Kaebuse taust

1. Kaebus käsitleb viisi, kuidas komisjon käsitles Soome vastu esitatud rikkumiskaebust 2004/4404, milles väideti, et Soome diskrimineerib mehi vabatahtlikes täiendavates pensioniskeemides.

2. Kaebuse esitajad on kaks Soome meest, kes on selliste pensioniskeemidega hõlmatud.

3. Euroopa Majanduspiirkonnaga ühinemisel 1. jaanuaril 1994 pidi Soome tagama meestele ja naistele võrdsed pensionihüvitised. Selleks võttis ta vastu seaduse 1038/97 vabatahtlike täiendavate pensioniskeemide võrdsustamismeetmete kohta (edaspidi "võrdlusseadus"), mida kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 1994. Enne võrdsustamisseaduse jõustumist võisid naised jääda pensionile 60-63-aastaselt. Meeste pensioniiga oli 65 aastat. Tasandusseadus andis nii meestele kui naistele võimaluse valida madalam või kõrgem pensioniiga.

4. aastal esitas Soome võrdõiguslikkuse ombudsman komisjonile rikkumiskaebuse. Oma kaebuses juhtis ta tähelepanu sellele, et mõnel juhul tõi pensionihüvitiste arvutamine võrdsustamisseaduse alusel meestöötajate jaoks kaasa ebasoodsad tulemused võrreldes naistöötajatega. Kui mees otsustab uute õigusnormide alusel varem pensionile jääda, ei võeta arvesse tema 1994. aastale eelnenud töötamisperioodi, samas kui naise puhul võetakse arvesse seda perioodi. Nii saaks meestöötaja, kelle tööstaaž oli enne 1. jaanuari 1994 ja kes valis madalama pensioniea, samadel asjaoludel väiksemat pensioni kui tema naistöötaja. Soome võrdõiguslikkuse ombudsman kahtles, kas tasakaalustamisseadus on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi "ELi toimimise leping") artikliga 157 ja asjakohaste teiseste õigusaktidega (direktiiv 2006/54/EÜ,[1] millega asendati direktiiv 86/378/EMÜ [2]). Komisjon registreeris rikkumiskaebuse viitenumbriga 2004/4404.

5. Pärast kirjavahetust Soome valitsusega algatas komisjon 2004. aastal rikkumismenetluse. Komisjon saatis Soomele 2005. aasta jaanuaris märgukirja, millele järgnes 2006. aasta oktoobris uus märgukiri. aasta juunis saatis komisjon põhjendatud arvamuse, millele 2008. aasta septembris järgnes täiendav põhjendatud arvamus.

6. 2011. aastal pöördusid kaebuse esitajad esimest korda Euroopa Ombudsmani poole (kaebus 230/2011/EIS). Kaebuse esitajad väitsid, et komisjon ei jõudnud rikkumismenetluses 2004/4404 mõistliku aja jooksul otsusele. Ombudsmani uurimise käigus lõpetas komisjon rikkumismenetluse ilma edasisi meetmeid võtmata. See toimus 2011. aasta novembris, st rohkem kui seitse aastat pärast seda, kui komisjon algatas rikkumismenetluse. 12. oktoobril 2012 lõpetas ombudsman uurimise kriitilise märkusega, kuna komisjon ei olnud esitanud mõjuvaid põhjendusi viivituse õigustamiseks.

7. 2012. aasta oktoobris kirjutas üks kaebuse esitajatest komisjonile uuesti ja väitis, et viimane ei olnud piisavalt põhjendanud rikkumismenetluse 2004/4404 lõpetamist. Selles kirjas palus ta komisjonil juhtumi uuesti avada. Komisjon vastas sellele kirjale 19. detsembril 2012, kahetsedes selle kaebuse käsitlemisel tekkinud viivitust, lisades samas, et juhtum oli väga keeruline ja keeruline. Lisaks märkis ta, et ta on juba selgitanud oma menetluse lõpetamise otsuse aluseks olevaid põhjuseid, nimelt: i) ei olnud piisavalt selge, et Euroopa Liidu Kohus oleks jõudnud samale järeldusele kui komisjon oma põhjendatud arvamuses; ii) ka teistes sarnastes rikkumismenetlustes ei olnud komisjon palunud liikmesriikidel pensioniõigusi tagasiulatuvalt korrigeerida; ning iii) komisjon piirdus sellega, et palus teistel asjaomastel liikmesriikidel oma õigusakte parandada, et viia need kooskõlla liidu õiguse asjakohaste sätetega. Neil põhjustel teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta ei kavatse juhtumit uuesti avada.

8. Seejärel vahetasid kaebuse esitajad ja komisjon selles küsimuses täiendavat kirjavahetust. Kaebuse esitajad kritiseerisid komisjoni selle eest, et ta selgitas oma otsust juhtum lõpetada ainult kolme lausega, mida nad pidasid ebamääraseks, eksitavaks, ebapiisavaks ja faktidega vastuolus olevaks. Samuti palusid nad komisjonil registreerida oma uus kirjavahetus uue rikkumiskaebusena vastavalt komisjoni teatisele ELi õiguse rikkumise kohta [3] (edaspidi "komisjoni teatis"). Komisjon keeldus seda tegemast, kuna kaebuse ese oli sama, mis rikkumise kohta esitatud kaebusel 2004/4404.

9. 24. aprillil 2013 pöördusid kaebuse esitajad ombudsmani poole.

Uurimine

10. Ombudsman algatas kaebuse uurimise ning tuvastas järgmise väite ja nõude:

1) Komisjon ei põhjendanud piisavalt rikkumiskaebuse 2004/4404 menetlemise lõpetamist.

2) Arvestades kaebuse esitajate edasistes kirjades esitatud argumente, peaks komisjon kas taasavama rikkumiskaebuse 2004/4404 või registreerima kaebuse esitajate edasised kirjad uue kaebusena vastavalt komisjoni teatisele.

11. Uurimise käigus sai ombudsman komisjoni arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitajate märkused arvamuse kohta. Kaebuse esitajad esitasid ka täiendavaid märkusi. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

Väide, et komisjon ei põhjendanud piisavalt rikkumise lõpetamise kaebust 2004/4404 ja sellega seotud väidet

Ombudsmanile esitatud argumendid

12. Oma väite toetuseks väitsid kaebuse esitajad, et i) komisjon ei selgitanud piisavalt oma otsust esitada Euroopa Liidu Kohtule sarnased rikkumismenetlused Itaalia ja Kreeka vastu, kuid ei teinud seda teiste liikmesriikide suhtes; ning ii) komisjon ei selgitanud piisavalt oma seisukohta, et ei olnud piisavalt selge, kas Euroopa Liidu Kohus oleks jõudnud samale järeldusele nagu komisjon oma põhjendatud arvamuses.

13. Komisjon selgitas oma arvamuses, et ta oli tõepoolest esialgu seisukohal, et asjaolu, et mehed kaotasid pensioniõigused, mis olid kogunenud enne Soome ühinemist Euroopa Majanduspiirkonnaga, kujutab endast ELi diskrimineerimisvastaste eeskirjade rikkumist. Ta jäi sellisele seisukohale kuni täiendava põhjendatud arvamuse esitamiseni, kuid otsustas seejärel küsimust Euroopa Liidu Kohtusse mitte anda ja lihtsalt palus asjaomasel liikmesriigil viia oma pensionieeskirjad tulevikus ELi õigusega kooskõlla. See lähenemisviis oli Soome puhul kooskõlas tema lähenemisviisiga sarnastes kohtuasjades Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja Taani vastu.

14. Eelkõige Soome juhtumi puhul oli komisjon seisukohal, et kaebuse esitajad ei esitanud täiendavaid fakte ega õiguslikke argumente, mis õigustaksid juhtumi taasalustamist. Selle asemel kordasid nad argumente, mida komisjon oli juba analüüsinud rikkumismenetluse 2004/4404 raames. Seda arvesse võttes ei näinud komisjon põhjust juhtumit uuesti avada ega registreerida uut kirjavahetust uue rikkumiskaebusena.

15. Komisjon väitis, et väljakujunenud kohtupraktika [4] kohaselt ei pea ta selgitama, miks ta esitab liikmesriigi vastu ELi õigusest tulenevate kohustuste rikkumise hagi. Euroopa Liidu Kohtu ülesanne ei ole isegi otsustada, kas komisjoni kaalutlusõigust selles valdkonnas kasutati asjakohaselt või targalt [5]. Lisaks tuleneb asjakohasest kohtupraktikast, et komisjonil on kaalutlusõigus, mis välistab üksikisikute õiguse nõuda, et komisjon võtaks rikkumise kohta esitatud kaebuste suhtes teatava seisukoha või esitaks tühistamishagi komisjoni tegevusetuse peale [6].

16. Seoses kaebuse esitajate väitega, et ta ei olnud piisavalt selgitanud oma otsust anda Itaalia ja Kreeka vastu algatatud rikkumismenetlused Euroopa Liidu Kohtusse, kuid mitte teiste liikmesriikide vastu algatatud rikkumismenetlused, juhtis komisjon tähelepanu sellele, et Itaalia ja Kreeka vastu algatatud kohtuasjade põhiküsimus oli mees- ja naisametnike erinev pensioniiga. Kuna need liikmesriigid keeldusid tulevikus oma õigusakte selles küsimuses muutmast, oli komisjon seisukohal, et tegemist on ELi õiguse selge rikkumisega. Ajal, mil need kaks kohtuasja Euroopa Liidu Kohtule esitati, ei tekkinud küsimust tagasiulatuvast hüvitisest ega muust varasema olukorra parandamisest. See küsimus tõstatati üksnes kahe kohtuotsuse järelmeetmena. Seejärel nõustus komisjon, et liikmesriigid ei pea võtma meetmeid varasemate olukordade parandamiseks. Seda arvesse võttes lõpetati ülejäänud kohtuasjad (sealhulgas Soome kohtuasi) ja neid ei antud Euroopa Liidu Kohtusse. Kuna Itaalia, Kreeka ja Soome juhtumite puhul oli ainus ühine probleem varasemate olukordade parandamine, järgis komisjon nende kõigi suhtes järjepidevat lähenemisviisi, nõudmata asjaomastelt liikmesriikidelt varasemate meetmete parandamist.

17. Seoses kaebuse esitajate väitega, et komisjon ei selgitanud piisavalt, miks tema arvates ei olnud piisavalt selge, et Euroopa Liidu Kohus oleks jõudnud samale järeldusele nagu komisjon oma põhjendatud arvamuses, selgitas komisjon, et oli võimalik, et Euroopa Liidu Kohus oleks otsustanud, et pensioni kogumise eeskirjad seoses ajavahemikuga, mil riik ei olnud Euroopa Liidu liikmesriik, jäävad ELi õiguse kohaldamisalast välja. Tegelikult puudub selles küsimuses kohtupraktika. Esialgu oli komisjon ka seisukohal, et Soome on rikkunud ELi õigust, kehtestades õigusaktid meestöötajate pensioni kogumise kohta, mida tuli kohaldada ühinemiseelsetele perioodidele, kui nad otsustasid pärast ühinemist ennetähtaegselt pensionile jääda. Seejärel otsustas ta siiski mitte kohustada ka teisi liikmesriike varasemaid olukordi parandama, kuigi teistel juhtudel oli liidu õigus kahtlemata kohaldatav, kuna teised asjaomased liikmesriigid olid vaidlusaluste meetmete vastuvõtmise ajal juba liidu liikmed. Seda arvesse võttes, kuna Soome kohtuasi oli õiguslikust seisukohast veelgi keerukam kui teised, ei oleks olnud järjepidev saata üks kohtuasi Euroopa Liidu Kohtusse, kuid mitte suunata teisi kohtuasju, mille suhtes liidu õigus on kahtlemata kohaldatav. Lisaks rõhutas komisjon, et tal lasuv tõendamiskoormis rikkumismenetlustes on üsna range.

18. Kaebuse esitajad selgitasid oma märkustes, et nad ei kavatse seada kahtluse alla komisjoni kaalutlusõigust rikkumiskaebuste käsitlemisel, vaid pigem juhtida tähelepanu sellele, et komisjon ei täitnud oma kaebuse menetlemisel kohustusi, mis on sätestatud komisjoni teatises ELi õiguse rikkumiste kohta. Nad lisasid, et komisjoni esitatud põhjendused olid kas valed, õiguslikult küsitavad või vähemalt sisuliselt nõrgad.

19. Esiteks väitsid kaebuse esitajad, et nende uued kirjad komisjonile kujutasid endast uut rikkumiskaebust, kuna nende uue kaebuse ese puudutas praegust ja tulevast olukorda Soomes. Seega oleks tulnud nende uus kirjavahetus komisjoniga registreerida uue rikkumiskaebusena. Oma täiendavates märkustes väitsid nad ka seda, et uuel kirjavahetusel on selgelt laiem ulatus kui rikkumismenetlusel 2004/4404, ning viitasid direktiivi 2006/54/EÜ ülevõtmisele Soome õigusesse, kahe soo erinevale õiguslikule kohtlemisele Soomes ning Soome kindlustuskohtu teatavatele väidetavalt diskrimineerivatele otsustele selles küsimuses.

20. Seoses komisjoni väitega, et Itaalia ja Kreeka juhtumites oli põhiküsimus seotud pensionieaga, samas kui Soome juhtum puudutas peamiselt tagasiulatuvust, lükkasid kaebuse esitajad selle seisukoha tagasi. Nad väitsid, et Soome juhtumi põhiküsimus oli selgelt ka pensioniiga, kuna naised võisid jääda pensionile 60–63-aastaselt, samas kui meeste pensioniiga oli 65. Tasandusseadus avas tee meeste madalamatele pensionidele võrreldes naistega võrreldavates tingimustes 1. jaanuarile 1994 eelnenud perioodil. Soome juhtum puudutas seega täpselt sama küsimust kui Itaalia ja Kreeka juhtumid ning komisjoni seisukoht ei olnud järjepidev. Lisaks oli Euroopa Liidu Kohus Niemi [7] kohtuasjas otsustanud, et sellised pensionihüvitised nagu need, mida makstakse Soome riikliku pensioni seaduse alusel, kuuluvad praeguse ELi toimimise lepingu artikli 157 kohaldamisalasse.

21. Vastuseks komisjoni väitele, et muudel juhtudel ei ole komisjon palunud asjaomastel liikmesriikidel hüvitada või heastada diskrimineeritud soo varasemat ebavõrdset kohtlemist, väitsid kaebuse esitajad, et selline väide ei ole õiguslikult kehtiv. Viidates Euroopa Liidu Kohtu praktikale riigivastutuse küsimustes ja eelkõige Francovichi kohtuasjale,[8] väitsid kaebuse esitajad, et eraõiguslikud isikud võivad nõuda hüvitist riiklikes kohtutes, kui liikmesriik ei võta direktiivi siseriiklikku õigusesse üle. Direktiiv 2006/54/EÜ ei sisalda siiski sätteid ebavõrdsete meetmete tagasiulatuva (rahalise) hüvitamise kohta. Komisjoni esitatud põhjendus oli seega kunstlik, kuna tal ei ole õigust sellist hüvitist määrata.

22. Kaebuse esitajad on seisukohal, et Itaalia ja Kreeka vastu algatatud kohtuasjades tehtud Euroopa Liidu Kohtu otsuste resolutiivosa sõnastus („säilitades sätted, mille kohaselt vanus, millest alates on ametnikel õigus saada vanaduspensioni, sõltub sellest, kas nad on mehed või naised, ei ole Itaalia Vabariik täitnud oma kohustusi, mis tulenevad [ELTL artiklist 157]” ning „säilitades sätted, millega nähakse ette mees- ja naistöötajate erinevused seoses pensioniea ja nõutava miinimumteenistusega [...], ei ole Kreeka Vabariik täitnud oma kohustusi, mis tulenevad [ELTL artiklist 157]”) viitab samuti selgelt sellele, et nende kahe kohtuasja põhiküsimus oli sama mis Soome puhul.

23. Seoses komisjoni seisukohaga, et ei olnud piisavalt selge, kas Euroopa Liidu Kohus oleks jõudnud samale järeldusele nagu komisjon oma põhjendatud arvamuses, väitsid kaebuse esitajad, et selle asemel, et anda juhtum Euroopa Liidu Kohtusse, võttis komisjon üle viimase rolli. Selle asemel, et võtta arvesse kaebuse esitajate esitatud üksikasjalikke õiguslikke argumente, piirdus ta oma mitteveenva seisukoha põhjendamiseks kunstlike ja üldiste selgituste esitamisega.

24. Kokkuvõttes palusid kaebuse esitajad ombudsmanil kasutada talle asutamislepingu ja põhikirjaga antud volitusi ning tegid ettepaneku, et ombudsman esitaks Euroopa Parlamendile eriaruande.

Ombudsmani hinnang

25. Kodanike kaebused on oluline vahend komisjoni teavitamiseks ELi õiguse võimalikest rikkumistest. Need võimaldavad komisjonil tõhusalt täita oma rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana.

26. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et komisjonil on kodanike esitatud kaebuste hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus ning ta ei ole kohustatud algatama rikkumismenetlust igal juhul, kui liikmesriik on rikkunud ELi õigust. Kodanikel ei ole seega õigust nõuda, et komisjon võtaks nende rikkumiskaebuste sisu suhtes konkreetse seisukoha [9].

27. Asjaolu, et komisjonil on lai kaalutlusõigus, ei tähenda ilmselgelt, et ta on rikkumiskaebuste menetlemisel vaba põhiõigustest ja hea halduse põhimõtetest tulenevatest piirangutest. Sellega seoses on eriti oluline Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41, milles on sätestatud õigus heale haldusele. Harta artikli 41 lõike 2 punkti c sõnastusest tuleneb, et see õigus hõlmab „ametiasutuste kohustust põhjendada oma otsuseid”. See kohustus on sätestatud ka Euroopa hea haldustava eeskirja [10] artiklis 18. Komisjoni seisukoht, et ta ei pea sellistel juhtudel oma otsuseid põhimõtteliselt põhjendama, ei ole seega kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Ombudsman hindab seega, kas komisjon põhjendas piisavalt oma otsust mitte taasavada rikkumismenetlust 2004/4404 ja mitte registreerida kaebuse esitajate uut kirjavahetust uue rikkumiskaebusena.

28. Komisjon oli esialgu seisukohal, et juhtumis 2004/4404 esines rikkumine, ja kavatses anda asja Euroopa Liidu Kohtusse. Seejärel otsustas ta siiski mitte paluda liikmesriikidel varasemaid olukordi tagasiulatuvalt parandada. Seetõttu otsustas komisjon lõpetada rikkumismenetluse 2004/4404.

29. Ombudsman märgib, et seda tehes kasutas komisjon oma kaalutlusõigust rikkumiskaebuste käsitlemisel. Kaebuse esitajad ei vaidlusta seda kaalutlusõigust kui sellist.

30. Mis puudutab komisjoni põhjendusi juhtumi lõpetamise kohta, siis ombudsmani ei veena kaebuse esitajate väide, et Itaalia ja Kreeka vastu algatatud juhtumid puudutasid täpselt sama küsimust kui Soome juhtum, nimelt pensioniiga. Kui kõik kolm kohtuasja puudutasid meeste ja naiste erinevat pensioniiga, siis Soome rikkumismenetluses muudeti siseriiklikku õigust ja ülejäänud küsimus piirdus 1. jaanuarile 1994 eelnenud tööperioodiga, mida meestöötajate puhul arvesse ei võetud. Itaalia ja Kreeka kohtuasjades seevastu keeldusid asjaomased liikmesriigid oma õigusakte tulevikus muutmast. Seega on selge erinevus ühelt poolt Soome juhtumi ning teiselt poolt Itaalia ja Kreeka vastu algatatud rikkumismenetluse vahel.

31. Seoses komisjoni väitega, et ei olnud piisavalt selge, et Euroopa Liidu Kohus oleks jõudnud samale järeldusele nagu komisjon oma põhjendatud arvamuses, märgib ombudsman, et komisjon tugines oma seisukohas peamiselt asjaolule, et Soome juhtumi puhul ei olnud selge, kas küsimus kuulub ELi õiguse kohaldamisalasse või mitte, kuna kõnealune ajavahemik eelnes ajale, mil Soome ühines Euroopa Majanduspiirkonnaga, st 1. jaanuaril 1994. Kaebuse esitajad ei pidanud seda järeldust veenvaks ning näisid oma seisukoha toetuseks tuginevat Itaalia ja Kreeka vastu tehtud kohtuotsuste resolutsioonile. Ombudsmani see argument ei veena, sest nagu komisjon väitis (vt eespool punkt 17), ei olnud Soome juhtumi puhul kindel, kas ELi õigus on kohaldatav. Lisaks toetab komisjoni seisukohta Itaalia ja Kreeka suhtes tehtud kohtuotsuste resolutsiooni sõnastus („jättes kehtima [...]”), kuna selles tuvastatud rikkumised seisnevad selles, et nimetatud liikmesriigid säilitasid asjakohased diskrimineerivad seadused, ilma et oleks mingit kahtlust ELi õiguse ajalise kohaldamisala suhtes. Komisjoni seisukoht tundub seega mõistlik.

32. Seoses kaebuse esitajate väitega komisjoni väidetavalt eksliku märkuse kohta seoses tagasiulatuva rahalise hüvitisega ja eespool joonealuses märkuses 8 osutatud kohtupraktikaga märgib ombudsman, et nii oma arvamuse soome- kui ka ingliskeelses versioonis kasutas komisjon sõna "hüvitis" mitu korda. Kuigi kaebuse esitajad uskusid seetõttu, et komisjon viitas riigi vastutusel põhinevale rahalisele hüvitisele, viitab komisjoni arvamuse kontekst selgelt sellele, et komisjon kavatses tegelikult viidata varasemate olukordade parandamisele, mitte riigi vastutusel põhinevale (rahalisele) hüvitisele. Kuigi komisjoni arvamus on seega keeleliselt ebatäpne, ei saa kaebuse esitajate tuginemine riigi vastutust käsitlevale Euroopa Liidu Kohtu praktikale seada kahtluse alla komisjoni seisukohta kõnealuse rikkumiskaebuse suhtes.

33. Kaebuse esitajad näivad lisaks väitvat, et kuna Niemi kohtuotsusest tuleneb, et sellised pensionihüvitised nagu need, mida makstakse Soome riikliku pensioni seaduse alusel, kuuluvad praeguse ELi toimimise lepingu artikli 157 kohaldamisalasse, ei saanud komisjon võtta seisukohta, mille ta võttis rikkumiskaebuses 2004/4404. Sellega seoses märgib ombudsman, et nimetatud kohtuotsus ei puuduta küsimust, kas komisjon võis sellistel juhtudel talle antud kaalutlusõigust kasutades õiguspäraselt otsustada mitte nõuda liikmesriikidelt varasemate olukordade tagasiulatuvat parandamist. Kaebuse esitajate seisukoht ei ole seega veenev.

34. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman, et käesoleva uurimise käigus on komisjon oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Seega järeldab ta, et kaebuse esitajate väite edasiseks uurimiseks ei ole alust.

35. Kaebuse esitajate väite kohta märgib ombudsman, et komisjoni teatise punkti 3 teise lõigu viiendas taandes on sätestatud, et kirjavahetust ei salvestata kaebusena, kui selles „esitatakse kaebus, mille suhtes komisjon on võtnud selge, avaliku ja järjepideva seisukoha, mis edastatakse kaebuse esitajale”. Seda arvesse võttes leiab ombudsman, et käesoleval juhul peaks komisjon registreerima kaebuse esitajate uue kirjavahetuse uue rikkumiskaebusena üksnes juhul, kui kaebuse esitajad esitavad uusi küsimusi, mida komisjonil ei ole veel olnud võimalust kaaluda. Kaebuse esitajate sõnul on nende uuel kirjavahetusel eespool punktis 19 osutatud põhjustel ilmselgelt laiem ulatus kui rikkumismenetlusel 2004/4404. Ombudsman leiab siiski, et nende kirjavahetuse peamine eesmärk oli vaidlustada seisukoht, mille komisjon võttis rikkumiskaebuse menetlemise lõpetamisel 1994. aastale eelnenud perioodide suhtes. Arvestades, et komisjon on võtnud selles küsimuses seisukoha, mille ta edastas kaebuse esitajatele, ning arvestades, et ombudsman peab seda seisukohta mõistlikuks, järeldub sellest, et puudub alus ka kaebuse selle aspekti edasiseks uurimiseks.

36. Lõpuks tegid kaebuse esitajad ettepaneku, et ombudsman peaks esitama Euroopa Parlamendile selle juhtumi kohta eriaruande. Asjaolud, mille korral ombudsman Euroopa Parlamendile aru annab, on sätestatud ELTL artikli 228 lõikes 1 ja tema põhikirja artikli 3 lõikes 7. Ombudsman annab parlamendile aru seoses üksikkaebuse või -küsimusega üksnes juhul, kui ta on juba tuvastanud haldusomavoli. Kuna ombudsman ei ole käesoleva juhtumi puhul haldusomavoli tuvastanud, puudub alus parlamendile aruande esitamiseks.

Järeldus

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Kaebuse edasiseks uurimiseks puudub alus.

Sellest otsusest teavitatakse kaebuse esitajaid, komisjoni ja Soome võrdõiguslikkuse ombudsmani.

Emily O'Reilly

Strasbourg, 8. oktoober 2014