Käesolev omaalgatuslik uurimine põhineb Armeenia valitsusväliste organisatsioonide ühenduse kodanike kaitse liiga (CPL) esitatud kaebusel. See puudutab Armeenias asuva Euroopa Liidu delegatsiooni otsust mitte sõlmida CPLiga toetuslepingut pärast seda, kui delegatsioon avastas vea CPL-taotluse esialgses hindamises. CPL väitis, et delegatsiooni otsus ei põhinenud mõjuvatel põhjustel.

Ombudsmani uurimise käigus tunnistas Euroopa Komisjon, et delegatsiooni algselt võetud meetmed, kui ta sai aru, et hindamisprotsessis oli tehtud viga, ei olnud asjakohased. Komisjon näitas siiski ka seda, et tuvastatud viga nõudis CPL-i taotluse uuesti hindamist ja seega, et delegatsioonil ei olnud võimalik CPL-iga toetuslepingut sõlmida.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Juhtum puudutas Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) väidetavat suutmatust teavitada kandidaate piisavalt ette konkursi arvutipõhiste testide ja katsete hindamisperioodist. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EPSO haldusomavoli ei esinenud. Konkreetsel juhul teavitati kandidaati läbivaatamisperioodist kolm nädalat enne selle algust. EPSO võtab pärast ombudsmani varasemat otsust kandidaatidega alati ühendust vähemalt kaks nädalat enne eksamiperioodi algust.

Uurimise käigus teatas EPSO ombudsmanile, et tal on uus tava avaldada enda korraldatavate konkursside esialgne orienteeruv ajakava. See on areng, mida ombudsman tervitab.

Kaebuse esitaja, riigis Z asuv uurimisinstituut, osales ELi rahastatud projektis teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames.

Auditi käigus avastati projektiga seotud eeskirjade eiramisi, mistõttu komisjon nõudis kaebuse esitajalt tagasi üle 300 000 euro, hoolimata selgitustest eeskirjade eiramise kohta. Kaebuse esitaja ei olnud tulemusega rahul ja esitas kaebuse Euroopa Ombudsmanile.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et mõned audiitorite leiud olid vigased. Kuna kõige olulisem küsimus oli projekti tegeliku alguskuupäeva kindlaksmääramine, tegi ombudsman lahendusena ettepaneku, et komisjon konsulteeriks eksperdiga, et kontrollida audiitorite sellekohast järeldust või tellida „tehniline audit“, nagu on ette nähtud toetuslepingus. Komisjon nõustus lahendusega tingimusel, et eksperdiga lepingu sõlmimise kulud kannavad mõlemad pooled ühiselt. Ombudsman palus komisjonil ja kaebuse esitajal omavahel kokku leppida määratava eksperdi valimises ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Kohtuasja algatas kogu Euroopa Liidu õigusekspertide ühendus, kes viis ellu Euroopa Komisjoni kaasrahastatud projekti. See puudutas toetuslepingu alusel ekslikult abikõlbmatuks loetud summade väidetavat ebaõiglast tagasinõudmist pärast auditit.

Ombudsman uuris küsimust ja jõudis järeldusele, et pärast tema sekkumist on leitud lahendus. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Juhtum puudutas Eurojusti poliitikat vestlusele kutsutud kandidaatide sõidukulude hüvitamisel.

Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole, väites, et Eurojusti hüvitamispoliitika on ebaõiglane ja diskrimineeriv väljaspool ELi elavate kandidaatide suhtes. Oma väite toetuseks märkis kaebuse esitaja, et väljaspool ELi elavate kandidaatide puhul on ülemmäär 500 eurot, samas kui mõnel juhul kohaldatakse EList reisimise suhtes kõrgemat ülemmäära.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et suurendades väljaspool ELi elavatele kandidaatidele makstavat hüvitist kõrgeima ülemmäärani, mida kohaldatakse ELis reisivate kandidaatide suhtes, on Eurojust võtnud asjakohaseid meetmeid juhtumi lahendamiseks.

Juhtum puudutas viisi, kuidas Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) menetles värbamismenetlust.

Ombudsman uuris seda küsimust ega tuvastanud haldusomavoli seoses kaebuse esitaja väitega, et tema taotlust on koheldud ebaõiglaselt.

Ombudsman tuvastas siiski teatavad puudused juhtumi menetlemisel ENISA poolt ja on teinud ENISA-le ettepanekuid olukorra parandamiseks tulevikus.

Juhtum puudutas Kosovos asuva Euroopa Liidu eriesindaja büroo (ELi eriesindaja büroo) väidetavat suutmatust hoida praktikale kandideerijaid kursis värbamismenetluse etappidega. Ombudsman uuris küsimust, esitades oma seisukoha, et „avalduste kättesaamise kinnitamine ja kandidaatide teavitamine olulistest sammudest (näiteks nende väljajätmine värbamismenetlusest), mis mõjutavad nende edusamme värbamismenetluses, on nii viisakas kui ka teenistusvalmid”. ELi eriesindaja büroo selgitas, et tal on väga piiratud ressursid ja seetõttu saab ta menetluse tulemustest teavitada ainult väljavalitud isikuid. Ta märkis siiski, et ta uurib, kuidas parandada suhtlemist isikutega, kes soovivad olla praktikandid, näiteks teavitades kõiki neid isikuid menetluse asjakohastest etappidest, avaldades asjakohase teabe oma veebisaidil. Ombudsman palus ELi eriesindaja bürool selle lahenduse rakendamisest aru anda.

2014. aasta juulis lükkas komisjon tagasi kaebuse esitaja taotluse töötada Indoneesia projekti eksperdina, sest ta oli juba võtnud kohustuse töötada samal ajal Libeerias ELi rahastatud projektiga. Kaebuse esitaja esitas taotluse uuesti, kui projekt Libeerias Ebola kriisi tõttu edasi lükkus, märkides, et ta oli tegelikult valmis projektiga Indoneesias tegelema.

Ombudsman leidis, et komisjonil on õigus nõuda, et eksperdid oleksid kindlaksmääratud aja jooksul kättesaadavad üksnes projektidega töötamiseks. Ta märkis, et kaebuse esitaja oli teatanud, et ta on valmis töötama ainuõiguslikult kahes kattuvas projektis. Kaebuse esitaja ei selgitanud seda vastuolu oma esialgse taotluse esitamisel. Esitatud teabe põhjal leiab ombudsman, et komisjon lükkas kaebuse esitaja esimese taotluse õigesti tagasi. Teise taotluse kohta väitis kaebuse esitaja tegelikult, et Libeerias kestev Ebola kriis tähendas, et tal oli tegelikult vabadus Indoneesias projektiga töötada. Seejärel vaatas komisjon tema olukorra uuesti läbi. Ombudsmani arvates tegi ta õiglase ja mõistliku otsuse, kui ta järeldas, et kaebuse esitaja ei suutnud tagada oma kättesaadavust. Seega järeldab ombudsman, et komisjon ei eksinud ka siis, kui ta lükkas tagasi tema teise taotluse Indoneesia projektiga töötamiseks. Siiski tekitab see küsimusi selle kohta, kuidas komisjon käsitleb sellistesse kriisidesse nagu Ebola-puhangusse sattunud ekspertide õigusi.

Ombudsman lõpetas uurimise haldusomavoli tuvastamata. Ta tegi komisjonile ettepaneku, et kui projekt tuleb peatada, peaks ta olema valmis vabastama kõik mõjutatud eksperdid ainuõiguse kohustusest.

Juhtum puudutas komisjoni otsust mitte aktsepteerida teatavaid kulusid, mille partner on deklareerinud ELi rahastatavas projektis. Komisjoni otsus tähendas, et tema lõppmakset konsortsiumile vähendati summa võrra, mille see partner oli saanud eelmaksetena. Koordinaator väitis, et komisjon on kohustatud kõnealusele partnerile valesti makstud vahendid tagasi nõudma.

Ombudsman leidis, et komisjon oli probleemi õigesti lahendanud, sest ta oleks saanud algatada sissenõudmise ainult juhul, kui tal oleks olnud võlg liidu ees. Rahastamise jaotamine projektipartnerite vahel on erinevat laadi küsimus, millesse komisjon ei ole kohustatud sekkuma. Seetõttu ei tuvastanud ombudsman komisjoni haldusomavoli.

Juhtum käsitles komisjoni otsust nõuda mittetulundusühingult tagasi ELi vahendid, mille ta oli aastatel 2005–2009 oma sotsiaalreservi investeerinud, pidades neid rahastamiskõlbmatuteks kuludeks. Kuna reserv loodi algselt komisjoni toetusel ja koostöös, esitas organisatsioon kaebuse Euroopa Ombudsmanile. Pärast kaebuse uurimist tegi ombudsman komisjonile ettepaneku lahenduse kohta, kutsudes teda üles oma tagasinõudmisotsust uuesti läbi vaatama. Vastuseks esitas komisjon mitu meedet, mille ta oli võtnud organisatsiooni tuleviku kindlustamiseks. Ombudsman pidas neid meetmeid rahuldavaks ja otsustas seetõttu juhtumi lõpetada.