Taust

1. 2000. aastal tegi Euroopa Parlament kaebuse esitajale, kes on selle institutsiooni ametnik, erandi (edaspidi "erand") liikuvuspoliitikast, mille ta oli hiljuti kehtestanud ^[1]. Erandi tegemisel võeti arvesse asjaolu, et tütrel oli raske ajukahjustus. Erandis oli sõnaselgelt sätestatud, et seda kohaldatakse seni, kuni tütre seisund ei ole üleandmisega kooskõlas. Pärast mitut aastat, mil parlament erandist kinni pidas, hakkas ta 2010. aastal siiski nõudma, et kaebuse esitaja kas nõustuks teisele ametikohale üleviimisega või läheks ennetähtaegselt pensionile või alustaks selle asemel kaugtööd. Kaebuse esitaja konkreetses olukorras tähendaks liikuvus kolimist teise linna.

2. Ombudsman algatas uurimise seoses kaebuse esitaja väitega, et Euroopa Parlament oli talle 2000. aastal tehtud erandi ekslikult tühistanud, võttes arvesse tema erandlikku perekondlikku olukorda, mis ei ole vahepeal muutunud. Kaebuse esitaja väide, mis on samuti osa ombudsmani uurimisest, on see, et parlament peaks erandit järgima ja ta liikuvusest välja jätma.

3. Parlament väitis, et erand ei olnud mõeldud olema püsiv, sest selle tegemise ajal ei olnud kaebuse esitaja tütre tingimus selline, mis välistaks õppimisvõimalused või muud soodsad tulemused. Lisaks märkis parlament, et kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga oli ta juba võtnud kaebuse esitaja olukorrale mõistlikke abinõusid, lubades tal jääda X-linna paljudeks aastateks. Sellise olukorra jätkumine oli aga vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kujutas endast ülemäärast koormust ning seda tuli vältida, et taastada tasakaal kaebuse esitaja huvide ja teenistuse huvide vahel.

4. Kaebuses rõhutati, et erand tehti tema tütre seisundi alusel, mille kohta parlament teadis, et see on pöördumatu, ning et see pidi jääma jõusse seni, kuni see seisund kestab. Kaebuse esitaja ütles, et parlamendi praegune seisukoht avaldab talle survet ja hirmutab teda, et ta peaks kas taotlema uut ülesannet või nõustuma alternatiivse lahendusega, mida ta peab sobimatuks.

5. Ombudsman oli seisukohal, et erandi sõnastusest nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et selle eesmärk oli anda kaebuse esitajale tähtajatu alaline õigus olla liikuvusest vabastatud, kui ja nii kauaks kui tema tütar nõuab tema kohalolekut X linnas. Lisaks ei ole erand vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna kaebuse esitaja olukord ei ole ilmselgelt sarnane valdava enamiku tema kolleegide olukorraga, kelle suhtes kohaldatakse liikuvust. Kättesaadava teabe põhjal ei ole see ka oluline takistus parlamendi liikuvuspoliitikale. Igal juhul leidis ombudsman, et liikuvuse alternatiivid, mida parlament kaebuse esitajale pakkus, on vastuvõetamatud ning et tema suhtes liikuvuse nõude kohaldamine oleks ebaproportsionaalne.

6. Seetõttu tegi ombudsman Euroopa Parlamendile ettepaneku, et see „võimaldaks kaebuse esitajal erandist jätkuvalt kasu saada ... seni, kuni kaebuse esitaja tütre seisund on selline, et tema heaolu nõuab tema ema jätkuvat kohalolekut (mis kahjuks võib olla määramata ajaks).”

7. Euroopa Parlament lükkas selle ettepaneku tagasi. Ombudsman esitas seega soovituse projekti samadel tingimustel [2].

Euroopa Parlamendi vastus ombudsmani soovituse projektile

8. Euroopa Parlamendi president vastas, et arvestades parlamendi poolt juba esitatud argumente, usub ta, et parlamendi otsus on teenistuse huvidest ja töötajate võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt põhjendatud. Seetõttu saab Euroopa Parlament, olles kaebuse esitaja olukorra suhtes kaastundlik, üksnes korrata, et kaebuse esitaja suhtes kohaldatakse liikuvuseeskirju, nagu ka tema kolleegide suhtes.

9. Võttes aga arvesse kaebuse esitaja perekondlikku olukorda, kinnitas Euroopa Parlamendi president ombudsmanile, et kaebuse esitaja liikuvus vastab nõudele, et tema tütar peab jääma emakeelt kõnelevasse keskkonda ja et ta ei ole oma emast eraldatud.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

10. Ombudsman avaldab kahetsust, et parlament ei ole olnud valmis tunnistama oma viga käesolevas juhtumis, tunnistades, et ta ei saa lihtsalt kõrvale kalduda õiguspärasest ja põhjendatud lubadusest, mille ta andis kaebuse esitajale aastaid tagasi asjaolude alusel, mis ei ole vahepeal muutunud.

11. Uurimise peamine eesmärk oli siiski tagada, et parlament ei suurendaks liikuvuse kaudu kaebuse esitaja juba niigi suurt isiklikku koormust, sundides teda kolima teise linna. Euroopa Parlamendi president kinnitas ombudsmanile, et kaebuse esitaja tütart ei lahutata emast ja ta jääb emakeelt kõnelevasse keskkonda. Ombudsman mõistab seda nii, et kaebuse esitajat ei viida üle tema praegusest töökohast X linnas. See võimaldab ombudsmanil arvata, et Euroopa Parlament on tema soovituse projektiga nõustunud, ja juhtum lõpetada.

12. Ombudsman tänab Euroopa Parlamendi presidenti tema sõnavõtu eest, mis kõrvaldas olukorra ja võimaldas leida juhtumile mõistliku lahenduse.

Järeldus

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman kaebuse järgmise järeldusega:

Euroopa Parlament nõustus ombudsmani soovituse projektiga. Juhtum on seega lõpetatud.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Parlamenti teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly

Strasbourg, 22. aprill 2015

Kaebuse 118/2013/AN kohta tehtud otsuse lõplik ingliskeelne versioon

[1] Euroopa Parlamendi liikuvuspoliitikas nõutakse, et kui ametnik on samale ametikohale määratud seitsmeks aastaks, tuleks ta teenistuse huvides teisele ametikohale üle viia.

[2] Lisateave kaebuse tausta, poolte argumentide ja ombudsmani uurimise kohta on ombudsmani ettepaneku ja soovituse projekti täistekstis, mis on kättesaadav aadressil: http://www.ombudsman.europa.eu/cases/correspondence.faces/en/59542/html.bookmark ja http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/draftrecommendation.faces/en/54332/html.bookmark