Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks suure sotsiaalmeediaplatvormi 2023. aasta riskihindamisaruandele selle vastavuse kohta digiteenuste määruse sätetele. Komisjon keeldus aruandele juurdepääsu andmast, viidates dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide (määrus 1049/2001) kohastele eranditele. Ta leidis, et on olemas üldine eeldus, et aruande avalikustamine kahjustaks platvormi ärihuve, ning et käimas on uurimine selle kohta, kas platvorm täidab digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi. Järelikult ei hinnanud komisjon aruannet individuaalselt, et teha kindlaks selle võimalik avalikustamine.

Ombudsman leidis, et ei ole mõistlik kohaldada digiteenuste määruse raames koostatud riskihindamisaruande suhtes üldist mitteavalikustamise eeldust. Ombudsman leidis, et asjaolud, mille korral ELi kohtud on tunnustanud võimalust kasutada üldist eeldust, erinevad oluliselt riskihindamisaruannete suhtes kohaldatavatest eeskirjadest. Seda silmas pidades oli ombudsman esialgu seisukohal, et komisjoni tuginemine üldisele eeldusele kujutab endast haldusomavoli.

Kui komisjon jäi oma seisukoha juurde, kinnitas ombudsman oma seisukohta, et tuginemine avalikustamata jätmise üldisele eeldusele kujutab endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil viia läbi kõnealuse riskihindamisaruande individuaalne hindamine, et tagada võimalikult laialdane juurdepääs kooskõlas määrusega 1049/2001.

Komisjon ei nõustunud ombudsmani soovitusega ja kordas oma seisukohta, et üldiselt võib eeldada, et riskihindamise aruande avalikustamine kahjustaks tema digiteenuste õigusakti uurimise eesmärki ja asjaomase platvormi ärihuve. Samuti leidis ta, et tal ei ole võimalik hinnata, kas aruanne sisaldab tundlikku äriteavet, ning et kaebuse esitaja huvi oli erahuvi.

Ombudsman avaldas komisjoni vastusele kahetsust. Ta ei olnud veendunud, et digiteenuste määruse alusel koostatud riskihindamisaruannete suhtes võiks kohaldada üldist mitteavalikustamise eeldust, sealhulgas pärast seda, kui asjaomane platvorm on aruande redigeeritud versiooni avalikustanud. Ombudsman leidis ka, et võimalus kontrollida, kas väga suur digiplatvorm täidab digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi, kujutab endast avalikku huvi avalikustamise vastu, mida komisjon oleks pidanud tasakaalustama huvidega, mida ta püüdis kaitsta. Lõpetuseks märkis ombudsman, et tundliku äriteabe hindamine on osa määrusest 1049/2001 tulenevatest ELi institutsioonide kohustustest.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi, kinnitades oma järeldust haldusomavoli kohta.

Juhtum puudutas taotlust anda üldsusele juurdepääs Euroopa Komisjoni valduses olevatele dokumentidele, mis käsitlevad võimalikku teabevahetust või kirjavahetust Rumeenia ametiasutustega seoses 2024. aasta presidendivalimistega Rumeenias. Komisjon tegi kindlaks digiteenuste määruse kohase kahe uurimisega seotud dokumendid ja keeldus neile juurdepääsu andmast. Täpsemalt väitis komisjon, et dokumentide suhtes kehtib üldine mitteavalikustamise eeldus ning et avalikustamine kahjustaks uurimise eesmärgi ja äriühingu ärihuvide kaitset.

Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata, väites, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Kui komisjon keeldus jätkuvalt dokumente avalikustamast, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusaluseid dokumente. Ombudsman palus komisjonil esitada ka üksikasjaliku loetelu tuvastatud dokumentidest, mida võiks kaebuse esitajaga jagada.

Kontrolli põhjal leidis ombudsman, et komisjonil oli mõistlik keelduda taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest, võttes arvesse nende tundlikku laadi. Kuigi komisjon ei esitanud üksikasjalikku dokumentide loetelu, kirjeldas ta uurimise käigus üksikasjalikumalt asjaomaste dokumentide kategooriat, mida ombudsman pidas käesoleva juhtumi konkreetses kontekstis mõistlikuks.

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi järeldusega, et edasised uurimised ei olnud õigustatud.

Kaebuse esitaja palus Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu suure sotsiaalmeediaplatvormi 2023. aasta riskihindamisaruandele selle vastavuse kohta digiteenuste määruse sätetele. Iga-aastane aruandlus on osa digiteenuste määruse kohastest väga suurte digiplatvormide kohustustest. Komisjon keeldus aruandele juurdepääsu andmast, viidates erandile, mis on sätestatud ELi õigusaktides üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (määrus 1049/2001). Täpsemalt väitis komisjon, et võib eeldada, et aruande avalikustamine kahjustaks platvormi ärihuve, samuti tema käimasolevat uurimist selle kohta, kas platvorm täidab digiteenuste õigusaktist tulenevaid kohustusi. Seega ei hinnanud komisjon aruannet eraldi, pidades silmas selle võimalikku avalikustamist.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusalust aruannet. Kontrolli põhjal jagas ombudsman komisjoniga oma esialgset seisukohta, et digiteenuste määruse alusel koostatud riskihindamisaruande suhtes ei ole mõistlik kohaldada üldist mitteavalikustamise eeldust. Ombudsman leidis, et asjaolud, mille korral ELi kohtud on tunnustanud võimalust kasutada üldist eeldust, erinevad oluliselt riskihindamisaruannete suhtes kohaldatavatest eeskirjadest. Seda silmas pidades oli ombudsman esialgu seisukohal, et komisjoni tuginemine üldisele eeldusele kujutab endast haldusomavoli.

Vastuseks ombudsmanile jäi komisjon oma seisukoha juurde, lisades, et üldise eelduse kasutamine oli põhjendatud ka vajadusega kaitsta sõltumatu auditi eesmärki selle kohta, kas platvorm täidab digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi, mis olid tema juurdepääsutaotluse kohta otsuse tegemise ajal pooleli.

Ombudsman ei olnud veendunud, et vajadus kaitsta auditi eesmärki õigustab seda, et komisjon kohaldab üldist mitteavalikustamise eeldust. Kuigi seadusandja sidus riskihindamise aruande ennetava avaldamise ajakava sõltumatu auditi lõpuleviimisega, ei tähenda see, et määruse 1049/2001 kohased üldsuse juurdepääsu taotlused tuleb enne seda kuupäeva tagasi lükata. Kui asjaomane platvorm ei ole riskihindamisaruannet veel ennetavalt avaldanud, kui selle avalikustamiseks on esitatud üldsuse juurdepääsu taotlus, peaks komisjon seda määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohasel hindamisel arvesse võtma. Kui ei ole selge, kas üldsuse juurdepääsu võib anda, peaks komisjon konsulteerima platvormiga, et saada teada, kas mõni määruse 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditest võib olla kohaldatav.

Ombudsman leidis seega, et see, et komisjon kohaldas kõnealuse riskihindamisaruande suhtes üldist avalikustamata jätmise eeldust, kujutas endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil viia läbi dokumendi individuaalne hindamine, et tagada võimalikult laialdane juurdepääs kooskõlas määrusega 1049/2001.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks juhtumi toimikule, mis oli seotud korruptsioonisüüdistustega, mida Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) oli otsustanud mitte uurida. OLAF oli keelanud juurdepääsu, tuginedes üldisele mitteavalikustamise eeldusele, väites, et avalikustamine kahjustaks tema juurdluste eesmärki. Kaebuse esitaja vaidlustas asjaolu, et OLAF kohaldas üldist mitteavalikustamise eeldust. Ta väitis ka, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Pärast seda, kui Euroopa Ombudsman oli uurimise algatanud, vaatas OLAF oma seisukoha uuesti läbi ja andis kaebuse esitajale üldsuse juurdepääsu kõnealuse juhtumi lõpetamisotsusele. Kaebuse esitaja leidis, et see vastas tema juurdepääsutaotlusele, kuid märkis ka, et OLAF oleks pidanud esitama täiendavaid selgitusi selle kohta, miks ta hoidus juurdluse algatamisest.

Ombudsman peab ebamõistlikuks kohaldada üldist mitteavalikustamise eeldust OLAFi otsuse suhtes, millega lõpetatakse valikumenetlus, kui OLAF leiab, et juurdluse algatamiseks ei ole piisavalt alust. Ombudsman tervitas seega OLAFi positiivset suhtumist kaebusesse ja kiitis OLAFit valmisoleku eest küsimus lahendada. Arvestades, et see uurimine puudutas üksnes OLAFi keeldumist anda üldsusele juurdepääs, asus ombudsman seisukohale, et kaebus on lahendatud, ja lõpetas uurimise nii, nagu see oli lahendatud.

Juhtum puudutas komisjoni keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs 11 rakendusotsusele, millega määratakse kindlaks individuaalsed järelevalvetasud, mida väga suurte digiplatvormide pakkujad peavad digiteenuste määruse kohaselt maksma. Keeldudes dokumentidega tutvumise võimaldamisest, tugines komisjon ühele erandile, mis on ette nähtud liidu õiguses üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine võib kahjustada ärihuve. Kaebuse esitaja vaidlustas selle erandi kasutamise ja väitis, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Ombudsmani uurimisrühm tutvus vaidlusaluste dokumentidega ja komisjoni toimiku teiste osadega ning kohtus komisjoni esindajatega. Kontrolli ja esitatud teabe põhjal leidis ombudsman, et kinnipeetud teave oli tõepoolest tundlik teave, mille avalikustamine võib kahjustada ärihuve, sealhulgas võttes arvesse kulude jagamise mehhanismi, mille alusel arvutatakse individuaalsed järelevalvetasud. Ombudsman leidis ka, et komisjonil oli olnud mõistlik järeldada, et avalikustamine ei teeni ülekaalukaid üldisi huve.

Seetõttu järeldas ombudsman, et komisjon oli põhjendatult keeldunud andmast üldsusele täielikku juurdepääsu vaidlusalustele rakendusotsustele, ning lõpetas uurimise, tuvastades haldusomavoli puudumise.