Juhtum puudutas Euroopa Liidu Nõukogu keeldumist anda täielik juurdepääs õiguslikele arvamustele Euroopa Prokuratuuri asutamist ja Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ametit (EUROJUST) käsitlevate määruste seadusandlike ettepanekute kohta.

Ombudsmani uurimise käigus nõustus nõukogu avalikustama neljast dokumendist kaks, kuid jäi oma keeldumise juurde avalikustada täielikult kaks ülejäänud dokumenti, kuigi võimaldati osaline juurdepääs.

Ombudsman nõustub, et õiguslike arvamuste avalikustamisest keeldumine oli täielikult põhjendatud, kuna see kahjustaks õigusnõustamise ja kohtumenetluste kaitset. Seetõttu lõpetab ta juhtumi haldusomavoli puudumise tuvastamisega, kuid kutsub nõukogu üles oma keeldumist uuesti läbi vaatama, võttes arvesse edasist aja möödumist.

Juhtum puudutas kaebuse esitaja taotlust saada juurdepääs kahele e-kirjale, mis saadeti Euroopa Teadusnõukogu Rakendusameti juhatuse esimehe isiklikul e-posti aadressil ameti sõltumatu teadusnõukogu liikmetele. Kui amet keeldus juurdepääsu andmisest põhjendusega, et need kaks e-kirja ei olnud ameti valduses, sest need saadeti erakontolt, pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole.

Ombudsman algatas selle küsimuse kohta uurimise, mille järel juhatuse esimees edastas ametile kahe e-kirja koopiad. Seega võiks amet hinnata kaebuse esitaja taotlust e-kirjadele juurdepääsuks määruse 1049/2001 ^[1] alusel. Seejärel andis amet kaebuse esitajale dokumentidele osalise juurdepääsu. Ombudsman sai kahe e-kirja täielikud koopiad ja tal oli võimalik kontrollida, kas kaebuse esitajale avaldatud koopiatest tehtud redigeerimised olid põhjendatud.

Seetõttu lõpetas ombudsman uurimise haldusomavoli tuvastamata.

Juhtum puudutas komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs biokütustega seotud maakasutuse kaudset muutust käsitleva mõju hindamise aruande eelnõu versioonidele. Dokumentide avalikustamisest keelduti põhjusel, et see kahjustaks komisjoni otsustamisprotsessi. Kaebuse esitaja, organisatsioonide rühm, leidis, et talle tuleks anda juurdepääs dokumentidele, mida ta taotles.

Ombudsman uuris seda küsimust. Ta märkis, et 2015. aasta septembris võtsid parlament ja nõukogu vastu direktiivi 2015/1513. See direktiiv põhines komisjoni seadusandlikul ettepanekul, millele oli lisatud mõju hindamise aruanne, mille esialgsed versioonid olid käesolevas asjas vaidluse all. Seetõttu tegi ombudsman ettepaneku, et neid uusi asjaolusid arvesse võttes annaks komisjon üldsusele juurdepääsu taotletud dokumentidele. Komisjon ei olnud sellega nõus, väites, et tegemist ei olnud haldusomavoliga. Ta kutsus siiski kaebuse esitajat üles esitama uut dokumentidele juurdepääsu taotlust, võttes arvesse uusi asjaolusid. Hiljem teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et pärast uut dokumentidele juurdepääsu taotlust andis komisjon juurdepääsu dokumentidele, mida ta oli taotlenud. Ombudsman lõpetas seega juhtumi järeldusega, et kaebuse edasine uurimine ei olnud põhjendatud. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et ombudsmanil on õigus paluda institutsioonil võtta dokumentidele juurdepääsu käsitlevas juhtumis ombudsmani lahenduse ettepanekule vastates arvesse uusi argumente selle kohta, miks dokument tuleks avalikustada.

Juhtum käsitles Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs hindamisvormidele, mis on koostatud selleks, et hinnata liikmesriikide taotlusi riiklike broneeringuinfo töötlemise süsteemide kaasrahastamiseks komisjoni poolt. Kaebuse esitas Euroopa Parlamendi liige.

Taotletud hindamisvormidele juurdepääsu keelamisel tugines komisjon Üldkohtu otsusele, milles tunnistati vajadust säilitada hindamiskomisjonide menetluste konfidentsiaalsus seoses hankemenetlustega. Selles kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et hindamiskomitee liikmete arvamuste avalikustamine ohustaks nende sõltumatust ja kahjustaks seega tõsiselt asjaomase institutsiooni otsustamisprotsessi. Kaebuse esitaja leidis siiski, et seda kohtuotsust ei saa kohaldada liikmesriikide esitatud rahastamistaotluste hindamise menetluse suhtes.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjoni keeldumine taotletud dokumentide avalikustamisest ei olnud põhjendatud. Lisaks nõustus ta, et taotletud dokumentide avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Seetõttu soovitas ombudsman komisjonil taotletud dokumendid avaldada (ta nõustus siiski, et hindajate nimed võib välja jätta).

Komisjon keeldus ombudsmani soovitusega nõustumast, ilma et ta oleks oma seisukohta veenvalt põhjendanud. Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamisega.

[1] Broneeringuinfo on teave, mida reisijad esitavad piletite broneerimisel ja lennule registreerimisel ning mida lennuettevõtjad koguvad oma ärilistel eesmärkidel. See sisaldab mitut liiki teavet, nagu reisikuupäevad, marsruut, piletiteave, kontaktandmed, reisibüroo, mille kaudu lend broneeriti, kasutatud maksevahendid, istekoha number ja pagasiteave. Andmeid säilitatakse lennuettevõtjate broneerimis- ja väljumiskontrolli andmebaasides.

Juhtum puudutas komisjoni suutmatust vastata kaebuse esitaja kirjavahetusele liikmesriigi tasandi finantsauditi raames. Pärast ombudsmani sekkumist vastas komisjon. Ta avalikustas kaebuse esitaja taotletud dokumendi, kuid kustutas mõned isikuandmed (füüsiliste isikute nimed). Ombudsman leidis, et komisjon põhjendas määruse 45/2001 kohast väljajätmist õigesti.

Juhtum puudutas seda, kuidas Euroopa välisteenistus käsitles kaebuse esitaja taotlust üldsuse juurdepääsuks ELi ja Kuuba vahelisele poliitilise dialoogi ja koostöö lepingule. Ombudsmani uurimise käigus avaldas Euroopa välisteenistus dokumendi. Selle tulemusena lõpetas ombudsman juhtumi lahendamise.

Juhtum käsitles komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs oma arvamusele tasuta õigusabi käsitleva Serbia seaduse eelnõu kohta.

Ombudsman uuris küsimust ja kontrollis asjaomast dokumenti. Ombudsman hindas toimikus olevat teavet ja leidis, et komisjoni keeldumine oli põhjendatud dokumentidele juurdepääsu käsitlevate asjakohaste kohaldatavate eeskirjade alusel (määrus 1049/2001).

Seetõttu lõpetas ombudsman juhtumi haldusomavoli tuvastamata. Samas põhinevad ombudsmani järeldused õiguse tõlgendusel, mida kohaldati kuupäeval, mil komisjon tegi otsuse kaebuse esitaja kordustaotluse kohta. Miski ei takista komisjonil avalikes huvides tegutsedes püüelda suurema läbipaistvuse poole ühinemiseelsete läbirääkimiste läbiviimisel ja läbirääkimiste edenemisel või lõpetamisel. Tasuta õigusabi seaduse eelnõu jõustumine, ühinemisläbirääkimiste 23. peatüki ajutine sulgemine ja Serbia võimalik ühinemine ELiga on kõik ajad, mil komisjon saab olukorda uuesti hinnata, et teha kindlaks, kas taotletud dokumendile juurdepääsu andmisest keeldumist õigustavad põhjused kehtivad endiselt. Ombudsman loodab, et komisjon viib selle arutelu läbi.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs Albaanias romasid käsitleva ELi rahastatava projekti ettepanekute hindamisaruannetele.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjon oli nõuetekohaselt keeldunud täielikust juurdepääsust, tuginedes ärihuve kaitsvale erandile üldsuse juurdepääsust. Seetõttu järeldas ta, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

Kaebuse esitaja, Londonis asuv finantsajakirjanik, taotles üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mis sisaldavad üksikasjalikku teavet Euroopa Keskpanga kahe varaostukava kohta, mis kestavad 2017. aasta märtsini. Nende programmide eesmärk on viia inflatsioonimäär 2% lähedale. Täpsemalt huvitas kaebuse esitajat ostukavade jaotus riikide, pankade ja toodete kaupa, sealhulgas väärtpaberite eest makstud hinnad, ostetud kogused ja maakleritele makstud tasud.

EKP vastas, et kuigi ostukavasid käsitlev koondteave oli tema veebisaidil kättesaadav, ei olnud võimalik anda juurdepääsu ostukavasid käsitlevale nõutud üksikasjalikule ja liigendatud teabele. EKP väitis, et see teave on hõlmatud eranditega, mis on seotud i) avalike huvide kaitsega seoses liidu finants-, raha- või majanduspoliitikaga ja ii) füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitsega. Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole, väites, et EKP keeldus ekslikult andmetele juurdepääsu andmisest.

Kohtumisel EKPga palus ombudsman EKP juurdepääsu andmisest keeldumise kohta lisaselgitusi ja selgitusi. EKP märkis, et tal on ostukavade kohta spetsiaalne siseandmebaas ning et EKP koostab sellest saadud teabe põhjal iganädalasi konfidentsiaalseid sisearuandeid, et EKP juhatus saaks jälgida tehtud oste ja teha otsuseid võimalike tulevaste ostude kohta. EKP esitas ombudsmanile ka iganädalase sisearuande näite. Aruanne sisaldas tabeleid, mis sisaldasid ostude üksikasju riikide kaupa.

Kohtumisel saadud lisateabe põhjal järeldas ombudsman, et EKP keeldumine anda juurdepääs kaebuse esitaja taotletud üksikasjalikele andmetele oli kooskõlas asjakohase kohtupraktikaga ja seega põhjendatud. Ta järeldas, et EKP ei ole haldusomavoli toime pannud, ja lõpetas juhtumi.

Käesolev strateegiline uurimine käsitleb ELi õigusloomeprotsessi olulise mitteametliku osa, nimelt kolmepoolsete läbirääkimiste läbipaistvust.

ELi kaks seadusandlikku organit – Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu – võtavad õigusakte vastu Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel. Selle protsessi käigus peavad mõlemad kaasseadusandjad komisjoni abiga sageli läbirääkimisi nn kolmepoolsetel kohtumistel, mis on kolme kaasatud institutsiooni esindajate mitteametlikud kohtumised. Kolmepoolsel kohtumisel püüavad parlament ja nõukogu leppida kokku ühises tekstis, mis põhineb nende esialgsetel seisukohtadel ja mille üle seejärel ametliku seadusandliku menetluse kohaselt hääletatakse. Kolmepoolsed läbirääkimised on osutunud selliste kokkulepete saavutamisel väga tõhusaks ja enamik õigusakte on nüüd sel viisil vastu võetud.

Euroopa Liit on esindusdemokraatia, kus kodanikel on õigus pidada oma esindajaid vastutavaks nende nimel tehtud poliitiliste valikute eest. Kodanikel on ka õigus osaleda ELi demokraatlikus protsessis. Kolmepoolsete läbirääkimiste läbipaistvus on oluline element nende õiguste tõhususe tagamisel ja ELi õigusaktide seadustamisel. Euroopa Liidu Kohus on märkinud, et ELi kodanike võime saada teada seadusandliku tegevuse aluseks olevad kaalutlused on nende demokraatlike õiguste tõhusa kasutamise eeltingimus.

Kuigi ELi õigusloomeprotsess on üldiselt üsna läbipaistev, sealhulgas võrreldes paljude liikmesriikidega, on see protsessi osa tekitanud muret kolmepoolse protsessi tõhususe ja läbipaistvuse vahelise tasakaalu pärast.

Seda arvesse võttes algatas Euroopa Ombudsman strateegilise uurimise. Ta uuris, milline teave ja millised dokumendid tuleks teha üldsusele ennetavalt kättesaadavaks ja millal, et kodanikud saaksid oma õigusi kasutada.

Kolmepoolsete läbirääkimiste läbipaistvus on ELi õigusloome legitiimsuse oluline osa. Kodanikel peab olema võimalik kontrollida oma esindajate tegevust õigusloomeprotsessi selles olulises osas. Kodanikud vajavad teavet ka kolmepoolsetel kohtumistel arutatavate teemade kohta, et õigusloomeprotsessis tõhusalt osaleda.

Ombudsman tunneb heameelt kolmepoolsete kohtumiste läbipaistvuse parandamisel seni tehtud edusammude üle, kuid teeb ettepaneku, et kolm institutsiooni teeksid üldsusele kättesaadavaks järgmised dokumendid ja teabe: kolmepoolsete kohtumiste kuupäevad, kolme institutsiooni esialgsed seisukohad, üldised kolmepoolsete kohtumiste päevakorrad, neljaveerulised dokumendid, lõplikud kompromisstekstid, kolmepoolsete kohtumiste märgukirjad, mis on avalikustatud, kaasatud poliitiliste otsustajate nimekirjad ja võimaluse korral muude läbirääkimiste käigus esitatud dokumentide nimekiri. Kõik need tuleks teha kättesaadavaks hõlpsasti kasutatavas ja kergesti mõistetavas ühises andmebaasis. Kuigi mõned dokumendid võidakse teha kättesaadavaks kolmepoolsete läbirääkimiste ajal, võivad institutsioonid pidada avalikes huvides vajalikuks anda üldsusele ennetav juurdepääs teatavat liiki dokumentidele alles pärast läbirääkimiste lõppu.