Kaebuse esitaja palus Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mis käsitlevad tema teabevahetust Ungari valitsusega kohtusüsteemi sõltumatuse teemal seoses komisjoni hinnanguga Ungari abikõlblikkusele ühtekuuluvusfondidest. Pärast Ungari ametiasutustega konsulteerimist keeldus komisjon võimaldamast juurdepääsu mõnele dokumendile, tuginedes kahele erandile ELi õigusaktides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele. Täpsemalt väitis komisjon, et avalikustamine kahjustaks tema uurimise eesmärki seoses Ungari abikõlblikkusega ühtekuuluvusfondidest ja tema otsustusprotsessi. Kaebuse esitaja palus komisjonil oma otsus läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Kui komisjon ettenähtud tähtaja jooksul ei vastanud, pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise seoses komisjoni kaudse keeldumisega anda üldsusele juurdepääs taotletud dokumentidele. Ombudsmani uurimise käigus võttis komisjon vastu kinnitava otsuse. Ta jäi oma otsuse juurde keelduda juurdepääsu andmisest, kuid tugines täiendavale erandile, väites, et Euroopa Parlament on vahepeal algatanud selles küsimuses kohtumenetluse ja avalikustamine võib käimasolevaid menetlusi kahjustada.

Ombudsmani kontroll näitas, et taotletud dokumendid sisaldavad Ungari enesehindamist, komisjoni poolt Ungari ametiasutustele saadetud ametlikke küsimustikke ja asjaomaste Ungari ametiasutuste ametlikke vastuseid neile küsimustele. Taotletud dokumendid on seega aluseks komisjoni otsusele, mille suhtes parlament algatas kohtumenetluse. Need ei ole koostatud konkreetse kohtumenetluse jaoks ega sisalda sisemisi õiguslikke seisukohti vaidlusküsimustes.

Ombudsman oli seisukohal, et komisjon ei ole piisavalt tõendanud, kuidas dokumentide avalikustamine võib kõnealust kohtumenetlust kahjustada. Ombudsmani ei veennud ka komisjoni argument, et avalikustamine võib tema uurimist kahjustada. Lisaks rõhutas ombudsman, kui oluline on teavitada üldsust komisjoni ja Ungari ametiasutuste tegevusest, et kaitsta ELi finantshuve ja tagada õigusriigi põhimõtte järgimine. Seetõttu leidis ombudsman, et komisjoni keeldumine anda üldsusele laialdane juurdepääs taotletud dokumentidele kujutab endast haldusomavoli, ning soovitas komisjonil oma seisukoht juurdepääsutaotluse kohta uuesti läbi vaadata.

Vastuseks kinnitas komisjon oma seisukohta, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks parlamendi algatatud kohtumenetluste rahulikkust ja uurimist seoses Ungari abikõlblikkusega ühtekuuluvusfondidest. Ombudsman leidis siiski, et komisjon ei esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, miks neile dokumentidele ei saanud anda laiemat juurdepääsu. Seetõttu kinnitas ombudsman oma järeldust haldusomavoli kohta ja lõpetas juhtumi menetlemise.

Juhtum puudutas taotlust üldsuse juurdepääsuks Euroopa Parlamendi finantsaruandele nüüdseks laiali saadetud fraktsiooni „Identiteet ja demokraatia“ (ID) kohta. Parlament keeldus raportile tervikuna juurdepääsu andmisest. Seejuures tugines ta kahele erandile, mis tulenevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevatest ELi õigusaktidest, väites, et aruande avalikustamine kahjustaks uurimiste ja auditite eesmärgi kaitset ning tema enda käimasolevat otsustusprotsessi.

Kaebuse esitaja palus parlamendil oma otsus kordustaotluse esitamisega läbi vaadata, väites, et avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, arvestades avaliku sektori vahendite kasutamist. Parlament keeldus dokumendi avalikustamisest, lisades, et see on osa Euroopa Prokuratuuri käimasolevast uurimisest, mis käsitleb rahaliste vahendite väidetavat väärkasutamist fraktsiooni ID poolt. Kaebuse esitaja ei olnud selle vastusega rahul ja pöördus ombudsmani poole.

Ombudsmani uurimisrühm kontrollis vaidlusalust dokumenti. Kontroll kinnitas, et taotletud dokument sisaldab hinnangut fraktsiooni rahaliste vahendite kohta. Parlament kinnitas ombudsmanile, et Euroopa Prokuratuuri uurimine on veel pooleli. Ombudsman leidis, et parlamendil oli õigus keelduda dokumendile juurdepääsu andmisest. Seega lõpetas ta uurimise haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Kaebuse esitaja palus 2024. aasta märtsis Euroopa Komisjonilt üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mis on seotud õigusriigi menetluse kohaldamise 2023. aasta ümberhindamisega Ungaris (tingimuslikkuse määruse alusel). Komisjon tegi kindlaks, et taotluse kohaldamisalasse kuuluvad neli kvartaliaruannet ning mitu Ungari ja komisjoni vahelist teabevahetust, kuid keeldus võimaldamast juurdepääsu kõigile dokumentidele. Keelates juurdepääsu, tugines ta dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevate ELi õigusaktide kohastele eranditele, väites, et avalikustamine võib kahjustada uurimise eesmärki ja tingimuslikkuse määruse kohast käimasolevat otsustusprotsessi.

Kaebuse esitaja palus komisjonil oma seisukoht 2024. aasta aprillis läbi vaadata (esitades kordustaotluse). Kuna komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele ettenähtud tähtaja jooksul, pöördus kaebuse esitaja 2024. aasta juunis ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise selle kohta, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele, ja palus komisjonil vastata nii kiiresti kui võimalik. Komisjon vastas kaebuse esitajale 2025. aasta detsembris, st rohkem kui 19 kuud pärast kordustaotluse esitamist.

Kuna komisjon vastas kaebuse esitaja kordustaotlusele, lõpetas ombudsman selle juhtumi. Ta kritiseeris siiski ühemõtteliselt komisjoni märkimisväärset viivitust kaebuse esitaja taotlusele vastamisel ja tuletas komisjonile meelde, et ta peaks kiiresti tegelema viivitustega üldsuse dokumentidele juurdepääsu taotluste menetlemisel.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon (ELi delegatsioon Aafrika Liidu juures) käsitles toetustaotlust, ja muret seoses võimaliku huvide konfliktiga.

Kaebuse esitaja osales projektikonkursil, mille eesmärk oli toetada üleaafrikalist valimissuutlikkust. Delegatsioon lükkas kaebuse esitaja taotluse tagasi, sest ta taotles ELi rahastamist, mis ületas konkursikutses lubatud maksimaalset protsendimäära. Kaebuse esitaja väitis, et tegemist on trükiveaga ja et delegatsioon oleks pidanud taotluse tagasilükkamise asemel küsima selgitusi. Kaebuse esitaja väitis ka, et ekspert, kes oli osalenud käesoleva projektikonkursi raames rahastatud projekti arendamises, töötas üksuse heaks, kes esitas projektikonkursi raames taotluse.

Ombudsman leidis, et komisjon oleks pidanud oma sisesuuniste põhjal pidama kaebuse esitaja viga ilmseks tehniliseks veaks, ning palus kaebuse esitajalt selgitusi ja/või parandas kaebuse esitaja vea. Samuti leidis ta, et komisjon ei hinnanud piisavalt kaebuse esitaja väiteid võimaliku huvide konflikti kohta. Need kaks puudust kujutasid endast haldusomavoli. Mõlema leiu puhul leidis ombudsman, et vastavate soovituste esitamine ei oleks asjakohane, kuna vahepeal on toetus juba antud. Ta tegi siiski kolm ettepanekut, mille eesmärk on vältida selliste probleemide tekkimist tulevikus sarnastel juhtudel.

Juhtum käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis on seotud Euroopa Komisjoni ettepanekuga kohaldada Ungaris õigusriigi menetlust (ettepanek võtta vastu nõukogu otsus, mis põhineb tingimuslikkuse määrusel). Komisjon tegi kindlaks 14 dokumenti, mis kuuluvad taotluse kohaldamisalasse, ja avalikustas kõik kolm dokumenti peale nende osade. Keelates juurdepääsu nendele osadele, tugines ta kahele erandile ELi õigusaktides, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele, väites, et avalikustamine võib kahjustada käimasolevaid kohtumenetlusi ja selle otsustusprotsessi.

Ombudsman algatas uurimise ja püüdis kõnealuseid dokumente kontrollida. Tema uurimisrühm kohtus juhtumi arutamiseks kaks korda komisjoni esindajatega. Oma uurimise põhjal ei olnud ombudsman veendunud, et üldsuse juurdepääsu suhtes kohaldatakse kahte erandit, millele komisjon tugines. Seetõttu tegi ombudsman lahenduse ettepaneku, paludes komisjonil oma seisukoht taotluse suhtes uuesti läbi vaadata, et anda üldsusele parem juurdepääs.

Komisjon nõustus ombudsmani ettepanekuga lahenduse kohta ja andis taotletud dokumentidele täieliku juurdepääsu. Ombudsman lõpetas uurimise, tervitades komisjoni positiivset vastust.

Juhtum puudutas Euroopa välisteenistuse keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs dokumentidele, mis on seotud Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlustega töötajate väärkäitumise kohta. Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel tugines Euroopa välisteenistus erandile, mis tuleneb liidu õigusnormidest üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, väites, et avalikustamine kahjustaks vajadust kaitsta dokumentides nimetatud isikute, sealhulgas OLAFi juurdlustega seotud isikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust. Lisaks kustutas Euroopa välisteenistus dokumentides nimetatud äriühingute nimed, et kaitsta nende mainet, kuna OLAFi juurdlused neid ei puudutanud.

Ombudsman leidis, et kaebuse esitaja ei olnud tõendanud vajadust avaldada isikuandmeid avalikes huvides, nagu on nõutud andmekaitset käsitlevates ELi õigusaktides. Ombudsman pidas mõistlikuks ka äriteabe piiratud redigeerimist ja ei tuvastanud sellega seoses ühtegi ülekaalukat avalikku huvi. Seetõttu järeldas ombudsman, et Euroopa välisteenistusel oli õigus keelduda vaidlusaluste dokumentide täielikust avalikustamisest.

Ombudsman lõpetas seega juurdepääsu andmisest keeldumise uurimise, leides, et haldusomavoli ei esinenud. Kuigi kaebuse esitaja ei olnud rahul ka Euroopa välisteenistusega kokku lepitud õiglase lahendusega, mis tähendas, et tema juurdepääsutaotluse ulatus piirdus 50 leheküljega, leidis ombudsman, et täiendavaid uurimisi ei olnud põhjendatud, kuna vahepeal oli Euroopa välisteenistus hakanud menetlema uut laiemat taotlust üldsuse juurdepääsuks kaebuse esitaja esitatud dokumentidele.

Pärast paljastusi selle kohta, et Euroopa Komisjoni (endine) peadirektor reisis Katari ja sai sellega seotud külalislahkust kolmandate isikute kulul, mis tekitas huvide konflikti probleeme, kirjutas ombudsman kõigepealt komisjonile 2023. aasta märtsis. Ta palus saada teavet selle tava ulatuse kohta ja selle kohta, kuidas komisjon kontrollib huvide konflikti puudumist, kui kolmandad isikud katavad komisjoni töötajate kulusid.

Varsti pärast seda ajakohastas komisjon oma eeskirju, mis käsitlevad kolmandate isikute osalemist tööreisidel. Ombudsman jõudis sel ajal järeldusele, et hoolika kohaldamise korral hoiaksid need eeskirjad ära kolmandate isikute osalemise töölähetustes, mis põhjustaks huvide konflikti.

Komisjoni vastusest ilmnes siiski, et kuigi komisjoni töötajate tööreiside kohta, mille eest tasusid kolmandad isikud, oli vähe näiteid, esinesid mõned neist komisjoni juhtkonna kõrgeimal tasandil.

Seda arvesse võttes algatas ombudsman enne ajakohastatud eeskirjade jõustumist omaalgatusliku uurimise, et vaadata läbi selliste juhtumite valim. Uurimise eesmärk oli teha kindlaks, kuidas komisjon hindas võimalikke huvide konflikte, mis on seotud kolmandate isikute makstud tööreisidega, ja milliseid meetmeid ta võttis tuvastatud huvide konfliktide riskide maandamiseks.

Uurimise käigus ei tuvastatud ühtegi juhtumit, mis oleks tekitanud huvide konflikti, välja arvatud eespool nimetatud paljastustega seotud (endise) komisjoni peadirektori juhtum. Uurimine näitas siiski, et küsimuste ulatus oli laiem. Arvestades, et Euroopa Pettustevastane Amet on juhtumit uurinud ja Euroopa Prokuratuur on alustanud uurimist, leidis ombudsman, et edasised uurimised ei ole põhjendatud.  

Samas näitas uurimine puudusi selles, kuidas komisjon rakendas oma varasemaid töölähetusi käsitlevaid eeskirju. Eelkõige leidis ombudsman, et komisjon ei dokumenteerinud, kuidas ta oli sisuliselt hinnanud huvide konflikti ohtu seoses kolmandate isikute makstud toetustega. Komisjon ei registreerinud ka kolmandate isikute panuste väärtust. Kuna need puudused on endiselt asjakohased selles osas, kuidas komisjon ajakohastatud eeskirju kohaldab, tegi ombudsman selleks kaks parandusettepanekut.