Juhtum puudutas Euroopa Liidu Nõukogu keeldumist anda täielik juurdepääs õiguslikele arvamustele Euroopa Prokuratuuri asutamist ja Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ametit (EUROJUST) käsitlevate määruste seadusandlike ettepanekute kohta.

Ombudsmani uurimise käigus nõustus nõukogu avalikustama neljast dokumendist kaks, kuid jäi oma keeldumise juurde avalikustada täielikult kaks ülejäänud dokumenti, kuigi võimaldati osaline juurdepääs.

Ombudsman nõustub, et õiguslike arvamuste avalikustamisest keeldumine oli täielikult põhjendatud, kuna see kahjustaks õigusnõustamise ja kohtumenetluste kaitset. Seetõttu lõpetab ta juhtumi haldusomavoli puudumise tuvastamisega, kuid kutsub nõukogu üles oma keeldumist uuesti läbi vaatama, võttes arvesse edasist aja möödumist.

Kohtuasja algatas kogu Euroopa Liidu õigusekspertide ühendus, kes viis ellu Euroopa Komisjoni kaasrahastatud projekti. See puudutas toetuslepingu alusel ekslikult abikõlbmatuks loetud summade väidetavat ebaõiglast tagasinõudmist pärast auditit.

Ombudsman uuris küsimust ja jõudis järeldusele, et pärast tema sekkumist on leitud lahendus. Seetõttu lõpetas ta juhtumi.

Juhtum puudutas seda, et komisjon ei vastanud kaebuse esitaja sõnumitele tema raskuste kohta toetusetaotluse esitamisel. Tehniliste probleemide tõttu ei saanud kaebuse esitaja komisjoni süsteemi PRIAMOS kaudu taotlust esitada. Selle asemel esitas ta oma ettepaneku e-posti teel, mis jäi vastuseta.

Ombudsman uuris küsimust ja palus komisjonil vastata. Oma repliigis vabandas komisjon, et ta ei olnud varem vastanud. Ta ütles, et ta ei saa kaebuse esitaja e-posti taotlust vastu võtta, sest süsteem on nõuetekohaselt toiminud ja komisjon ei ole suutnud tuvastada kaebuse esitaja katseid saata ettepanek PRIAMOSe kaudu enne tähtaega.

Juhtum käsitles komisjoni keeldumist anda üldsusele juurdepääs dokumentidele, mis käsitlevad interneti jälgimist Ühendkuningriigi luureteenistuste poolt. Ombudsman soovitas, et komisjon peaks võimaldama juurdepääsu ühele konkreetsele dokumendile (Ühendkuningriigi välisministri kiri tolleaegsele komisjoni asepresidendile) ning et muude taotletud dokumentide puhul peaks komisjon need kas avalikustama või nõuetekohaselt põhjendama, miks tema arvates tuli avalikustamisest keelduda.

Komisjon otsustas avalikustada Ühendkuningriigi välisministri kirja, nõustudes seega ombudsmani soovituse esimese osaga. Ta jäi siiski oma seisukoha juurde teisi dokumente mitte avalikustada. Ta põhjendas seda seisukohta sellega, et ta uurib endiselt küsimust, kas Ühendkuningriigi massilise jälgimise programmid rikuvad ELi õigust, eelkõige seoses üksikisiku õigusega andmekaitsele. Komisjon väitis, et kuni uurimise lõpliku lõpetamiseni mõjutaks ülejäänud asjaomaste dokumentide varajane avalikustamine negatiivselt Ühendkuningriigi ametiasutuste ja komisjoni vahelist dialoogi. Üldisemalt väitis ta, et tema suutlikkust viia uurimist tõhusalt läbi ja otsustada asjakohase reageerimise üle tuleks kaitsta välise surve ohu eest. Lõpuks ei leidnud komisjon, et avalikustamine teeniks ülekaalukaid üldisi huve.

Ombudsman ei ole veendunud, et komisjon on piisavalt põhjendanud oma otsust keelata üldsuse juurdepääs ülejäänud avalikustamata dokumentidele. Kuna komisjon ei ole neid dokumente avalikustanud ega esitanud piisavaid põhjendusi nende üldsusele kättesaadavaks tegemisest keeldumiseks, on selge, et komisjon on ombudsmani soovituse nende dokumentide kohta tagasi lükanud. Lisaks märgib ombudsman, et näib, et komisjon ei ole alates 2013. aastast võtnud seoses oma uurimisega mingeid meetmeid. Seetõttu leiab ombudsman, et komisjoni tegevus kõnealusel juhul kujutab endast haldusomavoli ja tegelikult tõsist haldusomavoli, võttes arvesse selle küsimuse olulisust ELi kodanike jaoks.

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni keeldumist anda üldsusele täielik juurdepääs Albaanias romasid käsitleva ELi rahastatava projekti ettepanekute hindamisaruannetele.

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjon oli nõuetekohaselt keeldunud täielikust juurdepääsust, tuginedes ärihuve kaitsvale erandile üldsuse juurdepääsust. Seetõttu järeldas ta, et komisjon ei ole haldusomavoli toime pannud.

ELi rändepoliitika hõlmab ebaseaduslike kolmandatest riikidest pärit rändajate (tagasilükatud varjupaigataotlejad ja kehtiva elamisloata isikud) vabatahtlikku või sunniviisilist tagasisaatmist oma päritoluriiki. Sunniviisilise tagasisaatmise operatsioonid võivad oma olemuse tõttu kaasa tuua põhiõiguste raskeid rikkumisi. Selle omaalgatusliku uurimise eesmärk oli selgitada, kuidas Frontex kui ühiste tagasisaatmisoperatsioonide koordinaator tagab tagasisaadetavate isikute põhiõiguste ja inimväärikuse austamise.

Ombudsman sai Frontexi ja selle põhiõiguste ametniku seisukohad, uuris Frontexi toimikuid ning sai tagasisidet Euroopa ombudsmanide võrgustiku, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja mitme valitsusvälise organisatsiooni liikmetelt. Ta leidis, et kuigi palju on ära tehtud, peab Frontex suurendama oma ühise tagasisaatmisoperatsiooni töö läbipaistvust, muutma oma tegevusjuhendit sellistes valdkondades nagu arstlik läbivaatus ja jõu kasutamine ning tegema tihedamat koostööd liikmesriikidega. Frontex peab tegema kõik endast oleneva, et edendada ühiste tagasisaatmisoperatsioonide sõltumatut ja tõhusat järelevalvet.

Ombudsman lõpetab oma uurimise mitme ettepanekuga Frontexile selle kohta, kuidas Frontex saaks oma tegevust selles valdkonnas veelgi parandada.

Kaebuse esitaja, kes on Luksemburgi kodanik, jäeti Prantsusmaal ametikohale kandideerimast kõrvale põhjusel, et ta ei ole Prantsusmaa kodanik. Tegemist oli mittejuhtiva kohtuniku ametikohaga, kes pidi esindama ÜRO pagulaste ülemvolinikku Prantsusmaa varjupaigakohtus. Kaebuse esitaja väitis Euroopa Komisjonile, et töökoha piiramine Prantsusmaa kodanikega näib olevat vastuolus töötajate vaba liikumist käsitlevate ELi õigusnormidega. Kui komisjon asus seisukohale, et ELi õigust ei ole rikutud, võttis kaebuse esitaja ühendust ombudsmaniga.

Komisjon leidis, et kohaldatakse erandit töötajate vaba liikumise õigusest. Seda erandit kohaldatakse avalikus teenistuses töötamise korral ja see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 45 lõikes 4. Komisjon tunnistas, et otsuse tegemiseks selles küsimuses on vaja konkreetselt hinnata mittejuhtiva kohtuniku ülesannete ja kohustuste laadi, ning väitis, et ta oli sellise hinnangu andnud. Ombudsman märkis, et selle hindamise raames ei võtnud komisjon ühendust Prantsusmaa ametiasutustega, et saada kõnealuse ametikoha kohta lisateavet. Ombudsmani esialgne ettepanek oli seega, et komisjon vaataks läbi oma hinnangu rikkumiskaebusele, ning ta tegi ettepaneku, et komisjon peaks konsulteerima Prantsusmaa ametiasutustega. Sellele ettepanekule vastates väitis komisjon, et tal on küsimuse üle otsustamisel piisavalt teavet ning seetõttu ei ole vaja Prantsuse ametiasutustega ühendust võtta. Olles kaalunud oma üksikasjalikku vastust ettepanekule, nõustus ombudsman, et käesoleval juhul oli komisjonil piisavalt teavet, millele oma otsus rajada. Seetõttu lõpetas ta uurimise komisjoni haldusomavoli puudumise tuvastamisega.

Käesolev kohtuasi puudutas dokumentidele juurdepääsu taotlust, mis jäeti rahuldamata. Komisjon keeldus avalikustamast oma kirjavahetust Poola ametiasutustega seoses oma esialgsete uurimistega, mis käsitlesid Poola riigihankemenetlustega seotud õigusnõuete esitamise väga suuri kulusid. Komisjon oli püüdnud kindlaks teha, kas asjaomased Poola õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. Väites vajadust kaitsta käimasolevat uurimist, tugines ta erandile üldsuse juurdepääsu õigusest, mis on sätestatud asjakohastes õigusaktides (määrus 1049/2001). Komisjon ei nõustunud kaebuse esitaja väitega, et avalikustamiseks oli ülekaalukas üldine huvi, mis välistas erandi kohaldamise, ega sellega, et oli asjakohane, et kõnealused siseriiklikud õigusaktid vaidlustati seejärel Poola konstitutsioonikohtus (edaspidi "konstitutsioonikohus").

Ombudsman uuris küsimust ja leidis, et komisjon ei olnud nõuetekohaselt põhjendanud oma otsust keelata juurdepääs kõnealustele dokumentidele. Ombudsman oli ka seisukohal, et asjaomaste siseriiklike õigusaktide tühistamine PCT poolt on muutnud komisjoni uurimised ülearuseks. Seda õiguslikku arengut arvesse võttes ning menetlusökonoomia ja õigluse huvides tegi ombudsman ettepaneku anda kaebuse esitajale juurdepääs taotletud dokumentidele, ilma et ta peaks esitama uue taotluse. Komisjon keeldus kategooriliselt. Lisaks ei selgitanud ta oma keeldumist põhjalikumalt kui kordustaotlusele antud vastuses. Kaebuse esitaja teatas ombudsmanile, et vahepeal sai ta juurdepääsu dokumentidele pärast uut määruse 1049/2001 kohast juurdepääsutaotlust, mis esitati teadmisega, et komisjon on uurimise lõpetanud. Neil asjaoludel otsustas ombudsman juhtumi kriitilise märkusega lõpetada.

2008. aastal andis Saksamaal kvalifikatsiooni omandanud arst vanemale briti mehele surmava üledoosi tugevat valuvaigistit. Ombudsmanile esitatud kaebus käsitles keeldumist anda üldsusele juurdepääs selle koosoleku protokollile, mis korraldati Eurojustis Saksa ja Ühendkuningriigi ametnike osavõtul, et arutada Ühendkuningriigis doktori suhtes väljaantud Euroopa vahistamismäärust.

Eurojusti eeskirjadega, mis reguleerivad üldsuse juurdepääsu dokumentidele, antakse Eurojustiga koostööd tegevate liikmesriikide esindajatele õigus Eurojusti asemel otsustada, kas üldsusele juurdepääsu andmise erandit kohaldatakse juhtumitega seotud dokumentidele, mida Eurojustis säilitatakse. Ombudsman leidis, et nõutud dokument oli selgelt juhtumiga seotud ning Saksa ja Ühendkuningriigi esindajad olid palunud Eurojustil seda mitte avalikustada. Ta leidis seega, et Eurojustil oli õiguslik kohustus keelduda dokumendile juurdepääsu andmisest.

Sellegipoolest leidis ombudsman, et Eurojust ei teatanud kaebajale (surnud mehe pojale) põhjuseid, miks Saksa ja Ühendkuningriigi esindajad pidasid juurdepääsu andmisest keeldumist vajalikuks. Eurojust esitas ombudsmani uurimise käigus siiski need põhjused. Ombudsman soovitas sellega seoses Eurojustil alati teatada taotluse esitajatele põhjused, millega liikmesriigi liikmed põhjendasid üldsusele juhtumiga seotud dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumist.

Ombudsman juhib tähelepanu kõnealuse juhtumi eriti traagilisele ja tähtsale sotsiaalsele mõõtmele, mis on seotud poja püüdlustega saada teada, kuidas avaliku sektori asutused menetlesid tema isa surmajuhtumit. Kuigi ombudsmanil puudub pädevus hinnata, kas Ühendkuningriigi ja Saksa esindajad tegutsesid dokumendile juurdepääsu andmisest keeldudes õigesti, teatas ta kaebuse esitajale, et viimane võib soovi korral esitada asja Euroopa Liidu kohtutele, sest liidu kohtud saavad alates 2014. aasta detsembrist asjakohase pädevuse.