Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon menetles halduskaebust komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) otsuse kohta mitte maksta kaebuse esitajale teatavaid peretoetusi tagasiulatuvalt.

Ombudsman leidis, et komisjon oleks pidanud kaebuse esitajaga suhtlemisel olema selgem ja et see, kuidas ta halduskaebust käsitles, ei olnud kooskõlas hea halduse põhimõtetega.

Arvestades, et komisjon on nõudnud, et ta ei maksaks mingil juhul kaebuse esitajale hüvitisi tagasiulatuvalt, otsustab ombudsman, et selle kaebuse edasine uurimine ei ole põhjendatud.

Juhtum puudutas Alžeerias asuva ELi delegatsiooni keeldumist maksta töövõtjale COVID-19 pandeemia ajal tekkinud lisakulusid. Selles küsimuses toimunud kokkuleppemenetluse tulemusena kinnitas ELi delegatsioon, et teatavad kulud võidakse kaebuse esitajale hüvitada, kuid jäi seisukohale, et muud tekkinud kulud ei ole võimalikud.  

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja ja Euroopa Komisjon olid kohaldatavate lepingutingimuste tõlgendamise osas sisuliselt eriarvamusel. Sellistel juhtudel ei ole ombudsmani ülesanne määrata kindlaks, kuidas lepingut tuleks tõlgendada, vaid pigem kohtu ülesanne. Ombudsman leidis, et komisjoni seisukoht ei ole ebamõistlik. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi järeldusega, et haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas seda, kuidas ELi delegatsioon käsitles korterhotelli ettevõtte nõuet saada hüvitist ühe oma töötaja tööreisiks tehtud broneeringu eest pärast seda, kui töötaja ei ilmunud broneeringule.

Ombudsman uuris seda küsimust ja kutsus Euroopa välisteenistust, kellel on teatavad kohustused seoses ELi delegatsioonidega, üles kaaluma hüvitise maksmist. Vastuseks nõustus Euroopa välisteenistus maksma kahepäevasele riigis viibimisele vastava summa, millega kaebuse esitaja nõustus.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi, kuna see oli lahendatud.  

Kaebuse esitaja on vabakutseline tõlk, kes väljendas muret selle pärast, kuidas Euroopa Parlament täitis COVID-19 pandeemia ajal oma lepingulisi kohustusi seoses kaugtõlketeenuste osutamisega Euroopa Parlamendile.

Ombudsman oli seisukohal, et parlament oli esitanud oma seisukoha kohta mõistlikud selgitused, ning lõpetas uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Kaebuse esitaja töötas ELi Ghana delegatsiooni välistöövõtja eksperdina. Kuna kaebuse esitajale ei makstud tema töö eest, pöördus ta ombudsmani poole, väites, et ELi delegatsioon ei olnud taganud, et välistöövõtja täidab oma kohustusi ekspertide ees.

Ombudsman leidis, et nii ELi delegatsioon kui ka Euroopa Komisjon olid teatavate lepingujärgsete maksete kinnipidamisel toiminud kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega. Ta leidis ka, et nad olid võtnud töövõtja suhtes asjakohaseid meetmeid, et püüda lahendada kaebuse esitajat mõjutanud olukorda. Ombudsman on seisukohal, et komisjon on kehtestanud piisavad mehhanismid töövõtjate jälgimiseks, ning usub, et komisjon kasutab neid mehhanisme olukorra jälgimiseks ja vajaduse korral oma pädevuse piires meetmete võtmiseks.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamata.