Daamid ja härrad,

Teie Ekstsellentsid,

Tahaksin alustuseks tänada sertifitseeritud raamatupidajate ühendust kutse eest arutleda Euroopa Ombudsmani büroo jaoks olulise teema üle, mis on minu arvates väga oluline ka meie avalikus ja majanduselus: kuidas me loome ja säilitame institutsioonide ja organisatsioonide usaldusväärsust üha nõudlikumas ühiskonnas.

Pean tunnistama, et selle sekkumise asjakohasus ei olnud mulle kohe ilmne. Lõppude lõpuks võivad Euroopa Ombudsmani ja raamatupidajate töö asetseda täiesti erinevates universumites.

Kuid selle arutelu ettevalmistamisel mõistsin, et nende kahe vahel on olulised ühised jooned: usaldus, vastutus, terviklikkus ja eelkõige vajadus tagada, et eeskirjad ja protsessid toimiksid nii, nagu nad peaksid, ning et need, keda me teenime, saaksid tulemusi usaldada.

Nagu raamatupidajad, töötavad ka ombudsmanid millegi kallal, mida alati otseselt ei nähta, kuid mis on kõige muu alus.

Teie puhul tagate, et arvud on usaldusväärsed, et protsesse järgitakse, et kõik on korras – see on tähelepanuväärne saavutus.

Meie puhul püüame tagada, et Euroopa avalik haldus tegutseks õiglaselt, läbipaistvalt ja vastutustundlikult.

Kui ombudsman on ELi institutsioonide hea halduse järelevalvaja, on raamatupidaja organisatsioonide finantsalase usaldusväärsuse ja läbipaistvuse järelevalvaja.

Mõlemal juhul tuleb tagada süsteemide nõuetekohane toimimine ning teha võimalikult varakult kindlaks tõrked või puudused, mille eiramisel võivad olla palju laiemad tagajärjed.

See on nii reaktiivne kui ka ennetav töö. Ja oma olemuselt diskreetne … kuni päevani, mil see enam nii ei ole.

Ja võib-olla just siin leiame me ühe peamise tõe usalduse kohta institutsioonide vastu: Usaldus põhineb sageli asjadel, mida me ei näe, probleemidel, mida ei juhtu, ja vigadel, mis parandatakse enne, kui need on kahjulikud.

Asi on selles usalduses – ja eelkõige selles, mida me saame teha selle tugevdamiseks kodanike Euroopas –, millest tahaksin teiega täna rääkida.

Ja ma teen seda loomulikult oma institutsiooni „vaatlusaknast“.

Euroopa Ombudsman on omamoodi privilegeeritud vaatluskeskus selle kohta, kuidas Euroopa institutsioonid mõjutavad kodanike igapäevaelu.

Ja see, mida me näeme, kui me vaatame sellest aknast, ei ole ainult reeglid, menetlused või otsused. Me näeme inimesi.

Just kodanik oma konkreetsete probleemidega otsib meid. Sageli ei teata õigusraamistikku, ei õpita tundma Euroopa protsesside keerukust, mis on tingitud üksnes lihtsatest veendumustest: et neid koheldaks õiglaselt, et nende mured vääriksid ärakuulamist ja et neil oleks õigus vastusele.

Ja võib-olla just siin omandabki institutsioonide usaldusväärsuse küsimus kõige konkreetsema mõõtme. Sest nende jaoks, kes on teisel pool, ei ole institutsioon abstraktsioon. See on otsus, mille te saate, vastus, menetlus, millega te silmitsi seisate, ja lõpuks see, kuidas teid koheldakse.

Just sellest otsesest kontaktist inimestega – sellest, mida nad elavad, raskustest, millega nad silmitsi seisavad, ja sellest, kuidas nad end praktikas tunnevad, Euroopa institutsioonide kohalolust – sooviksin ma vaadelda eesseisvaid väljakutseid.

Viimase kuue aasta jooksul oleme kogenud suuri ajaloolisi sündmusi: pandeemia, täiemahulise sõja naasmine Euroopa mandrile ja nende reeglite järgimise järkjärguline nõrgenemine, mille eesmärk on aastakümneid olnud rahvusvahelise korra struktureerimine.

Samal ajal on meie planeet seisnud silmitsi laastavate põudade, metsatulekahjude ja üleujutustega; avalik ruum on üle ujutatud desinformatsiooni ja vandenõuteooriatega; ning inimesed ja ettevõtjad on pidanud toime tulema suurte tehnoloogiliste muutuste – eelkõige tehisintellekti – sügavate sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedega.

Maailm, mida iseloomustavad muutused ja ebastabiilsus, ei ole midagi uut. Inimkond on kogu oma ajaloo jooksul kogenud tohutuid turbulentsi perioode.

Mis seda ajastut tegelikult eristab?

Minu arvates ei ole see iseenesest muutus. Pigem on see kiirus ja keerukus, millega see muutus praegu toimub.

See tekitab heale valitsemistavale uusi väljakutseid.

Sotsiaalne ja tehnoloogiline areng on sajandeid kiirenenud. Kuid viimastel aastatel näib, et oleme jõudnud murdepunkti: aeg, mil muutuste kiirus ja keerukus hakkavad proovile panema traditsiooniliste valitsemisviiside piire.

Ja siin peitub võib-olla üks meie aja suuri paradokse: demokraatlikke otsustus- ja hea valitsemistava süsteeme, mis on kavandatud läbimõeldult, kaasavalt ja arutlevalt, kutsutakse üles reageerima maailmale, mis liigub üha kiiremini.

Seega elame üha keerukamas kontekstis, eriti administratiivsel – või kui soovite, siis bürokraatlikul – tasandil. Lisaks kiirusele on otsused tehnilisemad, protsessid omavahel rohkem seotud ning kodanike ja organisatsioonide ootused suuremad.

Kiirete muutuste ja ärevuse stsenaariumiga silmitsi seistes sõltub avaliku ja erasektori institutsioonide usaldusväärsus üha enam neid suunavate põhimõtete selgusest ja nende tavade kvaliteedist.

Ja see on koht, kus eetika omandab uue tähtsuse.

Sest kui maailm muutub kiiremini, kui reeglid suudavad sammu pidada, ei saa me eeldada, et igas olukorras oleks alati norm.

Vajame põhimõtteid, mis suunavad otsuseid, kui eeskirju veel ei ole. Me vajame vastutust, kui vastus ei ole ilmne. Ja me vajame terviklikkust, kui õige valik ei ole tingimata kõige mugavam.

Palju on räägitud eeskirjadest, mehhanismidest ja struktuuridest Euroopa Liidus. Kõik see on muidugi hädavajalik. Kuid praktikas näib mulle, et kõige olulisem on kultuur, mis juhib otsuseid.

Eetiline mõõde ei ole lisand. Just see peab olema otsuse aluseks.

Spetsialiseerunud ja üksteisest sõltuvas maailmas on avaliku ja erasektori vaheline piir muutunud läbilaskvamaks. Avaliku sektori poliitika tugineb sageli koostööle erasektori üksustega ning selle suhte toimimiseks on vaja tervislikku koostööruumi, mis põhineb selgetel eeskirjadel ja ühistel väärtustel.

Lubage mul rõhutada ühte ideed: usaldusväärsuse nõuded ei kehti üksnes avaliku huvi kaitsmiseks. Samuti kaitsevad need erahuve ning on hädavajalikud usaldusväärsete, stabiilsete ja prognoositavate suhete loomiseks nende kahe vahel.

Need vähendavad riske ja väldivad üllatusi, mis, nagu raamatupidajad teavad, on auditis osaledes harva head.

Kui see raamistik on usaldusväärne, saavad sellest kasu kõik: institutsioonid muutuvad usaldusväärsemaks, ettevõtted vastupidavamaks ja kodanikud on süsteemi toimimises kindlamad.

Selged eeskirjad annavad sellele tugevuse, kuid ka – rõhutan veel kord – käitub. Just sellest kombinatsioonist sünnib tõeline terviklikkuse kultuur.

Sest, eriti tänapäeva maailmas, ei suuda õigusraamistik kõiki olukordi ette näha. Ja seetõttu ei saa see asendada kohtuotsust, vastutust ja seda eetilist mõtet, mis ei ole alati kirjutatud, kuid mis peab juhtima neid, kes otsustavad.

See on koht, kus põhimõtted selguvad. See on ka koht, kus võidetakse usaldust.

Kui otsustate selgitada, isegi kui see ei ole kohustuslik.

Kui te prognoosite võimalikku huvide konflikti, selle asemel, et oodata selle muutumist probleemiks.

Kui järjepidevust eelistatakse mugavusele.

See aja jooksul korratud sidusus on institutsioonide legitiimsuse alus.

Samuti püüan seda sidusust oma tööga kindlaks teha ja tugevdada – töös vaadeldakse mitte ainult seda, mida seadus ütleb, vaid ka seda, kuidas eeskirjad praktikas otsusteks ja käitumiseks muutuvad.

Nüüd, kui eetika määratleb otsuste aluseks oleva kultuuri – tõelise usalduse –, lubage mul nüüd rääkida kodanike osalemisest otsuste tegemisel.

Tegelikult ei ole Euroopa Liit lihtsalt institutsionaalne projekt. Tegemist on ka liitumisprojektiga.

Ja see liikmelisus ei tulene automaatselt lepingutest. See on üles ehitatud siis, kui kodanikud tunnevad, et nad saavad osaleda, et neid võetakse kuulda ja et nende hääl võib midagi muuta.

Osalemine ei tähenda ainult hääletamist.

Oluline on mõista, kuidas otsuseid tehakse. See tähendab juurdepääsu teabele ja dokumentidele. Komisjon otsib juurdepääsetavaid protsesse ja usaldusväärseid kanaleid, et anda oma panus, esitada küsimusi ja olla ära kuulatud.

Läbipaistvus on seega põhiväärtus ja juurdepääs avalikule teabele ei saa olla pelgalt haldusformaalsus. See on õigus. See on teadliku osalemise ja lõpuks ka otsuste usaldamise tingimus.

Samas ei piisa avaliku konsultatsiooni algatamisest ega osalusmehhanismi loomisest. Need vahendid peavad olema usaldusväärsed ja järjepidevad. Eelkõige peab kodanikel olema võimalik mõista, et nende panust on tegelikult arvesse võetud, olenemata lõpptulemusest.

Sest osalemine ei tähenda ilmtingimata seda, et meie positsioon on ülekaalus. See tähendab teadmist, et meid on kuulda võetud, et meie argumente on kaalutud ja et otsustaja suudab selgitada, miks nad on teatud tee valinud.

Oluline osa Euroopa Ombudsmani tööst on just selle kontrollimine, et need teabe- ja osalemiskanalid jääksid tegelikult avatuks ning et protsessid toimuksid läbipaistval, õiglasel ja asjakohasel viisil.

Euroopa identiteeti kujundab suuresti institutsioonide ja ühiskonna pidev koostoime.

Seetõttu ei ole osaluse tugevdamine üksnes demokraatliku kvaliteedi küsimus. See on ka kuuluvustunde tugevdamise tingimus.

See hõlmab kättesaadavamaid protsesse. Selgem keel. See on tõeline valmisolek kuulata ja kaaluda erinevaid panuseid, isegi kui need on kriitilise tähtsusega või raskesti kohandatavad.

Me teame, et Euroopa institutsioonid tegutsevad praegu olukorras, mis nõuab kiireid ja tõhusaid otsuseid. Väljakutse on vastata sellele nõudmisele, loobumata omadustest, mis annavad Euroopa otsustusprotsessile legitiimsuse: läbipaistvus, tõendid ja kaasamine.

See on pinge, mis ei kao. Kuid seda saab hallata aluslepingute aluspõhimõtteid ja -väärtusi silmas pidades.

Selles tasakaalus – otsustamisvajaduse ja kuulamisvajaduse vahel – on kaalul ka võime säilitada usaldusväärsus ning tugevdada usaldust institutsioonide ja Euroopa projekti vastu.

Ja just selles avatuse, osaluse ja tõhususe vahelises tasakaalus kerkib esile uus küsimus: tehisintellekt.

Kui eetika määratleb otsuste aluseks oleva kultuuri ja osalemine määrab, kes on või võib olla kaasatud nendesse otsustesse, annab tehisintellekt meile sama usalduse uue mõõtme: kuidas institutsioonid kasutavad tehnoloogiaid, mis muudavad otsuste tegemist.

Automatiseeritud süsteemide kasvav kasutamine nii avalikus kui ka erasektoris tekitab uusi küsimusi. Mitte ainult tehnilisi, vaid ka õiguslikke ja eetilisi küsimusi.

Kuidas tagada, et otsused oleksid arusaadavad?

Kuidas me saame tagada, et need ei taastooda ebavõrdsust?

Kuidas säilitada vastutus suureneva automatiseerimise kontekstis?

Vastus ei ole ainult tehnoloogia. See on nii, nagu me seda raamime.

Vajame süsteeme, mis on algusest peale kavandatud selgete põhimõtete alusel: põhiõiguste austamine, inimjärelevalve ja kontrollivõimalus.

Selleks on vaja ettevalmistatud spetsialiste, valvsaid institutsioone ja – mis võib-olla kõige tähtsam – kultuuri, mis ei karda esitada keerulisi küsimusi. Isegi kui vastused ei ole kohe …või eriti mugav.

Tehisintellekt ei asenda seega institutsioonide vastutust. Selle asemel muudab see veelgi nõudlikumaks. Ja see kohustab meid tagama, et vahendite muutudes ei kaotaks me silmist põhimõtteid, millest otsused peaksid juhinduma.

Daamid ja härrad,

Kiirendatud muutuste kontekstis võib olla ahvatlev otsida kiireid lahendusi.

Kuid avaliku või erasektori institutsioonide tugevus sõltub endiselt väga konkreetsetest teguritest: eeskirjade selgus, tavade järjepidevus ja vastutus otsuste tegemisel. See sõltub ka tõsidusest ja ausast suhtlemisest.

Just see võime tegutseda põhimõtete kohaselt paneb institutsioonid tõeliselt proovile, eriti kui asjaolud muudavad valikud nõudlikumaks.

See on koht, kus teie roll raamatupidajatena ristub nii otseselt avalike institutsioonide rolliga.

Tagades ettevõtetele, organisatsioonidele ja üksikisikutele, keda nad teenindavad, ranguse, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse, aitavad nad kaasa stabiilsemale ja prognoositavamale majanduskeskkonnale. Ja need parandavad, võib-olla vähem nähtavalt, ka selle avaliku ruumi kvaliteeti, kus me kõik tegutseme.

Sisuliselt on tegemist jagatud vastutusega.

Vastutus, mis on üles ehitatud igapäevaselt, sageli tähelepanu keskpunktist kaugel, kuid millel on väga konkreetsed tagajärjed sellele, kuidas kodanikud vaatavad institutsioone, ettevõtteid ja Euroopa projekti ennast.

Sest lõpuks on konkreetsetes otsustes see, et põhimõtted lakkavad olemast sõnad ja muutuvad usalduseks.

Tänan teid.