Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja, kes on kolmanda riigi kodanik, kes on sellest ajast alates elanud Austrias pagulasena, esitas 20. mail 2011 komisjonile Austria vastu rikkumiskaebuse. Tema kaebus puudutas seda, et Austria ametiasutused lükkasid tagasi tema Austria kodakondsuse taotluse ja tema tütre elamisloa taotluse perekonna taasühinemise eeskirjade alusel. Kaebuse esitaja leidis, et Austria ametiasutused lükkasid tema kodakondsuse taotluse tagasi, et karistada teda selle eest, et ta kaebas Euroopa Inimõiguste Kohtusse, et teda on Austrias piinatud ja väärkoheldud. Samamoodi leidis ta seoses oma taotlusega, et tema tütar ühineks temaga, et ametiasutused lükkasid asja tahtlikult edasi, kuni tema tütar saab kaheksateistkümneaastaseks. Ta oli taotluse esitanud üheksa kuud enne tütre 18. sünnipäeva, kuid võimud olid palunud tal esitada dokumendid, mille olemasolust nad oleksid pidanud teadma. Lisaks kaebas kaebuse esitaja advokaatide üle, kes tegutsesid tema nimel erinevates kohtuasjades, mille ta oli algatanud Austria ametiasutuste vastu. Ta kaebas ka nendes kohtuasjades otsuse teinud kohtunike ja tema eestkostja üle. Lõpetuseks palus ta komisjonil asustada ta ümber teise ELi liikmesriiki. Komisjon registreeris kaebuse oma andmebaasis CHAP.

2. 9. juuni 2011. aasta kirjaga teatas komisjon kaebuse esitajale üksikasjalikus neljaleheküljelises kirjas, et ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et Austria on rikkunud Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

3. Komisjon selgitas esiteks, et kodakondsuse andmise tingimused on reguleeritud üksnes riigisisese õigusega ja et seetõttu ei ole tal õigust kaebuse selle aspektiga seoses kaebuse esitaja nimel sekkuda. Teiseks, mis puudutab kaebuse esitaja tütre elamisluba, siis direktiivis 2003/86 perekonna taasühinemise õiguse kohta [1] (edaspidi "direktiiv 2003/86") seati sellele õigusele teatavad tingimused, sealhulgas kohustus esitada tõendid pagulase ja pereliikme vahelise peresuhte olemasolu kohta. Liikmesriikidel oli õigus lükata taotlus tagasi, kui laps ei olnud enam alla 18aastane, kuid tal paluti teha otsus taotluse kohta võimalikult kiiresti ja üheksa kuu jooksul alates taotluse esitamisest, välja arvatud juhul, kui seda tähtaega pikendati läbivaatamise keerukuse tõttu.

4. Komisjon selgitas ka, et tal ei ole õigust asustada isikuid ümber teistesse ELi riikidesse, nagu kaebuse esitaja oli väitnud, ning ta ei saa vaadata läbi liikmesriikide õiguskaitseasutuste tegevust. Sellega seoses soovitas ta kaebuse esitajal taotleda õiguskaitset riiklikul tasandil. Ta järeldas, et tema arvates ei ole kaebuse esitaja kirja põhjal põhjust võtta edasisi meetmeid, ning lisas, et igal juhul ei ole tal üldisi volitusi sekkuda üksikjuhtumitesse, vaid ainult juhul, kui liikmesriik ei ole täitnud oma ELi õigusest tulenevaid kohustusi. Lõpuks suunas kohus kaebuse esitaja ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde juhuks, kui ta soovib jätkata oma väidet, et teda on piinatud.

5. Ombudsmanile esitatud kaebuses kaebas kaebuse esitaja, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt tema eespool nimetatud rikkumiskaebust. Eelkõige väitis ta, et komisjon ei kaalunud tema konkreetset juhtumit, vaid viitas üldsätetele, mis käsitlevad isikute naturalisatsiooni liikmesriikides, seega „kaitstes tahtlikult Austria õigusasutuste ebaseaduslikku tegevust“. Ta märkis, et tema kaebust tuleb uurida täielikult ja asjakohaste Austria õigusaktide alusel ning et ELi õigussüsteem peaks sekkuma. Komisjon või kaebuse esitaja eestkostja peaks koguma teavet tema kaebuse kõigi elementide kohta ning komisjon peaks tühistama asjakohased Austria otsused ja tegema uue seadusliku otsuse.

Uurimise ese

6. Kaebuse esitaja esitas järgmised väited ja väited:

Väide:

Komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja poolt 20. mail 2010 Austria vastu esitatud rikkumiskaebust.

Nõuded:

(1) Komisjon peaks kaebuse esitaja rikkumiskaebusega nõuetekohaselt tegelema.

(2) Eelkõige peaks komisjon tühistama Austria ametiasutuste otsused, mille peale kaebuse esitaja kaebas, ja asendama need oma otsusega.

Uurimine

7. 29. juulil 2011 palus ombudsman kaebuse esitajal saata talle koopia rikkumiskaebusest, mille kaebuse esitaja esitas Euroopa Komisjonile, et aidata tal hinnata, kas paluda Euroopa Komisjonilt selles küsimuses arvamust. Ombudsman lisas, et kui kaebuse esitajal ei ole võimalik seda dokumenti esitada, võib ta samuti volitada ombudsmani paluma komisjonil seda teha.

8. Mitmes 5. septembri 2011. aasta e-kirjas palus kaebuse esitaja ombudsmanil paluda komisjonil esitada talle kaebuse esitaja rikkumiskaebuse koopia. Ombudsman tegi seda 8. septembril 2011. Komisjon edastas 14. oktoobril 2011 ombudsmanile dokumendid, mille ta oli registreerinud kaebuse esitaja esitatud rikkumiskaebuse toimikus.

9. Kaebuse esitaja edastas oma 5. septembri 2011. aasta e-kirjades ja ajavahemikus 14. septembrist 2011 kuni 18. jaanuarini 2012 saadetud edasistes e-kirjades ombudsmanile ka mõned dokumendid komisjonile esitatud kaebuse tausta kohta. Nendes e-kirjades kirjeldas ta, kuidas ta oli oma koduriigist Madalmaade kaudu Austriasse tulnud ja kuidas teda oli kõigis kolmes riigis piinatud. Kaebuse esitaja kirjeldas ka oma jätkuvat võitlust Austria ametiasutustega seoses järgmisega ja esitas selle tõendamiseks dokumendid: i) tema kodakondsuse taotluse tagasilükkamine; ii) tema taotlus, et tema eestkostja jäetaks rahuldamata; ning iii) tema nõuded, et kohtunik, kes oli mõnda tema kohtuasja menetlenud, tuleks erapoolikuse tõttu tagasi võtta. Ta järeldas oma kogemuse põhjal, et Austria õigussüsteem on korrumpeerunud ja et nüüd saab teda aidata ainult Euroopa Ombudsman. Seega palus kaebuse esitaja ombudsmanil paluda Austria ametiasutustel esitada talle kõik asjakohased otsused, et ta saaks asja sõltumatult uurida.

10. Ombudsmani volitused piirduvad väidetava haldusomavoli uurimisega liidu institutsioonide, organite ja asutuste tegevuses. Ombudsmanile ei või esitada kaebust ühegi muu asutuse ega isiku tegevuse kohta. Eelkõige ei saa ombudsman sekkuda kohtuasjade menetlemisse ega seada kahtluse alla kohtuotsuse usaldusväärsust. Seega piirdub käesolev uurimine selle hindamisega, kas komisjon on kaebuse esitaja rikkumiskaebust nõuetekohaselt käsitlenud kooskõlas eespool esitatud väite ja väidetega.

11. Pärast kaebuse ja eespool punktides 7, 8 ja 9 nimetatud materjalide hoolikat analüüsimist leidis ombudsman, et komisjonilt kaebuse kohta arvamuse küsimine ei ole vajalik.

12. 18. jaanuaril 2012 teatas kaebuse esitaja ombudsmanile, et ta esitas 17. jaanuaril 2012 Euroopa Parlamendile petitsiooni käesoleva kaebuse sisu kohta. Ombudsman edastab oma käesoleva otsuse teavitamise eesmärgil petitsioonikomisjonile.

Ombudsmani analüüs ja järeldused

A. Väide, et kaebuse esitaja rikkumiskaebust ja sellega seotud väidet ei ole nõuetekohaselt käsitletud

Ombudsmani poolt arvesse võetud elemendid

13. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon oli talle ekslikult andnud ainult väga üldist teavet. Austria ametiasutused viivitasid tema juhtumi käsitlemisega ekslikult kuni seaduse reformimiseni. Seetõttu ei saa enam arvesse võtta asjaolu, et teda ei saa süüdistada tema suutmatuses end rahaliselt ülal pidada. Asjaolu, et komisjon ei olnud seda küsimust üksikasjalikult analüüsinud, tähendas, et ta osales Austria ametiasutuste ebaseaduslikus tegevuses.

14. Kaebuse esitaja oli esitanud perekonna taasühinemise taotluse oma tütrega õigeaegselt, nimelt üheksa kuud enne tema 18-aastaseks saamist. Ta selgitas, et tema koduriigi perekonnaõiguse kohaselt ei mõjuta lahutus kummagi vanema hooldusõigust. Abielu lahutavad vanemad võivad kokku leppida lapse elukohas, lapse rahalises toetamises ja hooldusõiguses. Austria ametiasutused nõudsid siiski meelevaldselt, et kaebuse esitaja esitaks oma taotluse tagasilükkamiseks kohtuotsuse, mis tõendaks, et tal on oma tütre hooldusõigus. Kui ta komisjonile selle kohta kaebuse esitas, selgitas ta ainult selles küsimuses kohaldatavaid üldisi menetlusnorme ega hinnanud tema konkreetset juhtumit. Lisaks märkis ta ekslikult, et Austria ametiasutustel on tema taotluse menetlemiseks aega üheksa kuud. Õige tähtaeg oleks pidanud olema kuus kuud. Lõpuks väitis kaebuse esitaja, et tema ümberasustamine teise liikmesriiki on endiselt vajalik, sest „sõda” kaebuse esitaja ja Austria ametiasutuste vahel hävitas tema tervise.

15. Komisjon selgitas kaebuse esitajale saadetud kirjas, et liikmesriigi kodakondsuse andmise eeskirjad kuuluvad selle liikmesriigi ainupädevusse. Komisjon selgitas ka, et asjaolu, et liikmesriikidel oli vabadus määrata ise kindlaks oma kodakondsuseeskirjad, tähendas, et ta ei saanud kaebuse esitaja abistamiseks sekkuda. Asjaomaste riiklike asutuste otsuseid saab vaidlustada üksnes riiklikul tasandil, pöördudes pädevate asutuste ja vajaduse korral kohtute poole.

16. Lisaks selgitas komisjon, et direktiiv 2003/86 annab alla 18-aastastele lastele õiguse teatavatel tingimustel vanemaga ühineda. Sellised pagulased nagu kaebuse esitaja pidid vastama direktiivi 2003/86 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele, nimelt neil pidi olema piisav majutus, ravikindlustus ning stabiilne ja korrapärane sissetulek enda ja oma pereliikmete ülalpidamiseks. Pagulane pidi esitama tõendid ka selle kohta, et pagulase ja tema pereliikme vahel on perekondlik suhe, kuigi direktiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt võib see kujutada endast muid tõendeid kui dokumendid, „mida tuleb hinnata vastavalt siseriiklikule õigusele”, kui pagulane ei saanud asjakohaseid dokumente esitada. Artikliga 16 lubati liikmesriikidel taotlus tagasi lükata, kui vajalikud tingimused, näiteks tingimus, et laps on alaealine, ei ole enam täidetud. Seoses kaebuse esitaja väitega, et ametiasutused viivitasid põhjendamatult tema taotluse menetlemisega, märkis komisjon, et liikmesriikidel paluti teha otsus taotluste kohta võimalikult kiiresti ja üheksa kuu jooksul alates taotluse esitamisest, välja arvatud juhul, kui seda tähtaega pikendati läbivaatamise keerukuse tõttu. Komisjon järeldas, et kaebuse esitaja esitatud dokumentidest ei nähtu, et Austria ametiasutused oleksid neid sätteid rikkunud.

17. Lõpuks selgitas komisjon, et tal ei ole volitusi isikuid ümber asustada. Seega, kui kaebuse esitaja kavatseb kolida teise riiki, peaks ta võtma ühendust selle liikmesriigi asjaomaste asutustega. Sellega seoses viitas komisjon ka direktiivile 2003/109/EÜ,[2] mis võimaldaks pagulastel alates 2014. aastast saada liikmesriigis pikaajalise elaniku staatuse ja seega anda neile õiguse elada teises liikmesriigis kauem kui kolm kuud. See sõltuks siiski teatavatest tingimustest, nagu majandustegevusega tegelemine ja teatavate dokumentide esitamine.

Ombudsmani hinnang

18. Ombudsman märgib, et Euroopa Liidu lepingus ega Euroopa Liidu toimimise lepingus puuduvad eeskirjad, mis annaksid komisjonile pädevuse otsustada, kas anda isikule liikmesriigi kodakondsus. Komisjoni seisukoht, et ta ei saa kaebuse esitaja konkreetse juhtumi puhul sekkuda, on seega ilmselgelt mõistlik.

19. Komisjoni poolt ombudsmanile kättesaadavaks tehtud dokumentidest (st dokumentidest, mille kaebuse esitaja oli esitanud koos rikkumiskaebusega) nähtub, et kaebuse esitaja esitas 17. septembril 2007 taotluse, et tema tütrele antaks elamisluba Austriasse elama asumiseks. See oli veidi vähem kui üheksa kuud enne kuupäeva, mil tema tütar sai kaheksateistkümneks (juunis 2008). Kaebuse esitaja kutsuti kohtumisele asjaomase Austria ametiasutusega Viinis 14. veebruaril 2008 ja uuesti 28. märtsil 2008. Asjaomane Austria ametiasutus jättis 10. aprillil 2008 taotluse rahuldamata, märkides, et ta oli jõudnud järeldusele, et tema tütre hooldusõigus on kaebuse esitaja endisel abikaasal (st tema tütre emal). Kaebuse esitaja endisel abikaasal ei olnud siiski Austrias elamise õigust. Kaebuse esitaja kaebas selle otsuse edasi 19. juunil 2008. Kaebus jäeti 19. augustil 2008 rahuldamata põhjendusel, et kaebuse esitaja tütar oli vahepeal saanud kaheksateistkümneaastaseks ega olnud seega enam alaealine.

20. Esiteks, mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et komisjon eksis, väites, et perekonna taasühinemise taotluste kohta otsuse tegemise tähtaeg oli üheksa kuud, siis tuleb märkida, et direktiivi artikli 5 lõike 4 esimeses lauses on sätestatud, et „[l]iikmesriigi pädevad asutused teatavad taotluse esitanud isikule otsusest kirjalikult niipea kui võimalik ja igal juhul mitte hiljem kui üheksa kuud pärast taotluse esitamise kuupäeva”. Eespool esitatud ajakavast tuleneb, et Austria ametiasutustel kulus kaebuse esitaja taotluse kohta otsuse tegemiseks veidi üle kuue kuu. Sellega seoses võib samuti märkida, et Austria Volksanwaltschaft (ombudsman) teatas kaebuse esitajale 21. detsembril 2009, et ta ei tuvastanud haldusomavoli seoses kaebuse esitaja väitega, et menetlus kestis äärmiselt kaua.

21. Lisaks, nagu komisjon õigesti märkis, on direktiivi 2003/86 artikli 16 lõikes 1 sätestatud, et „[l]iikmesriigid võivad perekonna taasühinemise eesmärgil … riiki sisenemise ja seal elamise taotluse tagasi lükata, kui käesolevas direktiivis sätestatud tingimused ei ole enam täidetud“. Üks neist tingimustest on see, et laps, kes soovib oma vanemaga ühineda, on endiselt "alaealine laps", st alla 18-aastane. Dokumentidest, mille kaebuse esitaja komisjonile esitas, ilmneb siiski, et lõplik otsus tema taotluse kohta põhines tõepoolest asjaolul, et kaebuse esitaja tütar oli vahepeal saanud kaheksateistkümneaastaseks.

22. Seoses kaebuse esitaja kriitikaga, et komisjon selgitas üksnes üldisi menetluseeskirju ega hinnanud tema juhtumit üksikasjalikult, leiab ombudsman, et komisjon selgitas kaebuse esitajale õigesti ja piisavalt oma rolli rikkumismenetlustes. Eelkõige märkis komisjon õigesti, et tal ei ole üldisi volitusi sekkuda üksikjuhtumitesse, vaid üksnes juhul, kui liikmesriik ei ole täitnud talle liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Lõpuks on tõsi, et liidu õigus ei anna komisjonile pädevust asustada isikuid ümber teise liikmesriiki. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjoni vastus kaebuse sellele aspektile on selgelt mõistlik.

23. Eespool öeldut arvesse võttes ei tuvasta ombudsman käesoleva väite ja sellega seotud väite puhul haldusomavoli.

B. Nõue, et komisjon tühistaks Austria ametiasutuste otsused ja asendaks need oma otsusega

Ombudsmani poolt arvesse võetud elemendid

24. Kaebuse esitaja väitis, et Austria ametiasutuste, kohtute ja advokaatide tehtud otsused olid valed ja ebaõiglased. Ainult komisjon sai teda nüüd aidata ja pidi sekkuma. Oma kaebuses täpsustas ta, et see tähendab, et komisjon peaks tühistama Austria ametiasutuste ja kohtute otsused ning tegema uue õigusliku otsuse.

25. Oma vastuses selgitas komisjon, et tal ei ole üldisi volitusi sekkuda üksikjuhtumitesse. Rikkumiskaebuse alusel sai ta liikmesriigi vastu õiguslikke meetmeid võtta üksnes juhul, kui ta suutis tõendada, et liikmesriik on rikkunud talle liidu õigusega pandud kohustusi, näiteks kui ta ei olnud direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud või kui esines üldine tava, mis ei olnud kooskõlas liidu õigusaktidega.

Ombudsmani hinnang

26. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 kohaselt on komisjonil õigus esitada hagi Euroopa Liidu Kohtusse, kui ta leiab, et liikmesriik on rikkunud aluslepingutest tulenevaid kohustusi, ja pärast seda, kui ta on andnud sellele liikmesriigile võimaluse esitada selles küsimuses märkusi. Tema selgitus kaebuse esitajale, et ta ei saa üksikjuhtudel sekkuda, on seega selgelt mõistlik. Eeltoodust tuleneb ka, et komisjon ei saa tühistada liikmesriigi ametiasutuse otsust ega asendada seda oma otsusega. Eespool öeldut arvesse võttes ei tuvasta ombudsman seoses käesoleva väitega haldusomavoli.

C. Järeldused

Kaebuse uurimise põhjal lõpetab ombudsman uurimise järgmise järeldusega:

Käesoleva kaebusega seoses haldusomavoli ei tuvastatud.

Kaebuse esitajat ja komisjoni teavitatakse sellest otsusest.

P. Nikiforos Diamandouros

Strasbourg, 23. märts 2012

[1] Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224).

[2] Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272).