Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Prokuratuur käsitles Euroopa delegaatprokuröride Itaalia assistendi kaebusi. Kaebuse esitaja väitis, et Roomas asuva Euroopa Prokuratuuri Euroopa delegaatprokurörid sekkusid kahte haldusmenetlusse, mille ta algatas riiklikul tasandil. Kaebus puudutas ka seda, kuidas Euroopa Prokuratuur menetles taotlust anda üldsusele juurdepääs kaebuse esitaja esitatud dokumentidele.

Ombudsman leidis puudusi Euroopa Prokuratuuri poolses kaebuste käsitlemises seoses sellega, kuidas Euroopa Prokuratuur edastas kaebuse esitajale oma seisukoha ja põhjused, miks ta otsustas edasisi meetmeid mitte võtta. Euroopa Prokuratuur käsitles seda küsimust uurimise käigus, esitades oma seisukoha kohta selged ja mõistlikud selgitused. Ombudsman leidis ka, et Euroopa Prokuratuur ei rikkunud kaebuste käsitlemisel kaebuse esitaja õigusi.

Seoses dokumentidele juurdepääsu taotlusega leidis ombudsman, et põhjused, millele Euroopa Prokuratuur tugines taotletud dokumentide avalikustamata jätmiseks, ei näi olevat kooskõlas ELi õigusaktidega, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele. Ombudsman leidis siiski, et otsus kaebuse esitaja taotletud dokumente mitte avalikustada oli mõistlik, kuigi muul põhjusel kui see, millele Euroopa Prokuratuur tugines.

Ombudsman lõpetas uurimise järeldusega, et edasised uurimised ei ole põhjendatud.

Juhtum käsitles seda, kuidas ELi missioon käsitles lähetatud riikliku eksperdi pikaajalist meditsiinilist puhkust. Kaebuse esitaja seadis kahtluse alla tema meditsiinilisel puhkusel hoidmise aluse, järgitud menetluse, tema terviseandmete kaitse ja otsuse lõpetada päevaraha maksmine osa tema eemalviibimise ajal.

Ombudsman leidis, et missioonil oli oma tegevuseks mõistlik alus. Ta tugines mitme meditsiinitöötaja hinnangutele, kaasas kaebuse esitaja lähetanud asutuse ja võimaldas tal tööle naasta, kui asjakohased tingimused olid täidetud. Missioon kohaldas asjakohaseid eeskirju ka siis, kui ta lõpetas kaebuse esitaja päevaraha maksmise.

Seetõttu ei tuvastanud ombudsman haldusomavoli.

Juhtum käsitles Euroopa Liidu Paapua Uus-Guinea delegatsiooni otsust lükata kaebuse esitaja pakkumus tagasi, kuna see oli põhjendamatult madala maksumusega. Kaebuse esitaja väitis, et delegatsioon ei küsinud konkreetseid selgitusi, ei põhjendanud oma otsust ega põhjendanud oma tagasilükkamist elementidega, mis ei olnud seotud pakkumuses esitatud hinnaga.

Ombudsman leidis, et delegatsioon oleks pidanud kaebuse esitajalt hinna kohta selgitusi küsides olema konkreetsem ning looma selge seose hinna ja kõigi tema hinnangus arvesse võetud elementide vahel. Samuti ei põhjendanud delegatsioon piisavalt oma otsust lükata pakkumus tagasi põhjendamatult madala maksumusega pakkumusena, rikkudes sellega põhjendamiskohustust. Need puudused kujutavad endast haldusomavoli.

Kuigi komisjon esitas uurimise käigus täiendavaid selgitusi, leidis ombudsman, et need selgitused ei kõrvaldanud tuvastatud puudusi piisavalt.

Ombudsman leidis, et antud juhul ei oleks asjakohane esitada vastavat soovitust, kuna leping on sõlmitud. Ta tegi siiski kolm ettepanekut, mille eesmärk on hoida ära selliste probleemide tekkimine tulevikus sarnastel juhtudel.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis koostati Euroopa Komisjoni auditi raames seoses Leedu põllumajandustootjate vastavusega keskkonnanõuetele, mida nad peavad ELi rahaliste vahendite saamiseks täitma.

Komisjon keeldus andmast üldsusele juurdepääsu dokumentidele, väites, et avalikustamine seaks ohtu auditi eduka lõpuleviimise.

Asjakohaste dokumentide kontrollimise põhjal leidis ombudsman, et komisjonil oli õigus keelduda üldsusele vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest. Seega lõpetas ta uurimise, tuvastamata haldusomavoli.

Samas, kuna komisjon on vahepeal kinnitanud, et audit on lõpule viidud, loodab ombudsman, et komisjon annab dokumentidele võimalikult laialdase juurdepääsu, kui kaebuse esitaja peaks asjaga edasi tegelema.

Juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Keskpank (EKP) käsitles menetluslikke aspekte seoses rikkumisest teataja teatega, mille kaebuse esitaja [1] esitas 2022. aastal. Rikkumisest teataja aruanne käsitles väidetavat peresuhet töölevõtva ametniku ja tööle võetud isiku vahel.

Kaebuse esitaja koges väidetavate õigusrikkujate käitumist, mis nende arvates kujutas endast sobimatut käitumist (sealhulgas ahistamist). Kaebuse esitaja taotles sellega seotud haldusuurimist.

EKP otsustas hinnata rikkumisest teataja aruannet koos väidetava sobimatu käitumise küsimusega. Samuti teatas ta kaebuse esitajale, et esitatud tõendid ei õigusta haldusuurimise algatamist. Kaebuse esitaja vaidlustas mõlemad punktid halduskaebusega, mille EKP tunnistas vastuvõetamatuks isikliku huvi puudumise tõttu (kahe küsimuse ühine käsitlemine) või vaidlustatava otsuse puudumise tõttu (haldusuurimise algatamata jätmine).

Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole, vaidlustades EKP vastuvõetamatuse otsuse. Ombudsmani uurimise käigus palus kaebuse esitaja ombudsmanil lähemalt uurida rikkumisest teatajate teadete ja kaebuste käsitlemist EKPs.

Ombudsman leidis, et EKP põhjendused kaebuse esitaja halduskaebuse vastuvõetamatuks tunnistamiseks ei olnud veenvad.

Ombudsman märkis ka, et tema uurimise käigus on selles küsimuses toimunud märkimisväärsed arengud ja et sellega seotud kõrgetasemelised siseuurimised on veel pooleli. Lisaks viis EKP lõpule oma aruandlus-, uurimis- ja distsiplinaarraamistiku omaalgatusliku läbivaatamise. Neil asjaoludel järeldas ombudsman, et sel ajal ei olnud edasised uurimised õigustatud, ning lõpetas uurimise.

 

[1] Anonüümsuse huvides, sealhulgas seoses kaebuse esitaja sooga, viidatakse tekstis kaebuse esitajale kui „nad“ / „nende“ / „nad“.