Juhtum käsitles komisjoni otsust lõpetada menetlus seoses Soome vastu esitatud rikkumiskaebusega, milles väideti, et Soome diskrimineerib mehi vabatahtlikes täiendavates pensioniskeemides. Kaebuse esitajad väitsid, et komisjoni seisukoht ei olnud järjepidev, kuna ta oli algatanud kaks sarnast rikkumismenetlust Itaalia ja Kreeka vastu Euroopa Kohtus, samas kui Soome puhul ta seda ei teinud. Samuti ei põhjendanud komisjon piisavalt oma seisukohta, et ei ole selge, kas Euroopa Kohus oleks järeldanud, et asjaomane Soome õigus rikub ELi õigust.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et uurimise käigus põhjendas komisjon oma seisukohta piisavalt, kasutades seega kaalutlusõigust, mis tal on rikkumiskaebuste menetlemisel. Seetõttu järeldas ta, et puudub alus asja edasiseks uurimiseks, ja lõpetas juhtumi.

Kaebuse esitaja on Saksamaal elav Itaalia kodanik. Ta väitis, et tema abikaasat diskrimineeriti Saksamaal töö saamisel vanuse ja kodakondsuse alusel, sest ettevõte, millele ta töökohale kandideeris, ei võtnud teda tööle. Pärast kohtumenetluse ebaõnnestumist esitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile rikkumiskaebuse, väites, et Saksamaa ametiasutused ei ole nõuetekohaselt üle võtnud ELi direktiivi võrdse kohtlemise kohta töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.

Seejärel pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole ja väitis, et komisjon i) ei registreerinud tema rikkumiskaebust, ii) ei käsitlenud seda vastavalt ega iii) ei esitanud veenvaid põhjendusi selle kohta, miks ta tema juhtumisse ei sekkunud.

Komisjon selgitas oma arvamuses, et registreeris kaebuse esitaja rikkumiskaebuse mõni päev pärast selle saamist. Ta avaldas kahetsust, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat eelnevalt oma kavatsusest rikkumiskaebus lõpetada ega teavitanud teda juhtumi lõpetamisest. Lisaks selgitas komisjon, et Saksamaa oli eespool nimetatud direktiivi nõuetekohaselt ja õigeaegselt üle võtnud, ning esitas konkreetsed põhjused, miks kaebuse esitaja märkuste põhjal ei olnud vaja algatada rikkumismenetlust.

Arvestades, et komisjon oli rikkumiskaebuse tegelikult registreerinud, ei tuvastanud ombudsman selles osas haldusomavoli. Mis puudutab juhtumi sisu, siis edasised uurimised ei olnud õigustatud, sest komisjon põhjendas uurimise käigus oma seisukohta konkreetselt ja veenvalt. Ombudsman märkis, et komisjon tunnistas, et ta ei teavitanud kaebuse esitajat eelnevalt oma kavatsusest rikkumiskaebus lõpetada ega teavitanud teda juhtumi lõpetamisest. Lisaks ei vabandanud ta selle väljajätmise pärast. Seetõttu tegi ta kriitilise märkuse.