Kompromissi tagakülg

1. Käesoleva kaebuse esitas Šotimaal asuv kalurite ühendus. Kaebuse esitamise ajal oli ühendusel 68 liiget, kellest kõik omavad kalalaevu ja kellest enamik asub Šotimaa edelaosas.

2. aasta detsembris võttis nõukogu ELi 2003. aasta püügikava osana vastu alakava, mille eesmärk oli taastada terved ja jätkusuutlikud tursavarud piirkondades, sealhulgas Šotimaast läänes ja Põhjameres. Selle allkava pealkiri oli tursavarude taastamise kava ja selle eesmärk oli vähendada teatavatele laevarühmadele eraldatud püügipäevade arvu. Nõukogu vaatab püügitegevuse piirangud igal aastal läbi komisjoni esitatud ettepaneku alusel. Šotimaa lääneranniku püügipiirkonnad on olnud selliste piirangutega hõlmatud alates 2003. aastast.

3. Käesolevas kaebuses käsitletav kategooria puudutab kalalaevu, mis kasutavad põhjatraali tüüpi püügivahendeid. Sellise traalnooda võrgusilma suurus on 70–90 mm. 2002. aastal teatatud püügiandmete kohaselt oli selliste laevade püütud tursa-, lesta- ja merikeelesaak alla 5 % kogu lossitud saagist. Ametlikes dokumentides osutatakse sellele laevakategooriale kui "4.a.ii/8.1.d".

4. Nõukogu määruse (EÜ) nr 51/2006 [1] IIA lisa I tabelis ("Maksimaalsed päevad, mil laev võib 2006. aastal viibida püügipiirkonnas püügivahendite kaupa") eraldati 2006. aastaks 280 püügipäeva seda liiki laevadele, mis tegutsevad Šotimaast läänes või Põhjameres. Asjaomases tabelis on Šotimaa lääneranniku vete püügiosa esitatud veerus 2.d, samas kui samaväärne Põhjamere püügiosa on esitatud veerus 2.b-2. aastaks vähendati nõukogu määruse nr 41/2007 [2] IIA lisaga kõnealuse kategooria laevade püügipäevi Šotimaa lääneranniku vetes 252 päevani (10 % vähem kui 2006. aastal). Seevastu Põhjamere püügipäevade arv jäi 280 päevale.

5. Komisjon tegi algselt ettepaneku vähendada püügipäevi 25 %. Ettepanek põhines iga liikmesriigi teatatud tursapüügi arvu hindamisel. Kõnealuse hindamise viis läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF).

6. Komisjon teavitas 23. novembril 2006 nõukogu kalanduse töörühma koosolekul liikmesriike ettepaneku eelnõust, mille ta esitab nõukogule vastuvõtmiseks detsembris toimuval koosolekul. Komisjon loetles mõjutatud püügivahendite kategooriad, sealhulgas kategooria 4.a.ii/8.1.d.

7. Komisjon esitas 30. novembril 2006 nõukogu kalanduse töörühma järgmisel koosolekul mitteametliku dokumendi nr 3, mida peeti liikmesriikidega peetavate edasiste läbirääkimiste lähtepunktiks. Dokumendis esitatud arvutuste eesmärk oli teha kindlaks püügivahendid, mis moodustasid igal aastal suurima osa tursapüügist. Eksam jagati kaheks osaks. Esimene tuvastas need seadmed, mis püüdsid rohkem kui teatava koguse turska (näiteks Põhjamere puhul üle 500 tonni). Teine puudutas ainult Põhjamerd ja Skagerraki ning uuris püütud tursa isendite arvu. Mitteametlik dokument sisaldas tabelit, milles ei olnud täpsustatud püügipäevade maksimaalset arvu, kuid oli märgitud kategooriad, mida püügipäevade arvu vähendamine mõjutaks. Tabelis olid vastavad lahtrid halli värviga esile tõstetud.

8. Seoses laevakategooriaga 4.a.ii/8.1.d ja kokkuleppel komisjoniga esitati liikmesriikidele aruteluks nõukogu dokument 16991/06 esimese kompromissi kohta. Sellega nähti ette püügitegevuse piiramine Šotimaa lääneranniku vetes 210 püügipäevani, mis on 25 % vähem kui 2006. aastal. Käesolevas dokumendis on lahtrisse märgitud 210 püügipäeva, mis on hallina esile tõstetud komisjoni mitteametliku dokumendi nr 3 leheküljel 12 olevas tabelis ja mis vastavad Šotimaa lääneranniku piirkonnale. Põhjamerd käsitleva lahtri puhul, mis ei olnud samas tabelis halli värviga tähistatud, ei tehtud dokumendis 16991/06 ettepanekut vähendada püügipäevade arvu võrreldes 2006. aasta arvuga, mis oli 280. Mitme muu laevakategooria puhul nähti nõukogu dokumendi 16991/06 muudes lahtrites, mis vastavad komisjoni mitteametlikus dokumendis nr 3 halli värviga tähistatud lahtritele, ette ka vähendamised, kuigi erineva määraga, ühe või mitme geograafilise piirkonna jaoks. Teise kompromissi raames nõustus komisjon piirama 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevade kavandatud vähendamist Šotimaa lääneranniku vetes 12 %-ni, nimelt 246 püügipäevani.

9. Kolmanda kompromissi raames nõustus komisjon kohaldama kategooriasse 4.a.ii/8.1.d kuuluvate seadmete suhtes ainult 10 % vähendamise määra. Sellest tulenevalt nähti nõukogu dokumendis 17046/06 ette piirata sellesse kategooriasse kuuluvate laevade püügitegevust 252 püügipäevaga. See arv on esitatud määruse (EÜ) nr 41/2007 IIA lisa tabelis 1, mille nõukogu võttis vastu 21. detsembril 2006. Jaanuaris 2007 teavitas Šotimaa administratsioon kaebuse esitajat nõukogu istungi tulemustest. Püügikategooria 4.a.ii/8.1.d püügipäevade arvu vähendamise kohta selgitusi ei esitatud.

10. Kaebuse esitaja, kes ei olnud selle muudatusega rahul, kirjutas 2007. aasta jaanuaris Šotimaa administratsioonile. Viimane vastas, edastades kaebuse esitajale koopia komisjoni mitteametlikust dokumendist nr 3. Mis puudutab selles dokumendis sisalduvat arvutust, siis leidis Šotimaa ametiasutus, et on tehtud viga. Täpsemalt märkis ta, et määruse (EÜ) nr 41/2007 IIA lisa I tabeli veergudes 2.b (st 280 püügipäeva) ja 2.d (252 püügipäeva) esitatud laevakategooria 4.a.ii/8.1.d näitajad oleks tulnud omavahel asendada ning et seda viga ei märgatud lõplikel läbirääkimistel nõukogu asjaomasel istungil 2006. aasta detsembris. Lisaks juhtis Šotimaa ametiasutus tähelepanu sellele, et sama viga esines seoses laevade kategooriaga 4.a.v/8.1.d, mille puhul vahetati ka kahes veerus esitatud teavet. Kuna viga oli pigem halduslik kui poliitiline, leidis administratsioon, et see tuleks parandada pigem haldusmeetmete kui poliitilise sekkumisega.

11. Kogu 2007. aasta jooksul jätkusid selles küsimuses arutelud komisjoniga. Komisjoni talitused keeldusid siiski tunnistamast, et on tehtud viga. Novembris 2007 kirjutas kaebuse esitaja Ühendkuningriigi ministritele, volinik Borgile (kalandus- ja merendusküsimused) ning komisjoni kalandus- ja merendusasjade peadirektorile, paludes neilt abi väidetava ebaõigluse kõrvaldamiseks.

12. Oma 10. ja 21. jaanuari 2008. aasta vastustes kaebuse esitajale juhtisid volinik ja peadirektor tähelepanu sellele, et 4.a.ii/8.1.d kategooria laevad aitasid märkimisväärselt kaasa tursa noorvormide püügile Šotimaa lääneranniku vetes ning olid seega kandidaat püügitegevuse vähendamiseks. Nende sõnul olid liikmesriigid seda arutanud ja selle heaks kiitnud nõukogu 2006. aasta detsembri istungil. Volinik juhtis tähelepanu ka sellele, et arvandmeid kontrolliti uuesti ja et ilmnes, et viga ei tehtud.

Taotluse sisu

13. Kaebuse esitaja sõnul tugines komisjon oma vastuses oma mitteametlikus dokumendis nr 3 esitatud järeldustele, tõendamaks, et 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevade vähendamine Šotimaa lääneranniku vetes oli õige. Need järeldused ei puudutanud siiski Šotimaa lääneosa, vaid Põhjamerd. Kaebuse esitaja viitas komisjoni poolt Ühendkuningriigi alalisele esindusele saadetud sõnumitele, mis edastati Šotimaa ametiasutusele. Seoses püütud tursa isendite arvuga (noorkalade suremuse alusel) väitis kaebuse esitaja, et seda kriteeriumi ei kohaldatud Šotimaa lääneranniku vete, vaid Põhjamere/Skagerraki suhtes.

14. märtsil 2008 pöördus kaebuse esitaja ombudsmani poole. Kaebuse esitaja väited ja väited olid järgmised:

1. Kaebuse esitaja väitis - ja väitis, et komisjon peaks sellega nõustuma -, et ta tegi haldusvea, st kasutas kahes veerus valesid arve, kui ta soovitas nõukogul vähendada 2007. aastaks püügipäevade arvu kategooriasse 4.a.ii/8.1.d kuuluvate Šotimaa lääneranniku laevade puhul 280-lt 252-le.
2. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks võtma asjakohaseid meetmeid tema tehtud vea parandamiseks.

Nõue

15. Kaebus edastati arvamuse saamiseks komisjonile. Komisjon saatis oma arvamuse 27. juunil 2008. Arvamus edastati kaebuse esitajale, kes saatis oma tähelepanekud 18. augustil 2008.

16. veebruaril 2009 esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti. Komisjon saatis oma üksikasjaliku arvamuse 18. juunil 2009. Üksikasjalik arvamus edastati kaebuse esitajale, kes saatis oma tähelepanekud 20. juulil 2009.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused

17. Oma 9. aprilli 2008. aasta kirjas komisjonile uurimise algatamise kohta märkis ombudsman, et käesolev kaebus puudutab väidetavat haldusviga seoses komisjoni ettepanekuga, mis oli aluseks nõukogu poolt hiljem vastu võetud määrusele. Vastavalt EÜ asutamislepingu endisele artiklile 195 (hiljem Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228) saab ombudsman uurida ainult haldusomavoli juhtumeid. Seega ei ole tal õigust kontrollida ühenduse õigusnormide põhjendatust. Kaebuse esitaja väitis siiski, et käesolev juhtum on seotud haldusveaga komisjoni ettepanekus. Seetõttu leidis ombudsman, et esmapilgul oleks võimalik eristada määrust kui sellist ja teatavate andmete esitamist, mis lõpuks lisati määrusesse. Neil asjaoludel pidas ombudsman asjakohaseks algatada uurimine küsimuse selgitamiseks. Oma kirjades komisjonile ja kaebuse esitajale märkis ombudsman, et seetõttu ei tee ta lõplikku otsust selle kohta, kas käesolev kaebus kuulub tema pädevusse, enne kui ta on saanud komisjoni arvamuse.

18. Komisjon ei esitanud oma arvamuses märkusi eespool nimetatud asjaolude kohta ega seadnud kahtluse alla kaebuse vastuvõetavust [3]. Neil asjaoludel on ombudsman seisukohal, et käesolev kaebus kuulub tegelikult tema pädevusse.

A. Väide haldusvea ja vastava nõude kohta

Ombudsmanile esitatud argumendid

19. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon tegi haldusvea, st kasutas kahes veerus valesid arve, kui ta soovitas nõukogul vähendada 2007. aastaks püügipäevade arvu kategooria 4.a.ii/8.1.d laevade puhul 280-lt 252-le Šotimaa lääneranniku vetes. Ta väitis, et komisjon peaks võtma asjakohaseid meetmeid tema tehtud vea parandamiseks.

20. Komisjon märkis oma arvamuses, et II lisa läbivaatamise käigus põhines kategooriasse 4.a.ii/8.1.d kuuluvate laevade püügipäevade arvu muutumine teaduslikel ja tehnilistel tõenditel põhinevatel kriteeriumidel. Liikmesriikide esitatud ja STECFi analüüsitud andmete kohaselt püüdsid 4.a.ii/8.1.d kategooriasse kuuluvad laevad Šotimaa lääneranniku vetes rohkem kui 50 tonni turska. Kõnealusest tursast rohkem kui 10 000 isendit olid üheaastased [4] ja rohkem kui 4000 isendit olid kaheaastased 2005. aastal, mis on vaatlusaasta. Samal aastal moodustas 1 ja 2 aasta vanune tursk üle 95 % kõikidest 4.a.ii/8.1.d. laevade poolt Šotimaa lääneranniku vetes püütud tursa isendite arvust. Nii enne nõukogu töörühma koosolekuid kui ka nõukogu töörühmas, COREPERis ja nõukogu täiskogul peetud arutelude käigus esitati kõik elemendid liikmesriikidele läbirääkimiste eri etappides. Kategooriasse 4.a.ii/8.1.d kuuluvate laevade püügipäevade arvu vähendati Šotimaa lääneranniku vetes vastavalt läbirääkimiste nendes etappides kokku lepitud vähendamismääradele. Protsessi lõpus võtsid liikmesriigid kolmanda kompromissi vastu.

21. Komisjon järeldas, et nõukogu poolt 2006. aasta detsembris vastu võetud otsus oli liikmesriikide ja komisjoni vahelise põhjaliku arutelu tulemus, mida toetasid uusimad kättesaadavad teaduslikud ja tehnilised tõendid. Seetõttu ei nõustunud ta kaebuse esitaja väitega, et komisjoni ettepanekuga seoses või selle vastuvõtmise ajal oli tehtud haldusviga. Seetõttu palus komisjon ombudsmanil juhtum lõpetada.

22. Kaebuse esitaja nõustus oma märkustes, et mitteametlikus dokumendis nr 3 esitatud tabel sisaldas asjakohast halli kasti. Kaebuse esitaja nõustus ka sellega, et esimeses, teises ja kolmandas kompromissis pakuti välja vähendamised asjaomases kategoorias. Ta rõhutas siiski, et tabel ja kompromissid tehti talle kättesaadavaks alles hiljuti. Ei neid ega mitteametlikku dokumenti nr 3 ei tehtud talle kättesaadavaks enne määruse nr 41/2007 vastuvõtmist.

23. Kaebuse esitaja arvates ei saanud komisjon eirata seda, mis sisaldus tema enda mitteametlikus dokumendis nr 3. Komisjon ei esitanud selgitusi selle kohta, miks ei olnud mitteametliku dokumendi tekstis viidet 4.a.ii/8.1.d kategooriale seoses Šotimaa läänerannikuga. Kaebuse esitaja küsis, kas komisjon võis Šotimaa lääneranniku osas segamini ajada kategooria 4.a.ii/8.1.d kategooriaga 4.a.iv/8.1.d, mis tuvastati kõnealuse mitteametliku dokumendi leheküljel 3. Seal viidati tõepoolest püütud tursaisenditega seotud õppusele, kuid see puudutas Põhjamerd. Selle käigus tehti kindlaks, et 4.a.ii/8.1.d kategoorias püüti Põhjameres rohkem kui 400 000 tursaliiki. Seetõttu tehti mitteametlikus dokumendis ettepanek vähendada püügipäevade arvu seoses Põhjamerega laevade puhul, mis kuuluvad kategooriasse 4.a.ii/8.1.d. Sellest soovitusest hoolimata ei olnud nimetatud kategooriale vastav lahter mitteametliku dokumendi nr 3 leheküljel 12 esitatud tabelis halli värviga esile tõstetud, samuti ei olnud sellist vähendamist ette nähtud nõukogu istungitel arutatud kompromissides. Põhjamere puhul ei nähtud määrusega 41/2007 ette püügikategooriale 4.a.ii/8.1.d eraldatud püügipäevade arvu vähendamist 2007. aastaks, nagu tehti 2006. aastal.

24. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon tegi selgeks, et vähenduste põhjus on esitatud muu kui paberi nr 3 tekstis. Ta lisas siiski, et selles tekstis ei leidu ühtegi viidet kategooriale 4.a.ii/8.1.d seoses Šotimaa läänerannikuga. Kui – nagu väitis komisjon – liikmesriigid esitasid andmed tursapüügi kohta Šotimaa lääneranniku vetes ja STECF neid analüüsis ning kui sellest tulenevalt oleks vaja teha ettepanek püügipäevade arvu vähendamiseks, oleks see ettepanek tulnud teha mitteametlikus dokumendis nr 3. Kaebuse esitaja rõhutas, et komisjon ei selgitanud, miks sellist ettepanekut Šotimaa lääneosa kohta mitteametlikus dokumendis ei esitatud. Seevastu sisaldas mitteametlik dokument selget viidet asjakohasele kategooriale seoses Põhjamerega ning sama selget soovitust vähendamise kohta. Hiljem seda siiski vastu ei võetud.

25. Kaebuse esitaja väitis, et asjaolu, et liikmesriigid üldiselt ja eelkõige Ühendkuningriik ei märganud, et on tehtud viga, ei õigusta komisjoni haldusviga. Nõukogu nõustus komisjoniga, et kavandatud vähendamised peavad põhinema teaduslikel tõenditel. Kaebuse esitaja lisas, et kui on vaja täiendavaid tõendeid tema väite kohta, et kategooriate ja valdkondade segiajamise tõttu on tehtud haldusviga, siis on see tingitud asjaolust, et sama viga korrati kategooria 4.a.v/8.1.d puhul. Kaebuse esitaja kutsus ombudsmani üles nõudma, et komisjon võtaks meetmeid vea mõju ümberpööramiseks.

Ombudsmani hinnang, mille alusel koostati soovituse projekt

26. Ombudsman märkis, et määruse nr 41/2007 IIA lisas Šotimaa lääneranniku vetes kategooria 4.a.ii/8.1.d alla kuuluvatele laevadele eraldatud 252 püügipäeva (võrreldes 280 päevaga 2006. aastal) tulenes komisjoni ettepanekust, mille nõukogu seejärel vastu võttis. Sellega seoses on asjakohane komisjoni 30. novembri 2006. aasta mitteametlik dokument nr 3, mida arutati nõukogu töörühmas samal päeval ja mis oli aluseks edasistele aruteludele liikmesriikide vahel.

27. Mitteametlikus dokumendis on loetletud komisjoni soovitatud peamised muudatused seoses määruse (EÜ) nr 51/2006 IIA, IIB ja IIC lisaga. Käesoleva uurimise jaoks olulised osad on mitteametliku dokumendi lk 2–4 ning lk 12, mis sisaldab esialgset tabelit, mis sisaldab 2007. aastaks kavandatud maksimaalseid püügipäevi eri liiki laevadele järgmises neljas geograafilises piirkonnas: 1) Kattegat; 2) Põhjameri, mis on jagatud kolmeks alaveeruks (sealhulgas Skagerrak); 3) Iiri meri; ja 4) Šotimaa lääneosa. Mitteametlikus dokumendis esitatud tabel ei sisaldanud veel maksimaalsete püügipäevade täpseid arvandmeid, kuna vähendamismäära üle peeti veel talitustevahelisi konsultatsioone. Lahtrid, mis käsitlesid neid kategooriaid ja piirkondi, mille puhul komisjon oli juba teinud ettepaneku püügipäevade arvu vähendamiseks, olid hallid. Kategooria 4.a.ii/8.1.d puhul oli Šotimaa läänerannikule vastav lahter hall, mis tähendab, et tehti ettepanek vähendada 2006. aastaks kehtestatud merepäevade arvu 280-lt.

28. Mitteametliku dokumendi kohaselt oleks nõukogu kodukorra tõlgendamisest tulenev püügipäevade vähendamine tõhusam, kui seda kohaldataks ainult nende laevastike suhtes, mis moodustavad suurema osa kalastussuremusest. Selle põhjal valiti laevastikud, mille tursapüük (tonnides) ületab teatavat künnist. Künnised ise sõltusid neljas asjaomases piirkonnas püütud tursa üldkogusest. STECi kogutud andmete põhjal koostati neli geograafilist tabelit, mis vastavad neljale geograafilisele piirkonnale ja loetlevad need laevakategooriad, mis ületasid künnise tonnides (mitteametliku dokumendi leheküljed 2–3). Šotimaa lääneranniku vetes (mille kindlaksmääratud künnis oli 50 tonni turska) ei olnud 4.a.ii/8.1.d kategooria laevu selles tabelis loetletud. See tähendas, et see ei kuulu nende laevakategooriate hulka, mis püüavad rohkem kui 50 tonni turska, ning seega ei võeta seda arvesse püügipäevade võimalikul vähendamisel.

29. Neljale mitteametlikus dokumendis esitatud geograafilisele tabelile järgnes viies tabel (lk 4). Tabelis käsitleti üksnes Põhjamerd ja Skagerraki, mille puhul tehti teine katse, et valida püügivahendid, millega püütakse rohkem kui 400 000 tursa isendit. Selline lähenemisviis võimaldas lisada ka noorte kalade suremusel põhineva kriteeriumi. Selles tabelis on laevakategooriad 4.a.ii/8.1.d ja 4.a.v/8.1.d esile tõstetud paksus kirjas, mis tähendab, et neile tehakse ettepanek püügipäevade arvu vähendada. Mitteametlikus dokumendis järeldati järgmist:

„Seetõttu tehti ettepanek, et eespool nimetatud püügivahendite puhul tuleks arvesse võtta [komisjoni] talituste soovitatud vähendamist, samas kui teised püügivahendid jääksid samale tasemele kui 2006. aastal. Vastavaid merepäevade netonäitajaid ei ole veel esitatud järgmise peatüki tabelis 1, kuna vähendamise määra üle peetakse veel talitustevahelisi konsultatsioone.”

30. Eespool öeldu põhjal selgus, et komisjoni soovitatud püügipäevade arvu vähendamine 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade puhul puudutas ainult Põhjamerd ja Skagerraki. Tabelis, mille mitteametliku dokumendi leheküljel 12 oli esitatud kavandatud maksimaalne püügipäevade arv, vastas halliga tähistatud lahter siiski veerule d Šotimaast läänes, mitte veerule b Põhjameres ja Skagerrakis. Seega ilmnes, et 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade puhul kajastas mitteametliku dokumendi leheküljel 12 olev tabel ebaõigesti komisjoni järeldusi mitteametliku dokumendi lehekülgedel 3 ja 4. Seetõttu järeldas ombudsman, et tegelikult oli tegemist haldusveaga. Sama viga ilmnes 4.a.v/8.1.d kategooria laevade puhul. Kuigi mitteametliku dokumendi leheküljel 4 esitatud tabelis tehti kindlaks, et vähendamine võib mõjutada seda liiki laevu Põhjameres ja Skagerrakis, ei rõhutatud leheküljel 12 esitatud tabelis seda halli värviga, vaid pigem märgiti, et vähendamine võib mõjutada selle kategooria laevu Šotimaa lääneosas. See oli põhjus, miks kaebuse esitaja leidis, et Šotimaa lääneranniku ning Põhjamere ja Skagerraki veerud näisid olevat omavahel asendatud.

31. Komisjon märkis oma arvamuses, et ta tegi ettepaneku vähendada püügipäevade arvu 25 % võrra 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade puhul, ning nõustus seejärel vähendama kavandatud vähendamist 12 %-le ja hiljem 10 %-le. Komisjon ei esitanud oma arvamuses siiski märkusi nende kahe veeru võimaliku ümberpööramise kohta. Ta piirdus märkusega, et tema ettepanek vähendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevi Šotimaa lääneranniku vetes põhineb kriteeriumidel, mida toetavad teaduslikud ja tehnilised tõendid, mis on seotud liikmesriikide esitatud ja STECFi analüüsitud andmetega. Ta ei käsitlenud küsimust, miks seda tema mitteametlikus dokumendis nr 3 ei mainitud. Komisjon ei esitanud ka selgitusi selle kohta, miks seda liiki laevade Põhjamere laevastikku, mille ta tuvastas mitteametliku dokumendi leheküljel 3 esitatud tabelis, ei märgitud läbirääkimiste käigus ega lõplikus määruses kui laevastikku, mida võis mõjutada leheküljel 12 esitatud tabeli vähendamine.

32. Lisaks ilmnes nõukogu dokumentidest 16991/06 ja 17046/06, mis olid aluseks erinevatele läbirääkimistele nõukogus, et hilisemaid vähendamisi kohaldati ka muude laevakategooriate suhtes, mille lahtrid olid komisjoni mitteametlikus dokumendis nr 3 hallid, kuigi erineval määral kui need, mida kohaldati laevakategooria 4.a.ii./8.1.d suhtes. Ilmnes, et nõukogu dokumentides nr 16991/06 ja 17046/06 ning nõukogu määruse nr 41/2007 IIA lisa tabelis sisalduv püügipäevade arvu vähendamine laevakategooria 4.a.ii/8.1.d puhul kajastas lihtsalt komisjoni poolt menetluse asjakohastes etappides kolme kompromissi raames esitatud ettepanekuid.

33. Eespool öeldu põhjal ilmnes, et komisjoni viga mitteametliku dokumendi nr 3 tabelis korrati nõukogu dokumentides. Kuigi komisjon väitis, et nõukogu poolt vastu võetud lõplik otsus oli liikmesriikide vahelise põhjaliku arutelu tulemus, ei viita miski sellele, et see arutelu puudutaks kogu ettepaneku alust, st küsimust, milliseid piirkondi peaks hõlmama selle kategooria laevade püügipäevade kavandatav vähendamine. Kui nõukogu oleks seda küsimust käsitlenud, oleks väga raske selgitada, kuidas komisjoni viga oleks saanud tähelepanuta jätta. Tegelikult oli see viga üsna ilmne. Seda tõendab selge vastuolu komisjoni mitteametliku dokumendi nr 3 lehekülgedel 3 ja 4, milles tehakse ettepanek hõlmata punkti 4.a.ii/8.1.d laevade kategooria Põhjameres ja mitte Šotimaa lääneranniku vetes, ning mitteametliku dokumendi leheküljel 12 esitatud tabeli (ja neid viiteid kajastavate hilisemate nõukogu dokumentide) vahel, kus asjaomased piirkonnad olid täpselt vastupidised, nimelt Šotimaa lääneranniku, mitte Põhjamere piirkonnad.

34. Eespool esitatud kaalutluste põhjal esitas ombudsman komisjonile järgmise soovituse projekti:

„Komisjon peaks tunnistama, et ta on teinud haldusvea, soovitades oma mitteametliku dokumendi nr 3 leheküljel 12 olevas lahtris, et püügiliiki 4.a.ii/8.1.d kuuluvate laevade püügipäevade arvu tuleks Šotimaa lääneranniku vetes vähendada, kuigi kõnealuses mitteametlikus dokumendis esitatud sisulised kaalutlused näitavad, et komisjon ei pidanud sellist vähendamist vajalikuks.

Komisjon peaks nii palju kui võimalik võtma asjakohaseid meetmeid kõnealuse vea parandamiseks.”

Ombudsmanile pärast soovituse projekti esitamist esitatud argumendid

35. Komisjon märkis oma üksikasjalikus arvamuses, et iga-aastase püügitegevust piirava määruse vastuvõtmise õigusloomeprotsessi reguleerivad õigusnormid on sätestatud nõukogu määruses (EÜ) nr 2371/2002 (edaspidi "algmäärus")[5]. Ta rõhutas eelkõige, et alusmääruse artikliga 20 on kehtestatud erimenetlus, mille kohaselt nõukogu teeb komisjoni ettepaneku põhjal otsuse püügi- ja/või püügikoormuse piirangute ning kalapüügivõimaluste jaotamise kohta liikmesriikide vahel. Alusmääruse artikli 4 kohaselt tuleb kehtestada kõik meetmed, millega reguleeritakse juurdepääsu vetele ja kalavarudele ning säästvat kalandustegevust, võttes eelkõige arvesse STECFi aruandeid. Samal ajal nõutakse alusmääruse artiklis 5, et nõukogu võtaks varude puhul, mis asuvad väljaspool ohutuid bioloogilisi piire, taastamiskavade kujul vastu prioriteetsed meetmed. Nõukogu määruse (EÜ) nr 423/2004 [6] sätetega, mis käsitlevad varude taastamise kava, kehtestati muu hulgas Šotimaa lääneranniku tursavarude suhtes taastamiskava.

36. oktoobril 2006 tehti kättesaadavaks Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) kalavarude majandamise nõuandekomitee aruanne. Selles kirjeldati tursavarusid Šotimaa lääneranniku vetes kriitilises seisundis olevana ja soovitati, et 2007. aastal ei tohiks kõnealuseid tursavarusid püüda. STECFi püügikoormuse haldamise alarühm tuli kokku 5.–9. juunil 2006 ja 9.–13. oktoobril 2006, et analüüsida liikmesriikide esitatud andmeid. Seda tehes hindas komisjon, võttes arvesse kättesaadavat teavet eri kalavarude olukorra kohta, eri laevakategooriate mõju kalavarudele, mille suhtes kohaldatakse kaitse- ja majandamiskava, ning sellest tulenevat mõju 2007. aastaks kavandatud püügikoormuse piirangutele. STECF esitas komisjonile oma järeldused ja nõuanded 2006. aasta novembris toimunud kohtumisel [7]. See näitas muu hulgas, et 4.a.ii/8.1.d kategooria laevad Šotimaa lääneranniku vetes on selge kandidaat püügikoormuse vähendamiseks 2007. aastal.

37. Õigusloomeprotsessis, mille tulemusena võttis nõukogu 21. detsembril 2006 vastu määruse nr 41/2007, toimusid nõukogu ELi sisese kalanduspoliitika töörühmas esialgsed arutelud. Püügikoormuse piirangute küsimust, sealhulgas kategooria 4.a.ii/8.1.d puhul, arutati kahel töörühma koosolekul 23. ja 30. novembril 2006. Viimasel istungil jätkusid arutelud mitteametliku dokumendi nr 3 alusel, mille komisjoni talitused olid sel eesmärgil ette valmistanud. See dokument sisaldas arvutusi erinevate laevakategooriate mõju kohta tursavarudele, mille suhtes kohaldatakse nõukogu kodukorra sätteid, ning viiteid kategooriatele, mis võivad õigustada püügipäevade arvu vähendamist 2007. aastal.

38. Komisjon esitas 5. detsembril 2006 õigusakti ettepaneku, millest saab määrus nr 41/2007. See tähistas arutelude ja läbirääkimiste ametlikku algust nõukogus. Komisjoni ettepanek oli vähendada Šotimaa lääneranniku vetes kalastavate 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevade arvu 25 %, st 280 päevalt 2006. aastal 210 päevale 2007. aastal. Komisjoni ettepanekus nähti seevastu ette, et sama laevakategooria püügipäevade arv Põhjameres (280 päeva) peaks jääma samaks.

39. Edasise õigusloomeprotsessi käigus tehti mõned muudatused ettepanekus vähendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevade arvu Šotimaa lääneranniku vetes. Esimeses kompromissis jäi vähendamine 25 % tasemele. Teises kompromissis nõustus komisjon 12 % vähendamisega (246 päeva). Lõplikus kompromissis, mis võeti vastu pakettkokkuleppena, nõustus komisjon 10 % vähendamise määraga. Seega määras nõukogu kõnealuse kategooria laevade maksimaalseks püügipäevade arvuks Šotimaa lääneranniku vetes 2007. aasta püügiperioodiks (1. veebruarist 2007 kuni 31. jaanuarini 2008) 252 päeva.

40. Lisaks märkis komisjon, et kui kaebuse esitaja seadis kahtluse alla püügipäevade vähendamise Šotimaa lääneranniku vetes, edastas Šotimaa ametiasutus talle mitteametliku dokumendi nr 3 koopia ja eeldas, et komisjon tegi kõnealuse püügikoormuse vähendamise ettepaneku tegemisel haldusvea. Šotimaa administratsioon nägi viga asjaolus, et mitteametlikus dokumendis nr 3 on leheküljel 12 märgitud püügipäevade arvu vähendamine 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade puhul Šotimaa lääneranniku vetes. Leheküljel 4 väitis mitteametlik dokument siiski, et sama kategooria laevade püügikoormust tuleks vähendada - mitte Šotimaast läänes, vaid Põhjameres.

41. Komisjon väitis, et nii kaebuses kui ka ombudsmani soovituse projektis esitatud põhjendused keskendusid üksnes mitteametlikule dokumendile nr 3, mille komisjoni talitused tegid nõukogus esindatud liikmesriikidele kättesaadavaks õigusloomeprotsessi varastes etappides. Komisjoni sõnul kvalifitseeris ombudsman mitteametliku dokumendi ekslikult komisjoni dokumendiks, mis oli õigusloomeprotsessi jaoks asjakohane. Tegelikult ei olnud asjaomane dokument mitte mitteametlik dokument, vaid ametlik seadusandlik ettepanek, mille komisjon võttis vastu ja edastas nõukogule 5. detsembril 2006. Komisjon asus seisukohale, et mitteametlikul dokumendil ei ole õigusloomeprotsessis mingit staatust. Ta juhtis tähelepanu sellele, et mitteametlik dokument on väga mitteametlik kirjaliku teabe edastamise vahend. Rahvusvahelises praktikas kasutatakse mittepabereid suures osas abivahendina punktide jaoks, mis on tehtud või tehakse. Need ei ole mõeldud tsiteerimiseks ega omistamiseks, sest need ei kujuta endast autoriteetset avaldust, mis seoks mingil viisil delegatsiooni asukohariigiga. Komisjoni praktikas kasutatakse pakendamata materjale keerulistes seadusandlikes protsessides sageli registreerimata või mitteametliku vahendina, et: i) tutvustada liikmesriikidele keerulisi ja tundlikke teemasid protsessi võimalikult varajases etapis; ii) uurida selles etapis võimalusi liikmesriikidega suhtlemiseks; ning iii) hõlbustada nii komisjoni seadusandliku ettepaneku koostamist kui ka sellele järgnevaid arutelusid ja läbirääkimisi nõukogus. Komisjon on seisukohal, et kuna muud dokumendid kui paberid ja nende alusel peetud arutelud on täiesti mitteametlikud, ei saa neid komisjoni vastu kasutada. Lisaks ei saanud nad mingil juhul piirata kaalutlusõigust, mis tal on, kui ta valib oma ametlike seadusandlike ettepanekute võimalike variantide vahel.

42. Lisaks väitis komisjon, et kuna muud dokumendid kui paberid on üksnes komisjoni talituste koostatud töödokumendid, mida mõistavad sellisena kõik õigusloomeprotsessis osalejad, kajastavad need dokumendid üksnes olukorda konkreetsel ajahetkel. Seetõttu ei pruugi need olla kõikehõlmavad ja võivad sisaldada ka vastuolusid. Kõnealuse õigusloomeprotsessi muudest elementidest eraldi vaadelduna näis mitteametlik dokument nr 3 tõepoolest selliseid vastuolusid sisaldavat. Tegelikult ei olnud käesolevas asjas kaebuse esitaja mainitud vastuolu, nimelt üksikasjalike kaalutluste puudumine mitteametliku dokumendi põhiosas seoses püügipäevade arvu vähendamisega 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade puhul Šotimaa lääneranniku vetes, ainus mitteametlikus dokumendis nr 3 sisalduv vastuolu. Leheküljel 2 esitatud arvud, mis viitavad püügipäevade vähendamisele 4.a.iii/8.1.a kategooria laevade puhul, kui need püüavad kala Kattegatis, ja leheküljel 11 esitatud tabel, milles tehti selle asemel ettepanek vähendada 4.a.iv/8.1.a kategooria laevade püügipäevi, olid sarnased. Komisjon jäi siiski seisukohale, et mis tahes ebakõlad, mis sisaldusid mitteametlikus dokumendis nr 3, ei saanud kaebuse esitajat mingil viisil mõjutada. Seda mitte ainult seetõttu, et mitteametlikul dokumendil ei olnud õiguslikku staatust, vaid ka seetõttu, et see lakkas eksisteerimast pärast komisjoni 5. detsembri 2006. aasta ametliku seadusandliku ettepaneku vastuvõtmist ja esitamist. Sellest hetkest alates ei olnud mittepaberil nr 3 mingit mõju. Seadusandlik ettepanek ega määrus ise ei kajasta lihtsalt mitteametlikku dokumenti nr 3 ega selles küsimuses ühtegi nende ettevalmistamiseks kasutatud dokumenti. Vastupidiselt kaebuse esitaja väidetele ja ombudsmani kinnitusele kontrollisid komisjoni talitused põhjalikult ja vajaduse korral parandasid ettevalmistavates dokumentides sisalduvaid arve enne nende lisamist määruse 41/2007 ametlikku seadusandlikku ettepanekusse. Sellega seoses rõhutas komisjon, et ametlikus ettepanekus parandati mitteametlikus dokumendis nr 3 kategooriate 4.a.iii/8.1.a ja 4.a.iv/8.1.a vahelist ümberpööramist seoses kalapüügiga Kattegatis.

43. Komisjon rõhutas, et tema ettepanek vähendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevi Šotimaa lääneranniku vetes tehti tahtlikult ICESilt saadud teaduslike nõuannete ning STECFi koostatud teaduslike, tehniliste ja majanduslike nõuannete põhjal. Nõuetekohaselt võeti arvesse ka kõnealuse püügiga seotud keerulisi majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi. Mis puudutab määrust ennast, siis seda seadusandlikku ettepanekut käsitlevad arutelud nõukogus puudutasid korduvalt just seda punkti ning läbirääkimiste edenedes vähendati komisjoni algselt kavandatud vähendamise protsenti 25 %-lt 10 %-le.

44. Komisjon lükkas tagasi kaebuse esitaja väite, et ainus loogiline selgitus komisjoni ettepanekule vähendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevi Šotimaa lääneranniku vetes oli see, et ta pööras tahtmatult ümber kaks veergu, mis vastavad Põhjamerele ja Šotimaa lääneranniku piirkonnale mitteametliku dokumendi nr 3 leheküljel 12 esitatud tabelis. Selle põhjuseks oli asjaolu, et nimetatud mitteametliku dokumendi lehekülgedel 3 ja 4 esitati vähendamise argument ainult Põhjamere kohta. Komisjon lükkas inversiooniteooria mitmel korral ümber. Selline kahe geograafilise piirkonna segiajamine oli mõeldamatu kõigile neile, kes olid teadlikud kalavarude majandamisega seotud küsimustest. Tegelikult puudutas see küsimus kahte väga erinevat kalavaru ning asjaomased andmekogumid ja teaduslikud nõuanded olid erinevad. Nii komisjoni talitused kui ka nõukogus esindatud liikmesriigid olid nende teemadega kursis. Lisaks soovis komisjon rõhutada, et mitteametlikus dokumendis nr 3 esitatud arutelu Põhjamere võimaliku vähendamise üle näitas üksnes seda, et selle analüüsi ajal pidasid komisjoni talitused Põhjamerd ka kõnealuse meetme võimalikuks sihtmärgiks. Asjaolu, et mitteametlikus dokumendis nr 3 puudub üksikasjalik analüüs Šotimaa lääneranniku vetes 4.a.ii/8.1.d kategooria kalalaevadega püütud tursa isendite arvu kohta, ei saa käsitada tõendina selle kohta, et komisjon ei tegutsenud tahtlikult ja põhjendatud valiku alusel vähendada selle konkreetse laevakategooria püügikoormust Šotimaa lääneranniku vetes. Tegelikult näitas kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) püügikoormuse korraldust käsitleva alarühma aruanne selgelt, et sellel laevakategoorial oli suuruselt teine mõju tursa noorkalade (vanuses 1–2 aastat) suremusele pärast kategooriat 4.a.v/puudub, mida samuti soovitati vähendada [8].

45. Komisjon rõhutas, et ebasoodsad teaduslikud nõuanded Šotimaa lääneranniku tursavarude kohta tegid 4.a.ii/8.1.d kategooria laevadest selles geograafilises piirkonnas selge kandidaadi püügikoormuse vähendamiseks 2007. aastal. See nõuanne oli kõigile õigusloomeprotsessis osalejatele teada - isegi 2006. aasta novembri varajastes etappides. STECFi püügikoormuse korraldust käsitleva alarühma järeldused kõnealuse laevakategooria kohta Šotimaa lääneranniku vetes olid samuti üldteada. Seega ei olnud mingit põhjust toetada mitteametliku dokumendi nr 3 leheküljel 12 esitatud viiteid selle laevakategooria püügipäevade võimaliku vähendamise kohta eraldi tabelite ja argumentidega dokumendi põhiosas.

46. Seoses sama laevakategooria käsitlemisega Põhjameres juhtis komisjon tähelepanu asjaolule, et STECFi 2007. aasta teaduslikud nõuanded mitme liigiga püügipiirkondade kohta andsid mõlemale tursavarule väga pessimistliku hinnangu, kuid olid Šotimaast läände jäävate vete puhul selgelt rangemad kui Põhjamere puhul. Teaduslikus nõuandes soovitati Šotimaa lääneranniku vete puhul „ilma tursapüügi ja vette tagasi laskmiseta VI alapiirkonnas”, samas kui Põhjamere puhul soovitati „tursa minimaalset kaaspüüki või vette tagasi laskmist”(komisjoni lisatud rõhuasetus)[9]. See erinevus vastavates teaduslikes nõuannetes oli otsustav tegur selgitamaks, miks komisjon, eeldades seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust kalanduspoliitika valdkonna keerulise küsimuse hindamisel, ei teinud lõpuks ettepanekut vähendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevi Põhjamerel.

47. Ombudsmani soovituse kohta, et komisjon peaks võtma asjakohaseid parandusmeetmeid „niivõrd, kui see on veel võimalik”, märkis ombudsman, et heastamine oleks igal juhul võimatu. Komisjoni sõnul ei tulenenud kahju hüvitamise võimatus mitte ainult asjaolust, nagu ombudsman on juba rõhutanud, et „2007. aasta, mille suhtes on vaidlustatud püügipäevade vähendamine, on juba möödunud.” Igasugune heastamine või parandamine nõuaks eelkõige määruse 41/2007 muutmist, mille nõukogu võttis vastu 21. detsembril 2006. Komisjonil ei olnud siiski õigust kõnealust määrust muuta.

48. Ainus komisjonile jäetud õiguskaitsevahend oleks esitada seadusandlik ettepanek määruse 41/2007 vastava muutmise kohta. Eespool esitatud sisulistel põhjustel ei näinud komisjon aga sellisele seadusandlikule ettepanekule alust. Komisjon lisas, et kui ta teeb sellise ettepaneku, on väga ebakindel, kas ta saab nõukogus nõutava häälteenamuse. Komisjoni arvates näitas see selgelt, et kõnealune juhtum kuulub poliitikavaldkonda ning seega ei saa seda lahendada halduslike kaalutluste ja mehhanismide abil.

49. Komisjon lükkas tagasi kaebuse esitaja seisukoha, et püügikoormuse vähendamine ühe aasta jooksul võib avaldada järelmõju tulevastele eraldistele. Komisjoni sõnul olid ainsad objektiivsed juhised kalavarude majandamiseks ühenduses teaduslikud, tehnilised ja majanduslikud nõuanded, milles hinnati kalavarude olukorda ja soovitati meetmeid nende säästva kasutamise tagamiseks. Tänu tursavarude halvale olukorrale Šotimaa lääneranniku piirkonnas säilitati 2008. aastal sama püügikoormuse piirang, mitte ei kaasnenud sellega alates 2007. aastast järelmõjusid. Sellises olukorras oli ebatõenäoline, kui mitte välistatud, et nõukogu oleks praegu valmis 2007. aastaks võetud meetmeid muutma.

50. Lõpuks juhtis komisjon tähelepanu asjaolule, et isegi kui temapoolne õiguskaitse oleks võimalik, ei oleks see käesoleval juhul vajalik. Komisjoni sõnul näitasid tema käsutuses olevad andmed, et Šotimaa lääneranniku vetes 2007. aastal tegutsenud 136 Ühendkuningriigi laeva keskmine püügipäevade arv oli 118,79. See oli tunduvalt väiksem kui määruse (EÜ) nr 41/2007 alusel lubatud 252 püügipäeva. Sellest tulenevalt ei kandnud kaebuse esitaja 2007. aasta püügipäevade arvu vähendamise tõttu tegelikku kahju.

51. Komisjon märkis kokkuvõtteks, et ta ei ole rikkunud ühtegi talle käesolevas asjas pandud eeskirja või põhimõtet, mis õigustaks haldusomavoli tuvastamist. Seetõttu ei saanud ta nõustuda ombudsmani soovituse projektiga ega tunnistada, et ta tegi antud juhul haldusvea. Seetõttu palus komisjon jätta kaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

52. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et kuigi on üldteada, et tursavarud põhjustavad tõsist muret, ei viita miski sellele, et 4.a.ii/8.1.d kategooria laevad aitaksid kaasa tursavarude halvale olukorrale. Kaebuse esitaja selgitas, et Šotimaa ametiasutused ei eeldanud, et komisjon oleks teinud haldusvea. Alles pärast seda, kui neile juhiti tähelepanu ebakõladele mitteametlikus dokumendis, olid nad sunnitud tegema sama järelduse nagu kaebuse esitaja ja hiljem ombudsman.

53. Kaebuse esitaja väitis, et komisjoni väide, et mitteametlikul dokumendil nr 3 puudub kaebeõigus, ei ole asjakohane, kuna komisjon tugines oma 27. juuni 2008. aasta arvamuses sellele, mida ta pidas mitteametlikus dokumendis sisalduvaks, et paluda ombudsmanil kaebus tagasi lükata. Kuigi mitteametlik dokument võidi õigusloomeprotsessis asendada, ei saanud komisjon teeselda, et see sisaldas põhjendust 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade suhtes kohaldatava päevade arvu vähendamise kohta Šotimaa lääneranniku vetes. Samuti ei saanud ta eirata asjaolu, et mitteametlik dokument sisaldas põhjendust sama püügivahendite kombinatsiooni vähendamise kohta Põhjamerel/Skagerrakis, mida hiljem ei esitatud. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta ei kurda üksikasjalike kaalutluste puudumise üle mitteametliku dokumendi nr 3 põhiosas seoses selle kategooria püügipäevade arvu vähendamisega Šotimaa lääneranniku vetes. Seevastu heitis ta ette selliste kaalutluste puudumist.

54. Kaebuse esitaja väitis, et ombudsman ei pidanud kaaluma mitte seda, kas mitteametlikul dokumendil oli õiguslik mõju, vaid seda, kas määruse 41/2007 asjakohane lõik tulenes haldusveast. Selleks et otsustada, kas see oli nii või mitte, tuli viidata mitteametlikule dokumendile, välja arvatud juhul, kui esitati mõni usutav alternatiiv. Sellist usutavat alternatiivi siiski ei esitatud. Asjaolu, et avastati veel üks viga, ei saa toetada seisukohta, et käesoleval juhul viga ei esinenud. Kaebuse esitaja rõhutas, et komisjon ei esitanud ühtegi tõendit, millele ta viitas, et põhjendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevade arvu vähendamist Šotimaa lääneranniku vetes. Seetõttu ei olnud võimalik teha järeldust selle kategooria kohta, rääkimata ettepaneku tegemisest.

55. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon soovis, et nii tema ise, st kaebuse esitaja, kui ka ombudsman usuksid, et haldusviga ei saanud tekkida, sest asjaomaste geograafiliste piirkondade segiajamine ei olnud mõeldav. Siiski oli suhteliselt lihtne ja tavaline, et esiletõstetud ja arvud sisestati valesse veergu. Ombudsman peab otsustama, kas ta võib nõustuda väitega, et tulemus oli siiski põhjendatud, tuginedes teadmistele, mis olid komisjonile kättesaadavad, kuid mida ei olnud esitatud mitteametlikus dokumendis. Sama dokument sisaldas mõistagi hästi põhjendatud argumenti sama kategooria vähendamise kohta Põhjameres. Väites sellega seoses, et Põhjamerd ei vähendatud põhjusel, et püügipäevade arv oli tursa vette tagasi laskmise seisukohast kuidagi oluline, „venitati umbusklikkuse piirid murdepunktini”.

56. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks olema ettevaatlikum, kui ta omistab teadmisi teistele isikutele. Oma üksikasjalikus arvamuses tegi komisjon ettepaneku, et ebasoodsad teaduslikud nõuanded, millele ta viitas, „olid kõigile õigusloomeprotsessis osalejatele teada isegi 2006. aasta novembri varajastes etappides”. Kaebuse esitaja rõhutas, et ta on ja jääb täiesti teadmatuks, miks 4.a.ii/8.1.d kategooria laevad on õigustatud kandidaat püügipäevade vähendamiseks Šotimaa lääneranniku vetes. Ta lisas, et ei Šotimaa ega Ühendkuningriigi ametiasutuste ametnikud ei ole püüdnud põhjendada vähendamist muul viisil kui viitega mitteametlikule dokumendile.

57. Kaebuse esitaja järeldas, et komisjon ei olnud soovituse projekti sisu käsitlenud. Ta möönis siiski, et nüüd ei ole võimalik asjaomaseid laevu tagasi maksta mitte ainult aja möödumise tõttu, vaid ka seetõttu, et püügikoormuse haldamise alust on põhjalikult muudetud. Tema arvates oleks au siiski võimalik päästa, kui komisjon tunnistaks, et ta oleks sellise tagasimakse teinud, kui tal oleks olnud võimalik seda teha. Seetõttu palus kaebuse esitaja ombudsmanil komisjoni täiendavad märkused tagasi lükata ja oma soovituse projekti kinnitada.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

58. Ombudsmani soovituse projekt põhines järeldusel, et mitteametlikus dokumendis nr 3 oli viga. On tõsi, et see mitteametlik dokument oli üksnes ettevalmistav dokument ja et see asendati komisjoni hilisema 5. detsembri 2006. aasta ametliku ettepanekuga nõukogu määruse kohta. Ombudsmani arvates ei tähenda see siiski, et enam ei ole vajadust ega võimalust uurida võimalikku haldusomavoli seoses mitteametliku dokumendiga. Ombudsman märgib, et asjaomases mitteametlikus dokumendis (lk 12) tehti ettepanek vähendada asjaomase kategooria püügipäevade arvu Šotimaa lääneranniku vetes. Kuigi kavandatud vähendamise ulatust muudeti hilisema õigusloomeprotsessi käigus mitu korda, ei mõjutanud need muudatused vähendamise põhimõtet kui sellist. See põhimõte oli siiski sätestatud mitteametlikus dokumendis. Seega ei ole veenev komisjoni väide, et mitteametlikus dokumendis nr 3 sisalduvad vastuolud ei saanud kaebuse esitajat mõjutada, sest see dokument lakkas eksisteerimast pärast komisjoni 5. detsembri 2006. aasta ametliku õigusakti ettepaneku vastuvõtmist ja esitamist.

59. Seoses komisjoni väitega, et kõnealusel mitteametlikul dokumendil ei olnud õigusloomeprotsessis mingit staatust ning et see oli lihtsalt mitteametlik ja registreerimata aruteludokument, tunnistab ombudsman, et mitteametlikud dokumendid ei ole ametlikud dokumendid. Ta on siiski seisukohal, et mittepaberite mitteametlik olemus ei tähenda, et neis sisalduvaid haldusvigu tuleks pidada ebaoluliseks. Käesoleval juhul oli asjakohane mitteametlik dokument selgelt nõukogus toimunud arutelude aluseks. Komisjon kinnitas seda oma 27. juuni 2008. aasta arvamuses, milles ta märkis, et 30. novembril 2006 esitas ta liikmesriikidele mitteametliku dokumendi ning et seda dokumenti „peetakse lähtepunktiks edasistele aruteludele liikmesriikidega”.

60. Oma üksikasjalikus arvamuses soovituse projekti kohta tunnistas komisjon, et mitteametlikus dokumendis nr 3 oli vastuolu, kuna mitteametliku dokumendi põhiosa (nimelt selle leheküljed 3 ja 4) ei sisaldanud üksikasjalikke kaalutlusi seoses püügipäevade arvu vähendamisega 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade puhul Šotimaa lääneranniku vetes, mida on mainitud leheküljel 12 olevas tabelis. Komisjon lisas, et mitteametlik dokument sisaldas järjekordset ebakõla teises küsimuses, ning rõhutas, et see teine ebakõla parandati komisjoni 5. detsembri 2006. aasta seadusandlikus ettepanekus. Seega näib, et komisjon soovis väita, et asjaolu, et mitteametliku dokumendi leheküljel 12 pakutud vähendamist Šotimaa lääneranniku suhtes ei muudetud seadusandlikus ettepanekus, näitas, et asjaomane ettepanek tehti tahtlikult. See argument ei ole alusetu. Ombudsman märgib siiski, et teise vastuolu parandamine iseenesest tõendab üksnes seda, et vastuoluga seotud küsimus vaadati uuesti läbi. Kuna selle kohta täiendavaid andmeid ei ole, ei tõenda see parandus, et 4.a.ii/8.1.d kategooria laevadega seotud märge Šotimaa lääneranniku vetes, mis on esitatud mitteametliku dokumendi leheküljel 12, oli tahtlik.

61. Komisjoni väide, et nõukogus toimunud arutelud tema seadusandliku ettepaneku üle puudutasid korduvalt ettepanekut vähendada 4.a.ii./8.1.d kategooria laevade püügipäevi Šotimaa lääneranniku vetes. Läbirääkimiste edenedes vähendati komisjoni algselt kavandatud vähendamisprotsenti 25 %-lt 10 %-le. Ombudsman märgib nõukogu dokumentide 16991/06 ja 17046/06 põhjal, et nõukogu tõepoolest kaalus komisjoni mitteametlikus dokumendis nr 3 halli värviga tähistatud eri laevakategooriate vähendusprotsente. Ta märgib ka, et sõltuvalt laevakategooriast muutus vähendusprotsent Šotimaa lääneranniku laevakategooria 4.a.ii./8.1.d suhtes kohaldatud määradest erineval määral. Seega näib, et nõukogu arutas vähendamisi kategooriate kaupa ning leidis seoses 4.a.ii./8.1.d kategooria laevadega Šotimaa lääneranniku vetes, et esialgset vähendamist 25 % võrra tuleks vähendada 10 %ni. Ombudsman soovib siiski juhtida tähelepanu sellele, et asjaolu, et nõukogu pidas vajalikuks vähendada Šotimaa lääneranniku laevade kategooriat 4.a.ii./8.1.d, ei tähenda, et komisjoni mitteametlikus dokumendis nr 3, mis oli institutsiooni sellekohase ettepaneku aluseks, ei oleks saanud olla viga.

62. Mis puudutab komisjoni argumenti, et kahe asjaomase geograafilise piirkonna, nimelt Šotimaa lääneranniku ja Põhjamere segiajamine oli mõeldamatu kõigile kalavarude majandamisega tegelevatele isikutele, siis märgib ombudsman, et selline argument annab sisuliselt alust oletada, et viga ei oleks saanud tekkida. Seda küsimust tuleb siiski hinnata juhtumi asjaolusid arvestades, mitte tuginedes üldisele teooriale. Kuna muud seda seisukohta toetavad asjaolud puuduvad, ei ole komisjoni väide veenev.

63. Seoses komisjoni väitega, et Šotimaa lääneranniku kalurid ei kandnud 2007. aasta püügipäevade arvu vähendamise tõttu kahju, kuna tema käsutuses olevate andmete põhjal selgus, et Šotimaa lääneranniku vetes tegutsenud 136 Ühendkuningriigi laeva keskmine püügipäevade arv oli 2007. aastal 118,79, mis on igal juhul palju vähem kui määruse 41/2007 IIA lisas ette nähtud 252 päeva, märgib ombudsman, et kaebuse esitaja ei seadnud seda arvu oma märkustes kahtluse alla. Ta leiab siiski, et asjaolu, millele komisjon viitas, ei tähenda, et ombudsman võiks või ei peaks enam arvesse võtma viga, mis tema arvates on mitteametlikus dokumendis tehtud.

64. Ombudsman märgib, et peamine argument, mida komisjon kasutas näitamaks, et tema ettepanek vähendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügipäevade arvu Šotimaa lääneranniku vetes tehti tahtlikult, on see, et ettepanek oli kooskõlas teaduslike nõuannetega.

65. Seoses selle nõuandega viitas komisjon ACFMi aruandele, mis oli kättesaadav 2006. aasta oktoobris. Komisjoni sõnul kirjeldati selles aruandes Šotimaast läände jäävate vete tursavarusid kriitilises seisundis olevana ja soovitati, et 2007. aastal ei tohiks kõnealuseid tursavarusid püüda. Komisjon ei esitanud seda aruannet ombudsmanile. Aruande koopia leidis ta siiski ICESi veebisaidilt. Kõnealuses aruandes soovitas ICES 2007. aastal Šotimaa lääneranniku vetes tursa nullpüüki [10].

66. Lisaks viitas komisjon aruteludele, mis toimusid 5.–9. juunil 2006 ja 9.–13. oktoobril 2006 kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) püügikoormuse haldamise alarühmas. Ta osutas ka järeldustele, mille STECF esitas talle 2006. aasta novembris peetud kohtumisel [11] esimeses aruandes. Komisjoni sõnul näitas STECFi esitatud teave muu hulgas, et 4.a.ii/8.1.d kategooria laevad Šotimaa lääneranniku vetes oleksid selge kandidaat püügikoormuse vähendamiseks 2007. aastal. Komisjon viitas ka STECFi teisele aruandele [12].

67. Ombudsman märgib, et komisjon ei esitanud talle STECFi asjakohaseid aruandeid. Teise aruande versiooni leidis ta aga internetist. Kõnealusest aruandest [13] selgub, et ICES soovitas 2007. aastal tursa nullpüüki Šotimaa lääneranniku vetes, kuna tursk oli kriitilises seisundis, ning et STECF nõustus ICESi nõuandega. Šotimaa lääneranniku osas soovitati tursa nullpüüki („ilma tursa püügi ja vette tagasi laskmiseta”). Põhjamere puhul soovitas ICES peatada tursapüügi kuni tursa kudekarja biomassi esialgse taastumiseni. STECF nõustus selle nõuandega. Seepärast soovitas ta Põhjamere puhul tursa nullpüüki („tursa minimaalse kaaspüügi või vette tagasi laskmisega”).

68. Ombudsman märgib, et komisjon väitis oma üksikasjalikus arvamuses ka seda, et STECFi püügikoormuse korraldust käsitleva alarühma 2006. aasta juuni ja oktoobri koosolekuid käsitlevast aruandest nähtus selgelt, et käesoleva juhtumiga seotud laevade kategoorial oli suuruselt teine mõju tursa noorkalade suremusele vanuses 1 ja 2 pärast kategooriat 4.a.v / ükski kategooria, mida samuti soovitati vähendada. Ombudsman ei saanud seda teavet kontrollida, kuna i) talle ei esitatud asjaomase aruande koopiat ja ii) seda aruannet ei olnud võimalik internetist leida.

69. Kuigi ombudsmanile ei ole seega esitatud kõiki tõendeid, millele komisjon näib olevat tuginenud, leiab ta, et teaduslikud nõuanded näivad tõepoolest andvat komisjonile õiguse teha ettepanek, et 2007. aastal ei püütaks Šotimaa lääneranniku vetes ja Põhjameres turska. Selle põhjal ei saa välistada, et komisjonil oleks olnud õigus teha ettepanek vähendada 4.a.ii/8.1.d kategooria laevade püügikoormust Šotimaa lääneranniku vetes.

70. Ombudsman märgib siiski, et komisjoni mitteametlikus dokumendis esitatud lähenemisviis põhineb teisel eeldusel. Tegelikult märgib komisjon järgmist:

„Komisjoni talitused teevad ettepaneku, et tursavarude taastamise kava ja poliitilise avalduse tõlgendamisest tulenevat püügipäevade vähendamist saaks tõhustada, kui seda kohaldataks ainult laevastike suhtes, mis moodustavad suurema osa tursa kalastussuremusest.

Selle põhjenduse kohaselt valiti laevastikud, mille tursapüük (tonnides) ületab teatavat künnist. Piirmäärad valiti vastavalt tursa kogupüügi suurusele asjaomases piirkonnas ning need olid järgmised: 500 tonni Põhjamere ja Skagerraki puhul, 100 tonni Iiri mere puhul ning 50 tonni Kattegati ja Šotimaa läänerannikuvete puhul. Järgmised tabelid koostati STECFi püügikoormuse analüüsi alarühma kogutud andmete põhjal ja lisati STECFi aruandesse, mis on kättesaadav STECFi veebisaidil.”

Seega on selge, et komisjon leidis, et Šotimaast läände jäävate piirkondade puhul tuleks vähendamist kavandada üksnes nende laevastike puhul, mille tursapüük on suurem kui 50 tonni.

71. Sellest tulenevalt loetleti Šotimaa lääneranniku kalavarusid käsitlevas tabelis, mis on esitatud mitteametliku dokumendi leheküljel 3, need kategooriad, millega püütakse üle 50 tonni turska. Selles tabelis on loetletud kolm kategooriat, mis kokku (ja seal esitatud arvude kohaselt) moodustavad 72,5 % kogu tursapüügist (sealhulgas nii tursa lossimine kui ka tursa vette tagasi laskmine) selles piirkonnas. Kategooriat 4.a.ii/8.1.d käesolevas tabelis ei nimetata. See võib tähendada üksnes seda, et selle kategooria puhul püüti vähem kui 50 tonni turska ja seetõttu ei nähtud ette püügikoormuse piiramist.

72. Lisaks täpsustatakse mitteametlikus dokumendis järgmist:

„Põhjamere ja Skagerraki puhul tehti teine katse, et valida püügivahendid, millega püütakse rohkem kui 400 000 turska, mis võimaldas lisada ka noorte kalade suremusel põhineva kriteeriumi (tabel allpool). See võimaldas identifitseerida käike 4aii ja 4av, kasutades eritingimust IIA81d (ajaloolised kirjed alla 5 %), mis on esitatud paksus kirjas järgmises tabelis.”

73. Selles avalduses selgitatakse, et Šotimaa lääneranniku vetes üldiselt ja eelkõige 4.a.ii/8.1.d kategoorias ei võetud üldse arvesse mõju tursa noorkalade (vanuses 1 ja 2) suremusele.

74. Eespool öeldut silmas pidades kinnitab ombudsman üksnes oma järeldust, et käesoleva dokumendi selgitavas osas puudub alus mitteametliku dokumendi leheküljel 12 esitatud ettepanekule vähendada püügikoormust 4.a.ii/8.1.d püügipiirkonnas Šotimaa lääneosas. Tema arvates tegi komisjon seega haldusvea, kui ta tegi oma mitteametliku dokumendi nr 3 leheküljel 12 olevas lahtris ettepaneku, et püügiliiki 4.a.ii/8.1.d kuuluvate laevade püügipäevade arvu tuleks Šotimaa lääneranniku vetes vähendada, kuigi mitteametlikus dokumendis esitatud sisulised kaalutlused näitavad, et komisjon ei pidanud sellist vähendamist vajalikuks.

75. Pealegi, kui komisjoni mitteametlik dokument oleks tõepoolest põhinenud teaduslikel tõenditel, millele komisjon viitas, oleks veelgi raskem mõista, miks Põhjamerele üldse piiranguid ei pakutud, kuigi mitteametliku dokumendi leheküljel 4 märgiti, et selliseid piiranguid tuleks rakendada. Käesolev uurimine seda küsimust siiski ei käsitle.

76. Ombudsman peab siiski kasulikuks lisada üldisem märkus. Eespool esitatud arutluskäik, mis on ka ombudsmani soovituse projektis esitatud arutluskäik ja mis vastab kaebuse esitaja seisukohtadele, põhineb järeldusel, et komisjon tegi oma mitteametlikus dokumendis nr 3 haldusvea. Lihtsamalt öeldes pidas ombudsman tõenäoliseks, et oma mitteametliku dokumendi leheküljel 12 märkis komisjon, et kategooria 4.a.ii/8.1.d osas on Šotimaa läänerannikul vaja vähendamist. Samas ei kavatsenud komisjon sama dokumendi leheküljel 3 märgitu põhjal sellist vähendamist taotleda. Oma üksikasjalikus arvamuses väitis komisjon siiski resoluutselt, et sellist viga ei esinenud ja et tema ettepanek oli tehtud tahtlikult. Kui see sündmuste kirjeldus oleks õige, tähendaks see, et ettepanek, mille komisjon tegi mitteametliku dokumendi leheküljel 12 ja seejärel oma 5. detsembri 2006. aasta ametlikus seadusandlikus ettepanekus, ei ole kooskõlas lähenemisviisiga, mille ta väidetavalt valis ja mis on esitatud mitteametliku dokumendi lehekülgedel 3 ja 4. See tähendaks, et kavandatud meetme ja ettepaneku aluseks olevate põhjuste vahel oleks suur vastuolu. Seetõttu peab ombudsman mõistlikuks eeldada, et käesoleva juhtumi asjaolusid ei tuleks sel viisil selgitada.

77. Seoses kaebuse esitaja väitega, et komisjon peaks võtma asjakohaseid meetmeid vea parandamiseks, on komisjon selgitanud, miks ta leiab, et kui viga oleks tõepoolest esinenud, oleks nüüd võimatu võtta parandusmeetmeid. Ombudsman peab neid selgitusi veenvaks.

78. Eespool esitatud kaalutluste põhjal on ombudsman seisukohal, et kuna komisjon ei tunnistanud, et ta on teinud haldusvea, on ta jätnud kasutamata hea võimaluse tunnistada haldusomavoli juhtumit. Võttes aga arvesse, et ilmnenud viga ei ole enam võimalik parandada, leiab ombudsman, et selle juhtumi kohta ei ole vaja parlamendile eriaruannet esitada. Ombudsman teeb siiski allpool kriitilise märkuse.

B. Järeldus

79. Ombudsman lõpetab kaebuse uurimise järgmise kriitilise märkusega:

Komisjon tegi haldusvea, tehes oma mitteametliku dokumendi nr 3 leheküljel 12 olevas lahtris ettepaneku, et püügiliiki 4.a.ii/8.1.d kuuluvate laevade püügipäevade arvu tuleks Šotimaa lääneranniku vetes vähendada, kuigi kõnealuses mitteametlikus dokumendis esitatud sisulised kaalutlused näitavad, et komisjon ei pidanud sellist vähendamist vajalikuks.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 15. jaanuar 2010

---

[1] Nõukogu 22. detsembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 51/2006, millega määratakse 2006. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes (ELT L 16, lk 1).

[2] Nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 41/2007, millega määratakse 2007. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes (ELT 2007, L 15, lk 1).

[3] Ombudsman soovib juhtida tähelepanu sellele, et sarnase juhtumi (1102/2008/(SL)OV) puhul, mis puudutas ka väidetavat haldusviga seoses komisjoni määrusega, teatas komisjon ombudsmanile, et ta on võtnud meetmeid vea parandamiseks.

[4] Viited 1 ja 2 aasta vanustele kaladele on seotud noorte kalade suremusega.

[5] Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (EÜT L 358, lk 59).

[6] Nõukogu 26. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 423/2004, millega kehtestatakse meetmed
tursavarude taastamiseks (ELT L 70, lk 8).

[7] STECF, 2006. STECFi püügikoormuse haldamise alarühma aruanne, Barza d'Ispra, Itaalia, 5.–9. juuni 2006, ja Lissabon, Portugal, 9.–13. oktoober 2006, STECFi aruanne, JRC (toim), Ispra.

[8] STECF, 2006. STECFi püügikoormuse haldamise alarühma aruanne, Barza d'Ispra, Itaalia, 5.–9. juuni 2006, ja Lissabon, Portugal, 9.–13. oktoober 2006, STECFi aruanne, JRC (toim), Ispra, lk 108.

[9] STECF, 2006. 2007. aasta teaduslike nõuannete läbivaatamine – 2. osa, nõuanded muude kalavarude kui süvamerevarude ja Läänemere kalavarude kohta; STECFi aruanne, JRC (toim), Barza d'Ispra, lk 265–267.

[10] http://www.ices.dk/committe/acom/comwork/report/2006/oct/cod-scow.pdf, aruande osa „5.4.21 Tursk VIa rajoonis (Šotimaa lääneosa), lk 154.

[11] STECF, 2006. STECFi püügikoormuse haldamise alarühma aruanne, Barza d'Ispra, Itaalia, 5.–9. juuni 2006, ja Lissabon, Portugal, 9.–13. oktoober 2006, STECFi aruanne, JRC (toim), Ispra.

[12] STECF, 2006. 2007. aasta teaduslike nõuannete läbivaatamine – 2. osa, nõuanded muude kalavarude kui süvamerevarude ja Läänemere kalavarude kohta; STECFi aruanne, JRC (toim), Barza d'Ispra, lk 265–267.

[13] Vt joonealune märkus 11. Ombudsman märgib, et aruandes, mille ta leidis STECFi veebisaidilt (https://stecf.jrc.ec.europa.eu/docs), mainiti kuupäevi 23.–27. oktoober 2006 ja see oli „Eelnev koopia SECi numbri ootel”. Aruanne, millele komisjon viitas oma üksikasjaliku arvamuse joonealuses märkuses, näib olevat teistsugune versioon.