Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa välisteenistus käsitles alltöövõtjat, kes pakkus IT-sektoris eksperditeadmisi ja teenuseid. Kaebuse esitaja sõnul ei makstud talle tehtud töö eest täielikku tasu. Pärast seda, kui kaebuse esitaja läbirääkimised peatöövõtjaga jäid viljatuks, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole, küsides, kuidas Euroopa välisteenistus kõnealust vaidlust lahendas.

Ombudsman tuletas meelde, et otsese lepingulise suhte puudumine ELi institutsiooni ja alltöövõtja vahel ei vabasta esimest, kes tegutseb avaliku võimu kandjana, kohustusest austada alltöövõtja põhiõigust heale haldusele. See kohustus hõlmab muu hulgas ELi institutsiooni kohustust jälgida oma töövõtja käitumist ja vajaduse korral nõuda, et töövõtja täidaks oma kohustusi alltöövõtja ees. Käesoleval juhul märkis ombudsman, et Euroopa välisteenistus oli taganud, et peatöövõtja edastas alltöövõtjale hoolikalt oma nõuded tulemuste ja dokumentide kohta ning et Euroopa välisteenistus oli teinud makseid tehtud kinnitatud töö eest. Üldiselt on Euroopa välisteenistus teinud mitmeid jõupingutusi, et leida lahendus erinevatele alltöövõtuküsimustele.

Ombudsman lõpetas seega uurimise järeldusega, et Euroopa välisteenistuse haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon menetles halduskaebust komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) otsuse kohta mitte maksta kaebuse esitajale teatavaid peretoetusi tagasiulatuvalt.

Ombudsman leidis, et komisjon oleks pidanud kaebuse esitajaga suhtlemisel olema selgem ja et see, kuidas ta halduskaebust käsitles, ei olnud kooskõlas hea halduse põhimõtetega.

Arvestades, et komisjon on nõudnud, et ta ei maksaks mingil juhul kaebuse esitajale hüvitisi tagasiulatuvalt, otsustab ombudsman, et selle kaebuse edasine uurimine ei ole põhjendatud.

Juhtum puudutas Alžeerias asuva ELi delegatsiooni keeldumist maksta töövõtjale COVID-19 pandeemia ajal tekkinud lisakulusid. Selles küsimuses toimunud kokkuleppemenetluse tulemusena kinnitas ELi delegatsioon, et teatavad kulud võidakse kaebuse esitajale hüvitada, kuid jäi seisukohale, et muud tekkinud kulud ei ole võimalikud.  

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja ja Euroopa Komisjon olid kohaldatavate lepingutingimuste tõlgendamise osas sisuliselt eriarvamusel. Sellistel juhtudel ei ole ombudsmani ülesanne määrata kindlaks, kuidas lepingut tuleks tõlgendada, vaid pigem kohtu ülesanne. Ombudsman leidis, et komisjoni seisukoht ei ole ebamõistlik. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi järeldusega, et haldusomavoli ei esinenud.

Juhtum puudutas seda, kuidas ELi delegatsioon käsitles korterhotelli ettevõtte nõuet saada hüvitist ühe oma töötaja tööreisiks tehtud broneeringu eest pärast seda, kui töötaja ei ilmunud broneeringule.

Ombudsman uuris seda küsimust ja kutsus Euroopa välisteenistust, kellel on teatavad kohustused seoses ELi delegatsioonidega, üles kaaluma hüvitise maksmist. Vastuseks nõustus Euroopa välisteenistus maksma kahepäevasele riigis viibimisele vastava summa, millega kaebuse esitaja nõustus.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi, kuna see oli lahendatud.  

Kaebuse esitaja on vabakutseline tõlk, kes väljendas muret selle pärast, kuidas Euroopa Parlament täitis COVID-19 pandeemia ajal oma lepingulisi kohustusi seoses kaugtõlketeenuste osutamisega Euroopa Parlamendile.

Ombudsman oli seisukohal, et parlament oli esitanud oma seisukoha kohta mõistlikud selgitused, ning lõpetas uurimise haldusomavoli tuvastamata.