Taustteave

1. 2000. aastal tegi Euroopa Parlament kaebuse esitajale, kes on selle institutsiooni ametnik, erandi (edaspidi "erand") hiljuti kehtestatud liikuvuspoliitikast ^[1]. Erand tehti seoses asjaoluga, et tema tütar kannatas tõsise ajukahjustuse all. Erand sätestas sõnaselgelt, et seda kohaldatakse seni, kuni tütre seisund on üleandmisega kokkusobimatu. Kuid pärast mitut aastat, mil parlament erandit järgis, hakkas ta 2010. aastal nõudma, et kaebuse esitaja kas nõustuks teisele ametikohale üleviimisega või läheks ennetähtaegselt pensionile või alustaks selle asemel kaugtööd. Kaebuse esitaja konkreetses olukorras tähendaks liikuvus kolimist teise linna.

2. Ombudsman algatas uurimise seoses kaebuse esitaja väitega, et Euroopa Parlament tühistas talle 2000. aastal tehtud erandi ekslikult, võttes arvesse tema erakorralist perekondlikku olukorda, mis ei ole vahepeal muutunud. Kaebuse esitaja väide, mis on samuti osa ombudsmani uurimisest, on see, et parlament peaks erandit järgima ja ta liikuvusest välja jätma.

3. Parlament väitis, et erand ei olnud mõeldud olema alaline, sest selle andmise ajal ei olnud kaebuse esitaja tütre seisund selline, et välistada õppimisvõimalusi või muid soodsaid tulemusi. Lisaks märkis parlament, et kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga on ta juba võtnud mõistlikke meetmeid kaebuse esitaja olukorra arvessevõtmiseks, võimaldades tal jääda X linna paljudeks aastateks. Sellise olukorra jätkumine oli aga vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kujutas endast ülemäärast koormust ja seda tuli vältida, et taastada tasakaal kaebuse esitaja huvide ja teenuse huvide vahel.

4. Kaebuses rõhutati, et erand tehti tema tütre seisundi alusel, mille kohta parlament teadis, et see on pöördumatu, ning et erand pidi kehtima seni, kuni see tingimus kehtib. Kaebuse esitaja ütles, et tunneb, et parlamendi praegune seisukoht survestab ja hirmutab teda, et ta peaks kas taotlema uut ülesannet või nõustuma alternatiivse lahendusega, mida ta peab sobimatuks.

5. Ombudsman asus seisukohale, et erandi sõnastusest nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et selle eesmärk oli sätestada kaebuse esitajale tähtajatu alaline õigus liikuvusest vabastamiseks, kui ja nii kauaks, kui tema tütar nõuab tema viibimist linnas X. Lisaks ei ole erand vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna kaebuse esitaja olukord ei ole ilmselgelt sarnane enamiku tema kolleegide olukorraga, kes on liikuvuses. Kättesaadava teabe põhjal ei ole see ka oluline takistus parlamendi liikuvuspoliitikale. Igal juhul leidis ombudsman, et liikuvuse „alternatiivid”, mida parlament kaebuse esitajale pakkus, on vastuvõetamatud ning et tema suhtes liikuvusnõude kehtestamine oleks ebaproportsionaalne.

6. Seetõttu tegi ombudsman Euroopa Parlamendile ettepaneku, et see „võimaldaks kaebuse esitajal jätkata erandi kohaldamist ... seni, kuni kaebuse esitaja tütre seisund jääb selliseks, et tema heaolu nõuab tema ema jätkuvat kohalolekut (mis kahjuks võib olla määramata ajaks).”

7. Euroopa Parlament lükkas selle ettepaneku tagasi. Ombudsman esitas seega soovituse projekti samal viisil [2].

Euroopa Parlamendi vastus ombudsmani soovituse projektile

8. Euroopa Parlamendi president vastas, et arvestades parlamendi poolt juba esitatud argumente, leiab ta, et parlamendi otsus on põhjendatud, kooskõlas teenistuse huvidega ja töötajate võrdse kohtlemise põhimõttega. Seetõttu sai Euroopa Parlament kaebuse esitaja olukorrale mõistvalt suhtudes vaid korrata, et nii kaebuse esitaja kui ka tema kolleegid peavad järgima liikuvuseeskirju.

9. Võttes aga arvesse kaebuse esitaja perekondlikku olukorda, kinnitas Euroopa Parlamendi president ombudsmanile, et kaebuse esitaja liikuvus vastab nõudele, et tema tütar peab jääma emakeelsesse keskkonda ja et teda ei eraldata emast.

Ombudsmani hinnang pärast soovituse projekti

10. Ombudsman avaldab kahetsust, et parlament ei ole tahtnud tunnistada oma viga käesolevas asjas, tunnistades, et ta ei saa lihtsalt kõrvale kalduda õiguspärasest ja põhjendatud lubadusest, mille ta andis kaebuse esitajale aastaid tagasi asjaolude põhjal, mis ei ole vahepeal muutunud.

11. Uurimise peamine eesmärk oli siiski tagada, et parlament ei suurendaks liikuvuse kaudu kaebuse esitaja niigi suurt isiklikku koormust, sundides teda kolima teise linna. Euroopa Parlamendi president kinnitas ombudsmanile, et kaebuse esitaja tütart ei lahutata emast ja ta jääb oma emakeelsesse keskkonda. Ombudsman mõistab seda nii, et kaebuse esitajat ei viida tema praegusest töökohast linnas X mujale. See võimaldab ombudsmanil arvata, et Euroopa Parlament on tema soovituse projekti heaks kiitnud, ja juhtum lõpetada.

12. Ombudsman tänab Euroopa Komisjoni presidenti sekkumise eest, mis lahendas olukorra ja võimaldas leida kõnealusele juhtumile mõistliku lahenduse.

Järeldus

Selle kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Euroopa Parlament on ombudsmani soovituse projekti heaks kiitnud. Sellega on juhtum lõpetatud.

Kaebuse esitajat ja Euroopa Parlamenti teavitatakse sellest otsusest.

Emily O'Reilly

Strasbourg, 22. aprill 2015

Kaebuse 118/2013/AN kohta tehtud otsuse lõplik ingliskeelne versioon

[1] Euroopa Parlamendi liikuvuspoliitikas nõutakse, et pärast seda, kui ametnik on seitsmeks aastaks samale ametikohale määratud, tuleks ta teenistuse huvides teisele ametikohale määrata.

[2] Lisateavet kaebuse tausta, poolte argumentide ja ombudsmani uurimise kohta leiate ombudsmani ettepaneku täistekstist ja soovituse projektist, mis on kättesaadavad vastavalt aadressil http://www.ombudsman.europa.eu/cases/correspondence.faces/en/59542/html.bookmark ja http://www.ombudsman.europa.eu/en/cases/draftrecommendation.faces/en/54332/html.bookmark.