Juhtum käsitles komisjoni otsust lõpetada menetlus seoses Soome vastu esitatud rikkumiskaebusega, milles väideti, et Soome diskrimineerib mehi vabatahtlikes täiendavates pensioniskeemides. Kaebuse esitajad väitsid, et komisjoni seisukoht ei olnud järjepidev, kuna ta oli algatanud kaks sarnast rikkumismenetlust Itaalia ja Kreeka vastu Euroopa Kohtus, samas kui Soome puhul ta seda ei teinud. Samuti ei põhjendanud komisjon piisavalt oma seisukohta, et ei ole selge, kas Euroopa Kohus oleks järeldanud, et asjaomane Soome õigus rikub ELi õigust.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et uurimise käigus põhjendas komisjon oma seisukohta piisavalt, kasutades seega kaalutlusõigust, mis tal on rikkumiskaebuste menetlemisel. Seetõttu järeldas ta, et puudub alus asja edasiseks uurimiseks, ja lõpetas juhtumi.

Kaebuse esitaja on Saksamaal elav Itaalia kodanik. Ta väitis, et tema abikaasat diskrimineeriti Saksamaal töö saamisel vanuse ja kodakondsuse alusel, sest ettevõte, millele ta töökohale kandideeris, ei võtnud teda tööle. Pärast kohtumenetluse ebaõnnestumist esitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile rikkumiskaebuse, väites, et Saksamaa ametiasutused ei ole nõuetekohaselt üle võtnud ELi direktiivi võrdse kohtlemise kohta töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.

Seejärel pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole ja väitis, et komisjon i) ei registreerinud tema rikkumiskaebust, ii) ei käsitlenud seda vastavalt ega iii) ei esitanud veenvaid põhjendusi selle kohta, miks ta tema juhtumisse ei sekkunud.

Komisjon selgitas oma arvamuses, et registreeris kaebuse esitaja rikkumiskaebuse mõni päev pärast selle saamist. Ta avaldas kahetsust, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat eelnevalt oma kavatsusest rikkumiskaebus lõpetada ega teavitanud teda juhtumi lõpetamisest. Lisaks selgitas komisjon, et Saksamaa oli eespool nimetatud direktiivi nõuetekohaselt ja õigeaegselt üle võtnud, ning esitas konkreetsed põhjused, miks kaebuse esitaja märkuste põhjal ei olnud vaja algatada rikkumismenetlust.

Arvestades, et komisjon oli rikkumiskaebuse tegelikult registreerinud, ei tuvastanud ombudsman selles osas haldusomavoli. Mis puudutab juhtumi sisu, siis edasised uurimised ei olnud õigustatud, sest komisjon põhjendas uurimise käigus oma seisukohta konkreetselt ja veenvalt. Ombudsman märkis, et komisjon tunnistas, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat eelnevalt oma kavatsusest rikkumiskaebus lõpetada ega teavitanud teda juhtumi lõpetamisest. Lisaks ei vabandanud ta selle väljajätmise pärast. Seetõttu tegi ta kriitilise märkuse.

Kaebuse esitaja on Itaalia kodanik, kes esitas 2009. aastal Euroopa Komisjonile kaebuse töötajate ohutust käsitleva direktiivi 83/391/EMÜ väidetava rikkumise kohta Itaalia poolt. 2011. aasta septembris otsustas komisjon saata Itaaliale märgukirja. Kui kaebuse esitaja taotles seejärel juurdepääsu sellele kirjale määruse 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele) alusel, keeldus komisjon juurdepääsu andmisest. Pärast dokumentidega tutvumise kordustaotluse esitamist teatas komisjon kaebuse esitajale, et tema taotlust hinnatakse, kuid tal ei ole endiselt kõiki elemente, mida ta vajab lõpliku hinnangu andmiseks. Seetõttu teatas komisjon, et kooskõlas määrusega 1049/2001 pikendas ta kaebuse esitaja kordustaotluse kohta otsuse tegemise tähtaega 15 tööpäeva võrra.

Ombudsmanile esitatud kaebuses väitis kaebuse esitaja, et komisjon pikendas ebaseaduslikult tema kordustaotluse kohta otsuse tegemise tähtaega. 30. jaanuaril 2012 algatas ombudsman kaebuse esitaja väite uurimise ja palus komisjonil esitada oma arvamus 31. märtsiks 2012. Seejärel taotles komisjon oma arvamuse esitamise tähtaja pikendamist 30. aprillini 2012, mille ombudsman ka rahuldas. Samal ajal teatas ta komisjonile, et jätab endale õiguse lähtuda talle juba esitatud teabest, kui komisjon ei pea uuest tähtajast kinni. Ajal, mil ombudsmani otsus 2012. aasta juunis vastu võeti, ei olnud komisjoni arvamust ikka veel saadud.

Ombudsman leidis, et talle juba kättesaadavaks tehtud teave oli piisav, et käsitleda käesolevat kaebust, mis puudutas üksnes kordustaotlusele vastamise tähtaja pikendamist, mitte lõplikku keeldumisotsust. Seetõttu järeldas ta, et ei ole vaja võtta täiendavaid uurimismeetmeid ega oodata enam komisjoni arvamust.

Juhtumi sisu kohta märkis ombudsman, et määruses 1049/2001 on sätestatud siduvad tähtajad ning et erandid on võimalikud ainult erandjuhtudel ja juhul, kui taotlejale on esitatud üksikasjalikud põhjendused. Käesolevas asjas piirdus komisjon kinnitusega, et tal ei ole veel kõiki lõpliku hinnangu andmiseks vajalikke andmeid. Ombudsmani arvates oli see väide ilmselgelt ebapiisav tõendamaks, et komisjon seisis silmitsi erakorralise juhtumiga, mis oleks võinud õigustada tähtaja pikendamist. Komisjoni lihtne viide sellele, et teabe kogumiseks on vaja rohkem aega, ei vasta seega määruses 1049/2001 sätestatud nõuetele, eelkõige üksikasjaliku põhjendamise nõudele. Seetõttu järeldas ombudsman, et komisjon pikendas ebaseaduslikult kaebuse esitaja kordustaotluse kohta otsuse tegemise tähtaega ja et tema tegevus kujutas endast haldusomavoli juhtumit. Seetõttu lõpetas ta juhtumi kriitilise märkusega.