õnnetusjuhtum...”

38. Oma 26. veebruari 2008. aasta vastuses väljendas ombudsman oma seisukohta nende taotluste ja süüdistuste kohta järgmiselt:

39. Käesoleva juhtumi puhul kajastavad soovituse projekti eespool nimetatud tsitaadid selgelt komisjoni, mitte ombudsmani seisukohti. Asjakohane lõik juhtumi 1874/2003/GG kokkuvõttes oli lihtsalt fakt, sest komisjon tõepoolest palus kaebuse esitajal nimetatud summa tagasi maksta.

Juhtumi 589/2002/GG uurimisel asus ombudsman seisukohale, et komisjoni lähenemisviis selles juhtumis võib kujutada endast haldusomavoli. Seetõttu tegi ta ettepaneku leida sõbralik lahendus, mille kohaselt peaks komisjon kaaluma oma otsuse läbivaatamist, et nõuda IH-lt 37 741,07 euro tagasimaksmist. Komisjon kiitis selle ettepaneku heaks ja alustas IHga arutelusid. Oma 21. märtsi 2003. aasta otsuses kaebuse 589/2002/GG kohta märkis ombudsman, et komisjon oli väljendanud valmisolekut oma nõudest loobuda ning et vahepeal oli IH saatnud komisjonile üldise finantsaruande ja pakkunud välja komisjoni nõutud auditi võimalikud kuupäevad. Neil asjaoludel asus ombudsman seisukohale, et komisjon ja IH leppisid kokku sõbralikus lahenduses kaebusele. Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise. Ta märkis siiski, et IH-l on vabadus oma kaebust uuendada, kui sõbralikku lahendust ei rakendata rahuldavalt.

Oma otsuses juhtumi 589/2002/GG kohta ei jõudnud ombudsman seega juhtumi sisu suhtes lõplikule järeldusele.

jaanuari 2004. aasta kirjas teatas IH ombudsmanile, et läbirääkimised komisjoniga ei olnud edukad. Seetõttu palus IH ombudsmanil tema kaebust uuesti uurida. See kiri registreeriti uue kaebusena (kaebus 49/2004/GG). Olles seda juhtumit põhjalikult uurinud, jõudis ombudsman järeldusele, et Euroopa Komisjoni haldusomavoli ei ilmnenud. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

40. Ombudsman leidis oma 28. veebruari 2008. aasta vastuses, et eespool öeldut arvesse võttes ei olnud IH 31. jaanuari 2008. aasta kirjas esitatud taotlused põhjendatud.

41. Lisaks lükkas ombudsman tagasi IH kirjas sisalduva vihje, et ta oli esitanud oma järeldused erapoolikul viisil.

B. IH väidetav musta nimekirja kandmine komisjoni poolt

Ombudsmanile esitatud argumendid

42. IH väitis sisuliselt, et ECHO 11. septembri 2001. aasta siseteatisest ilmnes, et komisjon otsustas IH-d ära kuulamata kanda ta musta nimekirja põhjendusel, et ta oli esitanud komisjoni vastu väiteid haldusomavoli kohta. IH arvates tegutses komisjon seega diskrimineerival, ebaproportsionaalsel, kuritarvituslikul ja ebaõiglasel viisil.

43. Komisjon rõhutas oma arvamuses, et on oluline selgitada 11. septembri 2001. aasta teatise olemust ning tõlgendada seda lähtuvalt selle faktilisest ja ajalisest kontekstist. Komisjon väitis, et 11. septembri 2001. aasta teatis oli sisedokument, millega teavitati teisi ECHO osakonnajuhatajaid IH-ga seotud kahtlustest, mida oli väljendatud teatud ajahetkel. Ta lisas, et ECHO peamine ülesanne on päästa ja säilitada elusid kõige usaldusväärsemate rakenduspartnerite kaudu. Teistelt komisjoni talitustelt ja ECHO-lt saadud teavet, mis seadis kahtluse alla konkreetse valitsusvälise organisatsiooni finants- ja tegevussuutlikkuse, ei olnud võimalik teistelt üksustelt varjata. Lisaks väitis komisjon, et korrapärast teabevahetust tema talitustes tuleb käsitada ühe mehhanismina, mis tagab usaldusväärse finantsjuhtimise ja finantsriskide kontrolli. Eespool öeldut silmas pidades asus komisjon seisukohale, et 11. septembri 2001. aasta teadet ei saa esitada komisjoni otsusena ega korraldusena ECHO teistele talitustele kanda IH musta nimekirja, kuna ta oli esitanud komisjoni vastu väiteid haldusomavoli kohta.

44. Komisjon väitis ka, et IH ei suutnud põhjendada ühtegi väidet musta nimekirja kandmise kohta, kuna ta ei olnud alates 1996. aasta juunist esitanud ECHO-le ühtegi projektiettepanekut. Lisaks ei olnud IH taotlenud uue kalandusalase partnerluslepingu allkirjastamist 2004. aastal pärast eelmise kalandusalase partnerluslepingu kehtivuse lõppemist 2003. aastal.

45. Komisjon leidis, et nendel asjaoludel ei olnud IH selgitanud, kuidas komisjon oleks saanud tema suhtes käituda diskrimineerival, ebaproportsionaalsel, kuritarvituslikul ja ebaõiglasel viisil.

46. IH väitis oma märkustes, et kuna ECHO hierarhiline struktuur ei võimaldanud asjaomasel ametnikul omal tahtel tegutseda, oli selge, et 11. septembri 2001. aasta teatisele eelnes ECHO direktorite või peadirektori otsus IH-d boikoteerida. IH arvates ei olnud võimalik eeldada, et asjaomane ametnik oleks võinud teha nii olulise otsuse ise ja ilma oma ülemuste nõusolekuta.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

47. Hea haldustava kohaselt peavad ühenduse institutsioonid ja organid hoiduma diskrimineerimisest, tagama, et nende võetavad meetmed on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, vältima volituste kuritarvitamist ja tegutsema õiglaselt (vt Euroopa hea haldustava eeskirja [3] artiklid 5, 6, 7 ja 11).

48. Ombudsman leidis, et tõepoolest on vaja uurida 11. septembri 2001. aasta teate laadi ja konteksti, nagu komisjon on soovitanud.

49. Käesoleva märkuse uurimisel selgus, et selle koostaja kavatses teavitada teisi ECHO üksusi teatavatest IHga seotud probleemidest. Ombudsman nõustus, et komisjoni talitustel peab olema võimalik vahetada omavahel teavet, mis võib olla asjakohane nende tehtava töö seisukohast. Ombudsmani arvates oli asjaomasel ametnikul seega õigus edastada teistele ECHO üksustele teavet, mille ta oli saanud (AIDCO-lt) või mis tal juba oli (seoses IH taotlusega raampartnerluslepingule alla kirjutada). IH väitis oma märkustes, et asjakohases märgukirjas esitatud teave ei olnud õige. Ombudsman leidis siiski, et tal ei ole vaja seda küsimust käesolevas uurimises käsitleda. On selge, et ECHO 11. septembri 2001. aasta märgukiri ei piirdu teabe esitamisega.

50. Asjaomase teate viimases lõigus teavitas asjaomane ametnik teate adressaate, et ta „oleks tänulik, kui teataksite oma töötajatele olukorrast, et saaksime vältida mis tahes osalemist selles valitsusvälises organisatsioonis”. Oli selge, et asjaomase teate autor eeldas, et selle adressaadid võtavad teatavaid meetmeid, ning et selle tulemusena peaks ECHO vältima „mis tahes osalemist” IHs. Ombudsmani arvates ei saa seega tõsiselt väita, et 11. septembri 2001. aasta teade üksnes teavitas teisi ECHO talitusi teatavatest asjaoludest.

51. IH arvates kujutab asjaomane lõik endast komisjoni tehtud „otsust”. Ombudsman märkis, et komisjon on sellise tõlgenduse vastu ja väitis, et märgukirja ei saa tõlgendada ei otsuse ega korraldusena ECHO teistele talitustele. On tõsi, et grammatilisel lugemisel ei viita asjakohane märkus ühelegi komisjoni otsusele ega ECHO teistele üksustele antud või antavale juhisele. Siiski on täiesti selge, et märkme autor soovis saavutada seda, et üksused, kellele tema märkus oli adresseeritud, ei võtaks IH-ga mingeid kohustusi. Lisaks on selge, et märkme autor kavatses kasutada sama lähenemisviisi ka oma üksuse suhtes. Ombudsmani arvates oli seega selge, et selle teate eesmärk oli tõepoolest IH musta nimekirja kandmine ECHO puhul.

52. On tõsi, et õiguslikust seisukohast ei näi teatise koostajal, kes on ECHO ühe üksuse juht, olevat õigust suruda oma seisukohti peale ECHO teiste üksuste juhtidele, kellele ta oma teatise saatis. Ombudsman leidis siiski, et ei ole vaja spekuleerida, nagu IH on oma tähelepanekutes teinud, autori ülemuste võimalike otsuste üle, mis võisid, kuid ei pruukinud eelneda käesolevale märgukirjale. Sellegipoolest teatas ECHO ühe üksuse juht ECHO teiste üksuste juhtidele selgelt, et ta soovib, et IH kantaks tegelikult musta nimekirja, ning et ta eeldab ilmselgelt, et tema vastavasisuline taotlus rahuldatakse tema märgukirja adressaatide poolt. Lisaks märkis ombudsman, et komisjon ei viidanud ühelegi vastuväitele, mille oleksid võinud esitada märgukirja adressaadid või autori ülemused. Vastupidi, komisjoni arvamus viitab selgelt sellele, et komisjon usub jätkuvalt, et asjaomane ametnik tegutses õigesti, saates käesoleva märgukirja oma ECHO kolleegidele.

53. Ombudsman märkis, et komisjon ei ole väitnud, et "probleemid" IH-ga, millele 11. septembri 2001. aasta teates viidati, oleksid andnud talle õiguse kanda IH musta nimekirja. Tuleb märkida, et need probleemid piirdusid tegelikult vaidlusega, mis puudutas erilepingut, mille AIDCO IH-ga sõlmis, ja lahkarvamusega ECHO pakutud auditi asjakohasuse osas. Ombudsmani arvates ei viita miski sellele, et need faktid oleksid andnud ECHO-le õiguse hoiduda tulevikus igasugusest seotusest IH-ga.

54. Lisaks tuleb märkida, et 11. septembri 2001. aasta teatise otsustavale viimasele lõigule eelneb vahetult lõik, mis viitab asjaolule, et IH esitas hiljuti ECHO vastu haldusomavoli süüdistused. septembri 2001. aasta teate sisu ja ülesehitus näivad viitavat sellele, et need väited olid keskne tegur, mille tõttu asjaomane ametnik palus oma kolleegidel teavitada oma üksusi IH-st, et võimaldada ECHO-l „vältida igasugust seotust selle valitsusvälise organisatsiooniga”. Ombudsman ei saa siiski nõustuda sellega, et ühenduse institutsioon või asutus seab valitsusvälise organisatsiooni ebasoodsasse olukorda pelgalt seetõttu, et ta on esitanud kaebuse haldusomavoli kohta. Lisaks ei tohiks unustada, et ombudsmani uurimised selle kohta, kuidas ECHO käsitles IH taotlust raampartnerluslepingu allkirjastamiseks, on kinnitanud, et tõepoolest esines tõsiseid haldusomavoli juhtumeid.

55. Mis puudutab komisjoni väidet, et IH ei olnud tõendanud oma musta nimekirja kandmist, kuna ta ei olnud alates 1996. aastast esitanud ECHO-le ühtegi projektiettepanekut, siis pidas ombudsman vajalikuks märkida, et ta pidas seda väidet üllatavaks ja leidis, et see jääb täiesti tähelepanuta. septembri 2001. aasta teatisest nähtub selgelt, et asjaomane ametnik ei soovinud, et ECHO oleks IH‐ga seotud, ning et ta palus ECHO teiste üksuste juhtidel vastavalt tegutseda. Sellises olukorras oli seega äärmiselt raske ette kujutada, kuidas kõik IH esitatud projektiettepanekud oleksid võinud olla edukad.

56. Eespool öeldut silmas pidades leidis ombudsman, et ECHO ei olnud täitnud kohustust hoiduda diskrimineerimisest, kuna ta kandis IH musta nimekirja peamiselt või vähemalt ka seetõttu, et ta oli esitanud komisjoni vastu väiteid haldusomavoli kohta. Lisaks leidis ta, et ECHO kasutas meedet, mis oli selgelt ebaproportsionaalne tema võimalike muredega IH suhtes. Ombudsman leidis ka, et ECHO käitus ebaõiglaselt, nagu ta käitus. Lõpuks jõudis ombudsman järeldusele, et ECHO kuritarvitas käesoleval juhul oma volitusi, kandes vabaühenduse ilma mõjuva põhjuseta musta nimekirja.

C. Euroopa Parlamendi liikme ja ombudsmani väidetav pettus

Ombudsmanile esitatud argumendid

57. IH väitis, et jättes avalikustamata oma otsuse kanda ta musta nimekirja, eksitas komisjon nii Euroopa Parlamendi liiget, kellele ta oli 6. novembril 2001 kirjutanud, kui ka Euroopa ombudsmani.

58. Komisjon väitis oma arvamuses, et IH väide ei olnud faktiline, vaid asjaolude isiklik tõlgendus. Ta lisas, et see on väga tõsine ja tõsine süüdistus mitte ainult komisjoni, vaid ka üksikute riigiteenistujate vastu. Komisjon väitis, et 11. septembri 2001. aasta teatise laadi ja sisu arvestades ei pidanud ECHO seda parlamendiliikmele saadetud vastuse seisukohast asjakohaseks. Ta lisas, et seetõttu ei saa ta nõustuda IH väitega, et ta pettis parlamendiliiget, kellele ta oli 6. novembril 2001 kirjutanud, ja ombudsmani.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

59. Ombudsman leidis, et ta võiks selle väite kohta lühidalt sõna võtta. Asjaomase ametniku 6. novembri 2001. aasta kirjas Euroopa Parlamendi liikmele Stevensonile oli selgelt öeldud, et ta vaatab uuesti läbi IH taotluse kalandusalase partnerluslepingu allkirjastamiseks üksnes tingimusel, et IH nõustub alluma auditile. Kuid sama isik oli vaid kaks kuud varem oma 11. septembri 2001. aasta teates selgelt väljendanud soovi, et ECHO ei oleks „seotud selle valitsusvälise organisatsiooniga”. Seetõttu oli äärmiselt raske näha, kuidas IH mis tahes uus taotlus oleks võinud olla edukas, isegi kui viimane oleks nõustunud auditiga. Komisjon ei ole väitnud ega tõendanud, et asjaomane ametnik oli oma meelt muutnud või et ECHO oli lükanud tagasi tema 11. septembri 2001. aasta teatises esitatud lähenemisviisi, kui 6. novembril 2001 saadeti kiri Euroopa Parlamendi liikmele Stevensonile. ECHO 6. novembri 2001. aasta kiri jättis seega mulje, et auditi puudumine oli ainus võimalik probleem, mis takistas IH-l uut taotlust läbi vaadata, ilma et oleks avalikustatud asjaolu, et kirja saatja oli juba selgelt väljendanud, et ta ei soovi ECHO-l üldse sellesse valitsusvälisesse organisatsiooni sekkuda.

60. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et ta oli sunnitud järeldama, et 6. novembri 2001. aasta kiri oli tõepoolest eksitav ja võis asjaomast parlamendiliiget eksitada.

61. IH väite teise osa puhul tuleks arvesse võtta asjaolu, et ombudsmani uurimised varasemates juhtumites puudutasid IH FPA allkirjastamise taotluse menetlemist kuni hetkeni, mil ECHO selle taotluse 19. juulil 2001 tagasi lükkas. Kuigi oleks olnud selgelt kasulik, kui ombudsman oleks nende uurimiste käigus olnud teadlik 11. septembri 2001. aasta teatest, leidis ombudsman, et ei ole piisavalt tõendeid, mis võimaldaksid tal jõuda järeldusele, et ECHO eksitas teda seoses kõnealuse teatega.

D. Soovituse projekt

62. Käesoleva juhtumi uurimist silmas pidades jõudis ombudsman järeldusele, et komisjon on toime pannud tõsiseid haldusomavoli juhtumeid nii seoses ECHO 11. septembri 2001. aasta teatisega kui ka ECHO 6. novembri 2001. aasta kirjaga Euroopa Parlamendi liikmele Stevensonile.

63. Oma esialgses etteheites ja märkustes ei esitanud IH ühtegi täpset väidet. Ombudsmani arvates oli ametlik vabandus nii IH-le kui ka asjaomasele parlamendiliikmele minimaalne, mida võis komisjonilt sellises olukorras oodata. Ombudsman oli siiski seisukohal, et komisjon peaks kaaluma ka seda, kas selliste haldusomavoli juhtumite vältimiseks tulevikus on vaja võtta täiendavaid meetmeid.

64. Eespool toodut silmas pidades esitas ombudsman kooskõlas ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 komisjonile järgmise soovituse projekti:

Komisjon peaks vabandama nii IH kui ka Euroopa Parlamendi liikme Struan Stevensoni ees tõsiste haldusomavoli juhtumite pärast, mille ta pani toime seoses ECHO 11. septembri 2001. aasta siseteatisega ja ECHO 6. novembri 2001. aasta kirjaga Euroopa Parlamendi liikmele. Samuti peaks komisjon kaaluma, kas selliste haldusomavoli juhtumite vältimiseks tulevikus on vaja võtta täiendavaid meetmeid.

E. Komisjoni vastus soovituse projektile, IH märkused selle kohta ja ombudsmani hinnang sellele

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitatud argumendid

65. Oma üksikasjalikus arvamuses avaldas komisjon kahetsust, et talle ei antud võimalust esitada ombudsmani omaalgatusliku uurimise OI/3/2007/GG raames tähelepanekuid.

66. Juhtumi sisu osas avaldas komisjon kahetsust ECHO 11. septembri 2001. aasta teates sisalduva lause üle, mida võis valesti tõlgendada. Komisjon väitis, et ükski element ei toeta väidet musta nimekirja kandmise kohta, ja märkis, et ta soovib ombudsmanile kinnitada, et seda meetodit ei ole kunagi kohaldatud IH ega teiste valitsusväliste organisatsioonide suhtes.

67. Euroopa Parlamendi liikmele saadetud kirja kohta märkis komisjon, et ta ei saa nõustuda ombudsmani järeldusega, sest ta peab selles kirjas esitatud avaldusi tõeseks, nimelt et IH keeldus laskmast end auditeerida, mis oli siiski vajalik eeltingimus otsustamaks, kas taotleja vastab raampartnerluslepingu allkirjastamise tingimustele.

68. IH esitas oma märkustes üksikasjalikke märkusi paljude küsimuste kohta. Neid märkusi käsitletakse allpool.

Ombudsmani lõplik hinnang

69. Kõigepealt tuleb märkida, et mitmed IH tähelepanekud on suunatud ombudsmani soovituse projektile, mitte komisjoni vastusele sellele. See on väga ebatavaline olukord. Oma soovituse projektis leidis ombudsman, et komisjon on toime pannud tõsise haldusomavoli. IH leiab siiski, et ombudsman oleks pidanud mitmes aspektis veelgi kaugemale minema. Samuti kritiseerib ta soovituse projekti teatavaid aspekte. Seetõttu tuleb neid märkusi käsitleda.

Hinnang IH märkustele soovituse projekti kohta

70. IH kritiseeris asjaolu, et soovituse projektis ei mainitud komisjoni õigustalituse rolli. IH arvates toimus õigustalituse juhtimisel kooskõlastatud laimutegevus.

71. Ombudsman peab kasulikuks märkida, et käesolev uurimine käsitleb ECHO üksuse juhataja koostatud teadet ja ECHO poolt Euroopa Parlamendi liikmele saadetud kirja. Miski ei viita sellele, et komisjoni õigustalitus oleks teinud või soovitanud ECHO-l need dokumendid ette valmistada.

72. IH tegi ettepaneku, et ombudsman ei arutaks asjaomase ametniku ülemuste kaasamist, kuna ta ei soovinud komisjoni solvata. Ombudsman peab seda süüdistust täiesti põhjendamatuks. Eespool nimetatud põhjustel (vt eespool punkt 52) ei olnud ombudsmanil vaja läbi viia täiendavaid uurimisi seoses asjaomase ametniku ülemuste võimaliku kaasamisega. Ombudsman usub jätkuvalt, et selline lähenemisviis on õige.

73. IH rõhutas, et tegemist oli pettusega ning et selle pettuse pani toime ECHO, kes tegutses koostöös VIII peadirektoraadi, koostöötalituse AIDCO, DZI ja Saksamaa välisministeeriumiga. IH sõnul tuli küsida, miks ombudsman alati tegutses komisjoni nimel ja huvides, kui ta uuris küsimusi, mis olid komisjoni jaoks piinlikud. IH väitis ka, et ombudsman oli komisjoni poolel või püüdis seda kaitsta.

74. Ombudsman saab ainult kahetseda, et IH on seega esitanud tema vastu täiesti alusetuid süüdistusi. EÜ asutamislepingu artikli 195 lõikes 3 on sätestatud, et ombudsman on oma ülesannete täitmisel täiesti sõltumatu. Ombudsmani arvates näitab lähenemisviis, mida ta käesoleval juhul kasutas, ilma põhjendatud kahtluseta, et ta täidab seda kohustust rangelt. Seetõttu peab ombudsman otsustavalt tagasi lükkama IH väited, et ta oli kaebuste käsitlemisel erapoolik või ei täitnud muul viisil oma kohustusi. Juhul kui IH soovib neid süüdistusi säilitada, võib ombudsman üksnes soovitada, et need esitataks Euroopa Parlamendile, kellele ombudsman annab aru, või ühenduse kohtutele. Ombudsman on kindel, et tema töö IH-d puudutavate uurimistega peab vastu nii nende institutsioonide kui ka laiema üldsuse kontrollile.

75. Lisaks leiab ombudsman, et IH süüdistused on vastuolus tema poolt käesolevale juhtumile antud hinnangu tulemustega. Tuleks meenutada, et oma soovituse projektis leidis ombudsman, et komisjon on toime pannud tõsiseid haldusomavoli juhtumeid nii ECHO 11. septembri 2001. aasta teatise kui ka ECHO 6. novembri 2001. aasta kirja osas Euroopa Parlamendi liikmele Stevensonile.

76. IH väitis, et ombudsman ei võimaldanud talle juurdepääsu ECHO toimikule. IH sõnul pidi ECHO 11. septembri 2001. aasta märgukirjale eelnema märkimisväärne kirjavahetus. Seetõttu palus IH ombudsmanil kuulutada komisjoni keeldumine ECHO, VIII peadirektoraadi ja AIDCO vahel vahetatud saladuste avalikustamisest haldusomavoli juhtumiks.

77. Ombudsman peab vajalikuks rõhutada, et käesolev uurimine käsitleb ECHO 11. septembri 2001. aasta teate ja sellele järgnenud Euroopa Parlamendi liikmele saadetud kirja tõlgendamist. IH taotluse rahuldamine tähendaks, et käesoleva uurimise ulatust laiendataks märkimisväärselt, nii et see hõlmaks dokumentidele juurdepääsu küsimusi. Ombudsman ei pea seda asjakohaseks. Täiendavate küsimuste lisamine uurimisse tähendaks, et komisjonil tuleks paluda esitada nende uute küsimuste kohta täiendav arvamus. IH taotlus lükkaks seega käesoleva uurimise lõpuleviimist veelgi edasi. Lisaks on ombudsman juba pidanud tegelema kaebustega, mille IH on esitanud komisjonile esitatud juurdepääsutaotluste käsitlemise kohta. Neid kaebusi käsitlevad uurimised on juba ammu lõpetatud. Ombudsman lükkab tagasi kõik vihjed, et ta ei ole neid uurimisi nõuetekohaselt käsitlenud. Nagu eespool mainitud, on IH-l vabadus pöörduda parlamendi poole, kui ta soovib selliste süüdistuste esitamist jätkata.

78. IH väitis, et kohtuasjas, mis puudutas tema 11. septembri 2001. aasta teadet, ei järginud ECHO Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41. IH sõnul ei kuulanud ECHO seda ära i) enne käesoleva märgukirja saatmist, ii) ei põhjendanud otsust, mille see märgukiri IH arvates moodustas, ega iii) ei teinud otsuseid ebapiisavatel või ebamäärastel alustel. IH väitis, et ECHO oli seega rikkunud Euroopa hea haldustava eeskirja artikleid 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 16, 17, 18, 19 ja 20 ning et ombudsman peaks tunnistama kõigi nende sätete rikkumise haldusomavoli juhtumiks.

79. Ombudsman ei saa IH taotlusest aru. Oma soovituse projektis leidis ombudsman, et ECHO ei täitnud kohustust hoiduda diskrimineerimisest, kuna ta kandis IH musta nimekirja peamiselt või vähemalt ka seetõttu, et ta oli esitanud komisjoni vastu väiteid haldusomavoli kohta. Lisaks leidis ta, et ECHO kasutas meedet, mis oli selgelt ebaproportsionaalne tema võimalike muredega IH suhtes. Ombudsman leidis ka, et ECHO käitus ebaõiglaselt, nagu ta käitus. Lõpuks jõudis ombudsman järeldusele, et ECHO kuritarvitas käesoleval juhul oma volitusi, kandes vabaühenduse ilma mõjuva põhjuseta musta nimekirja. Neid järeldusi arvesse võttes ei näe ombudsman, mis kasu võiks olla IH tõstatatud täiendavate küsimuste uurimisest. Sellega seoses tuleks veel kord meelde tuletada, et ombudsman ei ole kriminaalkohus, kes peab kindlaks tegema, kas kuritegu või väärtegu on toime pandud, vaid ta peab uurima, kas on toimunud haldusomavoli. Just seda on ombudsman käesolevas asjas teinud.

80. IH kordas oma seisukohta, et teave, mille AIDCO oli ECHO-le edastanud ja millele oli viidatud 11. septembri 2001. aasta teatises, ei olnud õige. Lisaks märkis ta, et AIDCO oli tahtlikult esitanud ECHO-le seda ebaõiget teavet. Oma soovituse projektis (vt eespool punkt 49) asus ombudsman seisukohale, et puudub vajadus uurida, kas AIDCO poolt ECHO-le esitatud teave oli õige. Ombudsman usub jätkuvalt, et selline lähenemisviis oli õige. Pealegi pikendaks IH täiendavate AIDCO-vastaste süüdistuste uurimine vältimatult käesolevat uurimist.

81. IH väitis, et ombudsmani ülesanne on teha kindlaks isikud, kes vastutavad komisjoni haldusomavoli eest.

82. Näib kasulik märkida, et EÜ asutamislepingu artikliga 195 antakse ombudsmanile ülesanne uurida ELi institutsioonide ja asutuste haldusomavoli. Just seda on ombudsman käesoleval juhul teinud. Ombudsman leiab siiski, et ta ei pea tuvastama isiklikku vastutust tuvastatud haldusomavoli eest, välja arvatud juhul, kui see on erakordselt vajalik selgete järelduste tegemiseks. Tuleb märkida, et ombudsman ei ole kriminaalkohus, mis peab tuvastama kuriteo või väärteo eest vastutavad isikud.

83. Lisaks väitis IH, et ombudsman peaks jätkama oma uurimisi, kuni pettus, mille komisjon oli IH arvates toime pannud, on täielikult välja selgitatud.

84. Ombudsman leiab, et ta on läbi viinud kõik uurimised, mis olid vajalikud komisjoni haldusomavoli tuvastamiseks. IH-l on õigus pöörduda vastutava prokuröri poole, kui ta leiab, et kuritegu on toime pandud.

85. IH väitis, et ombudsman piirdus nagu tavaliselt ja jällegi komisjoni kaitsmiseks minimaalse palvega komisjonilt vabandust paluda. IH rõhutas siiski oma õigust näha kõiki fakte täielikult selgitatuna.

86. Ombudsman on sellest kommentaarist hämmeldunud. IH oli varem rõhutanud, et tema ainus eesmärk oli oma hea maine taastamine. Ombudsman uskus, et soovituse projekti esitamisega tegi ta kõik endast oleneva, et aidata kaebuse esitajal seda eesmärki saavutada. Selgete väidete puudumisel leidis ombudsman, et vabanduse palumine on asjakohane. Lisaks selgitas ombudsman, et ametlik vabandus nii IH-le kui ka asjaomasele parlamendiliikmele oli minimaalne, mida võis komisjonilt oodata, ning et komisjon peaks kaaluma ka seda, kas selliste haldusomavoli juhtumite vältimiseks tulevikus on vaja võtta täiendavaid meetmeid.

87. Oma märkustes komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta esitas IH järgmised väited:

• ECHO peaks kirjalikult distantseeruma oma 11. septembri 2001. aasta teatisest, võtma selles sisalduvad ebaõiged avaldused tervikuna tagasi ja tunnistama need algusest peale kehtetuks;
• komisjon peaks IH-le kirjalikult kinnitama, et „need otsused” on vastu võetud ilma õigusliku aluseta; ja
• need parandused tuleks avaldada Euroopa Liidu Teatajas.

88. Ombudsman märgib, et need väited esitati alles siis, kui soovituse projekt oli komisjonile juba saadetud. Ombudsmani arvates ei oleks praeguses edasijõudnud etapis asjakohane neid täiendavaid nõudeid uurimise alla võtta.

89. Lisaks märkis IH oma märkustes, et komisjon ja üllatavalt ka ombudsman ei kaalunud tema õigust hüvitisele.

90. Ombudsman tuletab meelde, et talle ei ole kunagi esitatud ühtegi konkreetset kahju hüvitamise nõuet seoses käesoleva juhtumi asjaoludega. Lisaks tuleb märkida, et isegi oma märkustes komisjoni üksikasjaliku arvamuse kohta piirdus IH üldise viitega oma õigusele saada hüvitist. Ombudsmani arvates ei oleks seetõttu asjakohane esitada seda täiendavat nõuet uurimisele praeguses lõppjärgus. Ilmselgelt on IH-l vabadus pöörduda pädeva kohtu poole, kui ta soovib esitada rahalise hüvitise nõude.

Komisjoni üksikasjaliku arvamuse hindamine ja IH märkused selle kohta

91. Ombudsman märgib, et oma üksikasjalikus arvamuses näis komisjon väitvat, et talle oleks tulnud anda võimalus esitada käesoleva omaalgatusliku uurimise raames märkusi. Kuigi komisjon seda sõnaselgelt ei ütle, võib tema avaldust mõista nii, et ta kritiseerib ombudsmani selle eest, et ta ei ole austanud tema õigust olla ära kuulatud.

92. Ombudsman peab ilmseks, et komisjon kuulati käesolevas asjas nõuetekohaselt ära. Käesolevas asjas uuritud väited on identsed nendega, mis esitati kaebuses 1434/2006/GG. Komisjonil paluti esitada ja ta esitas selle kaebuse kohta arvamuse. Asjaolu, et ombudsman otsustas menetluslikel põhjustel lõpetada kaebuse 1434/2006/GG uurimise ja algatada käesoleva omaalgatusliku uurimise, ei mõjutanud tema uuritud väiteid. Komisjonile võimaluse andmine avaldada arvamust samade väidete kohta, mille kohta ta oli juba arvamuse esitanud, oleks seega olnud tühi formaalsus.

93. Komisjon märkis oma üksikasjalikus arvamuses, et ta kahetseb ECHO 11. septembri 2001. aasta teatises sisalduvat asjakohast lauset. Ta väitis, et selle märkuse tõlgendamine nii, et see oli mõeldud IH musta nimekirja kandmiseks, oleks ekslik. Komisjon väitis, et ükski element ei toeta väidet musta nimekirja kandmise kohta, ja märkis, et ta soovib ombudsmanile kinnitada, et seda meetodit ei ole kunagi kohaldatud IH ega teiste valitsusväliste organisatsioonide suhtes.

94. Ombudsman peab kahetsusega järeldama, et ta ei saa selle selgitusega nõustuda. Asjaomase märkuse sõnastus räägib enda eest. Vastupidiste põhjendatud argumentide puudumisel jääb ombudsman seisukohale, et ECHO 11. septembri 2001. aasta teadet saab tõlgendada üksnes püüdena kanda IH musta nimekirja. Komisjoni vastus on seega ilmselgelt ebapiisav, et vastata muredele, mis ajendasid ombudsmani esitama soovituse projekti seoses käesoleva märgukirjaga.

95. Euroopa Parlamendi liikmele saadetud kirja kohta märgib ombudsman, et komisjon teatas, et ta ei nõustu ombudsmani tõlgendusega, kuna peab selles kirjas esitatud avaldusi tõeseks. Sellega seoses viitas komisjon avaldusele, mille kohaselt IH keeldus laskmast end auditeerida, mis oli siiski vajalik eeltingimus otsustamaks, kas taotleja vastab kalandusalase partnerluslepingu allkirjastamise tingimustele. See argument jätab aga punkti tähelepanuta. Ombudsmani kriitika põhines asjaolul, et parlamendiliikmele saadetud kiri jättis mulje, et auditi puudumine oli ainus võimalik probleem, mis takistas IH-l uut taotlust läbi vaadata, ilma et ta oleks avalikustanud asjaolu, et kirja saatja oli juba selgelt väljendanud, et ta ei soovi ECHO-l üldse selle valitsusvälise organisatsiooniga suhelda. Ombudsman märgib, et komisjon on hoidunud isegi püüdmast seda küsimust lahendada. Komisjoni vastus on seega ilmselgelt ebapiisav, et vastata muredele, mis ajendasid ombudsmani esitama soovituse projekti seoses parlamendiliikmele saadetud kirjaga.

F. Järeldused

96. Selle juhtumi uurimise põhjal teeb ombudsman järgmised kriitilised märkused:

Komisjon peab valitsusväliste organisatsioonidega suheldes järgima hea halduse põhimõtteid. Juhtumi OI/3/2007/GG uurimise põhjal jõudis ombudsman järeldusele, et käesoleval juhul see nii ei olnud. Ombudsman tõlgendas ECHO 11. septembri 2001. aasta teadet katsena kanda IH musta nimekirja. Ta leidis, et ECHO ei täitnud kohustust hoiduda diskrimineerimisest, kuna ta kandis IH musta nimekirja peamiselt või vähemalt ka seetõttu, et ta oli esitanud komisjonile väiteid haldusomavoli kohta. Lisaks leidis ta, et ECHO kasutas meedet, mis oli selgelt ebaproportsionaalne tema võimalike muredega IH suhtes. Ombudsman leidis ka, et ECHO käitus ebaõiglaselt, nagu ta käitus. Lõpuks jõudis ombudsman järeldusele, et ECHO kuritarvitas käesoleval juhul oma volitusi, kandes vabaühenduse ilma mõjuva põhjuseta musta nimekirja. Seega oli komisjon IH-ga tegelemisel toime pannud tõsiseid haldusomavoli juhtumeid.

Hea haldustava on mitte esitada ebaõiget või eksitavat teavet. ECHO 6. novembri 2001. aasta kirjast jäi mulje, et auditi puudumine oli ainus võimalik probleem, mis takistas IH-l uut taotlust läbi vaadata, ilma et oleks avalikustatud asjaolu, et kirja saatja oli juba selgelt väljendanud, et ta ei soovi ECHO-l üldse sellesse valitsusvälisesse organisatsiooni sekkuda. Neil asjaoludel leidis ombudsman, et ta oli sunnitud järeldama, et 6. novembri 2001. aasta kiri oli tõepoolest eksitav ja võis asjaomast parlamendiliiget eksitada. Tegemist on järjekordse haldusomavoli juhtumiga.

97. Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikes 7 on sätestatud, et pärast soovituse projekti esitamist ja asjaomase institutsiooni või asutuse üksikasjaliku arvamuse saamist saadab ombudsman aruande Euroopa Parlamendile ja asjaomasele institutsioonile või asutusele.

98. IH on palunud ombudsmanil esitada oma juhtum Euroopa Parlamendile.

99. Oma 1998. aasta aruandes juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et tema võimalus esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne on tema töö jaoks hindamatu väärtusega. Ta lisas, et seetõttu ei tohiks eriaruandeid esitada liiga sageli, vaid ainult seoses oluliste küsimustega, mille puhul parlament saab ombudsmani abistamiseks meetmeid võtta [4]. aasta aruanne esitati Euroopa Parlamendile, kes kiitis selle heaks.

100. Ombudsman leiab, et käesolev juhtum puudutab tõsiseid probleeme. Nii valitsusvälise organisatsiooni musta nimekirja kandmine ilma mõjuva põhjuseta kui ka Euroopa Parlamendi liikme eksitamine on kohutavad haldusomavoli juhtumid. Asjakohane haldusomavoli leidis aga aset juba ammu ja komisjon on sellest ajast alates võtnud kasutusele varajase hoiatamise süsteemi, et teavitada oma talitusi partneritest, kelle tegevus tekitab mis tahes põhjusel muret. Võimalikke musta nimekirja kandmise juhtumeid tuleb seega nüüd hinnata enne nende uute eeskirjade tausta. Arvestades, et ombudsman viib praegu läbi omaalgatuslikku uurimist komisjoni varajase hoiatamise süsteemi kohta, leiab ta, et see uurimine annab loogilise raamistiku, et uurida kõiki allesjäänud musta nimekirja kandmisega seotud küsimusi. Mis puudutab Euroopa Parlamendi liikmele esitatud eksitavat teavet, siis on ombudsman seisukohal, et ta peaks jätma parlamendi otsustada, kas ta peaks selle küsimusega edasi tegelema või mitte. Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et antud juhul ei oleks asjakohane esitada parlamendile eriaruannet.

101. Ombudsman saadab siiski Euroopa Parlamendile käesoleva otsuse koopia ja selle lühikokkuvõtte. Sellest otsusest teavitatakse ka kaebuse esitajat.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 20. jaanuar 2009

---

[1] Need otsused on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

[2] Kaebus 1874/2003/GG käsitles juhtumit, millega tegeles AIDCO ja millele viidatakse 11. septembri 2001. aasta teatises. Kaebus 589/2002/GG, millele viidatakse tekstis hiljem, puudutab sama juhtumit. Otsused nende juhtumite kohta on kättesaadavad ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

[3] Juhendi tekst on kättesaadav ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu).

[4] aasta aruanne, lk 27–28.