Kommentaaride tagakülg

1. Käesolevad kaks kaebust käsitlevad määruse 1049/2001/EÜ [1] (edaspidi "määrus") alusel esitatud taotlusi üldsuse juurdepääsuks dokumentidele. Määruse artiklid, mis on käesoleva kaebuse puhul asjakohased, on loetletud allpool:

„Artikkel 3 – Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: ...

b) kolmas isik - iga füüsiline või juriidiline isik või iga üksus väljaspool asjaomast institutsiooni, sealhulgas liikmesriigid, muud ühenduse või ühendusevälised institutsioonid ja asutused ning kolmandad riigid.

Artikkel 4 – Erandid

1. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks: ...

b) eraelu puutumatus ja isikupuutumatus, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.

2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

füüsilise või juriidilise isiku ärihuvid, sealhulgas intellektuaalomand,

- kohtumenetlused ja õigusnõustamine,

inspekteerimiste, uurimiste ja auditite eesmärk,

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

3. Keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

4. Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõikes 1 või 2 sätestatud erandit, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument avalikustatakse või seda ei avalikustata.

5. Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.

6. Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa taotletud dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.

Artikkel 6 – Taotlused:

1. Dokumentidele juurdepääsu taotlused esitatakse mis tahes kirjalikus vormis [...] ja piisavalt täpselt, et institutsioon saaks dokumendi kindlaks teha [...].

2. Kui taotlus ei ole piisavalt täpne, palub institutsioon taotlejal taotlust selgitada [...].

Artikkel 7 – Esialgsete taotluste menetlemine

1. [...] institutsioon kas võimaldab juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab sellele juurdepääsu [...] või esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused [...]

Artikkel 8 – Kordustaotluste menetlemine

1. [...] lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab sellele juurdepääsu [...] või esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused [...]”.

2. Käesoleva juhtumi kaebuse esitajad on kaks Belgia äriühingut. Esimene impordib puuvilju, peamiselt banaane, ja teine osutab tollimaakleri teenuseid. Iga äriühingut esindab advokaat ja mõlemad esitasid ombudsmanile ühesugused kaebused.

3. Belgia Antwerpeni tolli- ja aktsiisiameti (edaspidi "Belgia tolli-ja aktsiisiamet") kontrolliüksus saatis 5. juulil 2002 ja 28. novembril 2003 mõlemale kaebuse esitajale (ja ka teistele äriühingutele) aruande (proces-verbaal) ja lisaaruande ( aanvullend proces-verbaal), milles peeti neid vastutavaks Hispaania võltsitud AGRIM-sertifikaatide [2] kasutamise eest teatavatest Ladina-Ameerika riikidest soodustariifiga banaanide importimisel. Need aruanded saadeti uurimise raames, mille Belgia ametiasutused algatasid väidetavalt valede AGRIM-sertifikaatide kasutamise kohta ja mis põhines Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 1. veebruari 2002. aasta faksis esitatud taotlusel. Aruanded sisaldasid mitmesuguseid elemente, mis viitasid sellele, et Hispaania ametiasutused olid kaasatud kõnealuste sertifikaatide väljastamisse. Aruannetes järeldati, et võltsitud sertifikaate kasutades olid kaebuse esitajad ja teised asjaomased äriühingud jätnud tasumata imporditollimaksud kogusummas 8 707 820,07 eurot.

4. Eespool nimetatud summa suuruse tõttu ja kaebuse ettevalmistamiseks vajalike faktide teadasaamiseks võtsid kaebuse esitajad 28. juuni 2004. aasta kirjaga ühendust OLAFi peadirektoriga. Määruse alusel taotlesid nad juurdepääsu kõikidele dokumentidele, mille OLAF oli koostanud, mida ta oli uurinud või mis ta oli saanud seoses eespool nimetatud võltsimist käsitleva uurimisega. Kaebuse esitajad märkisid, et uurimine algatati tõenäoliselt 1999. aasta lõpus või 2000. aasta alguses.

Kaebuse esitajad taotlesid oma taotlustes juurdepääsu eelkõige järgmistele dokumentidele:

OLAFi direktori otsus alustada juurdlust ja vajaduse korral taotlus, millel see otsus põhines, ning eelkõige, kuid mitte ainult, Hispaania majandusministeeriumi poolt OLAFile esitatud dokumendid ja teave, millele viidatakse OLAFi 1. veebruari 2000. aasta kirjas (viitenumber 000822), mis on adresseeritud tolli- ja aktsiisiameti [Belgia] riiklikule uurimisdirektoraadile. Nende hulka kuuluvad:

- selle Hispaania edasimüüja andmed, kelle nime on ebaseaduslikult kasutatud ja kes on väidetavalt teatanud üheksa AGRIM-sertifikaadi eeskirjadevastasest kasutamisest;

- põhjendus, mille põhjal Hispaania ametiasutused jõudsid järeldusele, et neli AGRIM-sertifikaati, mida käsitleti Hispaania majandusministeeriumi 2000. aasta jaanuari kirjas OLAFile, olid ehtsate AGRIM-sertifikaatide duplikaadid koos väidetavate duplikaatide koopiatega ja väidetavate ehtsate sertifikaatide koopiatega;

2) OLAFi direktori poolt OLAFi ametnikele antud kirjalik volitus, milles täpsustatakse juurdluse ese;

3) iga riigisisene läbiotsimismäärus, mis on välja antud seoses selle uurimisega, ja kõik tõendid volituse kohta selles raamistikus;

4) kogu kirjavahetus OLAFi ja uurimises osalevate liikmesriikide vahel;

5) dokumendid, aruanded ja teave, mis on seotud OLAFi uurimisega liikmesriikidele ja vastupidi, sealhulgas:

i) Yvo Hermansi, Yolande Van Mieghemi, Walter Voorhoofi ja Miranda Vansevenanti tolli- ja aktsiisiametist ning Guy Jennesi ja Pierpaolo Rossi [OLAFi] talitustest 16. veebruaril 2000 toimunud töökoosoleku aruanne;

ii) OLAF-i ruumides 26. septembril 2000 Peter Fabry, Miranda Vansevenanti ja eri liikmesriikide esindajate osavõtul toimunud koordineerimiskoosoleku aruanne;

iii) OLAF-i ruumides 8. märtsil 2001 Jan De Vose, Desomere ja Miranda Vansevenanti ning erinevate liikmesriikide esindajate osavõtul toimunud koordineerimiskoosoleku aruanne;

6) iga haldusaruanne, mis sisaldab OLAFi või riiklike uurijate tuvastatud uurimistulemusi, sealhulgas, kuid mitte ainult, järgmisi dokumente:

i) kõik OLAFi töötajate koostatud aruanded Portugalis 2001. aasta jaanuaris läbi viidud juurdluste kohta (vt OLAFi 30. jaanuari 2002. aasta kiri viitenumbriga 00919; OLAFi 9. jaanuari 2001. aasta faks viitenumbriga 000082) ja 18. juuli 2000. aasta faks Hispaanias (vt OLAFi 5. septembri 2000. aasta kiri viitenumbriga 6853) ning

ii) aruanne, millele Guy Jennes viitab ütluste protokollis, mis käsitleb J. Jennesi avaldusi Portugali ametivõimudele 12. detsembril 2000;

7) kõik kohapealse kontrolli käigus nõutud ja saadud dokumendid;

8) OLAFi lõpparuanne või selle olemasolu korral vahearuanne, milles on kajastatud asjaolud, samuti rahaline kahju, juurdluse tulemused ja vajaduse korral OLAFi direktori soovitused võetavate meetmete kohta ning kõik nendega seotud dokumendid;

9) OLAFi aruanne ja kõik OLAFi koostatud dokumendid, mis esitati Itaalia kriminaalkohtus toimunud menetluse käigus ja vajaduse korral ka Hispaanias käimasoleva kriminaalmenetluse käigus seoses väidetavalt valede AGRIM-sertifikaatidega. Eelkõige kogu teave või kõik dokumendid, mille OLAF on edastanud Hispaania ametiasutustele seoses võimaliku osalemisega võltsitud dokumentide väljastamises ja osalemise liigiga;

10) kõik OLAFi valduses olevad dokumendid, mis käsitlevad viisi, kuidas Hispaania pädevad asutused AGRIM-sertifikaate välja andsid, ja AGRIM-sertifikaatide Hispaanias väljaandmise menetluse mis tahes ajalisi muudatusi;

11) dokumendid pitserite kohta, mida Hispaania pädevad asutused kasutasid ajavahemikul 1997-2000 AGRIM-sertifikaatide tembeldamiseks banaanide importimisel;

12) dokument, millest ilmneb, et asjaomaste Hispaania ametiasutuste kasutatud templid on edastatud Euroopa Komisjonile;

13) Kõik OLAFi valduses olevad dokumendid AGRIM-sertifikaatide varguse kohta, mis toimusid tõenäoliselt 1999. aasta lõpus Hispaania ministeeriumis. Eelkõige dokumendid, mis käsitlevad varguse võimalikku uurimist ja kõnealuse juhtumi edasisi järelmeetmeid;

14) dokumendid, mis sisaldavad statistilist teavet banaanide impordi kohta Ladina-Ameerikast aastatel 1998-2000;

15) registreeritud traditsiooniliste ja mittetraditsiooniliste banaaniettevõtjate nimekirjad aastatel 1998-2000;

16) täiskomplekt viitega AM 2000/36, täiendus AM 2000/36 S0I ja kõik muud täiendused, kui neid on;

17) kõik muud haldusjuurdlusega seotud dokumendid, muu hulgas:

i) Belgias esitatud AGRIM-sertifikaatide kohta tehtud lõplik järeldus, kas tegemist on ehtsate AGRIM-sertifikaatide duplikaatide või võltsitud sertifikaatidega ning kuidas eristatakse nn duplikaatsertifikaate ja võltsitud sertifikaate;

ii) teave ja tõendid, mille põhjal OLAF järeldas oma 28. juuni 2000. aasta dokumendis AMA 36/2000, et väidetavalt võltsitud Hispaania AGRIM-sertifikaatidel olevad templid erinevad ehtsateks peetavate templite lühendite poolest;

iii) alus, mille põhjal Hispaania ametiasutused esitasid OLAFile tõendid selle kohta, et Hispaania majandusministeeriumi 21. augusti 2000. aasta kirjas nimetatud 233 AGRIM-sertifikaati ja OLAFi 29. septembri 2000. aasta kirjas (viitenumber 7636) nimetatud kolm sertifikaati ei olnud Hispaania pädevate asutuste poolt välja antud. Seda hoolimata asjaolust, et Hispaania ametnikke kahtlustati pettuses osalemises ja et võidi kasutada tõelisi tõendeid;

iv) alus, mille põhjal Hispaania ametiasutused esitasid OLAFile tõendid selle kohta, et OLAFi 12. veebruari 2001. aasta kirjas (viitenumber 001315) nimetatud 39 AGRIM-sertifikaati olid valed, samas kui Hispaania ametnikke kahtlustati ühises vastutuses pettuse eest, ning kuidas Hispaania ametiasutused eristasid väidetavalt valesid 39 AGRIM-sertifikaati ja sertifikaati numbriga 365579715-3, mida Hispaania pädev asutus ei ole väidetavalt kunagi välja andnud [3].

5. OLAF andis 18. augusti 2004. aasta kirjaga täieliku juurdepääsu OLAFi peadirektori 20. oktoobri 2000. aasta otsusele juurdluse alustamise kohta (dokument nr 8302) ja otsusele lisatud taustteabele.

6. OLAF võimaldas ka osalise juurdepääsu oma 5. juuni 2000. aasta missiooniaruandele (dokument nr 004412) ja 13. mai 2002. aasta lõplikule juhtumiaruandele (dokument nr 04967). Ta keeldus võimaldamast juurdepääsu nende dokumentide teatavatele osadele määruse artikli 4 lõike 1 punktis b (eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse), artikli 4 lõike 2 esimeses taandes (ärihuvide kaitse) ja artikli 4 lõikes 3 (arvamused asutusesiseseks kasutamiseks) sätestatud erandite alusel.

7. Seoses taotlustega nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimase lausega („Kuidas tehakse vahet niinimetatud duplikaatidel ja nn valesertifikaatidel“), artikli 17 punktidega iii ja iv märkis OLAF, et kaebuse esitajad saavad eraldi vastuse Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadilt (DG AGRI), kes oli pädev sellistes küsimustes.

8. Lisaks märkis OLAF, et taotlusega nr 14 (impordi- ja ekspordistatistika) hõlmatud dokument on kättesaadav Euroopa Ühenduste Statistikaameti (Eurostat) hallatavas andmebaasis Comext, ning esitas asjakohase internetilingi.

9. OLAF vastas ka, et taotlused nr 4, 6 (esimene lause) ja 17 (esimene lause) ei olnud taotletud dokumentide tuvastamiseks piisavalt täpsed. Seetõttu palus ta kaebuse esitajatelt lisateavet.

10. Seoses taotlustega nr 1 (esimene ja teine taane), 3, 5, punkti 6 alapunktiga i ning punktidega 10 ja 13 märkis OLAF, et tal ei ole asjakohaseid dokumente.

11. Taotluse nr 1 teise osa („Hispaania majandusministeeriumi poolt OLAFile esitatud dokumendid ja teave”) ja taotluse nr 16 esemeks olevate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldus OLAF määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel.

12. Dokumentide kohta, mille kohta esitati taotlused nr 6 (ii), nr 9 ja nr 17 (i) ja (ii), märkis OLAF, et need dokumendid on osa liikmesriikide kriminaaluurimise toimikust ja neid ei saa määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandi alusel avalikustada.

13. septembril 2004 esitasid kaebuse esitajad kordustaotluse. Selles kirjas kinnitasid nad ühelt poolt oma taotlust tutvuda dokumentidega, millega tutvumise võimaldamisest oli keeldutud, ja teiselt poolt esitasid uue taotluse tutvuda veel nelja dokumendiga [4]:

"1) koopia Hispaania autentsetest ametlikest pitseritest, mida on Hispaanias kasutatud alates 1997. aastast kuni praeguseni, sealhulgas asjakohasel ajavahemikul AGRIM-sertifikaatide väljaandmise eest vastutavate asutuste õige nimi;

2) 9. oktoobri 2000. aasta lisad nr 7922 ja 31. augusti 2000. aasta lisa nr 6724 ning otsuste eelnõud, millele viidatakse [OLAFi peadirektori 20. oktoobri 2000. aasta uurimise algatamise otsusele lisatud taustteates][5];

3) kogu kirjavahetus OLAFi ja liikmesriikide vahel seoses 13. mai 2002. aasta dokumendis nr 04967 nimetatud väidetavate võltsitud banaanisertifikaatidega;

4) kõik vahearuanded, mis on koostatud enne 13. mai 2002. aasta dokumendis nr 04967 sisalduvat lõpparuannet.

14. OLAF andis 1. oktoobril 2004 osalise juurdepääsu dokumendile nr 7922, mis koosnes OLAFi juurdluste ja operatsioonide direktoraadi kolmeleheküljelisest teatest OLAFi peadirektorile. OLAF oli selle dokumendi teatavad osad määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel välja jätnud, kuna siseriiklike õigusasutuste juurdlus ei olnud veel lõpule viidud. Lisaks keeldus OLAF määruse artikli 4 lõike 3 alusel andmast täielikku juurdepääsu dokumendile nr 6724, kuna see dokument oli koostatud üksnes asutusesiseseks kasutamiseks.

15. Kaebuse esitajad esitasid 19. oktoobril 2004 (teise) kordustaotluse nende 6. septembri 2004. aasta taotluses nimetatud dokumentide kohta. Dokumendi nr 7922 kohta väitsid nad, et need dokumendi osad, mida ei avalikustatud, tuleks tegelikult avalikustada, kuna selleks on ülekaalukas avalik huvi, nimelt kaebuse esitajate kaitseõigused käesoleval juhul. Seoses dokumendiga nr 6724 väitsid kaebuse esitajad, et dokument tuleks avalikustada, sest puudusid tõendid selle kohta, et see kahjustaks tõsiselt otsustusprotsessi. Samuti viitasid nad sellega seoses taas oma kaitseõigusele ja kinnitasid oma taotlust tutvuda otsuste eelnõudega.

16. OLAF vastas esimesele 6. septembri 2004. aasta kordustaotlusele 26. oktoobril 2004.

17. Vastuseks esialgse taotluse nõudele nr 14 lisas OLAF disketi, mis sisaldas statistilisi andmeid banaanide impordi kohta.

18. OLAF kinnitas, et nagu oli märgitud tema esialgses vastuses, saavad kaebuse esitajad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadilt eraldi vastuse nende taotlustele nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimasele lausele, artikli 17 punktidele iii ja iv.

19. Seoses taotlustega nr 1 (teine taane) ja nr 16 esitas OLAF lisateavet selle kohta, kuidas eristada ehtsaid ja võltsitud AGRIM-sertifikaate. Ta kinnitas siiski oma keeldumist anda juurdepääs sertifikaatidele määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel.

20. OLAF täpsustas veel, et tema valduses ei ole muid dokumente kui need, mis olid juba esitatud seoses taotlustega nr 7 ja 8, st OLAFi missiooniaruanne ja lõpparuanne. OLAF vastas ka, et tal ei ole dokumente, mis oleksid asjakohased taotluste nr 1 (esimene ja teine taane), 3, 5, punkti 6 alapunkti i, punktide 7, 10 ja 13 puhul.

21. Seoses dokumentidega, mis on asjakohased taotluste nr 1 (teine taane), 6(ii), 9, 16 ja 17(ii) puhul, kinnitas OLAF, et juurdepääsu ei olnud võimalik anda määruse artikli 4 lõike 2 teises ja kolmandas taandes ette nähtud erandite alusel. OLAF märkis, et kaebuse esitajate kaitseõigus kujutab endast erahuvi, mitte ülekaalukat avalikku huvi.

22. Taotluste nr 4, 6 (esimene lause) ja 17 (esimene lause) puhul asjakohaste dokumentide kohta, mille kohta kaebuse esitajad olid esitanud lisateavet, vastas OLAF, et neid dokumente ei saa määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel avalikustada, kuna need kuuluvad mitmes liikmesriigis käimasolevate kohtumenetluste uurimistoimikusse. Nende avalikustamine sel ajal oleks seda menetlust kahjustanud.

23. OLAF lisas, et vastavalt määruse artikli 4 lõikele 6 uuris ta võimalust anda osaline juurdepääs dokumentidele, millele ta keeldus täielikust juurdepääsust. Kui ta aga kõrvaldaks kõik dokumentide osad, mis olid eranditega hõlmatud, muudaks see ülejäänud osad mõttetuks.

24. OLAF vastas 19. oktoobri 2004. aasta teisele kordustaotlusele 3. detsembril 2004 ja kordas oma varasemat, 1. oktoobri 2004. aasta keeldumist. Ta märkis, et tema valduses ei ole otsuste eelnõusid, ning kinnitas lisaks oma esialgset keeldumist anda juurdepääs dokumendi nr 7922 osadele ja kogu dokumendile nr 6724. Seoses dokumendiga nr 7922 selgitas OLAF veel kord, et mitme riikliku õigusasutuse (Itaalia, Portugali ja Hispaania) juurdlused on veel pooleli ning et ta on saanud neilt asutustelt kirjad, milles kinnitatakse, et avalikustamine kahjustaks nende juurdlusi. Seoses dokumendiga nr 6724 selgitas OLAF, et selles sisalduv teave kuulub kohtumenetluste saladust käsitlevate siseriiklike sätete kohaldamisalasse. Lisaks selgitas ta, et avalik huvi kaitsta riigi ametiasutuste suutlikkust täita nõuetekohaselt oma kontrolliülesandeid kaalub üles avaliku huvi anda juurdepääs asjaomasele dokumendile. Kaebuse esitajate huvi kasutada oma kaitseõigust oli erahuvi, mida ei tohiks segi ajada avaliku huviga.

25. OLAF kinnitas veel kord, et dokumentidele osalise juurdepääsu andmine ei ole võimalik, kuna eranditega hõlmatud dokumentide osade eemaldamine muudaks ülejäänud osad sisutühjaks.

26. OLAF lükkas lõpuks tagasi kaebuse esitajate taotlused olulisi punkte sisaldava teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte saamiseks põhjendusel, et määrusega ei kehtestata institutsioonidele mingeid nõudeid koostada uusi dokumente, mis sisaldavad muude dokumentide kokkuvõtteid. Taotletud teabe suhtes kehtisid igal juhul konfidentsiaalsuse ja ametisaladuse hoidmise nõuded.

Taotluse sisu

Süüdistused

27. ja 24. veebruaril 2005 esitasid kaebuse esitajad ombudsmanile kaks identset kaebust. Nad väitsid, et OLAFi keeldumine taotletud dokumentidele täieliku juurdepääsu andmisest oli haldusomavoli juhtum, ning taotlesid juurdepääsu nendele dokumentidele. Täpsemalt esitasid kaebuse esitajad järgmised kuus väidet:

1) OLAF rikkus määruse artikli 4 lõiget 6 (osalise juurdepääsu kohta) ja proportsionaalsuse põhimõtet

28. OLAF andis osalise juurdepääsu dokumentidele nr 8302, 004412, 04967 ja 7922. OLAF ei võimaldanud siiski osalist juurdepääsu kõigile teistele dokumentidele. Oma 26. oktoobri ja 3. detsembri 2004. aasta kirjades keeldus OLAF osalisest juurdepääsust suurele hulgale dokumentidele, sest „kui kõik dokumentide osad, mille suhtes kohaldatakse erandeid, kustutataks, muutuksid ülejäänud osad mõttetuks, sest dokumentide osad, mis avaldatakse, ei oleks teile kasulikud”[7]. Juhul kui dokumendid sisaldasid isikuandmeid, mida ei olnud võimalik avaldada, taotlesid kaebuse esitajad mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet teabest, mis sisaldas olulisi punkte, mis tuli neile kättesaadavaks teha. Nende sõnul ei keeldunud OLAF osalise juurdepääsu andmisest juhtumipõhiselt, vaid tegemist oli automaatse keeldumisega, mis ei käsitlenud iga dokumenti eraldi, nagu nõuab Esimese Astme Kohtu praktika [8]. Kaebuse esitajad väitsid, et OLAF oleks pidanud konkreetselt hindama ohtu, mida taotletud dokumentide avalikustamine võib kaasa tuua avalikele huvidele.

2) OLAFi otsused juurdepääsu keelamise kohta ei olnud või ei olnud piisavalt põhjendatud ning rikkusid seetõttu määruse artikleid 7 ja 8, milles nõutakse juurdepääsu keelamise põhjuste esitamist:

29. Kaebuse esitajate sõnul ei põhjendanud OLAF piisavalt, miks ta keeldus andmast täielikku juurdepääsu taotlustes nr 1, 4, 6 (ii), 9, 16, 17 (i) ja (ii) nimetatud dokumentidele ning dokumentidele nr 8302, 004412, 04967, 6724 ja 7922. OLAF kasutas samal ajal mitut määruse artiklis 4 sätestatud erandit erinevate dokumentide puhul. Seega ei olnud võimalik teada, milline erand millist dokumenti puudutab. Selle näitlikustamiseks osutasid kaebuse esitajad OLAFi 18. augusti 2004. aasta vastusele esialgsele juurdepääsutaotlusele, milles OLAF keeldus võimaldamast täielikku juurdepääsu dokumentidele nr 8302, 004412 ja 04967, viidates määruse artikli 4 lõike 1 punktile b, artikli 4 lõikele 2 ja artikli 4 lõikele 3. Kaebuse esitajate sõnul ei olnud OLAFi keeldumine kooskõlas kohtupraktikaga, mis nõuab, et institutsioon kaaluks iga dokumendi puhul, millele juurdepääsu taotletakse, igal üksikjuhul eraldi, kas juurdepääs asjaomasele dokumendile kahjustaks määruse artiklis 4 nimetatud avaliku huvi kaitset. Lisaks väitsid kaebuse esitajad, et ei ole esitatud ühtegi põhjendust selle kohta, miks on oht, et avalikustamine kahjustaks avalikku huvi.

3) OLAF keeldus juurdepääsu andmisest ekslikult, keeldudes a) teatavate dokumentide olemasolust või b) sellest, et need olid tema valduses.

30. OLAF teatas, et tal ei ole kaebuse esitajate taotlustes nr 1, 3 [9], 5, artikli 6 punktis i, artiklites 7, 8, 10 ja 13 nimetatud dokumente ega 20. oktoobri 2000. aasta dokumendi nr 8302 taustteates nimetatud otsuste eelnõusid. Nad väitsid siiski, et on olemas esmapilgul usutavad tõendid selle kohta, et need dokumendid on olemas ja et need on OLAFi valduses:

- Taotlus nr 1: Belgia tolli- ja aktsiisiameti aruanne, milles kutsuti kaebuse esitajaid üles tasuma tollimakse, põhines OLAFi esitatud teabel väidetavalt võltsitud AGRIM-sertifikaatide kohta. Seetõttu peaksid olemas olema teatavad dokumendid, mis vastavad küsimusele, kas need väidetavalt võltsitud sertifikaadid olid tõepoolest valed ja kes need sertifikaadid ringlusse tõid. Kaebuse esitajatelt saadud teabe põhjal selgus, et asjaga olid seotud teatavad kahtlased Hispaania isikud ja äriühingud ning et Hispaania ministeeriumi ametnike kaasamise kohta oli isegi kuulujutte. Lisaks väitsid kaebuse esitajad, et komisjonil peaks olema ka Hispaania ametliku templi jäljendi koopia, arvestades, et määruses 3719/88 [10] nõutakse sõnaselgelt, et liikmesriigid saadaksid komisjonile ametliku templi jäljendi.

- Taotlus nr 5: Belgia tolli- ja aktsiisiameti 5. juuli 2002. aasta ja 28. novembri 2003. aasta aruannetes mainiti kolme kohtumist OLAFi esindajatega OLAFi ruumides. Kaebuse esitajate arvates oli seetõttu väga ebatõenäoline, et kõnealuseid koosolekuid käsitlevaid dokumente ei olnud.

- Taotlus nr 6(i): Kaebuse esitajad väitsid, et nende käsutuses olevast toimikust nähtus selgelt, et OLAF tegi juhtumi puhul koostööd riiklike uurijatega ja vahetas nendega teavet. Nende arvates oli seega väga ebatõenäoline, et OLAF ei esitanud aruandeid Portugalis ja Hispaanias toimunud uurimiste kohta, milles tema ametnikud osalesid. Kuna OLAF koostas lõpparuande (13. mai 2002. aasta dokument nr 04967), peaksid loogiliselt võttes olemas olema ka vahearuanded.

- Taotlus nr 7: OLAF andis juurdepääsu oma missiooniaruandele (5. juuni 2002. aasta dokument nr 004412), mis piirdub kaebuse esitajatega seotud uurimisega. Kaebuse esitajate arvates peaksid seega olemas olema dokumendid, mis saadi uurimise käigus Belgias ja teistes liikmesriikides.

- Taotlus nr 8: Kaebuse esitajad väitsid, et kuna OLAF andis vastuseks nende taotlusele nr 8 juurdepääsu dokumendile nr 04967 (lõplik juhtumiaruanne), peaksid olemas olema ka OLAFi koostatud vahearuanded ja need peaksid olema OLAFi valduses.

- Taotlus nr 10: Kaebuse esitajate arvates oli väga tõenäoline, et OLAF kontrollis Hispaania menetlust AGRIM-sertifikaatide väljastamiseks banaanidele Hispaanias. OLAF-i valduses peaksid seega olema sellega seotud dokumendid. Sellega seoses viitasid kaebuse esitajad Hispaania kaubandusministeeriumi aruandele, mille kohaselt oli 1999. aasta lõpus varastatud märkimisväärne arv tühje sertifikaate.

- Taotlus nr 13: Portugali uurijate 1. veebruari 2001. aasta vahearuande põhjal leidsid kaebuse esitajad, et OLAFil peaks olema täiendavat teavet AGRIM-sertifikaatide varguse kohta Hispaania kaubandusministeeriumis.

- otsuste eelnõud: oktoobri 2000. aasta dokumendi nr 8302 taustteate viimases lauses mainiti, et „lisati otsuse eelnõud uurimise algatamise kohta”. Kaebuse esitajate arvates andis see esmapilgul usutavaid tõendeid selle kohta, et OLAF oli otsuse eelnõu autor ja et see dokument peaks olema tema valduses.

4) OLAF rikkus määruse artikli 2 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 4, kui ta keeldus andmast juurdepääsu teatavatele dokumentidele, kuna need kuulusid põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vastutusalasse:

31. Kaebuse esitajad juhtisid tähelepanu sellele, et OLAF lükkas tagasi nende juurdepääsutaotlused nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimase lause, artikli 17 punktid iii ja iv, märkides, et asjaomased dokumendid kuuluvad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi „vastutuse“ või „pädevuse“ alla, mis annaks vastuse nendele taotlustele. Nad lisasid, et ei ole selge, mida OLAF silmas pidas, kui ta märkis, et dokumendid kuuluvad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vastutusalasse või pädevusse. Kaebuse esitajate arvates ei olnud OLAFil dokumente (milles nad kahtlesid) või olid tal dokumendid olemas, kuid ta leidis, et ta ei saa neid kolmandate isikute dokumentide reegli alusel avaldada (määruse artikli 4 lõige 4). Kui dokumendid olid OLAFi valduses, oleks ta pidanud kohaldama määruse artikli 4 lõikes 4 ette nähtud eeskirja kolmandate isikute dokumentide kohta, milles on sätestatud, et institutsioon konsulteerib kolmanda isikuga, et hinnata, kas on kohaldatav mõni artikli 4 lõigetes 1 või 2 ette nähtud eranditest.

5) OLAF rikkus määruse artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, kui ta keeldus andmast täielikku juurdepääsu teatavatele dokumentidele

32. Kaebuse esitajad märkisid, et OLAF keeldus määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel andmast täielikku juurdepääsu taotlustega nr 1, punkti 6 alapunktiga ii, punktidega 9 ja 16 ning punkti 17 alapunktidega i ja ii hõlmatud dokumentidele ning dokumentidele nr 7922 ja 6724. Seda seetõttu, et siseriiklike õigusasutuste uurimine ei olnud veel lõpule viidud.

33. Kaebuse esitajad viitasid määruse artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele, milles on sätestatud, et „institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki”. Nad väitsid, et see ei kaitse uurimist kui sellist, vaid pigem selle eesmärki. Lisaks väitsid nad, et see erand ei viita üksnes "siseriiklikele" uurimistele. Käesoleval juhul oli tegemist vähemalt kolme liiki uurimistega: 1) OLAFi juurdlus, 2) Belgia tolliasutuste juurdlus ja 3) teiste liikmesriikide, nimelt Hispaania, Portugali ja Itaalia ametiasutuste juurdlused. OLAFi keeldumine põhines asjaolul, et uurimised liikmesriikides ei olnud veel lõpule viidud. OLAFi ja Belgia ametiasutuste poolt kaebuse esitajate suhtes läbi viidud uurimised olid siiski lõpule viidud. Kaebuse esitajate sõnul ei olnud seega enam vajadust neid uurimisi kaitsta. Kui OLAF leidis, et Hispaanias, Portugalis ja Itaalias läbiviidavate uurimiste eesmärk vajab kaitsmist, ei oleks ta tohtinud nende uurimiste järeldusi kaebuse esitajatele ja Belgia ametiasutustele üldse edastada. Ta ei oleks tohtinud paluda Belgia ametiasutustel algatada kaebuse esitajate suhtes tollimaksu tasumise menetlust. Seda tehes nõustus OLAF kaebuse esitajate arvates sellega, et uurimise eesmärki ei ole vaja kaitsta, nagu väidetakse.

34. Kaebuse esitajad väitsid veel, et nendele dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumisega rikuti ka nende kaitseõigust (audi alteram partem), kuna Belgia ametiasutused kasutasid neid dokumente põhjendusena oma aruannetes, milles nõuti kaebuse esitajatelt imporditollimaksude tasumist. Nad väitsid ka, et üldine huvi tutvuda dokumentidega, et tagada kaitseõigused, kaalub käesoleval juhul üles kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitse.

6) OLAF rikkus määruse artikli 4 lõiget 3, kui ta keeldus võimaldamast juurdepääsu teatavatele dokumentidele

35. Kaebuse esitajad märkisid, et OLAF keeldus andmast täielikku juurdepääsu nende taotlusega nr 1 hõlmatud dokumendile ning dokumentidele nr 8302, 004412, 04967 ja 6724 põhjusel, et nende dokumentide teatavad osad sisaldasid asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud arvamusi ja nende suhtes kohaldati määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandit. Kaebuse esitajate sõnul ei viita miski sellele, et käesoleval juhul oleks nende dokumentide avalikustamine tõsiselt kahjustanud institutsiooni otsustusprotsessi, eriti olukorras, kus kaebuse esitajaid käsitlevad otsused olid juba vastu võetud. Lisaks väitsid kaebuse esitajad, et OLAF ei kaalunud ka seda, kas esineb ülekaalukas avalik huvi, nimelt juurdepääs dokumentidele, et tagada kaebuse esitajate kaitseõigused.

Ombudsmani lähenemisviis

36. Ombudsman palus OLAFil esitada kaebuse esitaja väidete kohta arvamuse, mille ta sõnastas ümber järgmiselt:

1. OLAF rikkus määruse artikli 4 lõiget 6 (osalise juurdepääsu kohta) ja proportsionaalsuse põhimõtet.
2. (2) Mõned OLAFi otsused ei olnud või ei olnud piisavalt põhjendatud ning rikkusid seetõttu määruse artikleid 7 ja 8, milles nõutakse keeldumise põhjuste esitamist.
3. OLAF keeldus ekslikult dokumentidega tutvumise võimaldamisest, eitades teatavate dokumentide olemasolu või olemasolu tema valduses.
4. OLAF rikkus määruse artikli 2 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 4, kui ta keeldus andmast juurdepääsu teatavatele dokumentidele, kuna need kuuluvad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi pädevusse või vastutusalasse.
5. OLAF rikkus määruse artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet ja kaitseõigusi, kui ta keeldus andmast täielikku juurdepääsu teatavatele dokumentidele.
6. OLAF rikkus määruse artikli 4 lõiget 3, kui ta keeldus andmast juurdepääsu teatavatele dokumentidele.

Nõue

37. aprillil 2005 saatis ombudsman kaks kaebust arvamuse saamiseks OLAFi peadirektorile. OLAF saatis 2. augustil 2005 nende kahe kaebuse kohta kaks identset arvamust.

38. septembril 2005 leppisid kaebuse esitajad telefoni teel kokku, et nende kaebusi võib käsitleda ühiselt ühe uurimise raames. novembril 2005 saatsid kaebuse esitajad oma märkused.

39. veebruaril 2007 saatis ombudsman OLAFi peadirektorile kirja palvega tutvuda OLAFi toimikuga, mis käsitleb uurimist seoses võltsitud AGRIM-sertifikaatidega banaanide pettuse teel importimisega. Ombudsman teavitas kaebuse esitajaid sellest samal päeval.

40. OLAF vastas 4. mai 2007. aasta kirjaga ombudsmani taotlusele toimikuga tutvuda. Ta märkis, et ta peab analüüsima, kas käesoleval juhul on olemas "nõuetekohaselt põhjendatud saladuse hoidmise alused"[11] ning et toimikutes sisalduvate dokumentide tohutu mahu tõttu võtab see analüüs oodatust rohkem aega. Oma 1. juuni 2007. aasta vastuses esitas ombudsman mõned selgitused kontrollimenetluse kohta ja palus OLAFil leppida võimalikult kiiresti kokku kontrolli kuupäev. OLAF vastas 3. juulil 2007, et ta on koostanud asjaomase ajavahemiku (2000–2002) kohta kõigi juhtumiga seotud dokumentide täieliku loetelu. See loetelu oli siiski konfidentsiaalne, kuna see puudutas OLAFi juurdlusi ja kohtulikke järelmeetmeid liikmesriikides, sealhulgas liikmesriikide kohtutes pooleliolevaid kriminaalmenetlusi. Seetõttu palus OLAF ombudsmani esindajatel nimekirjaga tutvuda, et teha kindlaks konkreetsed dokumendid, mida nad soovivad kontrollida.

41. Kontrolli esimene osa viidi läbi 18. juulil 2007. Ombudsmani talitused saatsid 19. juuli 2007. aasta e-kirjaga nimekirja 18 dokumendist, mida nad soovisid kontrollida. OLAF saatis 26. juulil ja 5. septembril 2007 täiendavad kirjad kontrolli kohta. Kontrolli teine osa viidi läbi 25. septembril 2007.

42. Ombudsman saatis 15. oktoobril 2007 kaebuse esitajatele ja OLAFi peadirektorile kontrolliaruande koopia koos kontrolli käigus saadud mittekonfidentsiaalsete dokumentide koopiatega. Oma kirjas OLAFile palus ombudsman selgitusi kahe faksi kohta, mille põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat oli saatnud 20. augustil ja 2. septembril 2004 muule advokaadibüroole kui kahte kaebuse esitajat esindavad advokaadibürood ja mille koopia saadi kontrolli käigus. 15. oktoobril 2007 saatis ombudsman sama küsimuse kohta kirja ka komisjoni presidendile. Ta palus teavet selle kohta, kuidas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat on käsitlenud kaebuse esitajate taotluste neid osi, mille kohta OLAF on teatanud, et nad saavad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadilt vastuse.

43. OLAF vastas 29. oktoobril 2007, et tema arvates peavad komisjoni pädevad talitused esitama vajalikud selgitused. Pärast vastamise tähtaja pikendamise taotlemist ja selle saamist saatis komisjon 17. jaanuaril 2008 oma vastuse inglise keeles ja 26. veebruaril 2008 tõlke hollandi keelde. märtsil 2008 saatis ombudsman OLAFi ja komisjoni vastused kaebuse esitajatele märkuste esitamiseks. Kaebuse esitajad saatsid 15. aprillil 2008 oma märkused nii kontrolliaruande kui ka OLAFi ja komisjoni saadetud vastuste kohta.

44. Ombudsman tegi 5. juunil 2009 ettepaneku leida kaebuse esitajate ja OLAFi vahel sõbralik lahendus. OLAF nõustus sõbraliku lahenduse ettepanekuga ja saatis oma vastuse 13. novembril 2009. Ombudsman saatis OLAFi vastuse kaebuse esitajatele, kes esitasid oma tähelepanekud 10. detsembril 2009.

OMBUDSMANi analüüs ja järeldused

Sissejuhatavad märkused uurimise ulatuse kohta

45. Oma 15. aprilli 2008. aasta täiendavates märkustes märkisid kaebuse esitajad, et nad taotlesid ka juurdepääsu loetelule 275 dokumendist, mida ombudsmani talitused 18. juulil 2007 kontrollisid, ning 18 dokumendile, mille ombudsmani talitused selle loetelu alusel kindlaks tegid. Ombudsman soovib juhtida tähelepanu sellele, et käesoleva uurimise ulatus piirdub kaebustes nimetatud taotlustega, nimelt 28. juuni 2004. aasta taotluses esitatud 17 taotlusega ja 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses esitatud nelja täiendava taotlusega. Kui kaebuse esitajad soovivad, et neile antaks juurdepääs täiendavatele dokumentidele, peaksid nad kõigepealt pöörduma OLAFi poole asjakohase eelneva haldusliku lähenemisviisiga, st pöörduma määruse alusel OLAFi poole juurdepääsutaotlusega ja vajaduse korral esitama kordustaotluse, mille järel oleks neil võimalus esitada ombudsmanile uus kaebus.

46. Lisaks soovib ombudsman juhtida tähelepanu sellele, et käesolev uurimine puudutab ainult OLAFit, mitte komisjoni. Kaebuse esitajad ei esitanud põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vastu eraldi kaebust.

A. Määruse väidetavad rikkumised

Ombudsmanile esitatud argumendid

Kaebuse esitajate argumendid

47. Kaebuse esitajad esitasid järgmised kuus väidet: (1) OLAF rikkus määruse artikli 4 lõiget 6 (osalise juurdepääsu kohta) ja proportsionaalsuse põhimõtet; (2) mõned OLAFi otsused ei olnud või ei olnud piisavalt põhjendatud ning rikkusid seetõttu määruse artikleid 7 ja 8, milles nõutakse keeldumise põhjuste esitamist; (3) OLAF keeldus ekslikult juurdepääsu andmisest, eitades teatavate dokumentide olemasolu või olemasolu tema valduses; (4) OLAF rikkus määruse artikli 2 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 4, kui ta keeldus andmast juurdepääsu teatavatele dokumentidele põhjendusega, et need kuuluvad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi pädevusse või vastutusalasse; (5) OLAF rikkus määruse artikli 4 lõiget 2 ja kaitseõigusi, kui ta keeldus andmast täielikku juurdepääsu teatavatele dokumentidele; ja lõpuks(6) rikkus OLAF määruse artikli 4 lõiget 3, kui ta keeldus andmast juurdepääsu teatavatele dokumentidele.

OLAFi esitatud argumendid

1) Osalist juurdepääsu käsitleva määruse artikli 4 lõike 6 ja proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumise kohta

48. OLAF teatas, et ta on täielikult täitnud määruse artikli 4 lõikest 6 tulenevad kohustused, andes võimaluse korral dokumentidele osalise juurdepääsu. OLAFi sõnul viis ta iga taotletud dokumendi kohta läbi eraldi hindamise. See ilmnes nii esialgsetele taotlustele kui ka kordustaotlustele antud vastustest. Hindamise tulemusena anti osaline juurdepääs mitmele taotlusega nr 1, 2, 7 ja 8 hõlmatud dokumendile. OLAF märkis, et tema hinnang näitas, et osaline juurdepääs teiste taotlustega hõlmatud dokumentidele ei ole võimalik, kuna kõigi eranditega hõlmatud dokumentide osade kõrvaldamine oleks muutnud dokumendid sisutühjaks. Seoses kaebuse esitajate viitega kohtuasjale T-188/98: Kuijer vs. komisjon, mille kohaselt on ELi institutsioonid kohustatud konkreetselt hindama ohtu, mida taotletud dokumentide avalikustamine võib kaasa tuua avalikele huvidele, märkis OLAF, et see kohtuotsus põhines nõukogu otsusel, millega rakendatakse üldsuse dokumentidele juurdepääsu käsitlevat käitumisjuhendit, st määruse 1049/2001 eelkäijal. Määruse artikli 4 lõigetes 2 ja 3 on siiski sätestatud, et juurdepääsu andmisest keeldutakse, kui avalikustamine kahjustaks määruses kirjeldatud eri huve, „välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve”. OLAFi arvates ei ole Kuijeri kohtupraktikas antud juhiseid määruse „ülekaaluka avaliku huvi“kriteeriumi tõlgendamiseks.

49. OLAF viitas ka Esimese Astme Kohtu otsusele kohtuasjas T-204/99, milles kohus märkis, et "[n]õukogul ja komisjonil on igal juhul õigus keelduda osalisest juurdepääsust, kui kõnealuste dokumentide uurimine näitab, et osaline juurdepääs oleks mõttetu, kuna dokumentide osad, mida võib avalikustada, ei oleks hagejale kasulikud"[12].

50. Seoses kaebuse esitajate ettepanekuga, et dokumentide kohta, millele juurdepääsu andmisest keelduti, oleks tulnud koostada olulist teavet sisaldav mittekonfidentsiaalne kokkuvõte, märkis OLAF, et nagu ta on juba selgitanud oma vastuses kaebuse esitajate teisele taotlusele, ei ole ta kohustatud koostama dokumentidele juurdepääsu taotlusele vastuseks uusi dokumente. Lisaks tekitaks selliste kokkuvõtete koostamine iga asjaomase dokumendi kohta OLAFile põhjendamatu halduskoormuse ja rikuks hea halduse põhimõtet. Igal juhul kehtisid taotletud teabe suhtes konfidentsiaalsuse ja ametisaladuse hoidmise nõuded.

2) Määruse artiklite 7 ja 8 väidetava rikkumise kohta, kuna mõned OLAFi otsused ei olnud või ei olnud piisavalt põhjendatud

51. OLAF märkis, et ta täitis dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel täielikult oma kohustuse teha põhjendatud otsus. OLAF andis täieliku juurdepääsu dokumendile nr 8302. Mis puudutab ülejäänud dokumente, siis uuris OLAF tegelikult iga asjaomast dokumenti eraldi. OLAF põhjendas juurdepääsu keelamist järgmiselt:

- Taotlus nr 1: Tõendite koopiatest keelduti määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alusel, kuna need kuulusid mitme liikmesriigi õigusasutuste uurimistoimikutesse. Dokumentide avalikustamine kahjustaks seega neid uurimisi. Kordustaotlusele vastates selgitati kaebuse esitajatele, kuidas eristada tõeseid ja valesid tõendeid (vt ka põhjendusi seoses kaebuse esitajate argumentidega kaitseõiguse kohta allpool).

- Taotlus nr 4: Esialgses vastuses kaebuse esitajatele märgiti, et taotlus ei olnud piisavalt täpne. Kui kordustaotluses esitati täpsemat teavet, keelduti juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alusel. Kordusvastuses märgiti, et taotletud dokumendid kuuluvad mitmes liikmesriigis käimasolevate kohtumenetluste toimikusse.

- Taotlused nr 6(ii), nr 9 ja nr 17(i): OLAFi esialgses vastuses märgiti, et taotletud dokumendid kuuluvad mitmes liikmesriigis käimasoleva kriminaaluurimise toimikusse ja on seega hõlmatud määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandiga. Lisaks kahjustaks avalikustamine siseriiklikke kohtumenetlusi.

- Taotlus nr 16: OLAFi esialgses vastuses märgiti, et dokumentidele AM 2000/36 ja AM 2000/36 S01 ei võimaldatud juurdepääsu määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alusel, kuna need dokumendid kuulusid mitme liikmesriigi õigusasutuste juurdlustoimikute hulka. Nende vabastamine võis uurimist kahjustada.

- Taotlus nr 17(ii): vastuseks sellele taotlusele anti osaline juurdepääs OLAFi missiooniaruandele.

- Dokument nr 004412: vastusena taotlusele nr 7 anti sellele dokumendile osaline juurdepääs.

- Dokument nr 04967: osaline juurdepääs anti vastuseks taotlusele nr 8.

- Dokument nr 6724: juurdepääsu andmisest keelduti vastusena kaebuse esitajate teisele juurdepääsutaotlusele põhjusel, et see dokument oli hõlmatud määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandiga (arvamused asutusesiseseks kasutamiseks). Vastuseks kaebuse esitajate taotlusele saada mittekonfidentsiaalne kokkuvõte teabest, mis sisaldab olulisi punkte, märgiti kordusvastuses, et määrusega ei kehtestata institutsioonidele mingit nõuet koostada uusi dokumente, mis sisaldavad muude dokumentide kokkuvõtteid. Lisaks selgitas ta, et taotletud teabe suhtes kohaldatakse igal juhul konfidentsiaalsuse ja ametisaladuse nõudeid ning seetõttu ei saa seda esitada.

- Dokument nr 7922: Osaline juurdepääs anti vastusena kaebuse esitajate teisele juurdepääsutaotlusele. Teatavad osad jäeti määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alusel välja. OLAF selgitas kaebuse esitajatele, et dokument oli OLAFi peadirektorile koostatud ülevaade OLAFi korraldatud kahe koordineerimiskoosoleku tulemustest ning puudutas operatiivküsimusi, mille pakkusid välja mitme liikmesriigi õigusasutused, kus kohtumenetlus on veel pooleli. Lisaks olid asjaomased riigisisesed õigusasutused esitanud kirjad, milles märgiti, et dokumendi avalikustamine kahjustaks seda menetlust.

52. OLAF juhtis tähelepanu sellele, et kõigi dokumentide puhul, millele anti osaline juurdepääs, täpsustati esialgses vastuses dokumentide teatavate osade eemaldamise alust, viidates määruse artikli 4 lõike 1 punktis b (privaatsus ja andmekaitse), artikli 4 lõike 2 esimeses taandes (ärihuvid) või artikli 4 lõike 3 teises lõigus (arvamused asutusesiseseks kasutamiseks) sätestatud eranditele.

53. Seoses kaebuse esitajate väitega, et OLAFi vastusest ei olnud võimalik aru saada, milline erand puudutas seda dokumenti (seoses dokumentidega nr 8302, 004412 ja 04967), märkis OLAF, et dokumendile nr 8302 anti täielik juurdepääs ja et kõik kolm viidatud erandit olid kohaldatavad kahe ülejäänud dokumendi suhtes.

54. OLAF märkis lisaks, et määrus erineb tegevusjuhendist, mida Esimese Astme Kohus tõlgendas Kuijeri kohtuotsuses, ning et määruse kohaselt ei ole kohustust selgitada, miks avalikustamine kahjustaks avalikku huvi, välja arvatud juhul, kui keeldumine põhineb artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud erandil.

3) Mis puudutab väidet, et OLAF keeldus ekslikult juurdepääsu andmisest, eitades teatavate dokumentide olemasolu või olemasolu tema valduses

55. OLAF jäi oma vastustes esitatud väidete juurde, et dokumente ei ole olemas. Ta väitis, et niinimetatud esmapilgul usutavad tõendid selle kohta, et dokumendid olid olemas ja OLAFi valduses, ei olnud midagi muud kui spekulatsioonid. See näitas, et kaebuse esitajate advokaadid, kes on süüdistatavate poolte advokaadid tollipettust käsitlevates siseriiklikes kohtumenetlustes, kuritarvitasid määrust, et viia läbi „kalapüügi ekspeditsioon”.

56. Seoses otsuste eelnõudega, millele kaebuse esitajad viitasid, märkis OLAF, et sellele dokumendile viidati OLAFi juurdluse algatamise otsusele lisatud taustteabes. See teade edastati algselt peadirektorile asutusesiseselt taustteabena, mis õigustab soovitust algatada uurimine. See oli lisatud juurdluse algatamise otsusele ja peadirektor allkirjastas selle. Seega sai otsuste eelnõudest lõplik otsus, st dokument nr 8302. See selgitab, miks muid otsuste eelnõusid ei olnud.

57. OLAF väitis, et kaebuse esitajad ei esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber tema väite, et taotletud dokumendid ei olnud tema valduses. OLAFi arvates oli ilmne, et kaebuse esitajate veendumus, et „peavad olema teatud dokumendid, et OLAFil peavad olema need dokumendid, et „on väga tõenäoline”, et need dokumendid on olemas, või et „taotleja peab dokumentide puudumist väga ebatõenäoliseks”, ei kujuta endast esmapilgul usutavat tõendit dokumentide olemasolu kohta.

4) Määruse artikli 2 lõike 1 ja artikli 4 lõike 4 väidetava rikkumise kohta, kuna OLAF keeldus andmast juurdepääsu teatavatele dokumentidele põhjendusel, et need kuuluvad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi "pädevuse" või "vastutuse" alla

58. OLAF tuletas meelde kaebuse esitajate väiteid, et tal kas ei olnud dokumente või et tal olid need olemas, kuid ta ei saanud neid kolmandate isikute dokumentide reegli alusel avalikustada. Sellega seoses märkis OLAF, et kumbki neist väidetest ei olnud tema keeldumise põhjuseks. Teatavate taotluste esitamisel põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile tegutses ta kooskõlas komisjoni otsuse 2001/937/EÜ, ESTÜ, Euratom [13] artiklitega 3 ja 4, millega rakendatakse määrust komisjonis. Artikli 3, mis käsitleb esialgsete taotluste menetlemist, kolmandas lõigus on täpsustatud, et „[t]aotlejat teavitab vastusest tema taotlusele kas peadirektor või asjaomase talituse juhataja või [sic] OLAFis määratud direktori poolt peasekretariaadis selleks määratud direktor, kui taotlus käsitleb OLAFi tegevust käsitlevaid dokumente, millele on osutatud komisjoni otsuse 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom (millega asutatakse OLAF) artikli 2 lõigetes 1 ja 2, või nende poolt selleks määratud töötaja.” Kordustaotluste menetlemist käsitleva artikli 4 esimeses lõigus on sätestatud, et „[i]n vastavalt komisjoni kodukorra artiklile 14 on õigus teha otsuseid kordustaotluste kohta delegeeritud peasekretärile. Kui kordustaotlus on seotud otsuse 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom artikli 2 lõigetes 1 ja 2 osutatud OLAFi tegevust käsitlevate dokumentidega, delegeeritakse otsustusõigus OLAFi direktorile.”

59. Nende artiklite kohaselt saadab komisjon dokumentidele juurdepääsu taotlustele vastates iga asjaomase talituse puhul eraldi kirja taotluse nende osade kohta, mis kuuluvad nende vastutusalasse. Kõigi talituste puhul, välja arvatud OLAF, teeb kordustaotlusi käsitlevad otsused ja saadab need komisjoni nimel peasekretär. OLAFi operatiivküsimustega seotud taotluste puhul vastab OLAFi juurdluste ja operatsioonide direktor esialgsetele taotlustele ning OLAFi peadirektor võtab vastu otsuseid ja saadab vastused kordustaotlustele komisjoni nimel. Käesoleval juhul puudutasid taotlused nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimane lause, artikli 17 punktid iii ja iv põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vastutusalasse kuuluvaid dokumente. OLAF oli seega vastavalt komisjoni otsuse artiklitele 3 ja 4 kohustatud edastama need taotlused põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile, mida ta ka tegi.

5) Määruse artikli 4 lõike 2 ja kaitseõiguste väidetava rikkumise kohta

60. OLAF väitis, et määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandile tuginemine teatavatele dokumentidele juurdepääsu keelamiseks on täielikult põhjendatud, et kaitsta liikmesriikide ametiasutuste käimasolevate juurdluste eesmärki. OLAF rõhutas, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 10 sätestatud ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide vastastikuse koostöö põhimõttele on ta kohustatud kaitsma liikmesriikides käimasolevaid juurdlusi. OLAF märkis, et ta sai igalt asjaomaselt liikmesriigi õigusasutuselt kirjad, milles märgiti, et dokumentide avalikustamine kahjustaks nende juurdluste eesmärgi kaitset. OLAF leiab, et asjaolu, et ta edastas Belgia ametiasutustele teavet, mis võimaldas neil algatada sissenõudmismenetluse, ei oma tähtsust küsimuses, kas avalikustamine määruse alusel kahjustaks kohtumenetlusi teistes liikmesriikides.

61. Seoses kaitseõiguste väidetava rikkumisega tuletas OLAF meelde, et nagu on juba selgitatud vastuses kordustaotlustele, mis käsitlesid nii esimest kui ka teist taotlust, tuleb määrusest tulenevat üldsuse õigust tutvuda dokumentidega eristada asjasse puutuva isiku õigusest tutvuda toimikuga. Esimene õigus on kõigil liidu kodanikel ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis. Seda kohaldatakse institutsioonide dokumentide suhtes vastavalt määruses määratletud põhimõtetele, tingimustele ja piirangutele. Viimane on üksikisiku õigus, mis on seotud tema kui asjaomase isiku olukorraga konkreetses riigisiseses menetluses. OLAF märkis, et kaebuse esitajad väitsid, et nende kaitseõigus kujutab endast ülekaalukat avalikku huvi anda juurdepääs dokumentidele, mida nad olid taotlenud. OLAFi arvates olid kaebuse esitajate kaitseõigused siiski pigem erahuvid kui ülekaalukad avalikud huvid.

6) Määruse artikli 4 lõike 3 väidetava rikkumise kohta

62. OLAF väitis, et on täiesti põhjendatud tugineda määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandile, et keelata juurdepääs teatavatele dokumentidele, et kaitsta oma otsustusprotsessi. OLAF esitas järgmised põhjendused, et põhjendada, miks teatavate dokumentide või nende osade avalikustamine võib otsustamisprotsessi kahjustada:

- dokument nr 004412: Tagati osaline juurdepääs OLAFi missiooniaruandele. Järeldused jäeti välja, sest need sisaldasid arvamusi operatiivküsimuste kohta. Nende arvamuste avalikustamine oleks kahjulik, sest kohtumenetlused ja muud järelmeetmed ei ole veel lõpule viidud;

- dokument nr 04967: OLAFi lõpparuandele anti osaline juurdepääs. Pealkirja 3 „Uurimistulemused” alt välja jäetud lõik sisaldas operatiivjäreldusi uurimise kohta ja arvamusi liikmesriikide õigusasutustega tehtava koostöö kohta. Rubriigi 4 „Järeldused ja soovitused” viimane lause sisaldas samateemalisi arvamusi. Nende arvamuste avalikustamine oleks olnud kahjulik, sest need puudutasid koostööd riiklike õigusasutustega nende menetlustes.

Kaebuse esitajate esitatud täiendavad väited

63. Oma märkustes jäid kaebuse esitajad oma väite juurde, et OLAFi keeldumine taotletud dokumentidele täieliku juurdepääsu andmisest kujutas endast haldusomavoli. Samuti jäid nad oma nõude juurde, et OLAF peaks andma neile dokumentidele täieliku juurdepääsu. Kaebuse esitajad jaotasid oma tähelepanekud nelja punkti:

1) Taotlus nr 1, 4, punkti 6 alapunkt ii, 9, 16, punkti 17 alapunktid i ja ii ning dokumendid nr 8302, 004412, 04967, 6724 ja 7922

64. Kaebuse esitajate sõnul ei lükanud OLAF ümber väiteid määruse rikkumise kohta. Nad mainisid kahte peamist OLAFi menetluslikku rikkumist seoses eespool nimetatud taotlustega:

a) Taotletud dokumentidele osalise juurdepääsu andmata jätmine ja eelkõige i) konkreetse hinnangu andmata jätmine ohule, mida iga taotletud dokumendi osaline avalikustamine võib kaasa tuua avalikele huvidele, ning ii) taotletud teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte esitamata jätmine.

b) Põhjendatud otsuse esitamata jätmine dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel, eelkõige konkreetse hinnangu andmata jätmine ja piisava selgituse puudumine ohu kohta, mida iga taotletud dokumendi avalikustamine võib kaasa tuua üldistele huvidele.

65. Kaebuse esitajad tsiteerisid Esimese Astme Kohtu otsuse T-2/03 (Verein für Konsumenteninformation v. komisjon)[14] punkte 69 ja 70. Selles kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus, et analüüs, mida institutsioon peab erandi kohaldamiseks läbi viima, peab olema konkreetne ja tulenema otsuse põhjendustest. Ta rõhutas ka, et see kontroll tuleb läbi viia iga dokumendi puhul, millele juurdepääsutaotluses viidatakse.

66. Kaebuse esitajad väitsid, et käesolevas kohtuotsuses sätestatud õiguslik standard toetab ja arendab Kuijeri kohtuasja õiguslikku standardit täielikult edasi. Asjaolu, et OLAF ei järginud taotluste läbivaatamisel seda õiguslikku standardit, tõi kaasa määruse artiklites 7 ja 8 ning artikli 4 lõikes 6 sätestatud menetlusõiguste rikkumise. OLAF väitis, et ta viis läbi taotletud dokumentide „erihindamise” või „eraldi uurimise”. Kaebuse esitajate arvates ei piisanud sellest „kontrollist” või „hindamisest” siiski selleks, et täita üldsuse juurdepääsu taotluste läbivaatamise rangeid nõudeid, mis on sätestatud määrust käsitlevas ühenduse kohtupraktikas. Seoses iga taotletud dokumendiga rõhutasid kaebuse esitajad, et OLAFi otsusest kordustaotluse kohta ei nähtu, et:

a) uuriti, kas juurdepääs dokumendile kahjustaks konkreetselt ja tegelikult liikmesriikide ametiasutuste juurdluste eesmärgi kaitset või OLAFi otsustusprotsessi; ja

b) eelnevalt on tehtud hindamine, mis kinnitab, et avalikustamine ei teeni ülekaalukaid üldisi huve.

67. Kaebuse esitajad väitsid, et OLAF oli kohustatud esitama taotletud dokumentide mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte, kui selline võimalus oli olemas. Nende arvates tulenes see a) määruse artikli 2 lõikest 1, mis ühenduse kohtute tõlgenduse kohaselt tagab kodanikele võimalikult laia juurdepääsu teabele, ja b) määruse artikli 6 lõikest 3, mis annab asjaomasele institutsioonile võimaluse konsulteerida taotleva poolega, et leida õiglane lahendus, kui taotlus hõlmab väga pikka dokumenti. Kaebuse esitajad märkisid, et nad tegid sellise ettepaneku.

68. OLAFi viidatud põhjendamatu halduskoormuse kohta väitsid kaebuse esitajad, et seda väidet ei toetanud faktid ning seega jäi see pelgalt väiteks ja seega täiesti hüpoteetiliseks. Kaebuse esitajad viitasid Esimese Astme Kohtu otsusele kohtuasjas Verein für Konsumenteninformation, mille punktis 113 märkis kohus sõnaselgelt, et „kuna õigus tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega kujutab endast põhimõtteliselt kasutatavat lähenemisviisi, siis lasub selle ülesande ulatuse tõendamise kohustus institutsioonil, kes tugineb taotlusega kaasneva ülesande ebamõistlikkusega seotud erandile.” Selle põhjal väitsid kaebuse esitajad, et OLAFi poolt dokumentide mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte esitamata jätmine kujutab endast nende üldsuse juurdepääsu ja osalise juurdepääsu õiguse täiendavat rikkumist. Seetõttu palusid kaebuse esitajad ombudsmanil tuvastada haldusomavoli juhtum ja saata toimik tagasi OLAFile koos soovitusega oma otsus uuesti läbi vaadata ning kas anda täielik või osaline juurdepääs või esitada keeldumise kohta piisavad selgitused.

2) Taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist ei saa põhjendada viitega määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ja artikli 4 lõikes 3 sätestatud eranditele.

69. Kaebuse esitajad väitsid, et dokumendid, millele nad juurdepääsu taotlesid, ei kuulu määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ja artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandite alla. Seoses esimese erandiga juhtisid kaebuse esitajad tähelepanu sellele, et uurimine Belgias on lõpule viidud. Selle tulemusena ei olnud enam vaja kaitsta OLAFi juurdlusi Belgias, mis olid juba lõpetatud. Kaebuse esitajad arvasid, et OLAF võib karta, et pärast OLAFi ja Belgia ametiasutuste dokumentide nägemist võivad kaebuse esitajad sekkuda juurdlustesse teistes liikmesriikides. Sellised kartused olid aga valed, kuna teistes liikmesriikides ei viidud läbi ühtegi uurimist kaebuse esitajate suhtes.

70. Kaebuse esitajad väitsid veel, et kui OLAF leidis, et Hispaanias, Portugalis ja Itaalias on vaja kaitsta käimasolevaid uurimisi või kohtumenetlusi, ei oleks ta tohtinud dokumente kaebuse esitajatele ja Belgia ametiasutustele avalikustada. Samuti ei oleks ta tohtinud paluda Belgia tolliasutustel algatada kaebuse esitajate suhtes tollivormistusjärgset sissenõudmismenetlust. Seda tehes nõustus OLAF kaebuse esitajate arvates sellega, et ühegi neid puudutava juurdluse eesmärki ei ole vaja kaitsta. Kuna OLAF oli seega teinud valiku, mis võttis taotletud dokumendid määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandist välja, märkisid kaebuse esitajad, et OLAF peab jääma oma valiku juurde.

71. Seoses määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandiga väitsid kaebuse esitajad, et selle sätte kohaselt peab dokumendi avalikustamine tõsiselt ohustama asjaomase institutsiooni otsustusprotsessi. Nende arvates ei viita miski sellele, et see oleks käesoleval juhul nii olnud, eriti olukorras, kus kaebuse esitajate suhtes olid asjaomased otsused juba tehtud. Kaebuse esitajate sõnul ilmnes OLAFi viidetest liikmesriikide õigusasutustele siiski, et OLAF pidas silmas liikmesriikide otsustusprotsessi, mitte enda oma. Kaebuse esitajad väitsid ka, et OLAF muutis oluliselt oma otsuste põhjendusi, põhjendades keeldumist, mis varem põhines artikli 4 lõikel 3, viitega määruse artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele. Seda tehes tunnistas OLAF nende arvates, et kordustaotluste esitamise ajal ei olnud tal mingit põhjust keelata määruse artikli 4 lõike 3 alusel juurdepääs teatavatele dokumentidele. Kaebuse esitajad väitsid, et kuna see kehtetu põhjendus oli ainus dokumentide nr 8302, 004412 ja 04967 osade kohta antud selgitus, oleks OLAF pidanud andma neile täieliku juurdepääsu.

72. Kaebuse esitajad väitsid taas, et isegi kui on võimalik tõendada, et kohaldatakse määruse artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet ja artikli 4 lõiget 3, on avalikustamine siiski ülekaalukas üldine huvi. Kaebuse esitajate sõnul oli ülekaalukas üldine huvi tagada täielikult üksikisiku õigused OLAFi suhtes ja mitte kuritarvitada OLAFi õigusi. See ülekaalukas üldine huvi nõudis nimetatud erandite alla kuuluvate dokumentide avalikustamist. Kaebuse esitajad väitsid, et OLAFi väide, mille kohaselt a) nende kaitseõigused on erahuvid, mitte ülekaalukad avalikud huvid, ja b) üldsuse juurdepääsuõigust tuleb eristada asjaomase isiku juurdepääsuõigusest, ei ole veenev.

3) taotlused nr 1, 3 [15], 5, artikli 6 punkt i, artiklid 7, 8, 10 ja 13 ning otsuste eelnõud: OLAF ei lükanud ümber esmapilgul usutavaid tõendeid teatavate dokumentide olemasolu kohta

73. Kaebuse esitajad märkisid nende käsutuses olevate dokumentide põhjal, et nad olid teinud järeldused täiendavate dokumentide olemasolu kohta, mis nende arvates peaksid olema OLAFi valduses, ning esitasid nende olemasolu kohta esmapilgul usutavaid tõendeid. Nad lisasid, et OLAFi väited, et nad kuritarvitasid menetlust ja olid seotud „kalapüügi ekspeditsiooniga”, olid valed ja sobimatud. Kaebuse esitajate sõnul näitas asjaolu, et üks OLAFi varem väidetud dokumentidest (edaspidi „otsuste eelnõud”) lõpuks puudus, et neil oli põhjendatud kahtlusi OLAFi avalduste täpsuse suhtes. Kaebuse esitajad rõhutasid, et nad soovivad saada selle otsuse eelnõu originaali koopiat sellisel kujul, nagu see edastati peadirektorile asutusesiseselt. Mis puudutab teisi dokumente, siis ei lükanud OLAF kaebuse esitajate arvates ümber tõendeid, mille nad olid esitanud taotletud dokumentide olemasolu tõendamiseks. Kaebuse esitajad märkisid, et nad ei näinud, kuidas neid tõendeid saaks liigitada pelgalt spekulatsioonideks. Nad leidsid, et ombudsman peaks seetõttu paluma OLAFil avalikustada dokumendid, mille kohta esitati taotlus nr 1, 3, 5, artikli 6 punkt i, artiklid 7, 8, 10 ja 13 ning otsuste eelnõud.

4) OLAF rikkus määruse artikli 2 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 4, edastades teatavad taotlused põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile.

74. Kaebuse esitajad väitsid, et kuna OLAF kvalifitseeris taotletud dokumendid põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vastutusalasse kuuluvateks või selle vastutusalasse kuuluvateks – asjaolu, mida nende arvates ei toeta kunagi ükski asjaolu –, oleks ta pidanud kohaldama määruse artikli 4 lõiget 4 ja konsulteerima taotluse osas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadiga. OLAF seda ei teinud ja rikkus seega määrust, eelkõige selle artikli 2 lõiget 1 ja artikli 4 lõiget 4, kuna konsulteerimismenetlus oli ainus määrusega ette nähtud menetlus kolmandate isikute dokumentide käsitlemiseks. Kaebuse esitajad juhtisid tähelepanu ka sellele, et määrusega ei nähta ette erandit, mis võimaldaks edastada taotluse asjaomasele kolmandale isikule. Kaebuse esitajate sõnul ei olnud OLAFi viide komisjoni otsusele 2001/937 asjakohane, kuna see otsus ei saanud muuta nõukogu ja parlamendi poolt vastu võetud määrust ega olla sellega vastuolus.

Toimikuga tutvumine ja edasised uurimised

75. 18. juulil ja 25. septembril 2007 kontrollisid ombudsmani esindajad OLAFi toimikut. 18. juulil 2007 näidati neile OLAFi koostatud Exceli nimekirja, mis sisaldas ülevaadet kõikidest OLAFi toimikus sisalduvatest dokumentidest kuni kuupäevani, mil kaebuse esitajad esitasid esialgse taotluse üldsuse juurdepääsuks. Selle nimekirja alusel, mis sisaldas kokku 275 punkti, koostasid ombudsmani esindajad nimekirja 18 dokumendist, mida nad soovisid kontrollida. Konfidentsiaalseid dokumente kontrolliti 25. septembril 2007.

76. Nii OLAFile kui ka Euroopa Komisjonile saadetud 15. oktoobri 2007. aasta kirjades palus ombudsman täiendavaid selgitusi. Ta märkis, et kontrolli käigus anti tema esindajatele juurdepääs OLAFi ning põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vahelisele e-kirjavahetusele küsimuses, kas OLAF või põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat peaksid käsitlema juurdepääsutaotluste teatavaid osi. Sellega seoses näidati neile koopiaid kahest faksist, mille põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat väidetavalt saatis kaebuse esitajatele 20. augustil ja 2. septembril 2004. Nende kahe faksi ja edastamisaruannete hoolikast analüüsist ilmnes siiski, et neid ei saadetud kahte kaebuse esitajat esindavatele õigusbüroodele, vaid teisele õigusbüroole (edaspidi "kolmas õigusbüroo"), mida mainiti sõnaselgelt 2. septembri 2004. aasta faksis. Seetõttu palus ombudsman selles küsimuses selgitusi. Oma kirjas komisjonile küsis ombudsman ka seda, kuidas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat oli käsitlenud juurdepääsutaotlusi nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimast lauset, artikli 17 punkte iii ja iv, mille kohta OLAF oli oma 18. augusti 2004. aasta vastuses kaebuse esitajatele teatanud, et nad saavad vastuse põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadilt, kes on pädev sellistes küsimustes.

Ombudsmanile pärast uurimist esitatud täiendavad argumendid

OLAFi esitatud täiendavad argumendid

77. OLAF märkis oma 29. oktoobri 2007. aasta vastuses, et ta oli 9. augusti 2004. aasta e-kirjas saatnud põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile kolm eraldi, kuid ühtelangevat taotlust juurdepääsuks dokumentidele, mis puudutasid OLAFi juurdlust võltsitud AGRIM-sertifikaatidega banaanide pettuse teel importimise kohta. Kaks neist taotlustest esitasid kaks kaebuse esitajat ning kolmanda taotluse esitas kolmas äriühing, keda esindas kolmas advokaadibüroo. Seetõttu leidis OLAF, et vajalike täiendavate selgituste andmine on komisjoni pädeva talituse ülesanne.

Komisjoni esitatud täiendavad argumendid

78. Komisjon märkis, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat andis taotletud dokumentidele juurdepääsu. Seetõttu saadeti banaaniettevõtjate nimekirja käsitlev dokument 20. augustil 2004 faksi teel kolmandale advokaadibüroole. Kuna aga mõned taotletud dokumendid pärinesid Hispaania ametiasutustelt, konsulteeris komisjon kooskõlas määruse artikli 4 lõikega 4 nende asutustega. Kui Hispaania ametiasutused andsid nõusoleku juurdepääsu andmiseks, saatis põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat ülejäänud dokumendid 2. septembri 2004. aasta faksiga kolmandale õigusbüroole.

79. Komisjon märkis, et kuigi need olid esitanud kolm huvitatud isikuid esindavat õigusbürood, käsitlesid kõik kolm juurdepääsutaotlust (kaebuse esitajate 28. juuni 2004. aasta taotlus ja kolmanda õigusbüroo 30. juuni 2004. aasta taotlus) samu dokumente, sealhulgas kõige pisemaid üksikasju. Sel põhjusel ja nagu nähtub 20. augustil ja 2. septembril 2004 saadetud fakside saatelehtedest (mille komisjon lisas oma vastusele), käsitles komisjon neid taotlusi ühena. Komisjon selgitas, et dokumendid saadeti kolmandale advokaadibüroole faksi teel. Vigade tõttu ei saadetud seda teadet kahele teisele huvitatud isikule, nimelt kahele käesoleva juhtumi kaebuse esitajale. Seetõttu ei teavitatud kaebuse esitajaid õigeaegselt nende taotluste selle osa positiivsest tulemusest, mis kuulus põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vastutusalasse.

80. Niipea kui põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat sai veast teada, saatis komisjon 10. detsembril 2007 kaebuse esitajatele nõutud dokumendid koos vabandusega hilinenud teatamise eest. Komisjon leidis, et selles teatises käsitleti kaebuse esitajate taotlusi juurdepääsuks põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi valduses olevatele dokumentidele.

Kaebuse esitajate esitatud täiendavad väited

81. Kaebuse esitajad jäid oma kaebuse juurde, et OLAFi keeldumine taotletud dokumentidele täieliku juurdepääsu andmisest kujutas endast haldusomavoli ja oli ebaseaduslik. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et kontrolliaruandest nähtus, et ombudsmani teostatud toimiku kontroll oli väga töömahukas ega andnud oodatud tulemust. Eelkõige märkisid kaebuse esitajad, et OLAFi käsutuses on vähemalt 275 seotud dokumenti, mis olid loetletud, kuid et ombudsmani talitustele i) keelduti andmast juurdepääsu enamikule neist dokumentidest, välja arvatud nende poolt kindlaks tehtud 18 dokumendile, ning ii) keelduti andmast koopiaid mis tahes dokumentidest.

82. Ombudsmani talituste kontrollitud 18 dokumendi kohta märkisid kaebuse esitajad, et kontrolliaruanne ei sisaldanud palju rohkem teavet kui viidet asjaolule, et ombudsmani talitustele oli antud juurdepääs. Kaebuse esitajad rõhutasid, et nende dokumentide sisu ei ole neile seega veel teada, ning väitsid, et sellega rikuti nende õigust dokumentidega tutvuda. Nad väitsid, et nad oleksid pidanud saama vähemalt nimekirja koopia, et nad saaksid ise kindlaks teha dokumendid, mida nad peavad oluliseks. Kaebuse esitajate arvates rikkus OLAF juurdepääsu andmisest keeldumisega ka nende kaitseõigusi.

83. Eespool nimetatud põhjustel jäid kaebuse esitajad kindlalt oma taotluse juurde pääseda täielikule toimikule ja nõudsid, et nad saaksid asjaomaste dokumentide koopiad. Eelkõige taotlesid nad juurdepääsu 275 dokumendist koosnevale loetelule, sealhulgas ombudsmani talituste poolt kindlaks tehtud 18 dokumendile, et teha kindlaks dokumendid, mis on nende kaitseõigusi silmas pidades üliolulised. Samuti palusid nad saada koopia olulistest dokumentidest, kui nad peaksid need tuvastama.

84. Kaebuse esitajad kahetsesid põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi viga mitte saata neile 20. augusti ja 2. septembri 2004. aasta fakse, kuid olid siiski põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile tänulikud nende saatmise eest 2007. aasta detsembris. Kaebuse esitajad leidsid siiski, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi tegevus ei vabastanud OLAFit kohustusest anda juurdepääs kõigile asjakohastele dokumentidele.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

i) Sissejuhatav märkus ombudsmani poolt esitatud väidete analüüsi struktuuri kohta

85. Ombudsman märkis, et käesolevad kaebused on väga mahukad ja keerukad ühelt poolt nende dokumentide suure arvu tõttu, millele kaebuse esitajad juurdepääsu taotlesid, ja teiselt poolt nende taotlustega seotud väidete sõnastuse tõttu. Kaebuse esitajate 28. juuni 2004. aasta esialgne juurdepääsutaotlus koosnes 17 taotlusest, millest taotlused nr 1, 5, 6 ja 17 jaotati omakorda alltaotlusteks. Ainuüksi taotlus hõlmas kolme täislehekülge. 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses taotlesid kaebuse esitajad juurdepääsu veel neljale dokumendile [16]. Seega ilmnes, et kaebuse esitajad taotlesid juurdepääsu kokku 21 elemendile (ja alapunktile). Kõik kaebuse esitajate kuus väidet puudutasid erinevat hulka eespool nimetatud 21 taotlusest, mille kaebuse esitajad olid esitanud. Samuti näis, et väited kattuvad, sest mõnda taotlust mainiti rohkem kui ühes väites.

86. Võttes arvesse eespool nimetatud keerukust ja selleks, et vähendada kordusi nii palju kui võimalik, leidis ombudsman, et kõige asjakohasem ja loogilisem viis süüdistuste analüüsimiseks oli uurida, kuidas OLAF käsitles kõiki kaebuse esitajate 17 taotlust ja 4 täiendavat taotlust, mis olid esitatud OLAFile 28. juunil 2004 esitatud esialgses taotluses ja 6. septembril 2004 esitatud kordustaotluses. Seetõttu analüüsis ombudsman järgmistes punktides kaebuse esitajate väiteid taotluse alusel. Kõigepealt vaatas ta läbi juurdepääsutaotlused, mida OLAF ise käsitles (allpool I jagu). Seda tehes järgis ta kaebuse esitajate 28. juuni 2004. aasta esialgse juurdepääsutaotluse järjekorda. septembri 2004. aasta kordustaotluses esitatud nelja uut juurdepääsutaotlust käsitleti esialgse taotluse asjaomases osas. Seejärel käsitles ombudsman taotluste neid osi, mida OLAFi arvates peaks käsitlema põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat ning mis olid kaebuse esitajate neljanda väite esemeks (II jagu allpool).

ii) Sissejuhatav märkus liikmesriikides käimasolevate uurimiste kohta

87. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et käesolevad kaebused puudutasid mitmesuguseid dokumentidele juurdepääsu taotlusi, mis puudutasid uurimist, mille OLAF viis läbi koostöös mitme liikmesriigi (Belgia, Hispaania, Portugal, Itaalia ja Saksamaa) õigusasutustega. OLAF märkis oma 13. mai 2002. aasta lõpparuandes, et Itaalias, Hispaanias ja Portugalis on kriminaaluurimine veel pooleli ning et haldusjuurdlused jätkuvad ka Belgias, Saksamaal ja Madalmaades. OLAF nõudis, et kõik liikmesriigid algataksid omalt poolt sissenõudmismenetluse. Selgus, et Belgia ametiasutuste uurimine kaebuse esitajate suhtes oli OLAFile juurdepääsutaotluste esitamise ajaks lõpule viidud. Nagu aga märgiti OLAFi 3. detsembri 2004. aasta vastuses kaebuse esitajate viimasele kordustaotlusele, ilmnes, et Itaalias, Portugalis ja Hispaanias olid kohtulikud uurimised sel ajal veel pooleli. Ombudsman mõistis, et kui OLAF keeldus juurdepääsu andmisest põhjusel, et liikmesriikides on uurimised veel pooleli, viitas ta kohtulikele või kriminaaluurimistele, mitte haldusjuurdlustele. Arvestades, et käesolevad kaebused puudutasid otsuseid, mille OLAF võttis vastu vastuseks teatavatele juurdepääsutaotlustele, pidi ombudsman uurimisel keskenduma nende otsuste tegemise ajal valitsenud õiguslikule ja faktilisele olukorrale. Sellest ajast alates toimunud muudatused ei olnud seega käesoleva kohtuasja hindamisel asjakohased. Kaebuse esitajatel oli aga loomulikult õigus esitada OLAFile uus dokumentidele juurdepääsu taotlus, kui nad leidsid, et võimalikud muudatused tõid kaasa selle, et erandid, millele OLAF tugines, ei ole enam kohaldatavad.

I) Juurdepääsutaotlusi käsitleb OLAF ise

88. OLAFi direktori otsus alustada juurdlust ja vajaduse korral taotlus, millel see otsus põhines [...]

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses andis OLAF täieliku juurdepääsu ja lisas koopia a) 20. oktoobri 2000. aasta otsusest nr 8302, millega OLAFi peadirektor otsustas algatada uurimise banaanide pettuse teel importimise kohta, kasutades Hispaania võltsitud sertifikaate, ning b) OLAFi juurdluste ja operatsioonide direktoraadi taustateatest, milles tegevusnõunik tegi ettepaneku juurdluse algatamiseks. Seetõttu ilmnes kaebuse esitajate taotluse nr 1 esimese osa puhul, et taotletud dokumendid on avalikustatud. Seega ei tuvastatud seoses taotluse selle osaga ühtegi OLAFi haldusomavoli juhtumit.

89. - "... ja eelkõige, kuid mitte ainult, Hispaania majandusministeeriumi poolt OLAFile esitatud dokumendid ja teave, millele viidatakse OLAFi 1. veebruari 2000. aasta kirjas (viitenumber 000822), mis on adresseeritud [Belgia] riiklikule tolli- ja aktsiisiameti uurimisdirektoraadile. Nende hulka kuuluvad ...:

Ombudsman märkis, et kaebuse esitajate taotluse see osa puudutas Hispaania ametiasutustelt pärit dokumente. Seetõttu puudutas taotlus „kolmandate isikute dokumente”, mille kohta on määruse artikli 4 lõikes 4 ette nähtud, et „institutsioon konsulteerib kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõikes 1 või 2 sätestatud erandit, välja arvatud juhul, kui on selge, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.” Ombudsman tuletas samuti meelde, et määruse artikli 4 lõikes 5 on sätestatud, et „[l]iikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta”.

90. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peab dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks vajalik kontroll olema spetsiifiline selles mõttes, et institutsioon peab hindama: esiteks, kas dokument, millega tutvumise taotlus on seotud, kuulub mõne määruse artiklis 4 ette nähtud erandi kohaldamisalasse; teiseks, kas selle dokumendi avalikustamine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult kaitstud huvi, ning kolmandaks, kui see on nii, siis kas kaitsevajadus kehtib kogu dokumendi suhtes [17]. Vastavalt sellele ‑ kohtupraktikale peab institutsioon, kes on keelanud juurdepääsu dokumendile, esitama põhjendused, mis võimaldavad mõista ja kontrollida: esiteks, kas taotletud dokument kuulub tõepoolest viidatud erandiga hõlmatud valdkonda; teiseks, kas selle erandiga seotud kaitsevajadus on tegelik [18].

91. Ombudsman juhtis tähelepanu sellele, et kõigi kaebuse esitajate esitatud juurdepääsutaotluste puhul tuleb läbi vaadata OLAFi otsused kordustaotluste kohta, mitte OLAFi otsused esialgsete taotluste kohta [19]. Ombudsman märkis sellega seoses, et 6. septembri ja 19. oktoobri 2004. aasta kordustaotlustes palusid kaebuse esitajad selgelt, et OLAF vaataks läbi oma otsused kõigi taotluste kohta, millele juurdepääsu ei võimaldatud.

92. Käesoleva taotlusega seoses ilmnes, et OLAF keeldus 18. augusti 2004. aasta otsuses esialgse taotluse kohta taotletud dokumentidele juurdepääsu võimaldamisest, viidates määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile, mis käsitleb kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset. Oma 26. oktoobri 2004. aasta otsuses kaebuse esitaja 6. septembri 2004. aasta kordustaotluse kohta [20] kinnitas OLAF, et ta ei saa kõnealuse erandi alusel dokumente avaldada. Ta selgitas, et dokumendid kuuluvad eri liikmesriikide õigusasutuste uurimistoimikutesse ja et nende avaldamine võib neid uurimisi kahjustada. Oma arvamuses ombudsmanile märkis OLAF seoses määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandiga, et ta on „saanud kõikidelt asjaomastelt riiklikelt õigusasutustelt kirjad, milles märgitakse, et dokumentide avalikustamine kahjustaks nende juurdluste eesmärgi kaitset”.

93. Ombudsmani talituste teostatud kontroll näitas, et Hispaania ametiasutustelt saadud dokumentide osas sisaldas OLAFi toimik koopiaid kahest faksist, mille Hispaania majandusministeerium saatis 16. augustil ja 23. novembril 1999 põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile seoses võltsitud sertifikaatidega. Seega vastasid need kaks faksi kaebuse esitajate juurdepääsutaotlusele ja ombudsman pidi need läbi vaatama.

94. Mis puudutab „iga asjaomase liikmesriigi õigusasutuse kirju”, siis kontrolli käigus selgus, et OLAFi toimikus oli mitu dokumenti, mis näitasid, et Hispaania, Itaalia ja Portugali õigusasutused olid sõnaselgelt taotlenud, et OLAF ei avaldaks kaebuse esitajate nõutud dokumente. Nende hulka kuulusid Itaalia õigusasutuste 11. ja 12. oktoobri 2004. aasta faksid OLAFile, OLAFi 11. ja 12. oktoobri 2004. aasta kirjad kontaktide kohta nii Hispaania kui ka Itaalia õigusasutustega ning Portugali õigusasutuste 15. oktoobri 2004. aasta kiri OLAFile. Kontrollimise juures viibinud OLAFi ametnik märkis, et Belgia ja Saksamaa ametiasutuste vahel kirjavahetust ei olnud.

95. Vastavalt Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-64/05 P (Rootsi vs. komisjon) on asjaomane liikmesriik juhul, kui ta on vastu oma ametiasutustelt pärineva dokumendi avalikustamisele, kohustatud seda vastuväidet põhjendama, viidates määruse artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud eranditele. Selle kohtuotsuse kohaselt on institutsioon ise kohustatud põhjendama oma keeldumisotsust. See tähendab, et institutsioon peab oma otsuses mitte ainult dokumenteerima asjaolu, et asjaomane liikmesriik on esitanud taotletud dokumendi avalikustamisele vastuväite, vaid esitama ka põhjused, millele see liikmesriik tugineb tõendamaks, et kohaldatakse ühte määruse artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud erandit juurdepääsuõigusest [21].

96. Käesoleval juhul ilmnes seoses Hispaania majandusministeeriumi saadetud kahe faksiga, et OLAF ei põhjendanud piisavalt oma 26. oktoobri 2004. aasta otsust jätta kaebuse esitajate kordustaotlus rahuldamata. Ta piirdus märkusega, et taotletud dokumendid kuuluvad eri liikmesriikide õigusasutuste uurimistoimikutesse ja et nende avaldamine võib neid uurimisi kahjustada. OLAF ei selgitanud, kuidas dokumentide avalikustamine tegelikult kahjustaks kontrollide, juurdluste ja auditite eesmärgi kaitset. Oma arvamuses ombudsmanile märkis OLAF, et kirjad, mille ta oli saanud igalt õigusasutuselt, näitasid, et dokumentide avalikustamine kahjustaks nende juurdluste eesmärgi kaitset. Ombudsmanile kättesaadavaks tehtud tõendite põhjal ei olnud selge, kas asjaomaste liikmesriikide õigusasutused soovisid tõepoolest väita, et määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandit arvestades ei ole avalikustamine võimalik. Hispaania ametiasutuste puhul näitas kontroll, et toimikus ei olnud kirja, vaid ainult 11. oktoobri 2004. aasta teade, mis puudutas OLAFi ning Hispaania kohtu ja prokuröri vahelisi telefonikontakte. Märgukiri ei sisaldanud sõnaselget viidet ühelegi määruse artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud erandile. Sama järeldus kehtis Itaalia õigusasutuste faksi ja OLAFi 12. oktoobri 2004. aasta teatise kohta, mis käsitles kontakte nende asutustega. Portugali õigusasutuste kirja kohta märkis ta, et kaebuse esitaja taotletud dokumente ei saa avaldada, kuna see võib ohustada kohtumenetluse saladust. Ombudsman märkis, et määruse artikli 4 lõikes 2 ei mainita kohtumenetluse saladust kui huvi, mida tuleb kaitsta. Isegi kui eeldada, et asjaomaste liikmesriikide õigusasutused leidsid, et määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand on kohaldatav, oli siiski selge, et OLAF ei saa keelduda asjaomaste dokumentide avalikustamisest, viidates lihtsalt siseriiklike asutuste seisukohale. Nagu eespool mainitud, ei saanud OLAF piirduda üksnes selle märkimisega, et need asutused olid avalikustamise vastu. Selle asemel pidi ta esitama põhjused, millele need ametiasutused tuginesid. OLAF ise pidi samuti tõendama, et kohaldatav on üks määruse artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud juurdepääsuõiguse eranditest. OLAF hoidus aga selliste konkreetsete põhjuste esitamisest. Seetõttu ilmnes eeltoodust, et OLAF ei suutnud piisavalt tõendada, et määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand on käesoleval juhul kohaldatav.

97. Osalise juurdepääsu küsimuses märkis ombudsman, et OLAF selgitas nii oma 26. oktoobri kui ka 3. detsembri 2004. aasta vastustes kordustaotlustele, et ta „uuris võimalust anda vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõikele 6 osaline juurdepääs dokumentidele, millele täieliku juurdepääsu andmisest keelduti. Kustutades kõik dokumentide osad, mis kuuluvad erandite alla, muutuksid teised osad mõttetuks, sest dokumentide osad, mis avaldatakse, ei oleks teile kasulikud"[22]. Tegemist oli üldise märkusega, mis näis olevat kohaldatav kõigi dokumentide suhtes, millele OLAF keeldus juurdepääsu andmast. OLAF ei selgitanud iga dokumendi puhul, miks osalist juurdepääsu ei olnud võimalik anda. Ombudsman märkis, et Esimese Astme Kohus on leidnud, et „hea halduse põhimõte nõuab, et osalise juurdepääsu võimaldamise kohustus ei tooks kaasa ebaproportsionaalset halduskoormust võrreldes taotleja huviga seda teavet saada. Seda silmas pidades on selge, et nõukogul ja komisjonil on igal juhul õigus keelduda osalisest juurdepääsust juhtudel, kui kõnealuste dokumentide uurimine näitab, et osaline juurdepääs oleks mõttetu, sest dokumentide osad, mida saaks avalikustada, ei oleks hagejale kasulikud [23]." Kuigi see kohtupraktika puudutas määruse eelkäijat, nimelt 20. detsembri 1993. aasta otsust 93/731/EÜ üldsuse juurdepääsu kohta nõukogu dokumentidele [24] ja 8. veebruari 1994. aasta otsust 94/90/ESTÜ, EÜ, Euratom üldsuse juurdepääsu kohta komisjoni dokumentidele,[25] ei viita miski sellele, et seda ei saaks üle kanda määruse osalise juurdepääsu sättele. Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse eesmärk oli anda võimalikult laiaulatuslik juurdepääs dokumentidele. Samuti tuli arvesse võtta, et hageja oli see, kes otsustas, kas tal on huvi dokumendiga tutvuda või mitte, isegi kui see oli vaid osaline. Seda silmas pidades peaks võimalus keelduda osalisest juurdepääsust põhjusel, et see oleks taotleja jaoks mõttetu, olema erandlik ja piirduma juhtudega, kus osalise juurdepääsu andmine tooks kaasa ebaproportsionaalse halduskoormuse. Käesoleval juhul ei ole OLAF aga esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et asjaomaste dokumentide ettevalmistamine osaliseks juurdepääsuks tooks kaasa ebaproportsionaalse töökoormuse. Tuleb meenutada, et juurdepääsutaotlus, mida siin arutati, puudutas ainult kahte Hispaania majandusministeeriumi faksi. Isegi kui eeldada, et OLAFil oli õigus keelduda taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel, tekiks seega märkimisväärne kahtlus, kas OLAF on piisavalt selgitanud, miks ta ei saanud anda osalist juurdepääsu.

98. Eespool esitatud kaalutluste põhjal tegi ombudsman esialgse järelduse, et OLAF ei suutnud seoses taotluse nr 1 teise osaga tõendada, et tema otsus keelduda täielikust või osalisest juurdepääsust määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alusel oli põhjendatud. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

99. Eespool esitatud järeldust silmas pidades ei olnud siin vaja analüüsida ülekaaluka avaliku huvi küsimust ega kaebuse esitajate sellekohaseid argumente. Ombudsman käsitles seda küsimust allpool punktis 139.

100. - "... Hispaania edasimüüja andmed, kelle nime on ebaseaduslikult kasutatud ja kes on väidetavalt teatanud üheksa AGRIM-sertifikaadi eeskirjadevastasest kasutamisest;

- põhjendus, mille põhjal Hispaania ametiasutused jõudsid järeldusele, et neli AGRIM-sertifikaati, mida käsitleti Hispaania majandusministeeriumi 2000. aasta jaanuari kirjas OLAFile,[26] olid ehtsate AGRIM-sertifikaatide duplikaadid koos väidetavate duplikaatide koopiatega ja väidetavate ehtsate sertifikaatide koopiatega" (kaebuse esitajate rõhuasetus originaalis):

Ombudsman märkis, et kuna nad palusid isikut ja põhjust, oleks neid kahte taotlust olnud lihtne tõlgendada teabenõuetena, mitte dokumentidele juurdepääsu taotlustena. Kaebuse esitajad olid aga lisanud need oma dokumentidele juurdepääsu taotlustesse ja seetõttu oli OLAFil õigus neid sellistena käsitleda. Igal juhul ilmnes, et OLAF andis 26. oktoobri 2004. aasta otsuses kaebuse esitajatele täiendavat teavet tõendite kohta. Täpsemalt märkis OLAF, et ta sai Hispaania ametiasutustelt nimekirjad kõikide AGRIM-i impordisertifikaatide numbritega, mis anti välja aastatel 1998, 1999 ja osaliselt 2000. aastal. Lisaks teatas OLAF kaebuse esitajatele, et Hispaania ametiasutused olid talle teatanud, et nad ei ole kunagi kasutanud templit lühendiga „Välimine”, mitte „Välimine”, ning et OLAF oli kasutanud neid andmeid võltsitud tõendite tuvastamiseks ja edastanud need vastastikuse abi raames ka liikmesriikide pädevatele asutustele. OLAF lisas, et kõik võimalikud valetõendid, mille ta võis saada, saadeti asjaomasele liikmesriigile koos ametliku taotlusega kontrollida, kas see liikmesriik on need tegelikult väljastanud.

101. Oma 26. oktoobri 2004. aasta otsuses kordustaotluse kohta kinnitas OLAF oma varasemat otsust, et tal ei ole nende taotlustega seoses asjakohaseid dokumente [27]. OLAF näis seega soovivat kinnitada, et nende alltaotluste osas ei olnud tal muid dokumente peale nende, mille Hispaania ametiasutused olid põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile edastanud, nimelt eespool nimetatud kaks 16. augusti ja 23. novembri 1999. aasta faksi. Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast ‑, et vastavalt ühenduse õigusaktide õiguspärasuse eeldusele eeldatakse, et kui asjaomane institutsioon kinnitab, et konkreetset dokumenti, millega tutvumist taotletakse, ei ole olemas, siis seda dokumenti tegelikult ei ole. See on siiski lihtne eeldus, et taotleja võib asjakohaste ja üksteist toetavate tõenditega [28] mis tahes viisil ümber lükata. Käesoleval juhul ei esitanud kaebuse esitajad tõendeid muude dokumentide olemasolu kohta. Seega, kui OLAF väitis, et tal ei olnud ühtegi asjakohast dokumenti, ei tundunud ta olevat tegutsenud valesti. Seega ei tuvastatud taotluse selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit. Seoses juurdepääsuga kahele eespool nimetatud faksile viitas ombudsman oma analüüsile eespool nimetatud küsimuses.

102. Seoses taotluse osaga „väidetavate duplikaatide koopia ja väidetavate ehtsate tõendite koopia” märkis OLAF oma 26. oktoobri 2004. aasta otsuses, et nende tõendite suhtes kehtib erand määruse artikli 4 lõike 2 kolmandast taandest (mis käsitleb kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset). Lisaks selgitas OLAF oma otsuses, et need dokumendid kuuluvad eri liikmesriikide õigusasutuste juurdlustoimikutesse ja et nende avalikustamine võib asjaomaseid uurimisi kahjustada.

103. Ombudsman viitas oma järeldusele eespool punktis 98, mis oli kohaldatav ka taotluse käesolevale osale. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

104. „2) OLAFi direktori poolt OLAFi ametnikele antud kirjalikud volitused, milles täpsustatakse juurdluse teema.”

Selles taotluses korrati sisuliselt taotluse nr 1 osa. Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses mõlemale taotlusele nr 1 ja 2 andis OLAF täieliku juurdepääsu 20. oktoobri 2000. aasta otsusele nr 8302 ja taustteabele. Seega avalikustas OLAF dokumendi, millele taotlus nr 2 oli suunatud. Seega ei tuvastatud taotluse selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

105. Oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses taotlesid kaebuse esitajad seoses oma taotlusega nr 2 juurdepääsu ka kolmele dokumendile, mis olid lisatud 20. oktoobri 2000. aasta otsuse nr 8302 taustteabele, nimelt 1) 9. oktoobri 2000. aasta dokumendile nr 7922, 2) 31. augusti 2000. aasta dokumendile nr 6724 ja 3) "otsuste eelnõudele".

106. Dokument nr 7922, 9. oktoober 2000

9. oktoobri 2000. aasta dokumendi nr 7922 puhul ilmnes, et tegemist oli OLAFi juurdluste ja operatsioonide direktoraadi teatega OLAFi peadirektorile meetmete kohta, milles oli kokku lepitud, et kooskõlastada liikmesriikide õigusasutuste läbiviidavaid uurimisi. OLAF andis oma 1. oktoobri 2004. aasta vastuses sellele dokumendile juurdepääsu, kuid teatas, et on määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel osa dokumendist välja jätnud, kuna siseriiklike õigusasutuste uurimine ei olnud veel lõpule viidud. Oma 3. detsembri 2004. aasta otsuses, mis järgnes kaebuse esitajate 19. oktoobri 2004. aasta kordustaotlusele, kinnitas OLAF oma keeldumist anda juurdepääs väljajäetud osadele määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel. Täpsemalt selgitas ta, et see dokument oli peadirektorile saadetud märgukiri OLAFi korraldatud kahe koordineerimiskoosoleku tulemuste kohta, mis hõlmasid operatiivküsimusi, mille olid esitanud eri liikmesriikide õigusasutused. Lisaks märkis OLAF, et Itaalia, Portugali ja Hispaania õigusasutuste uurimised on veel pooleli ning et ta on saanud liikmesriikide õigusasutustelt kirju, milles kinnitatakse, et dokumendi asjaomase osa avalikustamine võib kahjustada nende riigisisest tegevust. OLAF väitis ka, et kaebuse esitajate (eraõiguslikud) kaitseõigused ei kujutanud endast ülekaalukat avalikku huvi.

107. Ombudsmani esindajad kontrollisid 25. septembril 2007 dokumendi neid osi, mis olid tühjaks jäetud. Need osad puudutasid tõepoolest operatiivküsimusi, mille olid tõstatanud nii eri liikmesriikide kui ka kolmanda riigi (Prantsusmaa, Itaalia, Monaco,[29] Hispaania ja Portugal) õigusasutused, ning käsitlesid võetavaid kohtumeetmeid. Ombudsman leidis, et OLAF esitas oma 3. detsembri 2004. aasta otsuses, millega keelduti andmast juurdepääsu dokumendi nr 7922 kustutatud osadele, üksikasjalikud selgitused selle kohta, miks ta leidis, et juurdepääsu ei saa anda määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel. See oli vastuolus lühikese põhjendusega, mille ta esitas keeldumise kohta võimaldada juurdepääsu Hispaania majandusministeeriumi 16. augusti ja 23. novembri 1999. aasta kahele faksile (mida käsitleti taotluse nr 1 teises osas). OLAF selgitas, et dokument nr 7922 on märgukiri kahe koordineerimiskoosoleku tulemuste kohta ning – mis veelgi olulisem – et väljajäetud osad puudutasid eri liikmesriikide õigusasutuste esitatud operatiivküsimusi. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et mitmes neist liikmesriikidest on kohtulikud uurimised veel pooleli. Ombudsmani esindajate 25. septembri 2007. aasta kontroll näitas, et OLAFil oleks olnud raske esitada veelgi üksikasjalikumat selgitust selle kohta, miks juurdepääsu ei saanud anda, ilma et oleks avalikustatud tühjaks jäetud osade sisu. Nende kaalutluste põhjal leidis ombudsman, et OLAF põhjendas piisavalt oma otsust, miks dokumendi asjakohaste osade avaldamine võib kahjustada käimasolevate juurdluste kaitset. Seega ilmnes, et OLAFil oli õigus tugineda määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandile. Seega ei tuvastatud taotluse selle osa puhul ühtegi haldusomavoli juhtumit.

108. Dokument nr 6724, 31. august 2000

Mis puudutab 31. augusti 2000. aasta dokumenti nr 6724, siis keeldus OLAF oma 1. oktoobri 2004. aasta vastuses sellele dokumendile juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõike 3 alusel, väites, et see on mõeldud üksnes asutusesiseseks kasutamiseks. Pärast kaebuse esitajate 19. oktoobri 2004. aasta kordustaotlust keeldus OLAF 3. detsembri 2004. aasta kirjas juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel, mis käsitleb kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset. OLAF selgitas, et see dokument on kokkuvõte kahest töödokumendist, mis olid saadetud liikmesriikide õigusasutustele. See sisaldas teavet operatiivküsimuste kohta, mis kuulusid kohtumenetluste saladust käsitlevate siseriiklike eeskirjade kohaldamisalasse. OLAF märkis ka, et kaebuse esitajate kaitseõigus ei kujuta endast ülekaalukat avalikku huvi.

109. Arvestades, et oma 3. detsembri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele keeldus OLAF dokumendile juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel ja mitte enam artikli 4 lõike 3 alusel, leidis ombudsman, et siin tuleb uurida ainult esimest erandit.

110. Ombudsmani esindajad tutvusid dokumendiga 25. septembril 2007. Selgus, et tegemist oli OLAFi peadirektorile adresseeritud siseteatega, milles tehti kokkuvõte OLAFi uurimiste seisust seoses banaanide pettuse teel importimisega ja esitati selleks ajaks tehtud järeldused. See sisaldas viit jagu, nimelt 1) sissejuhatust, 2) pettuse kirjeldust, 3) juhtumi hindamist, 4) järeldusi ja 5) võetavaid meetmeid, ning kolme lisa pealkirjadega "Pettuse finantsmõju", "Sündmuste kronoloogia" ja "Hispaania sertifikaadid".

111. Ombudsman leidis, et OLAFi 3. detsembri 2004. aasta otsuses kasutatud põhjendused ei ole veenvad. OLAF märkis, et dokument sisaldas teavet operatiivküsimuste kohta. Ilmnes siiski, et see oli nii ainult viienda jao puhul, mis käsitles võetavaid meetmeid, ja võib-olla ka neljanda jao puhul. Ombudsman ei olnud veendunud, et see kehtib ka teate teiste osade ja lisade kohta. Lisaks tuleb meenutada, et OLAF võimaldas tutvuda 13. mai 2002. aasta juhtumi lõpparuandega, mis koostati peaaegu kaks aastat pärast 31. augusti 2000. aasta märgukirja nr 6724 ja mis sisaldas sama liiki teavet. Seega ilmnes, et vähemalt teate punktid 1–3 oleks saanud avaldada, ilma et see oleks ohustanud liikmesriikides käimasolevate uurimiste kaitset.

112. Osalise juurdepääsu küsimuses märkis ombudsman, et oma 3. detsembri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele märkis OLAF, et ta „uuris võimalust anda vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõikele 6 osaline juurdepääs dokumentidele, millele täielikust juurdepääsust keelduti. Kustutades kõik dokumentide osad, mis kuuluvad erandite alla, muutuksid teised osad mõttetuks, sest dokumentide osad, mis avaldatakse, ei oleks teile kasulikud.” Nagu eespool mainitud, leidis ombudsman, et seda põhjendust tuleks kasutada ainult juhul, kui osalise juurdepääsu andmine tekitaks asjaomasele ühenduse institutsioonile või asutusele ebaproportsionaalse halduskoormuse (vt eespool punkt 96). Miski ei viita sellele, et käesoleval juhul oleks see nii. Lisaks ei olnud ombudsman veendunud, et juurdepääs ainult dokumendi nr 6724 punktidele 1–3 oleks kaebuse esitajatele tõepoolest kasutu.

113. Seoses kaebuse esitajate taotlusega saada mittekonfidentsiaalne kokkuvõte eranditega hõlmatud teabest märkis ombudsman, et kuigi määruse artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et institutsioon võib taotlejaga õiglase lahenduse leidmiseks nõu pidada, ei ole institutsioonid kohustatud koostama uusi dokumente, mis sisaldavad eranditega hõlmatud dokumentides üksikasjalikult kirjeldatud teavet. OLAFi keeldumine sellise kokkuvõtte esitamisest ei kujutanud endast seega haldusomavoli.

114. Eeltoodud kaalutluste põhjal jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et keeldudes määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel täielikult või vähemalt osaliselt võimaldamast juurdepääsu 31. augusti 2000. aasta dokumendile nr 6724, rikkus OLAF seda artiklit. See võib kujutada endast haldusomavoli ja seetõttu tegi ombudsman ettepaneku leida allpool sõbralik lahendus.

115. Otsuste eelnõud

Seoses otsuste eelnõudega selgitas OLAF oma 3. detsembri 2004. aasta kirjas, et tal sellist dokumenti ei ole. Kaebuse esitajatele kättesaadavaks tehtud „Taustteave” (vt eespool punkt 88) lõpus oli märgitud „Leia lisatud juurdluse algatamist käsitlevate otsuste eelnõud” ning see sisaldas kõnealust otsuse eelnõud, millele kirjutab alla OLAFi peadirektor. OLAF selgitas, et kui peadirektor oli otsuse eelnõule alla kirjutanud, sai sellest 20. oktoobri 2000. aasta otsus nr 8302 ja muud otsuse eelnõud enam ei olnud. Kaebuse esitajatele võimaldati juurdepääs 20. oktoobri 2000. aasta otsusele nr 8302 vastuseks nende taotlusele nr 1 esialgses taotluses. Seetõttu jõudis ombudsman järeldusele, et OLAF oli küsimust selgitanud ja et OLAFi seisukoht, et otsuse eelnõu ei ole tema valduses, tundus mõistlik. Seetõttu ei tuvastatud juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

116. „3) Iga riiklik läbiotsimismäärus, mis on välja antud seoses käesoleva uurimisega, ja kõik tõendid volituste kohta selles raamistikus.”

Seoses selle taotlusega märkis OLAF oma 18. augusti 2004. aasta vastuses, et tal puuduvad asjakohased dokumendid. Ombudsman märkis kõigepealt, et see taotlus oli väga üldine, kuna see puudutas „iga riigi läbiotsimismäärust”. Ta märkis ka, et 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses ei kommenteerinud kaebuse esitajad OLAFi vastust, et tal puuduvad asjakohased dokumendid. OLAFi poolt kontrolli käigus esitatud nimekirjas selliseid dokumente ei mainitud ja ombudsmanil ei olnud põhjust arvata, et see nimekiri ei ole täielik. Seetõttu leidis ta, et vastupidiste tõendite puudumisel ei tundunud OLAF olevat toiminud valesti, vastates kaebuse esitajatele, et tal ei ole taotletud dokumente. Sellest tulenevalt ei leitud seoses kõnealuse taotlusega ühtegi haldusomavoli juhtumit.

117. „4) Kogu kirjavahetus OLAFi ja uurimises osalevate liikmesriikide vahel”

Seoses selle taotlusega märkis OLAF oma 18. augusti 2004. aasta vastuses, et kaebuse esitajate taotlus ei olnud piisavalt täpne, ning palus neil esitada taotletud dokumentide kohta rohkem teavet.

118. Määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et juurdepääsutaotlus esitatakse „piisavalt täpselt, et institutsioon saaks dokumendi kindlaks teha”. Käesoleval juhul oli kaebuse esitajate taotlus tõepoolest väga üldine („kogu kirjavahetus”). OLAFi vastus, et taotlus ei olnud piisavalt täpne, tundus seega mõistlik. Seega ei tuvastatud käesoleva juhtumi selle osa puhul ühtegi haldusomavoli juhtumit.

119. Kaebuse esitajad esitasid 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses täiendavaid selgitusi kirjavahetuse kohta, millele nad soovisid juurdepääsu. Nad märkisid, et nad pidasid silmas kogu kirjavahetust, mis oli toimunud OLAFi poolt mõnedele liikmesriikidele antud abi raames, nagu on märgitud 13. mai 2002. aasta lõplikus juhtumiaruandes. Aruande leheküljel 1 märgiti, et „kogu juurdluse vältel toetasid OLAFi ametnikud taotluse korral märkimisväärselt Itaalia, Portugali ja Belgia asjaomaseid kohtu- ja haldusasutusi [...]”. Kaebuse esitajad taotlesid eelkõige juurdepääsu kuuele dokumendile, mida mainiti juhtumi lõpparuande lehekülgedel 3 ja 4, nimelt dokumentidele nr 3891, 8851, 8898, 9202, 9419 ja 9420. Kaebuse esitajad väitsid siiski, et nende taotlus ei piirdunud eespool nimetatud dokumentidega ning et nad taotlesid juurdepääsu „kogu OLAFi ja liikmesriikide vahelisele kirjavahetusele selles küsimuses”.

120. Oma 26. oktoobri 2004. aasta otsuses kordustaotluse kohta keeldus OLAF määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel dokumentidega tutvumise võimaldamisest põhjendusel, et need dokumendid kuuluvad mitme liikmesriigi õigusasutuste uurimistoimikutesse ja et nende avalikustamine võib uurimist kahjustada.

121. septembril 2007 toimunud kontrolli käigus kontrollisid ombudsmani esindajad kuut konkreetset dokumenti, millele kaebuse esitajad olid viidanud. Need dokumendid, mis olid kõik OLAFi poolt riiklikele ametiasutustele saadetud kirjad, olid järgmised: 1) 26. aprilli 2001. aasta dokument nr 3891 oli OLAF-i poolt Belgia tolli- ja aktsiisiametile saadetud kiri, millel oli kaks lisa; 2) 9. novembri 2000. aasta dokument nr 8851 oli kiri, mille OLAF saatis peaprokurörile Lissabonis. Dokumendile oli lisatud OLAFi 7. novembri 2000. aasta teade [30] ja veel viis lisa; 3) 10. novembri 2000. aasta dokument nr 8898 oli kiri, mille OLAF saatis Hispaania tsiviilkaardi maksuameti juhatajale Madridis. Dokumendile oli lisatud OLAFi 7. novembri 2000. aasta teade ja veel viis lisa; 4) 21. novembri 2000. aasta dokument nr 9202 oli OLAF-i poolt Hispaania kohtunikule saadetud kiri, millele oli lisatud OLAF-i 7. novembri 2000. aasta teade ja veel viis lisa; 5) 18. oktoobri 2001. aasta dokument nr 9419 oli OLAF-i poolt samale kohtunikule kaheksa lisaga saadetud kiri; ja 6) 18. oktoobri 2001. aasta dokument nr 9420 oli veel üks kiri, mille OLAF saatis Hispaania tsiviilkaardi maksuameti juhatajale Madridis. Lisatud oli kaheksa lisa. Kõik need edastasid teavet, mis oli seotud järelepärimistega võltsitud AGRIM-sertifikaatide kohta.

122. Ombudsman märkis, et oma 26. oktoobri 2004. aasta otsuses kordustaotluse kohta piirdus OLAF märkusega, et need dokumendid kuuluvad mitme liikmesriigi õigusasutuste uurimistoimikutesse ja et nende avaldamine võib uurimist kahjustada. OLAF ei selgitanud siiski, kuidas nende dokumentide avaldamine võib konkreetselt ja tegelikult uurimisi kahjustada. Nagu eespool taotluse nr 1 teise osa läbivaatamise raames juba selgitatud, leidis ombudsman, et OLAF ei olnud seega tõendanud, et asjaomane erand tõepoolest kehtis.

123. Seoses osalise juurdepääsu küsimusega ja nagu eespool punktis 97 juba selgitatud, oli OLAFi avaldus, et „kui kõik dokumentide osad, mille suhtes kohaldatakse erandeid, kustutataks, muutuksid teised osad mõttetuks”, märkus, mis kehtis kõigi dokumentide kohta, millele täieliku juurdepääsu andmisest keelduti. OLAF ei selgitanud siiski konkreetselt kõigi eespool nimetatud kuue dokumendi (ja lisade) kohta, miks ei oleks olnud võimalik anda vähemalt osalist juurdepääsu.

124. Eespool esitatud kaalutluste põhjal tegi ombudsman esialgse järelduse, et OLAF ei suutnud kindlaks teha, et määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alusel ei saa anda täielikku või osalist juurdepääsu. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

125. Lisaks eespool käsitletud kuuele dokumendile säilitasid kaebuse esitajad oma taotluse saada juurdepääs „kogu OLAFi ja liikmesriikide vahelisele kirjavahetusele selles küsimuses”. Määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et juurdepääsutaotlus esitatakse „piisavalt täpselt, et institutsioon saaks dokumendi kindlaks teha”. Käesoleval juhul jäi kaebuse esitajate kordustaotlus väga üldiseks. Seetõttu ei tuvastatud juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

126. Dokumendid, aruanded ja teave, mis on seotud OLAFi juurdlusega liikmesriikidele ja vastupidi, sealhulgas:

i) Yvo Hermansi, Yolande Van Mieghemi, Walter Voorhoofi ja Miranda Vansevenanti tolli- ja aktsiisiametist ning Guy Jennesi ja Pierpaolo Rossi [OLAFi] talitustest 16. veebruaril 2000 toimunud töökoosoleku aruanne;

ii) OLAF-i ruumides 26. septembril 2000 Peter Fabry, Miranda Vansevenanti ja eri liikmesriikide esindajate osavõtul toimunud koordineerimiskoosoleku aruanne;

iii) OLAF-i ruumides 8. märtsil 2001 Jan De Vose, Desomere ja Miranda Vansevenanti ning eri liikmesriikide esindajate osavõtul toimunud koordineerimiskoosoleku aruanne

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses märkis OLAF, et tal puuduvad asjakohased dokumendid. Kaebuse esitajad märkisid oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses, et on vähetõenäoline, et eespool nimetatud koosolekute kohta ei ole dokumente koostatud. Kaebuse esitajad viitasid sellega seoses Belgia tolli- ja aktsiisiameti aruannetele ning juhtisid tähelepanu sellele, et aruannetes viidati sõnaselgelt koosolekutele. OLAF kordas oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses, et tal ei ole nõutud dokumente.

127. Ombudsman kontrollis hoolikalt Belgia tolli- ja aktsiisiameti aruandeid. Ilmnes, et 5. juuli 2002. aasta aruandes (proces-verbaal) viidati vastavalt lehekülgedel 9, 34 ja 48 16. veebruari 2000. aasta töökoosolekule kahe OLAFi esindajaga ning 26. septembril 2000 ja 8. märtsil 2001 OLAFi ruumides toimunud kooskõlastuskoosolekutele. Seoses kahe viimase koosolekuga on OLAFi 13. mai 2002. aasta lõplikus juhtumiaruandes leheküljel 4 viidatud ka „kahele mitteametlikule ad hoc koosolekule, mille OLAF korraldas 2000. aasta septembris ja 2001. aasta märtsis”. Seega tehti kindlaks, et need kohtumised toimusid. OLAFi poolt kontrolli käigus esitatud nimekirjas ei olnud aga ühtegi nende koosolekutega seotud aruannet. Nagu eespool juba märgitud, ei olnud ombudsmanil põhjust arvata, et see nimekiri ei ole täielik. Seega puudusid tõendid, mis viitaksid selliste aruannete olemasolule. Selle põhjuseks võib vähemalt kahe viimase koosoleku puhul olla see, et need olid mitteametlikud ja ad hoc. Eespool esitatud kaalutluste põhjal järeldas ombudsman, et kaebuse esitajate väide, et OLAF keeldus ekslikult aruannetele juurdepääsu andmisest, ei ole tõendatud, kuna ta eitas nende olemasolu. Seetõttu ei tuvastatud juhtumi selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

128. Kaebuse esitajate taotluses märgiti, et nad soovivad juurdepääsu kõigile taotlusega hõlmatud dokumentidele, sealhulgas eespool nimetatud kohtumiste aruannetele. Nad ei esitanud siiski täpsemaid andmeid selle kohta, milliseid muid dokumente see taotlus peaks hõlmama. Kuna see taotlus ei olnud piisavalt täpne, leidis ombudsman, et täiendavad uurimised ei ole põhjendatud seoses juurdepääsuga muudele dokumentidele, mida see taotlus võib hõlmata või peaks hõlmama. Igal juhul tuleb märkida, et OLAFi koostatud "aruannetele" juurdepääsu küsimust käsitleti taotluses nr 6, mida analüüsitakse kohe allpool.

129. „ 6) Iga haldusaruanne, mis sisaldab OLAFi või riiklike uurijate tuvastatud uurimistulemusi, sealhulgas, kuid mitte ainult, järgmisi dokumente...”

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses märkis OLAF, et taotluse nr 6 esimene lause ei olnud dokumentide identifitseerimiseks piisavalt selge. Seetõttu palus ta kaebuse esitajatelt rohkem teavet. Oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses märkisid kaebuse esitajad, et neil ei ole muid viiteid. Kaebuse esitajad väitsid, et nende käsutuses olevast teabest ilmnes, et OLAF tegi selles küsimuses koostööd riiklike ametiasutustega ja vahetas teavet. Seetõttu peavad selle küsimusega seotud dokumendid olema OLAFi valduses. Seetõttu taotlesid kaebuse esitajad juurdepääsu eelkõige, kuid mitte ainult, nende taotluse nr 6 punktides i ja ii nimetatud dokumentidele ning vahearuannetele, mis nende väitel pidid loogiliselt olemas olema. Ombudsman käsitles kõigepealt taotluse punkte i ja ii ning seejärel ülejäänud taotlust nr 6.

130. "i) kõik OLAFi töötajate koostatud aruanded Portugalis 2001. aasta jaanuaris läbi viidud juurdluste kohta (vt OLAFi 30. jaanuari 2002. aasta kiri viitenumbriga 00919; OLAFi 9. jaanuari 2001. aasta faks nr 000082 ja 18. juuli 2000. aasta faks Hispaanias (vt OLAFi 5. septembri 2000. aasta kiri nr 6853) [...]”

OLAF märkis oma 18. augusti 2004. aasta vastuses, et tal puuduvad asjakohased dokumendid. Kaebuse esitajad märkisid oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses, et oleks ebatavaline, kui OLAF ei oleks Portugalis ja Hispaanias toimunud juurdluste kohta mingit aruannet esitanud. Oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele kinnitas OLAF, et tal puuduvad asjakohased dokumendid.

131. Ombudsman märkis, et kaebuse esitajate taotlus puudutas OLAFi ametnike väidetavalt koostatud aruandeid juurdluste kohta Portugalis ja Hispaanias, millele viidati OLAFi 5. septembri 2000. aasta kirjas (mis käsitles juurdlust Hispaanias), OLAFi 9. jaanuari 2001. aasta faksis ja OLAFi 30. jaanuari 2002. aasta kirjas (mõlemad käsitlesid juurdlust Portugalis). Kaebuse esitajad leidsid teavet nende kirjade ja faksi kohta Belgia tolli- ja aktsiisiameti 5. juuli 2002. aasta aruandest, milles tsiteeritakse tervet osa OLAFi kirjavahetusest riiklike ametiasutustega. 18. juuli 2007. aasta kontrolli käigus ei leitud OLAF-i esitatud 275 dokumendi loetelust siiski ühtegi aruannet juurdluste kohta Portugalis 2001. aasta jaanuaris ja Hispaanias 2000. aasta juulis.

132. OLAF väitis, et tal puuduvad asjakohased dokumendid. See avaldus tekitas eelduse, et dokumente ei ole olemas, mida kontroll kinnitas, kuna selliseid dokumente ei leitud. Võttes arvesse, et OLAF koostas 24. mail 2000 Antwerpeni missiooni aruande (5. juuni 2000. aasta dokument nr 004412) ja et OLAFi 275 dokumendist koosnev nimekiri sisaldas kahte aruannet OLAFi lähetuste kohta Saksamaale 2001. aasta septembris ja oktoobris, oli küsitav, kas OLAF pidas nõuetekohast arvestust oma ametnike tegevuse kohta seoses lähetustega Portugali ja Hispaaniasse. Käesolev kohtuasi puudutas siiski dokumentidele juurdepääsu küsimust, mitte viisi, kuidas OLAF oma tegevust registreeris.

133. Eespool esitatud kaalutluste põhjal ei leitud seoses taotluse selle osaga ühtegi haldusomavoli juhtumit.

134. "ii) aruanne, millele Guy Jennes viitab ütluste aruandes, mis käsitleb Jennesi avaldusi Portugali ametiasutustele 12. detsembril 2000"

Ombudsman märkis, et OLAF märkis oma 18. augusti 2004. aasta vastuses, et see dokument kuulub Portugali kriminaaluurimistoimikusse ja seda ei saa avalikustada määruse artikli 4 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel, mis käsitlevad ühelt poolt kohtumenetluste kaitset ning teiselt poolt kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset. Oma vastuses, mis puudutas ka taotlusi nr 9 ja artikli 17 punkte i ja ii, selgitas OLAF, et nendele dokumentidele juurdepääsu andmisega kahjustaks see riigisiseseid kohtumenetlusi, kuna need dokumendid kuuluvad kriminaaluurimistoimikutesse ja neid saab avalikustada üksnes riigisisese kriminaalmenetluse raames. OLAF lisas, et kui dokumendid on siseriiklikele asutustele üle antud, on ta seotud siseriiklike menetlusnormidega. Kaebuse esitajad märkisid oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses, et dokumendi avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve, nimelt kaitseõigusi, ning et uurimine Belgias on lõpetatud. OLAF kinnitas oma 26. oktoobri 2004. aasta otsuses aruandega tutvumise võimaldamisest keeldumist. Ta väitis, et kaebuse esitajate kaitseõigus on erahuvi, mitte ülekaalukas avalik huvi.

135. Ombudsman märkis, et kõnealust aruannet mainiti Belgia tolli- ja aktsiisiameti 28. novembri 2003. aasta lisaaruande lehekülgedel 23 ja 25. Sellest aruandest nähtub, et Portugali kohtupolitseis 12. detsembril 2000 antud ütluste raames viitas OLAF‐i ametnik J OLAF‐i aruandele, mille ta oli koostanud koos teise OLAF‐i ametnikuga ja mis oli osa Portugali kohtupolitsei koostatud aruannetest.

136. Ombudsman märkis, et käesoleva taotlusega seotud dokumendi koostas OLAF, kuid see lisati Portugali kohtupolitsei kriminaaluurimistoimikutesse. Seoses OLAFi väitega, et taotletud dokumente saab avaldada ainult riiklike kriminaalmenetluste raames ja et pärast nende dokumentide edastamist riiklikele ametiasutustele on OLAF seotud riiklike menetluseeskirjadega, märkis ombudsman järgmist. Taotlus nr 6 ii) paluti juurdepääsu dokumendile, mille oli koostanud OLAF, mitte liikmesriigid. Seega kuulus kõnealune taotlus selgelt määruse kohaldamisalasse. Seetõttu esitasid kaebuse esitajad OLAFile oma juurdepääsutaotluse õigesti. Juurdepääsu sellele dokumendile saab seega keelata ainult juhul, kui kohaldatakse ühte määruses sätestatud eranditest. Seega ei olnud põhjendatud OLAFi arutluskäik, mille kohaselt sai taotletud dokumente avaldada ainult riiklike kriminaalmenetluste raames, mis tähendas, et juurdepääsu said anda ainult riiklikud ametiasutused.

137. Seoses OLAFi viitega määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandile, mis käsitleb kontrollimiste, juurdluste ja auditite eesmärgi kaitset, märkis ombudsman, et OLAF ei esitanud konkreetset selgitust selle kohta, miks seda erandit tuleks kohaldada. OLAFi põhjendused aruandele juurdepääsu keelamiseks näisid põhinevat pigem määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud kohtumenetluse kaitset käsitleval erandil. Sellega seoses tuletas ombudsman meelde, et kõnealuses artiklis kasutatud väljendit „kohtumenetlus” tõlgendas Esimese Astme Kohus nii, et selle avaliku huvi kaitse välistab selliste dokumentide sisu avalikustamise, mis on koostatud üksnes konkreetse kohtumenetluse jaoks [31].

138. Ombudsmani esindajad kontrollisid 25. septembril 2007 hr J koostatud aruannet. Ilmnes, et see aruanne oli tegelikult hispaania keeles koostatud toimikusse lisatud teade (nota de expediente) ja selle kuupäev oli 7. november 2000. Ilmnes, et see märgukiri ei olnud koostatud konkreetselt Portugalis läbiviidava kohtuliku uurimise jaoks. Sellest hoolimata ilmnes, et Portugali õigusasutused lisasid selle uurimistoimikusse ja et nende asutuste uurimine oli veel pooleli. OLAF piirdus 18. augusti 2004. aasta otsuses märkimisega, et see dokument kuulub kriminaaluurimistoimikutesse ja selle võib avalikustada üksnes siseriikliku kriminaalmenetluse raames. Ta ei selgitanud, kuidas selle dokumendi avaldamine võib kahjustada Portugali kohtumenetluste kaitset. Oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele ei esitanud OLAF täiendavaid selgitusi, vaid käsitles üksnes ülekaaluka üldise huvi küsimust.

139. Avalikustamise ülekaaluka üldise huvi küsimuses märkis ombudsman, et nii oma 26. oktoobri ja 3. detsembri 2004. aasta vastustes kordustaotlustele kui ka oma arvamuses oli OLAF asunud seisukohale, et kaebuse esitajate kaitseõigused kujutavad endast erahuvi, mitte ülekaalukat üldist huvi. Ombudsman nõustus, et isiku kaitseõiguse kaitse on äärmiselt oluline menetlustes, mis võivad viia sanktsioonide kehtestamiseni. See kehtib eelkõige kriminaalmenetluse kohta. Õiguse olla ära kuulatud kaitse on aga sel juhul kohustatud seda menetlust läbi viiv kohus või asutus. Asjaomane kohus või asutus peab tagama kaebuse esitajate kaitseõiguse ja tagama, et mõlemal vaidluse poolel on juurdepääs samadele toimiku dokumentidele. Käesolev kohtuasi puudutas dokumentidega tutvumise taotluste menetlemist. See tähendas, et huvi, millele kaebuse esitajad viitasid, ei olnud mitte üldine, vaid pigem erahuvi [32]. Kuna puudusid konkreetsed asjaolud, mis toetaksid kaebuse esitajate väidet, leidis ombudsman, et kaebuse esitajad ei saa kasutada oma kaitseõigust, et teha kindlaks, kas asjaomaste dokumentide avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve määruse tähenduses.

140. Eespool esitatud kaalutluste põhjal tegi ombudsman esialgse järelduse, et OLAF ei suutnud seoses taotlusega nr 6 (ii) tõendada, et tema otsus keelduda täielikust või osalisest juurdepääsust määruse artikli 4 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel oli põhjendatud. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

141. Seoses taotluse nr 6 ülejäänud osaga juhtis ombudsman tähelepanu sellele, et kaebuse esitajate taotlus oli üsna üldine („iga haldusaruanne koos OLAFi või riiklike uurijate järeldustega ...”). OLAFi vastus, milles kutsuti kaebuse esitajaid üles esitama täiendavat teavet, tundus seega mõistlik. Siiski ilmnes, et peale viite taotluse nr 6 punktidele i ja ii, mida käsitleti eespool, ei esitanud kaebuse esitajad täiendavaid selgitusi selle taotluse esimese osa kohta. Seetõttu järeldas ombudsman, et OLAFi vastus, et taotlus ei olnud piisavalt täpne, oli mõistlik. Seetõttu ei tuvastatud seoses juurdepääsutaotluse selle osaga ühtegi haldusomavoli juhtumit.

142. Kuigi kaebuse esitajate taotlused nr 6 ja 7 olid omavahel tihedalt seotud, näisid need puudutavat erinevaid dokumente. Taotlus nr 6 näis puudutavat OLAFi või riiklike uurijate koostatud dokumente, samas kui taotlus nr 7 näis puudutavat dokumente, mille OLAF sai liikmesriikides tehtud kohapealsete kontrollide raames. Siiski ilmnes, et OLAF andis 7. taotlusele antud vastuse raames juurdepääsu oma missiooniaruandele (5. juuni 2000. aasta dokument nr 004412), hoolimata asjaolust, et see dokument näib pigem kuuluvat 6. taotluse alla. Sellest tulenevalt käsitles ombudsman käesolevat missiooniaruannet käesoleva jao raames.

143. OLAF lisas oma 18. augusti 2004. aasta vastusele 5. juuni 2000. aasta missiooniaruande koopia, kuid teatas, et selle aruande teatavad osad on välja jäetud. OLAF selgitas kõigepealt, et isikute (välja arvatud ühenduse ametnikud) ja äriühingute nimed on kustutatud artikli 4 lõike 1 punkti b (eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse kaitse kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega) ja määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande (füüsiliste või juriidiliste isikute ärihuvide kaitse) alusel. Lisaks jäeti määruse artikli 4 lõike 3 alusel (asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud arvamused) välja veel üks osa (lähetusaruande leheküljel 6 esitatud järeldused). Oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotluse kohta ei täpsustanud OLAF eespool nimetatud erandeid, vaid märkis lihtsalt, et tal ei ole muid asjakohaseid dokumente vastuseks kaebuse esitajate taotlusele nr 7.

144. septembril 2007 toimunud kontrolli käigus kontrollisid ombudsmani esindajad 5. juuni 2000. aasta missiooniaruande neid osi, mille OLAF oli kustutanud. Ilmnes, et väljajäetud osad sisaldasid peamiselt eri liikmesriikides käimasolevate uurimistega seotud isikute ja äriühingute nimesid. Kuigi OLAF ei esitanud oma 18. augusti 2004. aasta vastuses üksikasju, mis selgitaksid, miks ta leidis, et nende nimede avalikustamine kahjustaks üksikisikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust ning ärihuve, pidas ombudsman selgeks, et käimasolevate kohtulike uurimiste kontekstis oleks nende nimede avalikustamisel tõenäoliselt negatiivsed tagajärjed asjaomastele isikutele. Pettuse uurimisega seotud isikute või äriühingute nimede mainimine võib nende isikute või äriühingute mainet ja ärihuve kergesti kahjustada. Seetõttu leidis ombudsman, et OLAFil oli õigus need nimed määruse artikli 4 lõike 1 punkti b ja artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel välja jätta.

145. Ombudsmani esindajad tutvusid ka missiooni aruande 6. leheküljel välja jäetud osaga, mis sisaldas järeldusi. Järeldustes viidati mitmesugustele meetmetele, mida OLAF pidi mitmes liikmesriigis võtma (teabevahetus õigus- ja politseiasutustega, kontrollkäigud).

146. Ombudsman märkis, et oma 18. augusti 2004. aasta vastuses keeldus OLAF juurdepääsu võimaldamisest missiooni aruande sellele osale, viidates lihtsalt määruse artikli 4 lõikele 3, ilma täiendavate põhjendusteta ja isegi märkimata, millist artikli 4 lõike 3 lõiku ta peab kohaldatavaks. Võttes aga arvesse, et OLAF oli märkinud, et dokumendi asjaomane osa sisaldas „asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud arvamusi”, eeldas ombudsman, et OLAF tugines artikli 4 lõike 3 teisele lõigule. Kuigi OLAF ei kinnitanud seda sõnaselgelt oma otsuses kordustaotluse kohta, ilmnes, et seoses missiooni aruande leheküljel 6 välja jäetud osaga kinnitas ta oma varasemat otsust, mis põhines artikli 4 lõikel 3. Oma arvamuses kaebuste kohta selgitas OLAF, et järeldused eemaldati, kuna need „sisaldasid arvamusi operatiivjärelduste kohta” ning et „nende arvamuste avalikustamine oleks kahjulik, sest kohtu- ja muud järelmeetmed ei ole veel lõpule viidud.” Põhjenduse viimase osa põhjal ilmnes, et OLAFi argument viitas pigem määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes või artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud eranditele kui määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandile. Ombudsman sai siiski analüüsida üksnes põhjuseid, millele OLAF viitas oma otsuses kordustaotluse kohta, mis, nagu eespool mainitud, põhines määruse artikli 4 lõikes 3 ette nähtud erandil.

147. Artikli 4 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et „[a]sjaomase institutsiooni sisearutelude ja eelkonsultatsioonide käigus sisekasutuseks esitatud arvamusi sisaldava dokumendi vastuvõtmisest keeldutakse isegi pärast otsuse tegemist, kui dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.”

148. Käesoleval juhul ilmnes, et OLAFi 20. oktoobri 2000. aasta otsus nr 8302 juurdluse algatamise kohta põhines taustateatel, milles viidati 9. oktoobri 2000. aasta teatele nr 7922 ja 31. augusti 2000. aasta teatele nr 6724. Kuigi 5. juuni 2000. aasta missiooniaruannet ei olnud otsuses ega taustateates sõnaselgelt mainitud, ilmnes, et see oli osa teabest, mille põhjal OLAF otsustas algatada juurdluse. Seetõttu järeldas ombudsman, et lähetusaruannet võib pidada „dokumendiks, mis sisaldab sisekasutuseks esitatud arvamusi osana [OLAFis] toimuvatest aruteludest ja eelkonsultatsioonidest”, mis käsitlevad OLAFi 20. oktoobri 2000. aasta otsust algatada uurimine seoses banaanide pettusliku impordiga.

149. Esimese Astme Kohtu praktikast tuleneb siiski, et institutsioon ei saa tugineda artikli 4 lõike 3 teisele lõigule, kui ta väidab üksnes üldiselt ja abstraktselt, et dokumendi avalikustamine kahjustaks tõsiselt tema otsustamisprotsessi, täpsustamata, kuidas avalikustamine seda protsessi konkreetselt ja tegelikult kahjustaks. Sellega seoses ei saa institutsioon seega tugineda pelkadele väidetele (näiteks välise surve oht või vastumeelsus oma arvamust avaldada), mida ei toeta nõuetekohaselt põhjendatud argument.[33] Käesoleval juhul jäi tõepoolest ebaselgeks ja OLAF ei esitanud selle kohta konkreetseid selgitusi, kuidas 5. juuni 2000. aasta missiooniaruande järelduste avaldamine oleks võinud kahjustada OLAFi otsustusprotsessi 2004. aasta augustis, kui juurdepääsutaotlus tagasi lükati. See oli rohkem kui kaks aastat pärast uurimise lõpparuande vastuvõtmist 13. mail 2002.

150. Eespool esitatud kaalutluste põhjal jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et 5. juuni 2000. aasta missiooniaruande järeldustega seoses ei suutnud OLAF tõendada, et tema otsus keelata juurdepääs nendele järeldustele määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandi alusel oli põhjendatud. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

151. Kontroll näitas ka, et OLAF koostas veel kaks lähetusaruannet Bremerhavenis ja Hamburgis toimunud lähetuste kohta, vastavalt 13. septembril ja 31. oktoobril 2001. Arvestades, et OLAF võimaldas (osalise) juurdepääsu 5. juuni 2000. aasta missiooni aruandele, oli raske mõista, miks ta ei uurinud võimalust tutvuda ka kahe missiooni aruandega, mis puudutasid missioone Saksamaal. Seetõttu tegi ombudsman esialgse järelduse, et OLAF ei olnud tõendanud, et ta käsitles nõuetekohaselt taotluse nr 6 üldist aspekti. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

152. "7) Kõik kohapealse kontrolli käigus nõutud ja saadud dokumendid"

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses taotlusele nr 7 andis OLAF juurdepääsu oma 5. juuni 2000. aasta missiooniaruandele (dokument nr 004412). Eespool selgitatud põhjustel käsitles ombudsman seda taotluse osa juba taotluse nr 6 analüüsi raames. Seoses kõnealuse taotlusega leidis ombudsman, et siin tuleb arvesse võtta ainult neid dokumente, mille OLAF on „saanud” kohapealsete kontrollide käigus, nimelt OLAFile üle antud dokumente.

153. OLAF märkis oma 18. augusti 2004. aasta vastuses, et ta ei saanud Antwerpenis toimunud halduskontrollide käigus ühtegi dokumenti. Kaebuse esitajad märkisid oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses siiski, et lähetusaruanne piirdus ühe kaebuse esitaja teostatud uurimistega, ning taotlesid seetõttu juurdepääsu ka muudele dokumentidele, mis saadi Belgias ja teistes liikmesriikides tehtud kohapealsete kontrollide käigus. OLAF märkis oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses, et tal ei ole kaebuse esitajate taotluse nr 7 kohta muid dokumente peale missiooniaruande ja juhtumi lõpparuande. Nagu eespool punktis 150 juba märgitud, esitati Saksamaale tehtud lähetuste kohta veel kaks lähetusaruannet. OLAF-i 26. oktoobri 2004. aasta vastuses esitatud avaldus ei olnud seega täiesti õige. Nagu eespool mainitud, tuli siin siiski arvesse võtta ainult OLAFile üle antud dokumente.

154. Ombudsmani esindajad tutvusid OLAFi toimikuga seoses tema 26. oktoobri 2004. aasta vastusega, märkides, et OLAFil ei ole muid dokumente. OLAFi esitatud 275 dokumendist koosnevas nimekirjas ei olnud mainitud dokumente, mille OLAF oli saanud kohapealsete kontrollide käigus. Seetõttu leidis ombudsman, et OLAFi eespool esitatud avaldus vastuseks kaebuse esitajate taotlusele nr 7 näis olevat õige. Seetõttu ei tuvastatud seoses taotluse selle aspektiga ühtegi OLAFi haldusomavoli juhtumit.

155. „8) OLAFi lõpparuanne ...”

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses võimaldas OLAF juurdepääsu juhtumi lõpparuandele (13. mai 2002. aasta dokument nr 04967). OLAF märkis siiski, et ta oli jätnud aruandest välja ühe nime määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel (füüsiliste või juriidiliste isikute ärihuvide kaitse) ja teise osa määruse artikli 4 lõike 3 alusel (asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud arvamused). Selgus, et see osa puudutas punkti „3. „Uurimistulemus” ja punkti 4 alapunkt 4.2. Järeldused ja soovitused”. Oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele jäi OLAF kaudselt oma seisukoha juurde.

156. septembril 2007 toimunud kontrolli käigus kontrollisid ombudsmani esindajad juhtumi lõpparuande neid osi, mille OLAF oli tühjaks jätnud. Ilmnes, et kustutatud osad puudutasid äriühingu nime, kes oli esitanud üheksa võltsitud Hispaania sertifikaati. Kuigi OLAF ei selgitanud oma 18. augusti 2008. aasta vastuses, miks kõnealuse äriühingu nime avalikustamine kahjustaks tema ärihuvide kaitset, leidis ombudsman, et on selge, et käimasolevate kohtulike uurimiste kontekstis oleks selle nime avalikustamisel tõenäoliselt negatiivsed tagajärjed äriühingu ärihuvidele. Seetõttu leidis ombudsman, et OLAFil oli õigus see nimi määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel välja jätta.

157. Ombudsmani esindajad kontrollisid ka juhtumi lõpparuande kahte ülejäänud osa, mis olid lehekülgedelt 4 ja 5 välja jäetud. Sisuliselt puudutasid need osad uurimistes osalevate liikmesriikide õigusasutuste vahelist koordineerimist ja OLAFi järelevalvet kriminaaluurimiste üle.

158. Oma arvamuses kaebuste kohta esitas OLAF täiendavad selgitused väljajäetud osade kohta. Ta selgitas, et lõige on välja jäetud punktist „3. Uurimise tulemused käsitlesid operatiivjäreldusi uurimise kohta ja arvamusi koostöö kohta riiklike õigusasutustega ning seda punkti 4.2 4. jaos. Järeldused ja soovitused sisaldasid samateemalisi arvamusi. OLAF märkis, et nende arvamuste avalikustamine oleks kahjulik, sest need käsitlevad koostööd liikmesriikide õigusasutustega nende menetlustes.

159. Võttes arvesse, et OLAF viitas „asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud arvamustele”, ilmnes, et OLAF soovis tugineda määruse artikli 4 lõike 3 teisele lõigule. Lõpliku juhtumiaruande koostas OLAFi juurdluste ja operatsioonide direktoraat. Selles on esitatud peamiste uurimisetappide kronoloogia seoses uurimisega, mis käsitleb võltsitud AGRIM-sertifikaatidega banaanide pettuslikku importi ühendusse. Leheküljel 2 esitatud aruandes märgiti, et „[a]kuna käesoleval juhul ei ole vaja täiendavaid operatiivalgatusi, tehakse ettepanek edastada see toimik direktoraadile A halduslike järelmeetmete võtmiseks. Teen ka ettepaneku teavitada magistraadiüksust selle juhtumi arengust, sest kuna kriminaalmenetlused jätkuvad vähemalt kolmes liikmesriigis, ei ole välistatud, et ühel päeval võib mõni õigusasutus võtta ametiga ühendust, et taotleda abi, et hõlbustada selle konkreetse juhtumiga seotud õigusküsimustes teabe vahetamist ühest liikmesriigist teise." Aruande punktis 4 jõuti järeldusele, et "[i]n soovitatav, et direktoraat A jälgiks sissenõudmismenetlusi asjaomastes liikmesriikides. On selge, et need ei ole veel kaugeltki lõpule viidud, kuna mitmes liikmesriigis kriminaaluurimine alles jätkub. Siiski soovitatakse juba selles etapis näha koos kõigi asjaomaste ametiasutustega, kas on võetud konserveerimismeetmeid ja kui on, siis milliseid. Eespool esitatud tekstist ilmnes, et OLAFi 13. mai 2002. aasta lõplikku juhtumiaruannet võib pidada „dokumendiks, mis sisaldab sisekasutuseks esitatud arvamusi osana institutsioonisisestest aruteludest ja eelkonsultatsioonidest”.

160. Seetõttu tuli uurida, kas OLAF võis pärast toimiku sulgemise otsuse tegemist keelduda võimaldamast tutvuda juurdluse tulemusega ning juhtumi lõpparuande järelduste ja soovituste punktiga 4.2. Seetõttu pidi ombudsman analüüsima, kas OLAF oli piisavalt tõendanud, et juhtumi lõpparuande nende osade avalikustamine võib tõsiselt kahjustada tema otsustusprotsessi. Ombudsman märkis, et lõplikust juhtumiaruandest välja jäetud osades hinnati OLAFi koostööd liikmesriikide õigusasutustega kriminaaluurimiste valdkonnas. Seega ei olnud välistatud, et sellise teabe avalikustamine võib mõjutada OLAFi otsustusprotsessi. Tuletati siiski meelde, et nagu eespool juba mainitud, ei saa institutsioon tugineda artikli 4 lõike 3 teisele lõigule, kui ta väidab ainult üldiselt ja abstraktselt, et dokumendi avalikustamine kahjustaks tõsiselt tema otsustusprotsessi, täpsustamata, kuidas avalikustamine seda protsessi konkreetselt ja tõhusalt kahjustaks [34]. Käesolevas asjas ei esitanud OLAF konkreetseid selgitusi selle kohta, kuidas juurdluse tulemuse avalikustamine ning 13. mai 2002. aasta lõpparuande järelduste ja soovituste punkt 4.2 võisid kahjustada tema otsustamisprotsessi 2004. aasta augustis, mil juurdepääsutaotlus tagasi lükati, st rohkem kui kaks aastat pärast selle aruande vastuvõtmist.

161. Eespool esitatud kaalutluste põhjal tegi ombudsman esialgse järelduse, et OLAF ei tõendanud 13. mai 2002. aasta lõpliku juhtumiaruande lehekülgedel 4 ja 5 välja jäetud osade osas, et tema otsus keelduda juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandi alusel oli põhjendatud. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

162. „... või kui see on olemas, siis vahearuanne, milles on esitatud faktid, rahaline kahju, juurdluse tulemused ja vajaduse korral OLAFi direktori soovitused võetavate meetmete kohta ning kõik nendega seotud dokumendid.”

Ombudsman märkis, et oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses esialgse taotluse nr 8 kohta taotlesid kaebuse esitajad ka juurdepääsu kõikidele vahearuannetele, mis eelnesid juhtumi lõpparuandele. OLAF märkis oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses, et tal ei ole muid asjakohaseid dokumente.

163. Ombudsmani talituste 18. juuli 2007. aasta kontrollkäigust selgus, et OLAFi esitatud nimekirjas nimetatud 275 dokumendi hulgas ei olnud vahearuandeid. Ombudsman järeldas, et kaebuse esitajad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et OLAF oleks sellised vahearuanded koostanud. Kontrolli tulemuste põhjal leidis ombudsman, et see, et OLAF lükkas kaebuse esitajate taotluse tagasi põhjusel, et tal ei olnud muid asjakohaseid dokumente, ei kujutanud endast haldusomavoli juhtumit.

164. OLAFi aruanne ja kõik OLAFi koostatud dokumendid, mis esitati Itaalia kriminaalkohtus toimunud menetluse käigus ja vajaduse korral ka Hispaanias käimasoleva kriminaalmenetluse käigus seoses väidetavalt valede AGRIM-sertifikaatide väljastamisega. Eelkõige kogu teave või kõik dokumendid, mille OLAF on edastanud Hispaania ametiasutustele seoses võimaliku osalemisega võltsitud dokumentide väljastamises ja osalemise liigiga;

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses keeldus OLAF võimaldamast juurdepääsu eespool nimetatud dokumentidele, väites, et need on osa Itaalia ja Hispaania kriminaaluurimistoimikutest. OLAF selgitas, et nende dokumentide suhtes kohaldatakse määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes (kohtumenetluste ja õigusnõustamise kaitse) ja kolmandas taandes (kontrollimiste, juurdluste ja auditite eesmärgi kaitse) sätestatud erandeid. Ta täpsustas, et nende dokumentide avalikustamine kahjustaks riigisiseseid kohtumenetlusi, kuna need dokumendid kuuluvad kriminaaluurimistoimikutesse ja neid võib avalikustada üksnes riigisiseste kriminaalmenetluste raames. OLAF lisas ka, et kui need dokumendid on riiklikele ametiasutustele üle antud, on ta seotud asjakohaste riiklike menetluseeskirjadega. Oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses väitsid kaebuse esitajad, et nende kaitseõigus kujutab endast ülekaalukat avalikku huvi, mis kaalub üles kohtumenetluse ning kontrollimiste, uurimise ja audiitorkontrolli eesmärgi kaitse. Kaebuse esitajad väitsid veel, et Belgia uurimine on lõpetatud ja neil ei ole muud võimalust dokumente saada. OLAF kinnitas oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumist, märkides, et kaebuse esitajate kaitseõigused on erahuvid, mitte ülekaalukad avalikud huvid.

165. Käesolevas taotluses käsitletavad dokumendid olid OLAFi koostatud dokumendid, mis olid lisatud Itaalia ja Hispaania kohtute kriminaaluurimistoimikutesse. Mis puudutab OLAFi argumenti, et taotletud dokumente võis avalikustada üksnes siseriiklike kriminaalmenetluste raames ja et pärast nende dokumentide üleandmist siseriiklikele asutustele olid siseriiklikud menetlusnormid OLAFile siduvad, siis viitas ombudsman oma järeldustele eespool punktis 136, mis olid kohaldatavad ka käesolevatele dokumentidele. OLAFi väide ei olnud seega põhjendatud.

166. Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses ei teavitanud OLAF kaebuse esitajaid sellest, et taotlus ei olnud piisavalt selge, ega palunud neil esitada rohkem üksikasju. Selle asemel, ja kuigi ei olnud täiesti selge, milliste konkreetsete dokumentidega tutvumist taotleti ja milliste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduti, teatas OLAF, et ta ei saa neid dokumente määruse artikli 4 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel avalikustada. Seoses määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes esitatud viitega inspekteerimiste, uurimiste ja auditite eesmärgi kaitse erandile märkis ombudsman, et OLAF ei esitanud konkreetset selgitust selle kohta, miks seda erandit tuleks kohaldada. OLAFi põhjendused aruandele juurdepääsu keelamiseks näisid pigem põhinevat määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud kohtumenetluse kaitset käsitleval erandil. Nagu aga juba eespool taotluse nr 6 alapunkti ii analüüsi kohta märgitud, ei selgitanud OLAF, kuidas taotletud dokumentide avaldamine võib kahjustada liikmesriigi kohtutes pooleliolevate menetluste kaitset. Oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele ei esitanud OLAF täiendavaid selgitusi, vaid käsitles üksnes ülekaaluka üldise huvi küsimust. Eespool esitatud kaalutluste põhjal jõudis ombudsman esialgsele järeldusele, et OLAF ei olnud seoses taotlusega nr 9 tõendanud, et tema otsus keelduda juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel oli põhjendatud. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman allpool sõbraliku lahenduse ettepaneku.

167. " 10) kõik OLAFi valduses olevad dokumendid, mis on seotud viisiga, kuidas Hispaania pädevad asutused AGRIM-sertifikaate välja andsid, ning AGRIM-sertifikaatide Hispaanias väljaandmise menetluse aja muutumisega."

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses märkis OLAF, et tal puuduvad asjakohased dokumendid. Oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses väljendasid kaebuse esitajad oma arusaama, et Hispaania on välja andnud tühjad AGRIM-sertifikaadid. Kaebuse esitajad väljendasid ka oma veendumust, et 1999. aastal, kui süsteemi oli kuritarvitatud, kehtestasid Hispaania ametiasutused uue menetluse, mille kohaselt pidi AGRIM-sertifikaadid väljastama Hispaania kaubandusministeerium alates 1. jaanuarist 2000. Sellest hoolimata jätkus sertifikaatide võltsimine. Kaebuse esitajad viitasid ministeeriumi aruandele tunnistuste varguse kohta 1999. aasta lõpus, pärast mida võeti 2000. aasta juunis kasutusele uus tunnistus. Nad märkisid, et on väga tõenäoline, et OLAF on seda menetlust kontrollinud ja seega on tal selle küsimusega seotud dokumendid. OLAF kordas oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses, et tal ei ole dokumente, mida kaebuse esitajate taotlus hõlmaks.

168. Kordustaotluses kordasid kaebuse esitajad ka oma seisukohta, et komisjonil peaks olema Hispaania ehtsa templi näidis, kuna määrusega 3719/88 kohustatakse liikmesriike edastama templid komisjonile. Seetõttu taotlesid kaebuse esitajad juurdepääsu kõigi Hispaanias 1997. aastast kuni 2004. aasta septembrini kasutatud ametlike templite koopiatele. Seoses selle konkreetse taotlusega märkis OLAF oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses, et see puudutas kaebuse esitajate esialgseid taotlusi nr 11 ja 12, millele põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat vastaks. Seetõttu käsitleti seda taotluse osa allpool jaotises „OLAFi poolt põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile edastatud juurdepääsutaotlused”.

169. Seoses ülejäänud kaebuse esitajate taotlusega nr 10 leidsid ombudsmani talitused oma 18. juuli ja 25. septembri 2007. aasta kontrollkäikude käigus, et peale Hispaania majandusministeeriumi 16. augusti ja 23. novembri 1999. aasta faksi põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile ei olnud OLAFi esitatud nimekirjas ühtegi sellekohast dokumenti nimetatud. Nimetatud fakse käsitleti kaebuse esitajate taotluses nr 1 ja neid käsitleti eespool asjakohases punktis. Arvestades, et OLAFi esitatud loetelus ei mainitud muid dokumente ja et ei olnud põhjust arvata, et see loetelu on puudulik, leidis ombudsman, et OLAF ei käitunud valesti, kui ta vastas, et tal ei ole asjakohaseid dokumente. Seega ei tuvastatud taotluse selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

170. "13) Kõik OLAFi valduses olevad dokumendid, mis on seotud AGRIM-sertifikaatide vargusega, mis toimus tõenäoliselt 1999. aasta lõpus Hispaania ministeeriumis. Eelkõige dokumendid, mis käsitlevad varguse võimalikku uurimist ja kõnealuse juhtumi suhtes võetud edasisi järelmeetmeid.”

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses märkis OLAF, et tal ei ole ühtegi asjakohast dokumenti. 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses tsiteerisid kaebuse esitajad Portugali uurijate 1. veebruari 2001. aasta koondaruande osa, milles oli muu hulgas märgitud järgmist: „[...] on tõsi, et asjaomane institutsioon (OLAF) võis juurdluste põhjal järeldada, et Hispaanias alanud võltsimine, mille puhul eeldatakse, et see algas Madridi/Espanha sekretäri tunnistuste vargusega [...]”[35] Selle põhjal väitsid kaebuse esitajad, et oleks ebatavaline, kui OLAFil ei oleks selle varguse kohta täiendavat teavet või dokumenti.

171. OLAF kordas oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses, et tal sellist dokumenti ei ole. Ombudsmani talitused leidsid oma 18. juuli 2007. aasta kontrolli käigus, et OLAFi esitatud nimekirjas ei olnud mainitud Portugali uurijate aruandes osutatud dokumenti varguse kohta. Tuleb siiski märkida, et aruandes märgiti, et võltsimist „eeldatakse”, et see algas vargusega. Kaebuse esitajate seisukoht võis seega põhineda arusaamatusel, arvestades, et "eeldus" võis olla Portugali uurijate, mitte OLAFi oma, või lihtsalt oletus, mida ei kinnitanud ükski dokumentaalne tõend. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis ombudsman, et OLAFi vastus, et tal ei olnud varguse kohta asjakohaseid dokumente, ei kujutanud endast haldusomavoli juhtumit.

172. "14) Dokumendid, mis sisaldavad statistilist teavet banaanide impordi kohta Ladina-Ameerikast ajavahemikul 1998-2000"

Oma 18. augusti 2004. aasta vastuses märkis OLAF, et banaanide impordi ja ekspordi statistika on kättesaadav Eurostati Comexti andmebaasis, ning esitas lingi sellele andmebaasile. Oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses väitsid kaebuse esitajad siiski, et nad ei leia statistikat nimetatud andmebaasist. Seetõttu kordasid nad oma taotlust. Oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele lisas OLAF disketi asjakohase statistikaga banaanide impordi kohta. Arvestades, et OLAF võimaldas juurdepääsu taotletud dokumentidele juba enne kaebuse esitamist ombudsmanile, leidis ombudsman, et seda taotlust ei ole vaja siin käsitleda.

173. "16) Kogu komplekt viitega AM 2000/36, täiendab AM 2000/36 SOI-d ja kõiki muid täiendusi, kui neid on."

septembril 2007 kontrollisid ombudsmani esindajad 28. juuni 2000. aasta dokumenti AM 2000/36 ja 3. oktoobri 2000. aasta dokumenti AM 2000/36 S01, mida käesolev taotlus käsitles. Kontrolli käigus selgitas OLAFi esindaja, et AM viitas Assistance Mutuelle’ile ning et need dokumendid on väljatrükid OLAFi elektroonilisest süsteemist, mille kaudu liikmesriikide ametiasutustega suheldakse. Väljatrükid ise mainisid, et nende suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 515/97 [36] artiklit 45, milles on sätestatud, et käesoleva määruse kohaselt edastatud teave on konfidentsiaalne ja seda ei tohi avaldada kolmandatele isikutele. Tuleb siiski märkida, et OLAF ei tuginenud asjaomastele dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumisel sellele sättele.

174. Ilmnes, et oma 26. oktoobri 2004. aasta otsuses kordustaotluse kohta kinnitas OLAF oma keeldumist taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest, viidates määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile. OLAF märkis, et need dokumendid kuuluvad eri liikmesriikide õigusasutuste juurdlustoimikute hulka. Nende dokumentide avalikustamine võib seega neid uurimisi kahjustada. Selles otsuses ei uurinud OLAF siiski konkreetselt, kas dokumendid kuuluvad selle erandiga hõlmatud valdkonda ja miks nende dokumentide avalikustamine kahjustaks tegelikult kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset. Sellega seoses võiks viidata sellele, mida oli eespool juba arutatud taotluse nr 1 teise osa analüüsi raames.

175. Eespool esitatud kaalutluste põhjal tegi ombudsman esialgse järelduse, et OLAF ei olnud seoses taotlusega nr 16 tõendanud, et tema otsus keelduda täielikust või osalisest juurdepääsust määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi alusel oli põhjendatud. See võib kujutada endast haldusomavoli ja seetõttu tegi ombudsman ettepaneku leida allpool sõbralik lahendus.

176. „17) Kõik muud haldusjuurdlusega seotud dokumendid, muu hulgas:

i) Belgias esitatud AGRIM-sertifikaatide kohta tehtud lõplik järeldus, kas tegemist on ehtsate AGRIM-sertifikaatide duplikaatide või valesertifikaatidega [...];

ii) teave ja tõendid, mille põhjal OLAF järeldas oma 28. juuni 2000. aasta dokumendis AMA 36/2000, et väidetavalt võltsitud Hispaania AGRIM-sertifikaatidel olevad templid erinevad ehtsateks peetavate templite lühendite poolest.”

OLAF keeldus 18. augusti 2004. aasta vastuses dokumentidele juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel, rõhutades, et need dokumendid kuuluvad asjaomaste liikmesriikide kriminaaluurimistoimikute hulka. Oma 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses väitsid kaebuse esitajad, et nende kaitseõigus kujutab endast ülekaalukat avalikku huvi, mis kaalub üles vajaduse kaitsta kohtumenetlust ning kontrollide, uurimiste ja auditite eesmärki. Oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele lükkas OLAF selle väite tagasi ja kinnitas oma varasemat otsust.

177. Nagu eespool seoses taotlustega nr 6 (ii) ja nr 9 juba märgitud, märkis ombudsman, et OLAF keeldus juurdepääsu andmisest määruse artikli 4 lõike 2 teise ja kolmanda taande alusel, selgitamata konkreetselt, kuidas taotletud andmete avalikustamine tegelikult kahjustaks kontrollide, uurimiste ja auditite ning kohtumenetluste eesmärgi kaitset. Ombudsmani esialgne järeldus oli seega, et OLAF ei olnud taotluse nr 17 punktide i ja ii osas tõendanud, et tema otsus keelduda täielikust või osalisest juurdepääsust määruse artikli 4 lõike 2 teises ja kolmandas taandes sätestatud erandi alusel oli põhjendatud. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku leida selles küsimuses sõbralik lahendus.

178. Seoses taotluse nr 17 ülejäänud osaga märkis OLAF oma 18. augusti 2004. aasta vastuses, et taotlus ei ole piisavalt selge, ning palus kaebuse esitajatelt rohkem teavet. Kaebuse esitajad ei esitanud siiski lisateavet taotluse nr 17 esimese lauseosa kohta. Neid asjaolusid arvesse võttes ei leitud taotluse selle aspektiga seoses ühtegi haldusomavoli juhtumit.

II) Juurdepääsutaotlused, mille OLAF on põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile üle andnud

179. Kõigi muude kui eespool käsitletud taotluste puhul märkis OLAF, et kaebuse esitajad saavad vastuse põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadilt. Täpsemalt märkis OLAF oma 18. augusti 2004. aasta vastuses kaebuse esitajate 28. juuni 2004. aasta esialgsele taotlusele, et „te saate eraldi vastuse taotlustele nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimasele lausele („kuidas tehakse vahet niinimetatud duplikaatide ja nn valesertifikaatide vahel”), artikli 17 punktidele iii ja iv põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadilt, kes on pädev nendes küsimustes”. Lisaks märkis OLAF oma 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kaebuse esitajate 6. septembri 2004. aasta kordustaotlusele „Hispaanias alates 1997. aastast kuni praeguseni kasutatud Hispaania autentsete ametlike pitserite koopia saamiseks” (s.o kaebuse esitajate kordustaotluse neljast täiendavast taotlusest esimese puhul), et see taotlus puudutas algse taotluse algseid taotlusi nr 11 ja 12 ning et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat vastab seega sellele.

180. Ombudsmani esindajate poolt 25. septembril 2007 läbi viidud kontrollist selgus, et pärast OLAFi 9. augusti 2004. aasta e-kirja põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile ning täiendavat e-kirjavahetust leppisid OLAF ja põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat kokku, et taotlusi nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimast lauset, artikli 17 punkte iii ja iv käsitleb põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat. Lisaks selgus, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat vastas nendele taotlustele 20. augustil ja 2. septembril 2004 ning võimaldas juurdepääsu taotletud dokumentidele. Kuid eksimuse tõttu ei saadetud neid vastuseid kaebuse esitajatele, vaid kolmandat äriühingut esindavale õigusbüroole, kes oli esitanud sama juurdepääsutaotluse. Siiski ilmnes, et pärast sellest eksimusest teadasaamist vastas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat kaebuse esitajate 28. juuni 2004. aasta taotlusele ja saatis nõutud dokumendid 2007. aasta detsembris [37]. Oma kirjas vabandas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat ka vastuse hilinemise pärast. Kaebuse esitajad märkisid oma märkustes, et kuigi nad mõistavad vea hukka, on nad põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile taotletud dokumentide saatmise eest tänulikud.

181. Eespool öeldust ilmnes, et kaebuse esitajad said põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadilt dokumendid, mida käsitleti nende kordustaotluse taotlustes nr 11, 12, 15, artikli 17 punkti i viimases lauses, artikli 17 punktides iii ja iv ning taotluses nr 1. Oma märkustes ei esitanud kaebuse esitajad vastuväiteid põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vastusele, märkides näiteks, et teatavad dokumendid on tagasi lükatud või puuduvad. Kaebuse esitajad piirdusid väitega, et nende taotluste üleandmine põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile ei vabastanud OLAFit kohustusest anda juurdepääs „kõigile kasulikele dokumentidele”.

182. Seoses kaebuse esitajate neljanda väitega ja selles tõstatatud sisulise küsimusega, nimelt kas OLAF rikkus määrust, edastades kaebuse esitajate taotlused põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile, märkis ombudsman kõigepealt, et määruse artikli 4 lõige 4, mis käsitleb kolmandate isikute dokumente ja mida kaebuse esitajate sõnul oleks tulnud kohaldada, ei tundu olevat kohaldatav OLAFi ja põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi vaheliste suhete suhtes. Määruse artikli 3 punktis b on „kolmas isik” määratletud kui „iga füüsiline või juriidiline isik või iga üksus väljaspool asjaomast institutsiooni, sealhulgas liikmesriigid, muud ühenduse või ühendusevälised institutsioonid ja asutused ning kolmandad riigid”(rõhuasetus lisatud). Arvestades, et nii OLAF kui ka põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat on erinevad talitused, mis kuuluvad ühele ja samale institutsioonile, nimelt Euroopa Komisjonile, ei saa põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraati pidada OLAFi suhtes kolmandaks isikuks. Lisaks oleks artikli 4 lõige 4 igal juhul asjakohane ainult siis, kui asjaomased dokumendid oleks koostanud põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat, mis ei näi olevat nii. Komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsus, mis sisaldab üksikasjalikke eeskirju määruse kohaldamiseks komisjonis, oli seega OLAFi suhtes kohaldatav. Käesoleva otsuse artiklis 3 on selgelt sätestatud, et juurdepääsutaotluse vastuse saadab asjaomane talitus. Käesoleval juhul ei näi OLAF olevat väitnud, et tal ei ole asjakohaseid dokumente, vaid lihtsalt märkinud, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat tegeleb selle küsimusega. Võttes aga arvesse, et kaebuse esitajad said lõpuks juurdepääsu taotletud dokumentidele, leidis ombudsman, et juhtumi selle aspekti edasine uurimine ei tundunud olevat vajalik.

III. Sõbraliku lahenduse ettepanek

183. Eespool öeldut silmas pidades tegi ombudsman ettepaneku leida sõbralik lahendus, mis seisnes selles, et ta kutsus OLAFit üles uuesti läbi vaatama oma keeldumist anda täielik või osaline juurdepääs dokumentidele, mis on hõlmatud järgmisega:

- taotluse nr 1 teine osa, „eelkõige, kuid mitte ainult, Hispaania majandusministeeriumi poolt OLAFile esitatud dokumendid ja teave, millele viidatakse OLAFi 1. veebruari 2000. aasta kirjas (viitenumber 000822), mis on adresseeritud Belgia tolli- ja aktsiisiameti riiklikule uurimisdirektoraadile [...]”;

- Taotluse nr 1 teine taane ("väidetavate duplikaatide koopiad ja väidetavate ehtsate sertifikaatide koopiad");

- taotlus nr 2 (31. augusti 2000. aasta dokument nr 6724);

- taotlus nr 4 (dokumendid nr 3891, 8851, 8898, 9202, 9419 ja 9420);

- taotlus nr 6, mis puudutab 5. juuni 2000. aasta lähetusaruannet (dokument nr 004412) ning 13. septembri ja 31. oktoobri 2001. aasta lähetusaruandeid vastavalt Bremerhavenisse ja Hamburgi;

- taotlus nr 6(ii);

- Taotlus nr 8 (seoses 13. mai 2002. aasta juhtumi lõpparuandega);

- taotlus nr 9;

- Taotlus nr 16.

- Taotluse nr 17 punktid i ja ii

Argumendid, mis esitati ombudsmanile pärast tema sõbraliku lahenduse ettepanekut

184. Oma vastuses selgitas OLAF, et nõustub ombudsmani ettepanekuga sõbraliku lahenduse kohta. Ta märkis, et pärast konsulteerimist asjaomaste liikmesriikide asjaomaste õigusasutustega jõudis ta järeldusele, et selles etapis ei kahjustaks asjaomaste dokumentide avalikustamine OLAFi juurdluste ja kohtumenetluste kaitset nendes liikmesriikides. Sellest tulenevalt ja vastuseks ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanekus sõnastatud taotlustele lisas OLAF oma arvamusele asjaomaste dokumentide koopiad.

185. Seoses taotluse nr 1 teise taandega juhtis OLAF tähelepanu sellele, et rohkem kui ühe aasta jooksul on kogutud rohkem kui 1200 tuvastatud valetõendit. OLAF märkis seetõttu, et kui kaebuse esitajad soovivad saada teatavate võltsitud tõendite koopiaid, peaksid nad täpsustama, milliseid tõendeid nad soovivad.

186. OLAF juhtis tähelepanu ka sellele, et osa asjaomastest dokumentidest on hõlmatud kahe määruse artiklis 4 sätestatud erandiga ja seetõttu ei saa neid avalikustada. Need erandid puudutasid sellise teabe avaldamist, mis kahjustaks:

- eraelu puutumatus ja isikupuutumatus, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega (määruse artikli 4 lõike 1 punkt b). OLAF märkis, et dokumendid sisaldavad isikute nimesid, mille avalikustamine võib kahjustada nende eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.

- füüsilise või juriidilise isiku ärihuve (määruse artikli 4 lõike 2 esimene taane). OLAF märkis, et dokumendid sisaldasid isikute nimesid, mille avalikustamine võis kahjustada nende ärihuve.

OLAF juhtis tähelepanu sellele, et ta on seega jätnud välja kogu teabe, mis viitab otseselt või kaudselt juhtumiga seotud tuvastatud või tuvastatavale füüsilisele või juriidilisele isikule, kelle huvid võivad olla kaalul.

187. Oma märkustes selle vastuse kohta kinnitasid kaebuse esitajad, et ombudsmani ettepanek sõbraliku lahenduse kohta oli edukas. Nad tänasid ombudsmani talitusi selle tulemuse saavutamise eest OLAFis.

188. Kaebuse esitajad esitasid siiski mitu märkust dokumentide kohta, mille OLAF avaldas vastuseks nende taotlustele nr 1, teine taane ning punkti 17 alapunktid i ja ii.

189. Seoses nende taotluse nr 1 teise taande alusel avaldatud dokumentidega rõhutasid kaebuse esitajad, et nende taotluse eesmärk oli saada koopia väidetavatest duplikaatidest ja väidetavalt ehtsatest tõenditest, mida mainiti Hispaania majandusministeeriumi 2000. aasta jaanuari kirjas OLAFile [38]. Kaebuse esitajad juhtisid tähelepanu sellele, et nagu oli selgelt märgitud Hispaania majandusministeeriumi 23. juuli 1999. aasta faksis põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadile, mille OLAF avaldas pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut, puudutas juhtum nelja AGRIM-sertifikaati, mille seerianumbrid olid järgmised: ES3656012744, ES 3656012866, ES 3656012376 ja ES 3656012044. Nad märkisid, et OLAF esitas neile näiteid ehtsate tõendite ja valetõendite kohta (nii olemasolevate kui ka puuduvate seerianumbritega), kuid ei olnud selge, kas esitatud valetõendid puudutasid ühe kaebuse esitaja kasutatavaid tõendeid, millele viidati Hispaania majandusministeeriumi 2000. aasta jaanuari kirjas OLAFile.

190. Seoses dokumentidega, mis avaldati vastuseks nende taotlustele nr 17 (i) ja (ii), väitsid kaebuse esitajad, et OLAFi avaldatud dokumendid sisaldasid vaid väga piiratud teavet Hispaanias väljastatud impordisertifikaatide dubleerimise kohta. Eelkõige väitsid nad, et OLAFi avalikustatud dokumentides ei olnud selgelt märgitud, kas ühe kaebuse esitaja kasutatud tõendid olid ehtsate tõendite või valetõendite duplikaadid ja milline oleks nende eristamine. Lisaks väitsid nad, et ei esitatud mingit teavet ega tõendeid selle kohta, et väidetavalt Hispaania AGRIM-sertifikaadid erinesid templitest, mida peeti ehtsateks, võrreldes nendes kasutatud lühenditega.

Ombudsmani hinnang pärast sõbraliku lahenduse ettepanekut

191. Ombudsmanil on hea meel märkida, et OLAF on tema sõbraliku lahenduse ettepaneku heaks kiitnud ja selle tulemusena on kaebuse esitajatele avaldatud kokku 168 lehekülge dokumente. Lisaks märgib ta, et kaebuse esitajad on kinnitanud, et sõbraliku lahenduse ettepanek on olnud edukas.

192. Kaebuse esitajad leiavad siiski, et nendes dokumentides sisalduv teave ei ole piisav, et vastata kõigile küsimustele, mida nad soovisid nimetatud juurdepääsutaotluste esitamisel käsitleda. Seega näivad kaebuse esitajad arvavat, et OLAF peaks andma neile lisateavet. Arvestades, et käesolev juhtum puudutab dokumentidele juurdepääsu taotluste menetlemist OLAFi poolt, leiab ombudsman, et ei oleks asjakohane käsitleda kaebuse esitajate täiendava teabe taotluse küsimust käesoleva uurimise raames. Ombudsman edastab siiski OLAFile kaebuse esitajate tähelepanekute koopia. Ta usub, et OLAF tegeleb nõuetekohaselt kaebuse esitaja taotlusega saada täiendavat teavet, mis on esitatud nendes tähelepanekutes. Kaebuse esitajatel on loomulikult õigus pöörduda ombudsmani poole uuesti, kui OLAF ei anna neile sobiva aja jooksul rahuldavat vastust.

B. Järeldus

193. Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Kaebuse esitajate ja OLAFi vahel on saavutatud sõbralik lahendus.

Kaebuse esitajaid ja OLAFit teavitatakse sellest otsusest.

 

P. Nikiforos DIAMANDOUROS

Strasbourg, 18. detsember 2009

---

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

[2] Ühenduse eeskirjad banaanide impordi kohta annavad kehtiva impordilitsentsiga importijatele õiguse vähendada tollimakse. Neid litsentse nimetatakse AGRIM-sertifikaatideks.

[3] Rõhuasetus originaalis; ombudsmani talituste tõlge hollandi keelest.

[4] Kaebuse esitajad selgitasid alles ombudsmanile esitatud kaebustes, et nad kavatsevad 6. septembri 2004. aasta kordustaotluses esitada täiendava taotluse juurdepääsuks neljale dokumendile. Kordustaotluses endas ei ole see lisataotlus selgelt tuvastatav. Selle asemel mainitakse nelja täiendavat dokumenti kaebuse esitajate märkustes OLAFi 18. augusti 2004. aasta vastuse kohta nende esialgsele taotlusele.

[5] Taustteabes oli märgitud: „Käesolevale kirjale on lisatud uurimiste algatamist käsitlevate otsuste eelnõud”.

[6] Ombudsmani talituste poolne tõlge hollandi keelest.

[7] Ombudsmani talituste poolne tõlge hollandi keelest.

[8] Otsus kohtuasjas T-188/98: Kuijer vs. nõukogu, EKL 2000, lk II-1959.

[9] Ombudsman märgib, et kaebuse esitajad mainisid oma kaebuse leheküljel 8 esitatud loetelus taotlust nr 3, kuid kaebuse leheküljel 9 esitatud loetelust jäeti välja taotlus nr 3. Samuti ei kajastu 3. taotlus kaebuse leheküljel 9 esitatud üksikasjalikus kirjelduses, milles kaebuse esitajad esitavad esmapilgul usutavad tõendid asjaomaste dokumentide olemasolu kohta.

[10] Komisjoni 16. novembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 3719/88, millega sätestatakse põllumajandussaaduste ja -toodete impordi- ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise ühised üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 331, lk 1).

[11] Tsitaat ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikest 2 (kuni 31. juulini 2008 kehtinud redaktsioon), http://www.ombudsman.europa.eu/lbasis/en/statute.htm.

[12] Kohtuasi T-204/99: Olli Mattila vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2001, lk II-2265.

[13] Komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsus, millega muudetakse komisjoni töökorda (EÜT L 345, lk 94).

[14] Kohtuasi T-2/03: Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, EKL 2005, lk II-1121.

[15] Vt eespool 9. joonealune märkus.

[16] Vt joonealune märkus 4.

Esimese Astme Kohtu 30. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas T-380/04: Terezakis vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 88).

[18] Liidetud kohtuasjad T-110/03, T-150/03 ja T-405/03: Jose Maria Sison vs. nõukogu, EKL 2005, lk II-1429, punktid 60–61.

[19] Esimese Astme Kohus on leidnud, et „mitmeetapilise menetluse teel vastu võetud aktide või otsuste puhul, eelkõige kui need on sisemenetluse lõppjärgus, on akt põhimõtteliselt vaidlustatav ainult siis, kui see on akt, millega määratakse lõplikult kindlaks institutsiooni seisukoht selle menetluse lõpus, mitte ajutine meede, mille eesmärk on sillutada teed lõplikule otsusele“, vt kohtuasi T-70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2006, lk II-2023, punkt 46).

[20] Ombudsman märkis, et OLAFi 26. oktoobri 2004. aasta vastuses kordustaotlusele, mis käsitleb juurdepääsutaotluse seda osa, oli kirjas "Verzoeken 1 (tweede streepje) en 16" (inglise keeles: „1. taotlus (teine taane) ja 16. taotlus”, samas kui OLAFi 18. augusti 2004. aasta vastuses mainiti „Verzoeken 1 (tweede deel...) en 16” (inglise keeles: „1. taotlus (teine osa) ja 16. taotlus”.

[21] Kohtuasi C-64/05 P: Rootsi vs. komisjon, EKL 2007, lk I-11389, punktid 87 ja 89.

[22] Ombudsmani talituste poolne tõlge hollandi keelest.

[23] Kohtuasi T-204/99: Olli Mattila vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2001, lk II-2265, punkt 69.

[24] EÜT 1993, L 340, lk 43.

[25] EÜT 1994, L 46, lk 58.

[26] Ei olnud selge, millisele kirjale kaebuse esitajad viitasid.

[27] "OLAFil ei ole dokumente, mida saaks nende taotluste alusel avaldada"(tõlge ombudsmani talituste poolt).

[28] Kohtuasi T-123/99: JT's Corporation v. komisjon, EKL 2000, lk II-3269, punkt 58, ja kohtuasi T-311/00: British American Tobacco (Investments) v. komisjon, EKL 2002, lk II-2781, punkt 35.

[29] Kaks kahtlustatavat, kes olid seotud võltsitud Prantsuse litsentside müügiga, omasid või olid omanud Monacos äriühinguid (vt OLAFi 13. mai 2002. aasta lõplik juhtumiaruanne, lk 4).

[30] See teade oli tegelikult OLAFi J. koostatud aruanne, mis on kaebuse esitajate taotluse nr 6 ii teema. Seda käsitletakse allpool asjakohases jaotises.

[31] Vt liidetud kohtuasjad T-391/03 ja T-70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2006, lk II-2023, punkt 88).

[32] Vt liidetud kohtuasjad T-391/03 ja T-70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2006, lk II-2023, punkt 138).

märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T-121/05: Borax Europe vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 71) ja 11. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T-166/05: Borax Europe vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 106).

[34] 11. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T-121/05: Borax Europe vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 71) ja 11. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T-166/05: Borax Europe vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 106).

[35] Ombudsmani talituste poolne tõlge hollandi keelest.

[36] Nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määrus (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT 1997, L 82, lk 1). Kõnealuse määruse artikli 45 lõikes 1 on sätestatud, et „[r]olenemata vormist on käesoleva määruse kohaselt edastatav teave, sealhulgas TISis säilitatavad andmed, konfidentsiaalset laadi. Selle teabe suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus ja kaitse, mis laieneb samasugusele teabele nii seda saava liikmesriigi siseriikliku õiguse kui ka ühenduse asutuste suhtes kohaldatavate vastavate sätete alusel. Eelkõige ei tohi esimeses lõigus osutatud teavet saata muudele isikutele kui need, kes asuvad liikmesriikides või ühenduse institutsioonides ja kelle ülesanded nõuavad, et nad seda teaksid või kasutaksid [...]”.

[37] Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi kirjal oli kaks kuupäeva: trükitud 4. detsembri 2007. aasta kiri ja tembeldatud 10. detsembri 2007. aasta kiri.

[38] Nagu on märgitud eespool 26. joonealuses märkuses, ei ole selge, millisele kirjale kaebuse esitajad täpselt viitasid.