Juhtum puudutas asjaolu, et Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) töötaja saatis kaebuse esitajale kogemata e-kirja, mida ta pidas solvavaks.

Ombudsman leidis, et kõnealuse e-kirja sisu oli tõepoolest sobimatu, kuid leidis, et komisjon oli võtnud probleemi lahendamiseks asjakohaseid meetmeid, eelkõige vabandades kaebuse esitaja ees ja võttes meetmeid selliste juhtumite vältimiseks tulevikus, eelkõige tuletades töötajatele meelde nende kohustust viisakalt suhelda.

Ombudsman lõpetas juhtumi uurimise, leides, et edasised uurimised ei olnud põhjendatud.  

Kohtuasi puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda töötajale abi tema lapse hariduslike erivajaduste katmiseks, mis on ELi personalieeskirjades ette nähtud võimalus. Komisjon tugines oma otsuses abi käsitlevatele sise-eeskirjadele, milles ELi institutsioonid olid kokku leppinud. Eeskirjades on sätestatud, et abikõlblikuks ei loeta lapsi, kelle puuet peetakse alla teatava künnise (20 %). Lapse kooliharidusega seotud juhtumite puhul nõuab komisjon ka seda, et taotleja esitaks Euroopa koolide tõendi selle kohta, et kool ei suuda rahuldada lapse vajadusi, mida kaebuse esitaja ei olnud teinud. 

Ombudsman leidis, et selles, kuidas komisjon juhtumit käsitles, ei olnud ilmset viga, ja lõpetas juhtumi, leides, et komisjon ei olnud haldusomavoli toime pannud.

Ombudsman oli siiski seisukohal, et 20 % puudekünnist käsitlevate eeskirjade sätted võivad olla vastuolus komisjoni kohustustega, mis tulenevad ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku, et komisjon algataks eeskirjade läbivaatamise protsessi, võttes arvesse selle uurimise tulemusi. See tähendab otsustusprotsessi, millesse on kaasatud ka teised ELi institutsioonid.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist maksta puudega lapsega töötajale kahekordset ülalpeetava lapse toetust, mis on ette nähtud ELi personalieeskirjades puudega laste hooldamise abistamiseks. Komisjon tugines oma otsuses ELi administratsioonis kokku lepitud sise-eeskirjadele toetuse kohta, mille kohaselt lapsi, kelle puue jääb allapoole teatavat künnist, ei peeta toetuskõlblikeks.

Ombudsman oli seisukohal, et puude raskusastme künniste kasutamine teatavate puuetega laste automaatseks väljajätmiseks on vastuolus personalieeskirjade asjaomase sättega. Hüvitis on ette nähtud „suurte kulutuste” katmiseks ning personalieeskirjades ei ole puude raskusastet mainitud. Kuigi puude raskusastme künniste kehtestamine rahalise toetuse saamise õiguse kindlaksmääramiseks võib muuta asja halduslikust seisukohast lihtsamaks ja prognoositavamaks, näib see olevat vastuolus ELi haldusasutuste kohustustega, mis tulenevad ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist.

Uurimise käigus tegi ombudsman komisjonile lahendusettepaneku algatada kohaldatavate eeskirjade läbivaatamise protsess, millesse kaasatakse ka teised ELi institutsioonid. Samuti nõudis ta tungivalt, et komisjon vaataks uuesti läbi kaebuse esitaja taotluse saada kahekordset ülalpeetava lapse toetust, võttes arvesse eespool esitatud järeldust, st mitte lükates seda tagasi üksnes põhjusel, et tema lapsel on tuvastatud puue. Kuna kohaldatavate eeskirjade läbivaatamine võib aega võtta ja võrdse kohtlemise tagamiseks nõudis ombudsman tungivalt, et komisjon võtaks seda uurimist arvesse kõigi menetluses olevate ja tulevaste topeltülalpeetava lapse toetuse taotluste kaalumisel. See tähendab, et iga kahekordse ülalpeetava lapse toetuse taotlust hinnatakse igal üksikjuhul eraldi, välistamata ühtegi taotlust pelgalt seetõttu, et lapse puuet peetakse teatavast künnisest väiksemaks.

Vastuseks lahenduse ettepanekule on komisjon algatanud läviväärtusel põhinevat lähenemisviisi käsitlevate eeskirjade läbivaatamise protsessi, mis võib viia nende läbivaatamiseni. Ombudsman väljendab heameelt selle üle, et komisjon on tema lahendusettepaneku selle aspektiga tegelenud.

Komisjon märkis siiski ka seda, et ootab enne kaebuse esitaja taotluse või muude taotluste ümberhindamist ära selle protsessi tulemuse. Arvestades, et see võib võtta aega, ja võttes arvesse käesoleva uurimise tulemusi, ei ole ombudsman juhtumi selle aspektiga rahul. Ta palub veel kord, et komisjon kaaluks edaspidi taotluste suhtes eeskirjade paindlikumat kohaldamist. Ombudsman on endiselt veendunud, et kõnealused eeskirjad oleks tulnud läbi vaadata palju varem, et täita ELi võetud kohustusi. Seetõttu palub ombudsman komisjonil võtta kolme kuu jooksul järelmeetmeid ja kavatseb küsimuse uuesti läbi vaadata, kui läbivaatamise tulemus ei ole asjakohane või võtab liiga kaua aega. Ombudsman juhib oma järeldustele ka teiste institutsioonide tähelepanu.