2015. aastal leidis ÜRO komitee, et ELi töötajate tervisekindlustusskeem – ühine ravikindlustusskeem – ei ole kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Komitee soovitas ühise ravikindlustusskeemi läbi vaadata, et tagada puuetega seotud tervisevajaduste igakülgne katmine.

Pärast kaebuste saamist töötajatelt, kellel oli olnud probleeme enda või oma pereliikmete ravikulude täieliku hüvitamisega, viis ombudsman läbi strateegilise uurimise. Ta leidis, et Euroopa Komisjoni suutmatus võtta petitsioonikomisjoni soovitusele reageerimiseks tõhusaid meetmeid kujutab endast haldusomavoli. Seetõttu soovitas ta komisjonil vaadata läbi ühist ravikindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad. Samuti tegi ta komisjonile mitmeid ettepanekuid selle kohta, kuidas ühine raviskeem katab puuetega inimeste vajadusi, samuti vajaduse kohta koolitada töötajaid ja konsulteerida nõuetekohaselt sidusrühmadega, et ühine raviskeem kajastaks puuetega inimeste vajadusi.

Komisjon vastas, et vaatab läbi ühist ravikindlustusskeemi reguleerivad eeskirjad ja võtab meetmeid enamiku ombudsmani soovituste järgimiseks.

Kuna komisjon on tema soovitusega nõustunud, lõpetab ombudsman strateegilise uurimise. Arvestades küsimuse olulisust, palub ta komisjonil esitada kuue kuu jooksul aruande soovituse rakendamise kohta. Ombudsman kinnitab ka oma ettepanekut, et komisjon peaks läbi vaatama oma 2004. aasta eeskirjad puuetega töötajate vajaduste rahuldamise kohta.

Juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) menetles kaebust ELi ametnike valikukonkursi katsekeskuse tingimuste kohta. Kaebuse esitajale oli määratud välisukse kõrvale arvuti ning ta väitis, et ruumi sisenevate ja sealt lahkuvate inimeste põhjustatud häired mõjutasid negatiivselt tema sooritust. Tema katsed lasta oma muredega testimiskeskuse töötajatel tegeleda ebaõnnestusid ja ta esitas seejärel EPSO-le kaebuse. Kuna ta ei olnud rahul sellega, kuidas EPSO tema kaebust käsitles, pöördus ta ombudsmani poole.

Ombudsman uuris küsimust ja palus EPSO-l kaebust põhjalikumalt uurida. Ombudsmani uurimisrühm kohtus ka EPSO ja testide haldamise eest vastutava töövõtja esindajatega ning külastas EPSO peakorteris asuvat testimiskeskust. Ombudsman jõudis järeldusele, et üldiselt ei ole edasised uurimised selle juhtumi puhul õigustatud, kuid tegi EPSO-le mitu parandusettepanekut.

Juhtum puudutas seda, et Euroopa Liidu nõuandemissioon Ukrainas (EUAM) lükkas tagasi kaebuse esitaja valikumenetluses esitatud taotluse. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et taotluse tagasilükkamisel ei esinenud haldusomavoli. Lisaks leidis ombudsman, et ühetasandiline haldusliku läbivaatamise mehhanism on piisav. Ombudsmanil oli hea meel teatada, et Euroopa välisteenistus on nüüd otsustanud muuta sõnumit, mille ta saadab tagasilükatud kandidaatidele, et lisada teave kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta.

Kaebuse esitaja, kes töötab Euroopa Liidu Kohtus ajutise lepingu alusel, kandideeris EPSO konkursile konverentsitõlkide töölevõtmiseks. Konkursiteates märgiti, et täidetud taotlused tuleb esitada 6. augusti 2013. aasta keskpäevaks. Kaebuse esitaja ei pidanud tähtajast kinni. Ta teatas 7. augustil 2013 EPSO-le, et ta oli 5.–6. augustini 2013 haiglaravil, mistõttu ei olnud tal võimalik oma kandideerimisavaldust õigeaegselt täita. 7. augustil 2013 palus ta EPSO-l tähtaega pikendada. EPSO keeldus. Ta põhjendas keeldumist peamiselt sellega, et ta peab kõiki taotlejaid võrdselt kohtlema.

Ombudsman uuris seda küsimust ja tegi esialgse järelduse, et EPSO ei olnud kaalunud, kas kaebuse esitaja olukord kujutab endast vääramatut jõudu. Seetõttu soovitas ta EPSO-l i) tunnistada, et on olukordi, kus vääramatu jõu tõttu on õiglane ja asjakohane anda kandidaatidele uus tähtaeg; ii) selgitada asjaolusid, mille korral selline uus tähtaeg tuleks kehtestada; ning iii) teavitada sellest kandidaate. EPSO lükkas esialgu ombudsmani soovitused tagasi ja väitis, et oleks raske eristada kandidaatide esitatud erinevaid põhjendusi ja kirjeldada, kuidas kandidaadid tõendaksid vääramatu jõu esinemist. Ta lisas, et kui kandidaatidel lubataks tugineda vääramatule jõule, ohustaks see nii avalike konkursside sujuvat läbiviimist kui ka kandidaatide võrdset kohtlemist. Ta viitas ka statistikale, mis tema väitel tõendas, et kõikide tähtaja pikendamise taotluste käsitlemine pärast tähtaja möödumist oleks EPSO jaoks halduskoormus.

Pärast ombudsmani ja EPSO töötajate kohtumisi nõustus EPSO lõpuks põhimõtteliselt ombudsmani soovitustega. Kaebuse esitaja konkreetse juhtumi kohta märkis ombudsman siiski, et kõnealune konkurss oli lõppenud. Ta märkis ka, et kaebuse esitaja oli otsustanud EPSO vastust tema soovitustele mitte kommenteerida. Seda silmas pidades leidis ombudsman, et ei ole põhjust uurida, kas kaebuse esitaja juhtum vastab vääramatu jõu nõuetele, mida EPSO nüüd põhimõtteliselt nõustub kohaldama.

Kaebuse esitaja on IT-ettevõtja, kes osales komisjoni hankemenetluses. Komisjon palus kõigil pakkujatel täita kaks juhtumiuuringut, et ta saaks hinnata nende tehnilist suutlikkust.

Kaebuse esitaja vaidlustas asjaolu, et üks juhtumiuuringutest oli väga sarnane hiljuti ühe ELi ameti korraldatud hankega. Ta väitis, et see andis hanke võitnud äriühingutele komisjoni hankes konkurentsieelise. Kaebuse esitaja vaidlustas ka komisjoni otsuse mitte avalikustada nende isikute nimesid, kes hindasid komisjonile esitatud ettepanekuid.

Pärast uurimist jõudis ombudsman järeldusele, et komisjoni kavandatud pakkumismenetlus ei andnud edukale pakkujale konkurentsieelist. Hindajate nimede avalikustamise osas soovitab ombudsman komisjonil kaaluda selliste nimede avaldamist tulevikus.

Juhtum puudutas Eurojusti poliitikat vestlusele kutsutud kandidaatide sõidukulude hüvitamisel.

Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole, väites, et Eurojusti hüvitamispoliitika on ebaõiglane ja diskrimineeriv väljaspool ELi elavate kandidaatide suhtes. Oma väite toetuseks märkis kaebuse esitaja, et väljaspool ELi elavate kandidaatide puhul on ülemmäär 500 eurot, samas kui mõnel juhul kohaldatakse EList reisimise suhtes kõrgemat ülemmäära.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et suurendades väljaspool ELi elavatele kandidaatidele makstavat hüvitist kõrgeima ülemmäärani, mida kohaldatakse ELis reisivate kandidaatide suhtes, on Eurojust võtnud asjakohaseid meetmeid juhtumi lahendamiseks.

Kaebuse esitaja, kes on sünnist saadik kurt Prantsusmaa kodanik, osales ELi institutsioonide personalivaliku menetluses. Neid personalivaliku menetlusi korraldav Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) keeldus andmast talle lisaaega arvutipõhisel eelvalikutestil osalemiseks, väites, et kogu asjakohane teave ja test ise on esitatud kirjalikult. Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole, väites, et EPSO ei võtnud arvesse asjaolu, et mõnel juhul vajavad kuulmispuudega isikud kirjalike tekstide mõistmiseks rohkem aega.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja oli esitanud EPSO-le täieliku teabe oma puude kohta alles pärast testi sooritamist. Tol ajal tema käsutuses olnud teabe põhjal oli EPSO seega nõuetekohaselt käsitlenud kaebuse esitaja taotlust saada CBT-l osalemiseks lisaaega. Seetõttu ei tuvastanud ombudsman EPSO haldusomavoli.

Uurimise eesmärgil konsulteeris ombudsman siiski sidusrühmadega, mis näitas, et mitmed liikmesriigid annavad kuulmispuudega õpilastele kirjalike testide tegemisel lisaaega. Uurimise lõpetamisel tegi ombudsman seetõttu ettepaneku, et EPSO kaaluks hoolikalt, kas ta peaks tulevikus andma kuulmispuudega kandidaatidele lisaaega, kui seda nõutakse kliiniliste testide ja kirjalike testide puhul.

Kaebuse esitaja, Itaalia oliiviõlitootjate konsortsium, esitas ombudsmanile kaebuse komisjoni otsuse kohta kaasrahastada eri tingimustel kahte samaaegset programmi, millega edendatakse oliiviõli müüki väljaspool ELi. Kaebuse esitaja arvates andsid kõnealuste programmide tingimuste vastuolud Hispaania oliiviõlitootjatele konkurentsieelise.

Uurimise käigus leidis ombudsman, et ELi seadusandja on vastu võtnud uued määrused, mis sisaldavad sätteid kahe rahastamisprogrammi parema koordineerimise kohta, mis tähendab, et selliseid juhtumeid nagu praegune tulevikus ei esine. Seega leidis ombudsman, et kaebuse süsteemne aspekt on lahendatud. Ombudsman leidis siiski, et tal ei ole võimalik kaebuse esitaja individuaalset olukorda lahendada. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Juhtum puudutas komisjoni visuaalse identiteedi logo, mida on alates 2012. aastast kasutatud komisjoni Brüsseli pressikonverentsiruumis. Kaebuse esitaja arvates kujutab üksnes inglise ja prantsuse keele kasutamine selles visuaalse identiteedi logos endast diskrimineerimist keele alusel.

ELi praegune keelte kasutamise kord hõlmab iga kodaniku õigust suhelda ELi institutsioonidega oma emakeeles ja vastavat õigust saada vastus selles keeles. Seda keelerežiimi reguleerivaid põhimõtteid kohaldatakse ka muude suhtlusvormide, näiteks väljaannete ja veebisaitide kaudu toimuva teabevahetuse suhtes. Keelekasutuse mis tahes diferentseerimine sellistes olukordades peaks olema objektiivselt põhjendatud. Seoses küsimusega, kas käesoleval juhul on olemas objektiivne põhjendus, nõustub ombudsman, et tehniliselt ei ole võimalik esitada terminit „Euroopa Komisjon” 24 keeles teleekraanil ei sõnavõtja all, kõrval ega taga.

Küsimuse kohta, kas komisjon oleks võinud valida rohkem kui kaks keelt, leiab ombudsman, et komisjonil oli mõistlik valida vaid kaks keelt. Kasutatavate keelte arvu valik sõltub sellest, kas rohkem kui kaks keelt segavad visuaalset kujutist vastuvõetamatul viisil. Asjaolu, et mõistlikud valikud võivad olla ka muud keelekombinatsioonid, ei tähenda, et inglise ja prantsuse keele valik ei olnud mõistlik.

Ombudsman leiab, et komisjoni valitud poliitika oli objektiivselt põhjendatud. Seetõttu järeldas ta, et uue visuaalse identiteedi logo kasutuselevõtmine komisjoni Brüsseli pressikonverentsiruumis ei kujuta endast haldusomavoli.