Kaebuse esitaja palus Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu suure sotsiaalmeediaettevõtte riskihindamisaruandele selle vastavuse kohta digiteenuste määruse sätetele – iga-aastane aruandlus on osa määrusest tulenevatest väga suurte digiplatvormide kohustustest. Komisjon keeldus dokumendile juurdepääsu andmast, väites, et üldiselt võib eeldada, et avalikustamine võib kahjustada kõnealuse äriühingu ärihuve, ning et käimas on uurimine selle kohta, kas äriühing järgib digiteenuste õigusakti. Komisjon ei hinnanud aruannet võimaliku avalikustamise seisukohast eraldi.

Pärast aruandega tutvumist tegi ombudsman esialgsed järeldused selle kohta, et komisjonil ei olnud mõistlik kohaldada digiteenuste määruse alusel koostatud riskihindamisaruande suhtes üldist mitteavalikustamise eeldust. Ta märkis, et asjaolud, mille korral ELi kohtud on tunnustanud võimalust kasutada üldist eeldust, erinevad oluliselt riskihindamisaruannete suhtes kohaldatavatest eeskirjadest.

Komisjon jäi siiski oma seisukoha juurde, lisades, et üldise eelduse kasutamine oli põhjendatud ka vajadusega kaitsta sõltumatut auditit selle kohta, kuidas platvorm täidab digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi.

Ombudsman ei olnud veendunud, et see on piisav, et õigustada avalikustamata jätmise üldise eelduse kohaldamist. Ta märkis, et kuigi platvormi riskihindamise aruande ennetava avaldamise ajakava on seotud sõltumatu auditi lõpuleviimisega, ei tähenda see, et üldsuse juurdepääsu taotlused tuleb enne seda kuupäeva tagasi lükata.

Ombudsman järeldas, et see, et komisjon kohaldas riskihindamisaruande suhtes üldist mitteavalikustamise eeldust, kujutas endast haldusomavoli. Ta soovitas komisjonil dokumenti individuaalselt hinnata, et tagada võimalikult laialdane juurdepääs.

Komisjon ei nõustunud ombudsmani soovitusega. Lisaks oma varasematele väidetele kinnitas ta veel, et tal ei ole võimalik hinnata, kas aruanne sisaldab tundlikku äriteavet, ning et kaebuse esitaja järgib juurdepääsu taotlemisel pigem era- kui avalikku huvi.

Ombudsman avaldas komisjoni vastusele kahetsust. Ta rõhutas, et võimalus kontrollida, kas väga suur digiplatvorm täidab digiteenuste määrusest tulenevaid kohustusi, kujutab endast avalikku huvi. Ta märkis ka, et tundliku äriteabe hindamine on osa ELi institutsioonide kohustustest, mis tulenevad ELi õigusaktidest üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele. Selle tulemusena lõpetas ta juhtumi, kinnitades oma järeldust haldusomavoli kohta.