Kaebuse taust

1. Käesolev kohtuasi puudutab seda, kuidas Euroopa Komisjon menetles Soome vastu esitatud rikkumiskaebust 2004/4404, mis käsitles meeste väidetavat diskrimineerimist vabatahtlikes täiendavates pensioniskeemides.

2. Soome ühinemisel Euroopa Majanduspiirkonnaga 1. jaanuaril 1994 pidi Soome võrdsustama meeste ja naiste pensionihüvitised. Selleks võttis ta vastu seaduse 1038/97 vabatahtlike täiendavate pensioniskeemide võrdsustamismeetmete kohta (edaspidi võrdsustamisseadus), mida kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 1994. Enne võrdsustamisseaduse jõustumist võisid naised jääda pensionile 60-63-aastaselt. Meeste pensioniiga oli 65 aastat. Tasandusseadus andis nii meestele kui naistele võimaluse valida madalam või kõrgem pensioniiga.

3. märtsil 2002 esitas Soome võrdõiguslikkuse ombudsman komisjonile rikkumiskaebuse. Oma kaebuses juhtis ta tähelepanu sellele, et mõnel juhul tõi pensionihüvitiste arvutamine võrdsustamisseaduse alusel meestöötajate jaoks kaasa ebasoodsad tulemused võrreldes naistöötajatega. Kui mees otsustab uute õigusnormide alusel varem pensionile jääda, ei võeta arvesse tema 1994. aastale eelnenud töötamisperioodi, samas kui naise puhul võetakse arvesse seda perioodi. Nii saaks meestöötaja, kelle tööstaaž algab enne 1. jaanuari 1994 ja kes valib madalama pensioniea, samadel asjaoludel väiksemat pensioni kui tema naistöötaja. Oma rikkumiskaebuses tõstatas Soome võrdõiguslikkuse ombudsman küsimuse, kas tasakaalustamisseadus on kooskõlas praeguse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 157 ja asjakohaste teiseste õigusaktidega (direktiiv 2006/54/EÜ,[1] millega asendati endine direktiiv 86/378/EMÜ [2]).

4. Pärast kirjavahetust Soome valitsusega algatas komisjon 2004. aastal rikkumismenetluse. Komisjon saatis Soomele 2005. aasta jaanuaris märgukirja, millele järgnes 2006. aasta oktoobris täiendav märgukiri. aasta juunis saatis komisjon põhjendatud arvamuse, millele 2008. aasta septembris järgnes täiendav põhjendatud arvamus.

5. Käesolevas asjas on kaebuse esitajateks kaks Soome meest, K ja S, kelle pensioniõigusi võib mõjutada rikkumiskaebuse 2004/4404 tulemus. S esindab ka P-d, kes on kaebuse esitaja Soome võrdõiguslikkuse ombudsmanile esitatud algses asjas. 2010. aasta oktoobris võttis S komisjoniga ühendust, et kaevata, et seni ei olnud komisjon esitanud Soome vastu hagi Euroopa Liidu Kohtusse (edaspidi "Euroopa Kohus") kohtuasjas 2004/4404.

6. Komisjon vastas S-ile 1. detsembril 2010, märkides, et tegemist on keerulise juhtumiga. Seetõttu ei olnud võimalik anda mingit teavet selle kohta, millal tehakse otsus järgmiste sammude kohta või milline on selle otsuse sisu. Lisaks selgitas ta, et tal on kolm võimalust: i) esitada teine täiendav põhjendatud arvamus, ii) otsustada anda asi Euroopa Kohtusse või iii) lõpetada kohtuasi.

7. jaanuaril 2011 pöördusid kaebuse esitajad Euroopa Ombudsmani poole.

Uurimise ese

8. Ombudsman algatas uurimise järgmise väite ja väite kohta:

Väide

Komisjon ei jõudnud mõistliku aja jooksul otsusele, kas anda asi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel Euroopa Kohtusse või mitte.

Nõue

Komisjon peaks otsustama, kas anda asi Euroopa Kohtusse või mitte.

Uurimine

9. 16. märtsil 2011 palus ombudsman komisjonil esitada arvamuse kaebuse esitajate väite ja väite kohta. Komisjon saatis oma arvamuse 27. septembril 2011. Pärast komisjoni arvamuse saamist otsustas ombudsman tutvuda rikkumiskaebust 2004/4404 käsitleva komisjoni toimikuga ning teiste liikmesriikide vastu esitatud rikkumiskaebusi käsitlevate toimikutega, millele komisjon oma arvamuses viitas ja mille ta oli juba mõnda aega varem otsustanud sulgeda. Ombudsmani talitused viisid kontrolli läbi 14. novembril 2011. Komisjoni arvamus ja kontrolliaruande koopia edastati kaebuse esitajatele, kutsudes neid üles esitama märkusi.

10. 7. detsembril 2011 teatas komisjon ombudsmanile, et 24. novembril 2011 otsustas ta lõpetada Soome vastu algatatud rikkumismenetluse 2004/4404.

11. Samal päeval edastasid ombudsmani talitused komisjoni eespool nimetatud kirja koopia kaebuse esitajatele, kes võtsid seda kirja oma 15. detsembri 2011. aasta märkuste esitamisel arvesse.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

12. Arusaamatuste vältimiseks on oluline rõhutada, et käesoleva uurimise ulatus piirdub selle hindamisega, kas komisjonile rikkumiskaebuse 2004/4404 menetlemiseks kulunud aeg oli mõistlik.

13. Ombudsman märgib, et komisjon on vahepeal võtnud vastu otsuse rikkumiskaebuse menetlemise lõpetamise kohta. Kaebuse esitajad esitasid oma märkustes mitmeid argumente komisjoni otsuse põhjendatuse kohta ja väitsid järgmist. Esiteks, pärast seda, kui Euroopa Kohus tegi võrreldavates kohtuasjades kohtuotsused Itaalia ja Kreeka vastu, muutis komisjon ilmselt oma lähenemisviisi pooleliolevates kohtuasjades teiste liikmesriikide vastu. Kreeka vastu 2007. aastal esitatud väites leidis komisjon, et liikmesriikide argumendid kulude võimaliku mõju kohta riigieelarvetele on alusetud. Lõppkokkuvõttes oli kulude mõju siiski ilmselt üks peamisi põhjusi, miks komisjon otsustas lõpetada Soome vastu algatatud rikkumismenetluse 2004/4404. Komisjoni selgitused nende kulude mõju kohta olid seevastu hüpoteetilised ja marginaalsed. Teiseks viitasid kaebuse esitajad veel ühele põhjusele, mille komisjon esitas rikkumismenetluse 2004/4404 lõpetamiseks. Seda seetõttu, et ta soovis olla kooskõlas teiste sarnaste rikkumisjuhtumitega, mille puhul ta ei palunud asjaomastel liikmesriikidel tagasiulatuvalt parandada ebaõiget rakendamist ja mille puhul diskrimineeritud isikutele ei olnud hüvitist makstud. Kaebuse esitajad väitsid, et põhjused, mille komisjon esitas Soome vastu algatatud menetluse lõpetamiseks, olid kunstlikud, sest rikkumiskaebuses 2004/4404 ei nõutud rahalist hüvitist. Kolmandaks seadsid kaebuse esitajad kahtluse alla ka põhjused, miks komisjon ei andnud asja Euroopa Kohtusse, samas kui sarnastes kohtuasjades teiste liikmesriikide vastu tegi ta seda edukalt. Lõpuks palusid nad ombudsmanil kontrollida, kas komisjoni põhjendused rikkumismenetluse 2004/4404 lõpetamiseks olid piisavad ja õiguslikult kehtivad.

14. Ombudsman rõhutab, et tema põhikirja artikli 2 lõike 4 kohaselt peavad talle esitatud kaebustele eelnema asjakohased haldusmenetlused asjaomases institutsioonis. Kuigi vastab tõele, et oma 26. oktoobri 2011. aasta vastuses komisjoni 7. oktoobri 2011. aasta menetluse lõpetamise eelsele kirjale vaidlustas üks kaebuse esitajatest P nimel komisjoni kavatsuse juhtum lõpetada, ei ilmne, et kaebuse esitajad oleksid juba tõstatanud komisjoniga kõik või vähemalt enamiku eespool punktis 13 osutatud küsimustest. Sellises olukorras on ombudsman seisukohal, et kaebuse esitajad ei ole veel pöördunud komisjoni poole kõigi asjakohaste haldusalaste lähenemisviisidega. Seega ei saa ombudsman neid küsimusi oma käesolevas otsuses käsitleda. Loomulikult on kaebuse esitajatel õigus esitada ombudsmanile uus kaebus, kui nad ei saa pärast komisjoni poole pöördumist mõistliku aja jooksul rahuldavat vastust.

15. Teise sissejuhatava märkusena märgib ombudsman, et oma tähelepanekute osas, milles viidatakse kontrolliaruandele, leidsid kaebuse esitajad, et komisjon ei esitanud toimikutega tutvumisel ombudsmani esindajatele kõiki asjakohaseid dokumente. Ombudsman tuletab meelde, et nagu selles on märgitud, loetletakse kontrolliaruandes ainult need dokumendid, millest tema esindajad otsustasid kontrolli käigus koopiaid teha. See ei tähenda siiski, et neil ei olnud kontrolli ajal juurdepääsu kõigile asjakohaseks peetavatele dokumentidele ja seega ka dokumentidele, mida aruandes ei olnud loetletud.

16. Kolmanda sissejuhatava märkusena märgib ombudsman, et kaebuse esitajad väljendasid ka kavatsust esitada komisjoni vastu hagi ELi toimimise lepingu artikli 265 alusel tegevusetuse tõttu. Nad märkisid, et teevad seda P nimel, kes oli Soome võrdõiguslikkuse ombudsmanile esitatud esialgne kaebuse esitaja. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt „taotledes komisjonilt [ELTL artikli 258] kohase menetluse algatamist, taotleb hageja tegelikult selliste aktide vastuvõtmist, mis teda otseselt ja isiklikult ei puuduta [...], mida ta ei saa mingil juhul tühistamishagi raames vaidlustada”. Hagi on „vastuvõetamatu osas, milles sellega taotletakse komisjoni tegevusetuse ja [ELTL] artiklis [258] sätestatud menetluse algatamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist” [3].

17. Asjakohane on käsitleda kaebuse esitajate väidet ja väidet koos.

A. Rikkumiskaebuse käsitlemine komisjoni poolt

Ombudsmanile esitatud argumendid

18. Ombudsmanile esitatud kaebuses väitsid kaebuse esitajad, et komisjon ei jõudnud mõistliku aja jooksul otsusele, kas anda asi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel Euroopa Kohtusse või mitte. Nad nõudsid, et komisjon teeks viivitamata otsuse.

19. Komisjon märkis oma arvamuses, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ainult komisjon pädev otsustama, kas kohtueelsele menetlusele peaks järgnema Euroopa Kohtusse pöördumine. Komisjonil on õigus, kuid mitte kohustus, algatada Euroopa Kohtus menetlus, et tuvastada, et asjaomane liikmesriik on rikkunud ELi õigusest tulenevaid kohustusi [4]. Viidates Euroopa Kohtu praktikale,[5] rõhutas komisjon veel, et "asutamislepingu artikli 169 [nüüd ELi toimimise lepingu artikkel 258] eeskirju tuleb kohaldada ilma komisjoni kohustuseta tegutseda kindlaksmääratud aja jooksul, välja arvatud juhul, kui artiklis 169 [nüüd ELi toimimise lepingu artikkel 258] sätestatud kohtueelse menetluse liiga pikk kestus võib raskendada asjaomasel liikmesriigil komisjoni argumentide ümberlükkamist ja seega rikkuda kaitseõigust."Lisaks rõhutas komisjon, et tal on ulatuslik kaalutlusõigus, mis "välistab üksikisikute õiguse nõuda temalt konkreetse seisukoha võtmist"[6] ning "isegi mitte kohtu otsustada, kas seda kaalutlusõigust kasutati mõistlikult".

20. Oma arvamuses (mis eelnes komisjoni otsusele lõpetada rikkumismenetlus 2004/4404) möönis komisjon samuti, et käesolevas asjas ei tehtud pärast 2008. aasta septembrit ühtegi ametlikku otsust. Ta väitis siiski, et tema talitused on sellest ajast alates toimikuga pidevalt tegelenud. 2011. aasta alguses palus komisjon Soomel esitada lisateavet, mida Soome valitsus tegi 2011. aasta märtsi lõpus. Lisaks ei olnud komisjon ammu lõpetanud mitut sarnast rikkumismenetlust, mis puudutasid ebavõrdseid pensioniõigusi ja pensioniiga tööandjapensioni skeemides. Nendel juhtudel olid kaalul ka tagasiulatuvuse ja pensioniõigustega seotud meetmete võrdsustamise küsimused. Komisjon järeldas, et juhtum oli keeruline ja ta pidi kasutama lähenemisviisi, mis oli kooskõlas tema lähenemisviisiga kõigi sarnaste juhtumite puhul teiste asjaomaste liikmesriikide vastu.

21. Oma märkustes juhtisid kaebuse esitajad lühidalt tähelepanu järgmistele küsimustele. Esiteks rõhutasid nad, et komisjonil on piisavalt teavet järeldamaks, et Soome võrdsustamisseadus rikub ELi õigust. Rikkumismenetluse algatamisel leidis komisjon, et Soome väidetav meeste diskrimineerimine on kergesti tuvastatav. Kuid mingil hetkel pärast 2009. aastat muutis komisjon ilmselt oma seisukohta. Teiseks algatas komisjon hiljuti edukalt kaks sarnast kohtuasja Euroopa Kohtus, nimelt ühe Itaalia [7] ja teise Kreeka [8] vastu. Nendes kahes kohtuasjas jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et kuna asjaomased liikmesriigid säilitasid sätted, mille kohaselt erinevad pensionitingimused sõltuvalt sellest, kas ametnikud on mehed või naised, siis on nad rikkunud EÜ asutamislepingu artiklist 141 [9] tulenevaid kohustusi. Itaalia vastu algatatud kohtuasi oli põhimõtteliselt identne Soome vastu algatatud kohtuasjaga. Puudus õiguslik põhjus käsitleda Soome juhtumit Itaalia juhtumist erinevalt. Lisaks leidis Euroopa Kohus Niemi [10] kohtuasjas tehtud otsuses seoses sooliselt diferentseeritud pensionieaga, et „selline pension, mida makstakse vastavalt [Soome riikliku pensioni seadusele], kuulub asutamislepingu artikli 141 [nüüd ELi toimimise lepingu artikkel 157] kohaldamisalasse”. Arvesse ei võetud P seisukohti 7. oktoobri 2011. aasta menetluse lõpetamisele eelneva kirja kohta.

22. Lõpuks juhtisid kaebuse esitajad tähelepanu sellele, et vastavalt komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile suhete kohta kaebuse esitajaga ühenduse õiguse rikkumise korral (edaspidi "komisjoni teatis")[11] punktile 8 peaks komisjon uurima kaebusi, et jõuda otsusele kas võtta edasisi meetmeid või lõpetada juhtum ühe aasta jooksul alates kaebuse registreerimise kuupäevast. Alates 2008. aasta septembrist ei ole komisjon aga kõnealuse juhtumi kohta otsust teinud.

Ombudsmani hinnang

23. Ombudsman juhib tähelepanu sellele, et kodanike kaebused on oluline vahend komisjoni teavitamiseks ELi õiguse võimalikest rikkumistest. Need võimaldavad komisjonil tõhusalt täita oma rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana.

24. Lisaks märgib ombudsman, et meeste ja naiste võrdne tasustamine on Euroopa Liidu aluspõhimõte, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 157. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et pensioniiga ning pensioniõiguse ja muude õigustega seotud hüvitised peavad olema meeste ja naiste puhul samad [12].

25. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on komisjonil kodanike esitatud kaebuste hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus ning ta ei ole kohustatud algatama rikkumismenetlust iga kord, kui liikmesriik on rikkunud liidu õigust. Kodanikel ei ole seega õigust nõuda, et komisjon võtaks nende rikkumiskaebuste sisu suhtes konkreetse seisukoha [13].

26. Asjaolu, et komisjonil on lai kaalutlusõigus, ei tähenda siiski selgelt, et ta on rikkumiskaebuste menetlemisel vaba põhiõigustest ja hea halduse põhimõtetest tulenevatest piirangutest. Sellega seoses on eriti oluline Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41, milles on sätestatud õigus heale haldusele. Harta artikli 41 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et „[i]gal isikul on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi [...] mõistliku aja jooksul”.

27. Lisaks märgib ombudsman, et komisjoni teatises on komisjon võtnud teatavad kohustused seoses rikkumiskaebuste käsitlemisega. Teatise punktis 8 on sätestatud, et „üldjuhul uurivad komisjoni talitused kaebusi, et teha otsus ametliku teate väljastamise või juhtumi lõpetamise kohta hiljemalt ühe aasta jooksul alates kaebuse registreerimise kuupäevast”. Ombudsman on järjekindlalt olnud seisukohal, et see säte tähendab, et komisjon on võtnud endale kohustuse teha kõik endast olenev, et viia uurimine lõpule ja otsustada, kas algatada rikkumismenetlus või lõpetada juhtum ühe aasta jooksul. Siiski ei ole välistatud, et teatavates olukordades võib olla vaja rohkem aega [14]. Seda arusaama kinnitab punkti 8 viimane lause, mille kohaselt „kui seda tähtaega ületatakse, teavitab juhtumi eest vastutav komisjoni talitus kaebuse esitajat sellest kirjalikult”.

28. Lisaks on ombudsman selgitanud, et üheaastase tähtaja ületamine on õigustatud ainult siis, kui komisjon esitab viivituse kohta konkreetsed ja mõjuvad põhjused [15] ning igal juhul siis, kui ta juhtumi uurimist veel jätkab. Lisaks ei saa komisjon tugineda oma kaalutlusõigusele, et põhjendada oma halduslikku tahet tegutseda [16].

29. Käesolevas asjas esitas Soome võrdõiguslikkuse ombudsman 28. märtsil 2002 rikkumiskaebuse 2004/4404. Komisjon algatas Soome suhtes rikkumismenetluse 2004. aastal. 24. novembril 2011, st rohkem kui seitse aastat pärast selle menetluse algatamist, otsustas ta rikkumiskaebuse menetlemise lõpetada. Ombudsman märgib, et komisjon põhjendas rikkumiskaebuse kohta otsuse tegemiseks ette nähtud üheaastase tähtaja ületamist kahe erineva argumendiga: esiteks olid kõnealused küsimused keerulised ja keerulised ning nõudsid eriti põhjalikku analüüsi; ning teiseks, et enne edasiste meetmete võtmist oli asjakohane, et komisjon võtaks vastu lähenemisviisi, mis on kooskõlas tema lähenemisviisiga kõigi sarnaste juhtumite puhul teiste liikmesriikide vastu seoses pensioniõiguste võrdsustamismeetmete tagasiulatuvusega.

30. Esimese väite kohta leiab ombudsman, et komisjon ei põhjendanud oma seisukohta, et juhtum oli keeruline. Kontrollitud toimiku analüüs on siiski näidanud, et paljud esitatud argumendid olid faktiliselt ja õiguslikult keerukad. Seetõttu ei saa ombudsman kahtluse alla seada komisjoni hinnangut, et käesolevas asjas esitatud argumendid olid keerulised. Juhtumi keerukus iseenesest ei saa siiski õigustada viivitust rikkumiskaebuse menetlemisel, kui ilmneb, et komisjon ei võtnud tema käsutuses oleval ajal piisavaid meetmeid.

31. Ombudsman märgib, et hoolimata kõnealuse juhtumi teadaolevast keerukusest ilmnes toimiku uurimisel, et komisjoni tegevus 2008. aasta novembrist 2011. aasta novembrini oli üsna piiratud. Lisaks siseteadetele ja eespool punktis 20 nimetatud teabenõudele näib, et komisjon saatis selle aja jooksul Soome ametiasutustele kaheksa sisemist e-kirja ja mõned e-kirjad. Peale selle võttis komisjon Soome ametiasutustega uuesti ühendust alles 2011. aastal pärast seda, kui üks kaebuse esitajatest pöördus 2010. aasta oktoobris uuesti tema poole.

32. Seda arvesse võttes ei ole ombudsman veendunud, et komisjoni poolt 2011. aasta jaanuaris Soomele esitatud täiendav teabenõue oli tõesti oluline, et Soome saaks võtta seisukoha rikkumiskaebuse 2004/4404 suhtes. Sellega seoses tuleb märkida, et Soome vastus komisjoni teabenõudele üksnes kinnitas teatavaid statistilisi ja riiklikke majandusandmeid. Kui Soome ametiasutustele oleks tõepoolest vaja esitada täiendav taotlus, ei mõista ombudsman, miks komisjon ei oleks saanud sellele järeldusele varem jõuda. Selles kontekstis tuleks samuti meenutada, et väidetavast rikkumisest teavitati komisjoni 2002. aastal, samas kui komisjon lõpetas juhtumi alles 24. novembril 2011. Peale selle jätkas komisjon juhtumi menetlemist isegi pärast seda, kui Euroopa Kohus oli teinud eespool 7. ja 8. joonealuses märkuses osutatud kohtuasjades Itaalia ja Kreeka suhtes kohtuotsuseid. Eespool öeldut arvesse võttes on ombudsman seisukohal, et probleemide keerukus ei õigustanud käesoleva juhtumi puhul viivitust.

33. Mis puudutab eespool punktis 29 nimetatud kahest argumendist teist (kooskõla muude sarnaste rikkumismenetlustega), siis ei ole pooled ühel meelel selles, kas komisjoni argument, mille kohaselt ta püüdis säilitada sidusust teiste liikmesriikide vastu algatatud sarnaste rikkumismenetlustega, võib õigustada aega, mis kulus institutsioonil käesoleva rikkumismenetluse üle otsustamiseks. Komisjon väitis sisuliselt, et ta pidas võrdlust teiste juhtumitega vajalikuks, kuna i) rikkumismenetlus 2004/4404 ja teised rikkumismenetlused puudutasid kõiki ebavõrdseid pensioniõigusi ja pensioniiga tööandjapensionide puhul ning tagasiulatuvaid meetmeid pensioniõiguste suhtes ning ii) komisjon pidi kõigi asjaomaste juhtumite puhul kasutama ühtset lähenemisviisi.

34. Ombudsman tuletab meelde, et ta on võtnud seisukoha, et samadele rikkumistele järjepidevaks reageerimiseks ja võrdse kohtlemise tagamiseks peab komisjon enne seisukoha võtmist analüüsima sarnaseid juhtumeid teise liikmesriigi vastu. Lisaks tunnistab ombudsman, et selline asjaolu võib olla vastuvõetav põhjendus väitele, et lõpliku järelduse tegemiseks on vaja rohkem aega [17]. Sellisele argumendile tuginedes peab komisjon siiski nõuetekohaselt arvesse võtma hea halduse põhimõtteid. See tähendab muu hulgas, et komisjon peab ühtse lähenemisviisi vastuvõtmisel võtma nõuetekohaselt arvesse kodanike huve. Lisaks ei tohi "ühtse lähenemisviisi" järgimine põhjustada tarbetuid viivitusi komisjoni otsuses [18].

35. Käesoleval juhul ei täpsustanud ega tõendanud komisjon, miks järjepidevuse vajadus takistas tal varem otsust teha. Ombudsman mõistab, et rikkumismenetlus 2004/4404 Soome vastu ja muud asjakohased rikkumismenetlused Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa ja Taani vastu tõstatasid mõlemad tagasiulatuvuse ja "üleminekulise ebavõrdsuse" küsimusi. Komisjon uuris kõiki juhtumeid sisuliselt samal ajal. Isegi kui oleks tõepoolest vaja järjepidevust, näib siiski, et selline vajadus ei saa õigustada komisjoni viivitust otsuse tegemisel käesolevas asjas. Sellega seoses tuleb märkida, et nagu on märgitud eespool punktis 32, juhiti komisjoni tähelepanu rikkumismenetlusele 2004/4404 2002. aastal, kuid see oli viimane viiest sarnasest rikkumismenetlusest, mis lõpetati. Lisaks andis komisjon Itaalia ja Kreeka vastu algatatud kohtuasjad vastavalt 1. veebruaril 2007 ja 17. detsembril 2007 Euroopa Kohtusse ning kohus tegi otsused vastavalt 2008. ja 2009. aastal. Nagu eespool mainitud, jäi rikkumismenetlus 2004/4404 siiski avatuks ja see lõpetati alles 24. novembril 2011, st rohkem kui kaks aastat pärast neist kahest kohtuotsusest viimase kuulutamist.

36. Eespool toodut arvesse võttes leiab ombudsman, et komisjon ei esitanud mõjuvaid põhjendusi rikkumiskaebuse 2004/4404 kohta otsuse vastuvõtmiseks alles 2011. aasta lõpus, st rohkem kui seitse aastat pärast komisjoni uurimise algatamist. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

37. Kui ombudsman tuvastab haldusomavoli juhtumi, esitab ta vajaduse korral asjaomasele institutsioonile sõbraliku lahenduse ettepaneku või soovituse projekti. Käesoleval juhul tuleb siiski märkida, et ombudsmani uurimise käigus võttis komisjon vastu otsuse lõpetada rikkumiskaebus 2004/4404. Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et sõbraliku lahenduse ettepaneku või soovituse projekti esitamine viivituse küsimuses ei oleks kasulik. See ei mõjuta eespool tehtud järeldust, et komisjon viivitas põhjendamatult. Seetõttu teeb ombudsman allpool kriitilise märkuse.

B. Järeldused

Ombudsman lõpetab kaebuse uurimise järgmise kriitilise märkusega:

Rikkumiskaebuste lahendamine mõistliku aja jooksul on hea haldustava. Käesoleva juhtumi puhul lõpetas komisjon juhtumi alles rohkem kui seitse aastat pärast seda, kui ta algatas Soome vastu rikkumismenetluse, esitamata mõjuvaid põhjendusi selle viivituse õigustamiseks. Tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

Sellest otsusest teavitatakse kaebuse esitajaid, komisjoni ja Soome võrdõiguslikkuse ombudsmani.

 

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 12. oktoober 2012

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (ELT 2006, L 204, lk 23).

[2] Nõukogu 24. juuli 1986. aasta direktiiv 86/378/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides, EÜT L 225, lk 40.

[3] Vt näiteks otsus kohtuasjas 247/87: Star Fruit vs. komisjon (EKL 1989, lk 291, punktid 11 ja 13) ja otsus kohtuasjas T-13/94: Century Oils Hellas AE vs. komisjon (EKL 1994, lk II-431, punktid 14 ja 16).

[4] otsus kohtuasjas C-207/97: komisjon vs. Belgia (EKL 1999, lk I-275, punkt 24); Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas 247/87: Star Fruit vs. komisjon, punkt 12; Otsus kohtuasjas C-191/95: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1998, lk I-5449, punkt 46).

[5] Otsus kohtuasjas C-96/89: komisjon vs. Madalmaad (EKL 1991, lk I-2461, punktid 15 ja 16) ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C-207/97: komisjon vs. Belgia, punkt 25.

[6] Otsus kohtuasjas T-571/93: Lefebvre frères et soeurs jt vs. komisjon (EKL 1995, lk II-2379, punkt 60).

[7] Kohtuasi C-46/07: komisjon vs. Itaalia, EKL 2008, lk I-151.

[8] Kohtuasi C-559/07: komisjon vs. Kreeka, EKL 2009, lk I-47.

[9] EÜ artikkel 141 vastab praegusele ELTL artiklile 157.

[10] Otsus kohtuasjas C-351/00: Niemi (EKL 2002, lk I-7007, punkt 56).

[11] EÜT 2002, C 244, lk 5. See teatis asendati 2012. aastal uue teatisega. Tehtud muudatused ei mõjuta siiski käesolevat kohtuasja.

[12] Vt eelkõige 26. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas 262/88: Barber (EKL 1990, lk I-1889, punktid 32-35).

[13] Vt joonealune märkus 6.

[14] Vt näiteks ombudsmani otsus kaebuse 2944/2004/(GK)(OV)ID kohta, punkt 1.7, ja tema otsus kaebuse 706/2007/(WP)BEH kohta, punkt 34.

[15] Vt viited eelmises joonealuses märkuses.

[16] Vt ka ombudsmani otsus kaebuse 1480/2011/MHZ kohta, punkt 28, ja kohtujurist Alberi ettepanek kohtuasjas C-358/97: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2000, lk I-6301, punkt 83.

[17] Vt ombudsmani otsus kaebuse 1480/2011/MHZ kohta, punktid 36 ja 37.

[18] Vt ombudsmani otsus kaebuse 706/2007/(WP)BEH kohta, punktid 39 ja 40.