Määruse (EÜ) nr 2187/2005 (mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil) kohaselt peab komisjon tagama, et 1. jaanuariks 2008 viiakse läbi teaduslik hindamine eelkõige nakkevõrkude, abarate ja raamvõrkude kasutamise mõju kohta vaalalistele ning et selle tulemused esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Komisjon palus teadusasutusel selline hindamine läbi viia, kuid viimane ei saanud seda teha, kuna vaalaliste juhupüügi kohta puudusid asjakohased aruanded. Liikmesriigid oleksid pidanud need aruanded esitama komisjonile vastavalt teisele määrusele.

Komisjon võttis 2009. aastal vastu teatise, milles ta teatas parlamendile ja nõukogule, et teaduslik hindamine ei ole võimalik. Kaebuse esitaja, Poola kalur, väitis, et selle tulemusena ei täitnud komisjon oma määrusest 2187/2005 tulenevat kohustust. Seetõttu pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole.

Ombudsmani uurimise käigus ei põhjendanud komisjon, miks ta ei kasutanud kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tagada teise määruse järgimine liikmesriikides ja seega esitada teadusinstituudile määrusega 2187/2005 nõutud hindamiseks vajalikud andmed. Ombudsman leidis, et see ebaõnnestumine kujutab endast haldusomavoli juhtumit. Ta tegi kriitilise märkuse selle kohta, et komisjon ei ole tõendanud, et tal on objektiivselt võimatu täita kohustust tagada, et 1. jaanuariks 2008 viiakse läbi teaduslik hinnang mõju kohta, mida avaldab vaalalistele eelkõige nakkevõrkude, abarate ja nakkevõrkude kasutamine.

Kaebuse esitaja, Prantsuse ülikool, osales konsortsiumis, mis töötas välja komisjoni rahastatud projekti. Pärast probleeme koordinaatoriga loobus kaebuse esitaja projektist. Seejärel nõudis komisjon kaebuse esitajale tehtud maksete hüvitamist. Kaebuse esitaja leidis, et komisjoni väited on ebaõiglased, ja pöördus ombudsmani poole.

Ombudsman algatas uurimise, mille käigus komisjon andis talle üksikasjaliku ülevaate summadest, mida ta oli kaebuse esitajale maksnud. Ta selgitas, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud vajalikke aruandeid ja tulemusi õigeaegselt, nagu lepingus nõutud. Lisaks viitas ta koordinaatorile tehtud ettepanekule, et kaebuse esitaja esitaks asjakohased dokumendid ka pärast lepingu tähtaega.

Kuna kaebuse esitaja ei olnud ilmselt eespool nimetatud ettepanekust teadlik, palus ombudsman komisjonil kaaluda kaebuse esitaja projektis osalemist käsitleva aruande esitamisega nõustumist. Komisjon nõustus ja märkis, et kui see on põhjendatud, võib ta vähendada ka kaebuse esitajalt nõutavaid summasid. Ombudsman leidis, et komisjon oli kaebuse lahendanud ja juhtumi lõpetanud.

ELi kalanduse jätkusuutlikkuse kaitsmiseks võib ELi seadusandja võtta meetmeid püügikoormuse piiramiseks kogu liidus. Nõukogu määruses, millega määratakse 2007. aastaks kindlaks ühenduse vetes kalastamise päevade arv, vähendati Šotimaa lääneranniku vetes kalastavatele laevadele eraldatud päevade arvu 10% võrra - 280 päevalt 2006. aastal 252 päevale. Selle tulemusena pöördus ombudsmani poole asjaomase piirkonna kalureid esindav Clyde’i kalurite liit. Kaebuse esitaja väitis, et kõnealune vähendamine tulenes haldusveast, mille Euroopa Komisjon tegi mitteametlikus dokumendis, mis oli aluseks seda küsimust käsitlevatele aruteludele nõukogus. Kaebuse esitaja sõnul on komisjon ekslikult asendanud asjaomased veerud Šotimaa lääneranniku ja Põhjamere kohta tabelis, milles on esitatud kavandatavad vähendamised.

Komisjon väitis oma arvamuses, et liikmesriigid arutasid kõnealust vähendamist ja kiitsid selle heaks ning et haldusvigu ei esinenud.

Pärast mitteametliku dokumendi põhjalikku uurimist leidis ombudsman, et kuigi nimetatud tabel sisaldas ettepanekut vähendada Šotimaa lääneranniku vetes kalastuspäevi, ei olnud mitteametlikus dokumendis esitatud selgitustes sellist vähendamist ette nähtud. Ombudsman järeldas seega, et haldusviga oli tõepoolest tehtud. Seetõttu esitas ta komisjonile soovituse projekti, kutsudes komisjoni üles viga tunnistama ja võtma võimaluse korral parandusmeetmeid.

Komisjon lükkas soovituse projekti tagasi. Ta kordas oma väidet, et asjaomane ettepanek tehti tahtlikult ja see põhines teaduslikel tõenditel, mis näitasid, et tursk on Šotimaa lääneranniku vetes kriitilises seisundis. Komisjon märkis ka, et mitteametlik dokument ei ole asjakohane, kuna see asendati komisjoni ametliku ettepanekuga nõukogu määruse kohta. Pealegi, isegi kui oleks tehtud viga, ei oleks enam võimalik võtta parandusmeetmeid.

Ombudsman juhtis oma otsuses tähelepanu sellele, et asjaolu, et mitteametlik dokument asendati komisjoni ametliku seadusandliku ettepanekuga, ei tähenda, et enam ei ole vaja uurida võimalikku haldusomavoli seoses mitteametliku dokumendiga. Lisaks leidis ombudsman, et olemasolevad tõendid näitasid, et ekspertasutused olid soovitanud 2007. aastal mitte püüda turska nii Šotimaa lääneranniku vetes kui ka Põhjameres. Komisjoni mitteametlikus dokumendis ei valitud siiski täielikku keeldu, vaid tehti ettepanek vähendada nende laevastike arvu, mis avaldavad tursavarudele kõige suuremat mõju. Šotimaa lääneranniku osas leidis komisjon, et see kehtib laevastike suhtes, mis püüavad üle 50 tonni turska. Näib siiski, et käesolevas asjas kõne all olev laevakategooria ei kuulunud sellesse rühma. Seetõttu kinnitas ombudsman oma seisukohta, et ilmnes haldusviga. Arvestades, et komisjoni väited parandusmeetmete võtmise võimatuse kohta näisid olevat mõistlikud, lõpetas ombudsman juhtumi kriitilise märkusega.