Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad nõuandeid EKP soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja sellega seotud meetmete kohta. EKP leidis, et avalikustamine kahjustaks õigusnõustamise kaitset ja EKP-sisest otsuste tegemist. Kaebuse esitaja väitis, et avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, nimelt EKP soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja sellega seotud meetmete aluseks olevate õiguslike põhjenduste mõistmine.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente. Selle põhjal leidis ombudsman, et dokumentide sisu võib mõistlikult pidada õigusnõustamiseks ning et EKP-l oli olnud mõistlik arvata, et dokumentide avalikustamine oleks kahjustanud õigusnõustamisele pakutavat kaitset. Lisaks pidas ombudsman mõistlikuks, et EKP leidis, et avalikustamiseks puudub ülekaalukas üldine huvi.

Ombudsman lõpetas seega uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Kolm juhtumit puudutavad seda, kuidas Euroopa Komisjon kohaldas oma parema õigusloome eeskirju ja muid menetlusnõudeid seadusandlike ettepanekute koostamisel, mis käsitlevad äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust (983/2025/MAS), rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastast võitlust (2031/2024/VB) ja ühist põllumajanduspoliitikat (1379/2024/MIK). Komisjon pidas neid ettepanekuid kiireloomulisteks ja jättis seetõttu välja oma eeskirjades ette nähtud meetmed, nagu mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid. Kaebuse esitajad, kes on kodanikuühiskonna organisatsioonid, leidsid, et need väljajätmised on vastuolus komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. Kahel juhul väitsid kaebuse esitajad ka seda, et komisjon ei kontrollinud seadusandlike ettepanekute kooskõla ELi kliimaeesmärkidega, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Ühel juhul oli kaebuse esitaja mures ka selle pärast, et komisjon rikkus oma talitustevahelisi konsultatsioone käsitlevat kodukorda.   

Ombudsman alustas nende kolme juhtumi uurimist. Ta sai kõigil kolmel juhul komisjoni kirjaliku vastuse, tutvus komisjoni asjaomaste toimikutega ja tema uurimisrühmad kohtusid komisjoni esindajatega kahe uurimise raames.

Komisjon vastas, et parema õigusloome eeskirjad ei ole siduvad õigusaktid, vaid poliitikakujundamise vahendid asjakohase teabe kogumiseks, mida tuleks kohaldada proportsionaalselt. Samuti väitis ta, et oli enne kõnealuste seadusandlike ettepanekute vastuvõtmist kogunud kõik asjakohased tõendid, konsulteerinud sidusrühmadega ning viinud läbi kliimaalase järjepidevuse hindamise ja talitustevahelise konsulteerimise kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

Oma uurimiste põhjal leidis ombudsman mitmeid menetluslikke puudusi selles, kuidas komisjon koostas seadusandlikud ettepanekud, mis üheskoos kujutavad endast haldusomavoli.

Eelkõige leidis ombudsman, et komisjon kasutas mõiste „kiireloomulisus“ laia tõlgendust ega põhjendanud piisavalt seadusandlike ettepanekute „kiireloomulisust“ üldsuse jaoks ega dokumenteerinud oma erandeid kohaldatavatest parema õigusloome eeskirjadest. Ombudsman leidis ka, et komisjon ei ole kehtestanud menetlust, mis tagaks kiireloomuliste seadusandlike ettepanekute läbipaistva, tõenduspõhise ja kaasava ettevalmistamise, nagu on nõutud aluslepingutes ja kohtupraktikas. Lisaks leidis ombudsman, et kuna komisjon ei pidanud nõuetekohast arvestust oma ettepanekute ELi kliimaeesmärkidele vastavuse kohustusliku kontrollimise kohta, ei tegutsenud ta vastutustundlikult.

Nende puuduste kõrvaldamiseks esitas ombudsman kaks soovitust. Ombudsman soovitas komisjonil tagada oma parema õigusloome eeskirjade prognoositav, järjepidev ja mittemeelevaldne kohaldamine, määratledes kiireloomulised olukorrad, mis õigustavad eeskirjades sätestatud nõuetest erandi tegemist. Lisaks peaks komisjon erandite tegemise korral kehtestama menetluse, millega tagatakse, et seadusandlike ettepanekute kiire ettevalmistamine vastab endiselt läbipaistva, tõenditel põhineva ja kaasava õigusloomeprotsessi põhimõtetele. Selleks et abistada komisjoni selle ülesande täitmisel, tegi ombudsman neli ettepanekut, mis hõlmasid sidusrühmadega konsulteerimise eeskirjade selgitamist kiireloomuliste ettepanekute puhul ja selle tagamist, et tema ettepanekuid toetavad tõendid avaldatakse aegsasti, et võimaldada avalikku arutelu enne õigusakti vastuvõtmist.

See omaalgatuslik uurimine käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon teeb otsuseid taotluste kohta, mille ettevõtjad on esitanud eriti ohtlike keemiliste ainete autoriseerimiseks ELi kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist käsitleva määruse (REACH-määrus) alusel. Sellised eriti ohtlikud ained võivad olla kantserogeensed, mutageensed, reproduktiivtoksilised või omada endokriinseid häireid põhjustavaid omadusi. Kuigi nende taotluste üle otsustamise protsess on käimas, võivad ettevõtjad, kes on esitanud taotlused tähtaja jooksul, jätkata ainete kasutamist ELis. Võttes arvesse muret viivituste pärast komisjoni otsustusprotsessis, uuris ombudsman aega, mis kulub komisjonil eriti ohtlike keemiliste ainete autoriseerimistaotluste üle otsustamiseks, ning autoriseerimisprotsessi läbipaistvust.

Ombudsman leidis, et kuigi seadusjärgne tähtaeg on kolm kuud, kulus komisjonil loa andmise või sellest keeldumise otsuste eelnõude ettevalmistamiseks keskmiselt 14,5 kuud ja mõnel juhul mitu aastat. Lisaks ei olnud otsustusprotsess läbipaistev. Ombudsman leidis, et komisjoni süstemaatiline suutmatus pidada kinni ettenähtud tähtajast ja tagada läbipaistvus kujutab endast haldusomavoli.

Viivitused kujutavad endast tõsist ohtu rahvatervisele ja keskkonnale. Viivitused kahjustavad ka nende ettevõtjate huve, kelle majandustegevus võib loa andmise suhtes valitseva ebakindluse tõttu katkeda. Nende probleemidega silmitsi seistes peaks komisjon tegema kõik endast oleneva, et esitada selge kava selle kohta, kuidas viivitustega toime tulla.

Ombudsman esitas komisjonile soovitused vaadata läbi oma sisemenetlused, et tagada nende taotluste kohta kiiremate otsuste tegemine. Selle raames peaks komisjon kohaldama reeglit, mille kohaselt peavad taotlejad tõendama, et nad on täitnud loa andmise õiguslikud tingimused (tõendamiskoormis), ning eelistama selliste taotluste tagasilükkamist, mis ei sisalda selle kohta piisavalt teavet. Samuti peaks komisjon tagama, et ta avaldab sisukamad kokkuvõtted liikmesriikide esindajatest koosneva REACH-komitee koosolekutest, kus kiidetakse heaks lõplikud otsused.

Komisjon nõustus ombudsmani soovitusega avaldada REACHi komitee koosolekute sisukamad kokkuvõtted. Ta ei nõustunud siiski ombudsmani analüüsiga viivituste peamiste põhjuste kohta, öeldes, et viivitused olid peamiselt tingitud tema kontrolli alt väljas olevatest teguritest, nimelt taotluste arvust, lahknevustest REACH-komitee liikmete vahel ja ajast, mis on vajalik kohtu nõutud muudatuste rakendamiseks.

Kahjuks ei järginud komisjon ombudsmani soovitust vaadata läbi oma pikad sisemenetlused ning esitas ebajärjekindlat ja mittetäielikku teavet oma tava kohta tagada tõendamiskoormise täitmine autoriseerimistaotluste hindamisel. Üldiselt ei esitanud komisjon selget ja terviklikku kava selle kohta, kuidas lahendada loa andmise menetluses esinevate viivitustega seotud probleeme. Komisjon peab võtma täiendavaid meetmeid REACH-määruse ja hiljutise kohtupraktika eesmärkide täielikuks rakendamiseks, et vältida viivitusi eriti ohtlike keemiliste ainete riskijuhtimises. Seetõttu jääb ombudsman oma järelduse juurde haldusomavoli kohta.

Kõnealune omaalgatuslik uurimine käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon teeb otsuseid ettevõtjate esitatud taotluste kohta, mis käsitlevad eriti ohtlike keemiliste ainete erikasutuslubade andmist. Need ained võivad olla kantserogeensed, mutageensed, reproduktiivtoksilised või endokriinseid häireid põhjustavate omadustega. Kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist käsitleva ELi määruse (REACHi määrus) kohaselt võivad ettevõtjad, kes on esitanud taotluse tähtajaks, jätkata ainete kasutamist ELis. Muret on väljendatud viivituste pärast otsustamisprotsessis, mis tähendab, et selliseid ohtlikke aineid kasutatakse jätkuvalt, ning protsessi läbipaistmatuse pärast.  

Ombudsman leidis, et kuigi seadusjärgne tähtaeg on kolm kuud, kulus komisjonil loa andmise või sellest keeldumise otsuste eelnõude ettevalmistamiseks keskmiselt 14,5 kuud ja mõnel juhul mitu aastat. Need süsteemsed viivitused ja sellest tulenev komisjoni suutmatus pidada otsustusprotsessi käigus kinni õigusaktides sätestatud tähtaegadest kujutavad endast haldusomavoli. Selle probleemi lahendamiseks soovitas ombudsman komisjonil oma sisemenetlused läbi vaadata, et tagada nende taotluste kohta kiiremate otsuste tegemine. See kajastaks õigusakti eesmärki, milleks on kiiresti lõpetada või kontrollida eriti ohtlike keemiliste ainete kasutamist. Selle osana peaks komisjon tagama, et luba taotlevad ettevõtjad täidavad oma kohustust esitada taotlused, mis sisaldavad piisavalt teavet, et komisjon saaks otsustada, kas loa andmise õiguslikud tingimused on täidetud, ning peaks seadma prioriteediks selliste taotluste tagasilükkamise, mis ei sisalda piisavalt teavet. See tähendaks ka seda, et ettevõtjad, kes ei esita koos taotlusega piisavalt teavet, ei saaks jätkata ainete turustamist kõnealuseks kasutuseks.

Ombudsman oli ka seisukohal, et komisjon ei suuda tagada otsustusprotsessi piisavat läbipaistvust, mis kujutab endast haldusomavoli. Selle probleemi lahendamiseks soovitas ombudsman, et komisjon avaldaks komisjoni ja liikmesriikide esindajaid koondava REACH-komitee koosolekute sisukamad aruanded ning kiidaks lõplikud otsused heaks. Need aruanded tuleks avaldada õigeaegselt ja kindlasti enne järgmist koosolekut. Võttes arvesse komitee arutelude tähtsust, peaks üldsusel olema võimalik jälgida komitee tööd konkreetsete ainetega seotud otsustusprotsessi eri etappides ja mõista võimalike viivituste põhjuseid, et võtta asjaosalised vastutusele.