Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks komisjoni, USAs asuva organisatsiooni ja Europoli vahelisele teabevahetusele laste seksuaalse kuritarvitamise küsimuses. Kaebuse esitaja esitas oma taotluse komisjonile 2024. aasta novembris.

Komisjon vastas esimest korda 2025. aasta märtsis. Ta tegi kindlaks 14 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, võimaldades osalist juurdepääsu 11 dokumendile ja keeldudes võimaldamast juurdepääsu kolmele dokumendile tervikuna. Seda tehes väitis komisjon, et avalikustamine võib kahjustada eraelu puutumatust, avalikku huvi seoses avaliku julgeolekuga ja tema enda otsustusprotsessi.

Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni otsuse, esitades 2025. aasta aprillis kordustaotluse. Kuna vastust ei saadud, pöördus kaebuse esitaja 2025. aasta juulis ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise komisjoni kaudse keeldumise kohta anda üldsusele juurdepääs ja palus esimese sammuna komisjonil võtta võimalikult kiiresti vastu selgesõnaline vastus kaebuse esitaja kordustaotlusele. Kui ettenähtud tähtaja jooksul vastust ei saadud, kontrollis ombudsmani uurimisrühm kõnealuseid dokumente.

Komisjon vastas kaebuse esitajale 2026. aasta märtsis, andes (laiema) osalise juurdepääsu kõigile 14 dokumendile. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma märkustes komisjoni kinnitava otsuse kohta ülejäänud redigeerimisi. Seetõttu leidis ombudsman, et kaebus komisjoni kaudse keeldumise kohta on lahendatud nüüd antud osalise juurdepääsuga. Samas peab ombudsman kahetsusväärseks, et komisjon viivitas kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse menetlemisega, mis jätkus isegi pärast uurimise algatamist. Ombudsman jätkab talle esitatud kaebuste põhjal viivituste tähelepanelikku jälgimist.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) valduses olevatele dokumentidele seoses ameti koostööga liikmesriikide, Ühendkuningriigi ja Frontexiga La Manche’i väinas toimuva smugeldamisvastase tegevuse valdkonnas. Europol tegi kindlaks 197 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja keeldus neile kõigile juurdepääsu andmast. Juurdepääsu andmisest keeldudes väitis Europol, et dokumentide avalikustamine kahjustaks avaliku huvi kaitset seoses avaliku julgeoleku ja tema rahvusvaheliste suhetega. 

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluste dokumentide näidiseid ja kohtus Europoli esindajatega. Selle põhjal ja võttes arvesse ELi institutsioonide ja asutuste ulatuslikku kaalutlusõigust, kui nad leiavad, et avalik julgeolek ja rahvusvahelised suhted on ohus, leidis ombudsman, et Europoli otsus keelduda üldsuse juurdepääsu andmisest ei olnud ilmselgelt vale.

Arvestades, et kaalul olevaid avalikke huve ei saa asendada muu avaliku huviga, mida peetakse olulisemaks, lõpetas ombudsman uurimise, leides, et Europol ei ole haldusomavoli toime pannud.

Kohtuasi puudutas aega, mis Euroopa Komisjonil kulus selle tagamiseks, et Hispaania täidaks Euroopa Liidu Kohtu otsust, mis käsitleb Hispaania siseriiklikke õigusnorme seoses riigi vastutusega ELi õiguse rikkumise eest. Kaebuse esitaja oli mures, et komisjon ei võtnud õigeaegseid ja tõhusaid meetmeid, et tagada kohtuotsuse täitmine Hispaania poolt.  

Ombudsman leidis, et komisjon oli üldiselt jälginud seda küsimust aktiivselt alates kohtuotsuse vastuvõtmisest. Kuigi komisjoni võetud meetmetest ei olnud dokumenteeritud jälgegi umbes ühe aasta pikkuse ajavahemiku jooksul, võis küsimuse lahendamiseks kulunud aja osaliselt seostada olukorraga Hispaanias. Lisaks pidas ombudsman mõistlikuks komisjoni seisukohta, et kui liikmesriik näitab üles valmisolekut meetmeid võtta, võib dialoog olla kõige tõhusam viis edasiliikumiseks.

Seetõttu järeldas ombudsman, et võttes arvesse komisjoni seni astutud samme, sealhulgas hiljuti Hispaaniale saadetud ametlikku kirja, ning arvestades juhtumi asjaolusid, mis selgitavad komisjoni tegevuse ajakava, ei olnud edasised uurimised sel ajal õigustatud ja lõpetas juhtumi.

Juhtum puudutas taotlust anda üldsusele juurdepääs Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) tegevdirektori asetäitja kõnele. Europol tegi kindlaks, et asjaomast kõnet sisaldav teabekiri kuulub kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse kohaldamisalasse. Ta andis dokumendile laialdase juurdepääsu, kuid jättis välja osa kõnest, mis käsitles ameti tulevikuga seotud organisatsioonilisi ettepanekuid ja arutelupunkte. Seda tehes tugines Europol kahele erandile, mis tulenevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevatest ELi õigusaktidest, väites, et selle avalikustamine kahjustaks avalikku huvi seoses avaliku julgeoleku ja otsustusprotsessiga. 

Kaebuse esitaja palus Europolil oma otsus läbi vaadata (esitades kordustaotluse), kuid Europol jäi oma seisukoha juurde, et ameti tulevikuga seotud teavet, mille arutamine on veel pooleli, ei saa avalikustada.

Taotletud dokumendi kontrollimise põhjal ei veennud ombudsmani Europoli selgitus, et selle edasine avalikustamine kahjustaks avalikku huvi seoses avaliku julgeoleku või ameti tulevikku ümbritseva otsustusprotsessiga. Samas märkis ombudsman, et väga sarnane arutelu Europoli tuleviku üle korraldati Europoli parlamentaarse ühiskontrolli töörühmas ja seda kandis otse üle Euroopa Parlament. Sellega seoses ei pidanud ombudsman uurimise jätkamist kasulikuks. Ta tegi siiski ettepaneku, et Europol vaataks oma seisukoha läbi, võttes arvesse tema tähelepanekuid ja parlamentaarse ühiskontrolli töörühmas toimunud avaliku arutelu sisu, et anda taotletud dokumendile täiendav juurdepääs.