Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon teavitas üldsust oma seadusandliku algatuse staatusest seoses kestlike toidusüsteemide raamistikuga, mis oli osa strateegiast „Talust taldrikule“. Pärast selle algatuse algatamist ja avalikku konsultatsiooni ei lisanud komisjon seda oma 2024. aasta tööprogrammi. Kaebuse esitaja, avalikus konsultatsioonis osalenud organisatsioon, tundis muret selle pärast, et komisjon ei teavitanud üldsust algatuse staatusest ega sellega seotud seadusandliku ettepaneku vastuvõtmisega viivitamise põhjustest.

Ombudsmani uurimise käigus selgitas komisjon, et 2023. aastal vaatas ta läbi oma poliitilised prioriteedid, mis olid tingitud Venemaa Ukraina-vastasest agressioonisõjast põhjustatud majandushäiretest, põllumajandustootjate meeleavaldustest kogu ELis ja sidusrühmade laiemast murest ELi põllumajanduse pärast. 2025. aastal võttis komisjon vastu uue põllumajanduse ja toidu visiooni. Kuna selles dokumendis ei mainitud FSFSi, leidis komisjon, et sidusrühmadele oli selge, et see algatus on lõpetatud. Lisaks teatas komisjon, et ta ajakohastab praegu teavet kõigi oma poliitiliste algatuste kohta, mis on kättesaadavad komisjoni veebisaidil.

Ombudsman tervitas komisjoni võetud kohustust tagada oma poliitiliste algatuste staatuse suurem läbipaistvus ja leidis, et edasised uurimised selles küsimuses ei ole põhjendatud.

Kolm juhtumit puudutasid seda, kuidas Euroopa Komisjon kohaldas oma parema õigusloome eeskirju ja muid menetlusnõudeid seadusandlike ettepanekute koostamisel, mis käsitlevad äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust (983/2025/MIK), rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastast võitlust (2031/2024/VB) ja ühist põllumajanduspoliitikat (1379/2024/MIK). Komisjon pidas neid ettepanekuid kiireloomulisteks ja jättis seetõttu välja oma eeskirjades ette nähtud meetmed, nagu mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid. Kaebuse esitajad, kes on kodanikuühiskonna organisatsioonid, leidsid, et need väljajätmised on vastuolus komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. Kahel juhul väitsid kaebuse esitajad ka seda, et komisjon ei hinnanud seadusandlike ettepanekute kooskõla ELi kliimaeesmärkidega, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Ühel juhul oli kaebuse esitaja mures ka selle pärast, et komisjon rikkus oma talitustevahelisi konsultatsioone käsitlevat kodukorda.

Oma uurimiste põhjal leidis ombudsman menetluslikke puudusi selles, kuidas komisjon kõnealuseid seadusandlikke ettepanekuid ette valmistas, mis koos võetuna kujutas endast haldusomavoli. Nende puuduste kõrvaldamiseks soovitas ombudsman komisjonil tagada oma parema õigusloome eeskirjade prognoositav, järjepidev ja mittemeelevaldne kohaldamine, määratledes kiireloomulised olukorrad, mis õigustavad nende nõuetest erandi tegemist, ning dokumenteerides ja selgitades tehtud erandite põhjuseid. Lisaks peaks komisjon erandite tegemise korral kehtestama menetluse, millega tagatakse, et seadusandlike ettepanekute kiire ettevalmistamine vastab endiselt läbipaistva, tõenditel põhineva ja kaasava õigusloomeprotsessi põhimõtetele. Selleks et abistada komisjoni selle ülesande täitmisel, tegi ombudsman ka neli parandusettepanekut, mis hõlmasid järgmist: selgitada sidusrühmadega konsulteerimise eeskirju kiireloomuliste ettepanekute puhul; tagada mõjuhinnanguid asendavate analüütiliste dokumentide ja komisjoni ettepanekuid toetavate tõendite õigeaegne avaldamine, et võimaldada avalikku arutelu enne õigusakti vastuvõtmist; suuniste väljaandmine kliimaga seotud järjepidevuse hindamise rakendamise kohta; esitada ja dokumenteerida põhjendused, kui talitustevahelised konsultatsiooniperioodid lühenevad allapoole kehtestatud künniseid.

Oma vastuses ombudsmanile nõustus komisjon kaaluma „kiireloomuliste“ olukordade määratlemist parema õigusloome eeskirjade eelseisva läbivaatamise käigus ning dokumenteerima ja avaldama nende nõuetest erandite tegemise põhjused. Samuti kohustus komisjon tagama sihipärased konsultatsioonid oma kiireloomuliste ettepanekute üle, avaldama oma ettepanekuid toetavad analüütilised dokumendid koos tõenditega kolme kuu jooksul alates nende vastuvõtmisest, lisama kliimamuutustega seotud järjepidevuse hindamised nii tulevaste ettepanekute analüütilistesse dokumentidesse kui ka seletuskirjadesse ning põhjendama lühendatud talitustevahelisi konsultatsioone.

Kaebuse esitajad leidsid oma märkustes komisjoni vastuse kohta, et komisjoni kohustused ei ole piisavalt selged ega konkreetsed, et tagada läbipaistev, kaasav ja tõenditel põhinev õigusloomeprotsess.

Ombudsman tervitas komisjoni üldist konstruktiivset vastust tema soovitustele ja parandusettepanekutele. Samas ei anna komisjoni vastus veel piisavat selgust konkreetsete meetmete kohta, mida ta kavatseb võtta ombudsmani soovituste ja parandusettepanekute rakendamiseks.

Seetõttu jälgib ombudsman seda küsimust tulevaste kaebuste põhjal ja pärast seda, kui komisjon on lõpetanud parema õigusloome eeskirjade läbivaatamise. Praeguses etapis ei ole edasised uurimised õigustatud ja ombudsman lõpetas kolm juhtumit.

Juhtum puudutas Euroopa Keskpanga (EKP) keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad nõuandeid EKP soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja sellega seotud meetmete kohta. EKP leidis, et avalikustamine kahjustaks õigusnõustamise kaitset ja EKP-sisest otsuste tegemist. Kaebuse esitaja väitis, et avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, nimelt EKP soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja sellega seotud meetmete aluseks olevate õiguslike põhjenduste mõistmine.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente. Selle põhjal leidis ombudsman, et dokumentide sisu võib mõistlikult pidada õigusnõustamiseks ning et EKP-l oli olnud mõistlik arvata, et dokumentide avalikustamine oleks kahjustanud õigusnõustamisele pakutavat kaitset. Lisaks pidas ombudsman mõistlikuks, et EKP leidis, et avalikustamiseks puudub ülekaalukas üldine huvi.

Ombudsman lõpetas seega uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Kolm juhtumit puudutavad seda, kuidas Euroopa Komisjon kohaldas oma parema õigusloome eeskirju ja muid menetlusnõudeid seadusandlike ettepanekute koostamisel, mis käsitlevad äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust (983/2025/MAS), rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastast võitlust (2031/2024/VB) ja ühist põllumajanduspoliitikat (1379/2024/MIK). Komisjon pidas neid ettepanekuid kiireloomulisteks ja jättis seetõttu välja oma eeskirjades ette nähtud meetmed, nagu mõjuhinnangud ja avalikud konsultatsioonid. Kaebuse esitajad, kes on kodanikuühiskonna organisatsioonid, leidsid, et need väljajätmised on vastuolus komisjoni parema õigusloome eeskirjadega. Kahel juhul väitsid kaebuse esitajad ka seda, et komisjon ei kontrollinud seadusandlike ettepanekute kooskõla ELi kliimaeesmärkidega, nagu on nõutud Euroopa kliimamääruses. Ühel juhul oli kaebuse esitaja mures ka selle pärast, et komisjon rikkus oma talitustevahelisi konsultatsioone käsitlevat kodukorda.   

Ombudsman alustas nende kolme juhtumi uurimist. Ta sai kõigil kolmel juhul komisjoni kirjaliku vastuse, tutvus komisjoni asjaomaste toimikutega ja tema uurimisrühmad kohtusid komisjoni esindajatega kahe uurimise raames.

Komisjon vastas, et parema õigusloome eeskirjad ei ole siduvad õigusaktid, vaid poliitikakujundamise vahendid asjakohase teabe kogumiseks, mida tuleks kohaldada proportsionaalselt. Samuti väitis ta, et oli enne kõnealuste seadusandlike ettepanekute vastuvõtmist kogunud kõik asjakohased tõendid, konsulteerinud sidusrühmadega ning viinud läbi kliimaalase järjepidevuse hindamise ja talitustevahelise konsulteerimise kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

Oma uurimiste põhjal leidis ombudsman mitmeid menetluslikke puudusi selles, kuidas komisjon koostas seadusandlikud ettepanekud, mis üheskoos kujutavad endast haldusomavoli.

Eelkõige leidis ombudsman, et komisjon kasutas mõiste „kiireloomulisus“ laia tõlgendust ega põhjendanud piisavalt seadusandlike ettepanekute „kiireloomulisust“ üldsuse jaoks ega dokumenteerinud oma erandeid kohaldatavatest parema õigusloome eeskirjadest. Ombudsman leidis ka, et komisjon ei ole kehtestanud menetlust, mis tagaks kiireloomuliste seadusandlike ettepanekute läbipaistva, tõenduspõhise ja kaasava ettevalmistamise, nagu on nõutud aluslepingutes ja kohtupraktikas. Lisaks leidis ombudsman, et kuna komisjon ei pidanud nõuetekohast arvestust oma ettepanekute ELi kliimaeesmärkidele vastavuse kohustusliku kontrollimise kohta, ei tegutsenud ta vastutustundlikult.

Nende puuduste kõrvaldamiseks esitas ombudsman kaks soovitust. Ombudsman soovitas komisjonil tagada oma parema õigusloome eeskirjade prognoositav, järjepidev ja mittemeelevaldne kohaldamine, määratledes kiireloomulised olukorrad, mis õigustavad eeskirjades sätestatud nõuetest erandi tegemist. Lisaks peaks komisjon erandite tegemise korral kehtestama menetluse, millega tagatakse, et seadusandlike ettepanekute kiire ettevalmistamine vastab endiselt läbipaistva, tõenditel põhineva ja kaasava õigusloomeprotsessi põhimõtetele. Selleks et abistada komisjoni selle ülesande täitmisel, tegi ombudsman neli ettepanekut, mis hõlmasid sidusrühmadega konsulteerimise eeskirjade selgitamist kiireloomuliste ettepanekute puhul ja selle tagamist, et tema ettepanekuid toetavad tõendid avaldatakse aegsasti, et võimaldada avalikku arutelu enne õigusakti vastuvõtmist.