Juhtum puudutas Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) korraldatud hankemenetlust Frontexi ametnikele rõivavarustuse tarnimiseks. Kaebuse esitaja, ettevõtja, kes osales ka hankemenetluses, väljendas Frontexile muret hanke võitnud ettevõtjaga lepingu sõlmimise pärast. Täpsemalt väitis kaebuse esitaja, et Frontex oleks pidanud edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi lükkama pakkuja väidetavate finantsraskuste ja puuduste tõttu teise lepingu täitmisel, samuti seetõttu, et tema esitatud pakkumus oli kaebuse esitaja arvates põhjendamatult madal.

Ombudsman leidis, et Frontex oli nõuetekohaselt kontrollinud eduka pakkuja rahastamiskõlblikkust kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega. Lisaks leidis ta, et Frontexi hinnang, et edukas pakkumus ei olnud põhjendamatult madala maksumusega, oli mõistlik ja kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega.

Ombudsman lõpetas uurimise haldusomavoli tuvastamata.

See juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles ajakirjaniku taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis on seotud komisjoni antisemitismi vastu võitlemise ja juudi eluviisi edendamise koordinaatori tööreisiga Iisraeli. Komisjon keeldus selliste dokumentide olemasolu kinnitamast või eitamast, viidates ELi andmekaitse-eeskirjadele. Ta väitis, et isegi selliste dokumentide olemasolu tunnistamine tähendaks isikuandmete edastamist, ilma et see oleks vajalik avalikes huvides oleval konkreetsel eesmärgil, mille kohta ta järeldas, et kaebuse esitaja ei ole seda tõendanud.

Uurimise käigus kinnitas komisjon ombudsmani uurimisrühmale, et reis toimus ja et see kattis selle reisi kulud, lahendades seega kaebuse esitaja tõstatatud peamised läbipaistvusega seotud probleemid.

Ombudsman leidis, et arvestades rolli nähtavust ja teema tundlikkust, on avalik huvi koordinaatori ametialase tegevuse avaliku kontrolli vastu. Pärast seda, kui komisjon oli tööreisi kinnitanud ja kulud kohaldatavate eeskirjade kohaselt katnud, asus ombudsman siiski seisukohale, et avalik huvi koordinaatori kutsetegevuse kontrollimiseks on rahuldatud.

Ombudsman tegi siiski komisjonile parandusettepaneku, nimelt peaks ta läbipaistvuse suurendamiseks ennetavalt avaldama koordinaatori ametliku tegevuse kokkuvõtted, sealhulgas teabe tööreiside kohta.

Ombudsman lõpetas juhtumi, järeldades, et edasised uurimised ei ole õigustatud.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) haldusnõukogu koosolekute protokollidele. Europol tegi kindlaks kaks dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja andis neile osalise juurdepääsu. Seejuures tugines ta kuuele erandile, mis on sätestatud ELi õigusaktides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele, väites, et täielik avalikustamine võib kahjustada avaliku huvi kaitset seoses avaliku julgeoleku ja rahvusvaheliste suhetega, üksikisiku eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, õigusnõustamist, auditite eesmärki ning Europoli käimasolevaid ja lõpetatud otsustusprotsesse.

Ombudsman algatas uurimise ja tema uurimisrühm kontrollis kõnealuseid dokumente. Pärast seda kontrolli ei olnud ombudsman veendunud üldsuse juurdepääsu erandite kohaldamises, millele Europol tugines. Seetõttu tegi ombudsman lahenduse ettepaneku, paludes Europolil oma seisukoht taotluse suhtes uuesti läbi vaadata, et võimaldada laiemat juurdepääsu ja esitada täiendavaid põhjendusi ülejäänud redigeerimiste kohta.

Vastuseks võttis Europol kohustuse suurendada oma haldusnõukogu koosolekute tulemuste avalikult kättesaadavates kokkuvõtetes üksikasjalikkust ning jagas ombudsmaniga haldusnõukogu 25.–26. juuni 2025. aasta koosoleku kokkuvõtet, milles järgitakse Europoli uut lähenemisviisi. Europol ei võimaldanud siiski ulatuslikumat juurdepääsu kõnealustele üksikasjalikele koosolekute protokollidele, kuna ta leidis, et nende suhtes kohaldatakse üldist mitteavaldamise eeldust, et kaitsta arutelude konfidentsiaalsust. 

Ombudsman tervitas Europoli avaldatavate haldusnõukogu koosolekute kokkuvõtete suuremat ennetavat läbipaistvust. Sellele vaatamata avaldas ombudsman kahetsust, et Europol ei võimaldanud vaidlusalusele koosoleku protokollile laiemat juurdepääsu ega esitanud põhjendusi selle kohta, miks ei saanud vastuseks tema lahendusettepanekule anda täiendavat juurdepääsu. Selle asemel kohaldas Europol üldist mitteavalikustamise eeldust, millega ombudsman ei nõustunud. Kuigi ombudsman leidis, et edasised uurimised ei ole selle juhtumi puhul õigustatud, tuletas ta meelde, et Europol peaks esitama üldsuse juurdepääsu taotlejatele piisavalt üksikasjaliku põhjenduse, mis võimaldaks neil mõista, miks (täielikku) juurdepääsu ei saa anda. Samuti palus ta Europolil jätkata oma haldusnõukogu koosolekute üksikasjalike protokollide individuaalset hindamist vastuseks tulevastele määruse 1049/2001 kohastele üldsuse juurdepääsu taotlustele.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks komisjoni, USAs asuva organisatsiooni ja Europoli vahelisele teabevahetusele laste seksuaalse kuritarvitamise küsimuses. Kaebuse esitaja esitas oma taotluse komisjonile 2024. aasta novembris.

Komisjon vastas esimest korda 2025. aasta märtsis. Ta tegi kindlaks 14 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, võimaldades osalist juurdepääsu 11 dokumendile ja keeldudes võimaldamast juurdepääsu kolmele dokumendile tervikuna. Seda tehes väitis komisjon, et avalikustamine võib kahjustada eraelu puutumatust, avalikku huvi seoses avaliku julgeolekuga ja tema enda otsustusprotsessi.

Kaebuse esitaja vaidlustas komisjoni otsuse, esitades 2025. aasta aprillis kordustaotluse. Kuna vastust ei saadud, pöördus kaebuse esitaja 2025. aasta juulis ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise komisjoni kaudse keeldumise kohta anda üldsusele juurdepääs ja palus esimese sammuna komisjonil võtta võimalikult kiiresti vastu selgesõnaline vastus kaebuse esitaja kordustaotlusele. Kui ettenähtud tähtaja jooksul vastust ei saadud, kontrollis ombudsmani uurimisrühm kõnealuseid dokumente.

Komisjon vastas kaebuse esitajale 2026. aasta märtsis, andes (laiema) osalise juurdepääsu kõigile 14 dokumendile. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud oma märkustes komisjoni kinnitava otsuse kohta ülejäänud redigeerimisi. Seetõttu leidis ombudsman, et kaebus komisjoni kaudse keeldumise kohta on lahendatud nüüd antud osalise juurdepääsuga. Samas peab ombudsman kahetsusväärseks, et komisjon viivitas kaebuse esitaja juurdepääsutaotluse menetlemisega, mis jätkus isegi pärast uurimise algatamist. Ombudsman jätkab talle esitatud kaebuste põhjal viivituste tähelepanelikku jälgimist.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) valduses olevatele dokumentidele seoses ameti koostööga liikmesriikide, Ühendkuningriigi ja Frontexiga La Manche’i väinas toimuva smugeldamisvastase tegevuse valdkonnas. Europol tegi kindlaks 197 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja keeldus neile kõigile juurdepääsu andmast. Juurdepääsu andmisest keeldudes väitis Europol, et dokumentide avalikustamine kahjustaks avaliku huvi kaitset seoses avaliku julgeoleku ja tema rahvusvaheliste suhetega. 

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluste dokumentide näidiseid ja kohtus Europoli esindajatega. Selle põhjal ja võttes arvesse ELi institutsioonide ja asutuste ulatuslikku kaalutlusõigust, kui nad leiavad, et avalik julgeolek ja rahvusvahelised suhted on ohus, leidis ombudsman, et Europoli otsus keelduda üldsuse juurdepääsu andmisest ei olnud ilmselgelt vale.

Arvestades, et kaalul olevaid avalikke huve ei saa asendada muu avaliku huviga, mida peetakse olulisemaks, lõpetas ombudsman uurimise, leides, et Europol ei ole haldusomavoli toime pannud.

Kohtuasi puudutas aega, mis Euroopa Komisjonil kulus selle tagamiseks, et Hispaania täidaks Euroopa Liidu Kohtu otsust, mis käsitleb Hispaania siseriiklikke õigusnorme seoses riigi vastutusega ELi õiguse rikkumise eest. Kaebuse esitaja oli mures, et komisjon ei võtnud õigeaegseid ja tõhusaid meetmeid, et tagada kohtuotsuse täitmine Hispaania poolt.  

Ombudsman leidis, et komisjon oli üldiselt jälginud seda küsimust aktiivselt alates kohtuotsuse vastuvõtmisest. Kuigi komisjoni võetud meetmetest ei olnud dokumenteeritud jälgegi umbes ühe aasta pikkuse ajavahemiku jooksul, võis küsimuse lahendamiseks kulunud aja osaliselt seostada olukorraga Hispaanias. Lisaks pidas ombudsman mõistlikuks komisjoni seisukohta, et kui liikmesriik näitab üles valmisolekut meetmeid võtta, võib dialoog olla kõige tõhusam viis edasiliikumiseks.

Seetõttu järeldas ombudsman, et võttes arvesse komisjoni seni astutud samme, sealhulgas hiljuti Hispaaniale saadetud ametlikku kirja, ning arvestades juhtumi asjaolusid, mis selgitavad komisjoni tegevuse ajakava, ei olnud edasised uurimised sel ajal õigustatud ja lõpetas juhtumi.