Juhtum puudutas Euroopa Investeerimispanga (EIP) kaebuste lahendamise mehhanismi väidetavat suutmatust käsitleda kaebust õigeaegselt. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et viivitus oli põhjendatud kaebuse teema keerukuse tõttu. Seetõttu ei tuvastanud ombudsman EIP haldusomavoli.

Juhtum puudutas Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusameti (EASME) suutmatust vastata kaebuse esitaja läbivaatamistaotlusele pärast lepingulise töötaja töölevõtmise menetlust.

Ombudsman uuris küsimust ja palus EASME-l vastata kaebuse esitajale ja käsitleda tema muret seoses tema väljajätmisega edukate kandidaatide reservnimekirjast. Oma vastuses vabandas EASME selle eest, mida ta kirjeldas kui „ebaõnnestunud sündmust“, mida ei oleks tohtinud juhtuda, ning selgitas, miks kaebuse esitajat ei olnud reservnimekirja kantud.

Ombudsman leidis, et EASME selgitused kaebuse esitaja kõrvalejätmise kohta on veenvad. Ta avaldas siiski kahetsust asjaolu üle, et kaebuse esitaja läbivaatamistaotlusele vastamiseks kulus EASME-l üks aasta ja et ta tegi seda alles pärast ombudsmani sekkumist. Ombudsman julgustas EASMEt võtma meetmeid tagamaks, et sarnaseid intsidente tulevikus ei esineks.

Juhtum puudutas seda, et Euroopa Komisjon ei vastanud kaebuse esitaja taotlusele vaadata õiguslikult läbi Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusameti otsus lükata tema projekt tagasi ELi rahastamisest programmi „Erasmus+“ raames. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjon oli kaebuse esitajale juba vastanud. Seetõttu leidis ta, et kaebuse see osa on institutsiooni poolt lahendatud. Ta analüüsis ka komisjoni vastuse sisu ning leidis, et see on kõikehõlmav ja mõistlik. Seetõttu otsustas ta, et haldusomavoli ei esine.

Suurem osa ELi eelarvest eraldatakse igal aastal fondidele ja programmidele, mida haldab Euroopa Komisjon koostöös liikmesriikidega. 2015. aasta juunis algatas ombudsman omaalgatusliku uurimise komisjoni maksete õigeaegsuse kohta, keskendudes maksetele eraõiguslikele töövõtjatele ja toetusesaajatele, kes hilinenud maksete tõttu tõenäoliselt kõige rohkem kannatavad. See uurimine järgnes neljale varasemale samateemalisele uurimisele.

Ombudsman küsis teavet selliste juhtumite arvu ja osakaalu kohta, mille puhul esines makseviivitusi, viivituste ulatuse kohta, asjaomaste summade kohta ja juhtumite kohta, mille puhul maksti viivist hilinenud maksmise tõttu. Ombudsman viis läbi ka kohapealse kontrolli, et saada parem ülevaade sellest, kuidas makseprotsess praktikas toimib.

Ombudsman märgib, et hilinenud maksete üldine osakaal on alates 2013. aastast kahe peamise teguri tõttu suurenenud. Esiteks kehtestati kehtiva finantsmäärusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2013, lühemad maksetähtajad. Teiseks piirasid ELi eelarvepädevad institutsioonid (st parlament ja nõukogu) 2014. aastal maksete assigneeringute summat, mis on institutsioonidele aasta jooksul arvete maksmiseks eraldatud raha.

Ombudsman tunneb heameelt edusammude üle, mida komisjon on teinud hilinenud maksete arvu ja väärtuse vähendamisel 2015. aastal pärast seda, kui need olid saavutanud haripunkti 2014. aastal. Ta tunnistab, et maksete assigneeringute puudujääk oli erandlik tegur, mis ei sõltunud komisjonist. Lisaks märgib ombudsman, et alates 2013. aastast suurenenud hilinenud maksete keskmised näitajad ei tähendanud, et komisjoni tulemuslikkus oleks absoluutarvudes halvenenud. Samal ajal rõhutab ombudsman, et komisjon peab tegema märkimisväärseid jõupingutusi, et pidada kinni kehtiva finantsmäärusega kehtestatud lühematest õiguslikest tähtaegadest.

Ombudsmani kontroll näitas, et komisjon jälgib tähelepanelikult oma tegevust selles valdkonnas ja on välja töötanud palju häid tavasid. Ombudsman on siiski mures, et mõned hiljutised meetmed, millest komisjon teatas, tõstatati juba 2010. aastal pärast ombudsmani poolt eelmise uurimise raames algatatud konsulteerimist.

Juhtum käsitles Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) otsust mitte lubada kaebuse esitajal esitada teist taotlust osalemiskutse raames, mis ei sisaldanud konkreetset taotluste esitamise tähtaega. Kaebuse esitaja soovis esitada teise taotluse pärast seda, kui ta ei olnud sama valikumenetluse raames sooritanud oma esialgse taotlusega seotud testi. Kaebuse esitaja väitis, et EPSO ei vastanud piisavalt tema kirjadele, mis käsitlesid i) õiguslikku alust, mille alusel ei lubatud kandidaatidel valikumenetlustes uuesti kandideerida ilma konkreetsete lõpptähtaegadeta, ning ii) Hispaania testimiskeskuse tingimusi, sealhulgas töötajate käitumist.

EPSO viitas oma vastuses osalemiskutses esitatud tingimustele kui oma tegevuse õiguslikule alusele. Ta selgitas ka, et ta oli uurinud küsimust, mis puudutas töötajate käitumist testimiskeskuses.

Ombudsman leidis, et EPSO selgitus oli mõistlik ja piisav, mistõttu juhtum lõpetati.

Juhtum puudutas seda, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja sõnumitele tema raskuste kohta toetusetaotluse esitamisel. Tehniliste probleemide tõttu ei saanud kaebuse esitaja komisjoni süsteemi PRIAMOS kaudu taotlust esitada. Selle asemel esitas ta oma ettepaneku e-posti teel, mis jäi vastuseta.

Ombudsman uuris küsimust ja palus komisjonil vastata. Oma repliigis vabandas komisjon, et ta ei olnud varem vastanud. Ta ütles, et ta ei saa kaebuse esitaja e-posti taotlust vastu võtta, sest süsteem on nõuetekohaselt toiminud ja komisjon ei ole suutnud tuvastada kaebuse esitaja katseid saata ettepanek PRIAMOSe kaudu enne tähtaega.

Juhtum puudutas EPSO tegevust pärast arvutiserveri kokkuvarisemist testi ajal ning seda, kuidas EPSO käsitles kaebuse esitaja läbivaatamistaotlusi ja dokumentidele juurdepääsu taotlusi.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EPSO i) ei käsitlenud arvutiõnnetusest tulenevat olukorda nõuetekohaselt, ii) ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja läbivaatamistaotlust ja iii) ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja dokumentidele juurdepääsu taotlust. Seetõttu esitas ombudsman EPSO-le kolm soovitust.

EPSO nõustus ombudsmani esimese soovitusega selle kohta, kuidas lahendada tehnilisi probleeme arvutipõhise testi ajal. Teine soovitus oli, et EPSO peaks esitama kaebuse esitajale üksikasjaliku selgituse selle kohta, kuidas ta oli tema läbivaatamistaotlust käsitlenud. Ombudsman ei pidanud EPSO vastust selles küsimuses veenvaks ja leidis, et läbivaatamistaotluse käsitlemine EPSO poolt kujutas endast haldusomavoli. EPSO ei nõustunud ombudsmani kolmanda soovitusega dokumentidele juurdepääsu võimaldamise kohta. Ombudsman leidis, et EPSO suutmatus esitada täiendavaid dokumente kujutab endast ka haldusomavoli. Lisaks kahele haldusomavoli tuvastamisele tegi ombudsman EPSO-le ka ettepaneku selle kohta, kuidas ta saaks parandada oma kandidaatide kontaktteenistust.  

Kõnealune juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles kaebuse esitaja esitatud teavet, milles väideti, et Hispaania jalgpalliklubidele anti kolmel korral ebaseaduslikku riigiabi. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon ei olnud mõistliku aja jooksul otsustanud, kas ta peaks algatama väidetava ebaseadusliku riigiabi ametliku uurimise. Kuna kaebuse esitaja arvates ei võtnud komisjon meetmeid, esitas kaebuse esitaja taotluse juurdepääsuks teatavatele dokumentidele, mis olid seotud kahe kõnealuse juhtumiga. Komisjon keeldus andmast juurdepääsu uurimise eesmärgi kaitsega seotud põhjustel.

Juhtum puudutas 20 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda taotlusele loa andmisel esinenud viivitusi. Kaebuse esitajad teavitasid komisjoni oma muredest mitmel korral. Nende arvates olid komisjoni selgitused ja pidevad viivitused vastuvõetamatud. Seetõttu pöördusid kaebuse esitajad ombudsmani poole.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et kahekümne taotlusega seotud viivitused ei olnud põhjendatud. Uurimise käigus käsitles komisjon kõiki menetluses olevaid taotlusi. Ombudsman jõudis siiski järeldusele, et viivitused kajastasid pigem süsteemset probleemi kui konkreetsete loataotlustega seotud küsimusi. Uurimise lõpetamisel leidis ombudsman, et viivitused kujutasid endast komisjoni haldusomavoli.

Juhtum puudutas Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) viivitust seoses kaebuse esitaja taotlusega, et EBA uuriks ELi õiguse väidetavat rikkumist Eesti finantsjärelevalveasutuse poolt. Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et EBA suutis viivitust enamasti põhjendada. Sel põhjusel ja ka seetõttu, et EBA vabandas viivituse pärast ja kohustus oma menetlust parandama, ei tuvastanud ombudsman haldusomavoli. Kuna EBA kehtestas uurimise käigus sarnaste taotluste käsitlemiseks asutusesisesed tähtajad, julgustas ombudsman EBA neid tähtaegu oma kodukorda muutes formaliseerima. Seetõttu lõpetas ta juhtumi täiendava märkusega.