Kaebuse esitaja, kes koosneb mitmest Euroopa riigist pärit ajakirjanikest, taotles Euroopa Liidu Nõukogult üldsuse juurdepääsu dokumentidele, milles on esitatud liikmesriikide valitsuste seisukohad ELi digiturgude õigusakti eelnõu kohta. Nõukogu tegi kindlaks, et taotlus hõlmab 28 dokumenti, kuid andis juurdepääsu ainult osale neist. Seda tehes tugines ta dokumentidele juurdepääsu käsitlevate ELi eeskirjade kohasele erandile, väites, et täielik avalikustamine võib kahjustada käimasolevat otsustusprotsessi.

Ombudsmani kontroll näitas, et nõukogu ei avalikustanud vastuseks kaebuse esitaja taotlusele liikmesriikide seisukohti seadusandliku ettepaneku kohta, vaid andis juurdepääsu ainult komisjoni seadusandliku ettepaneku tekstile. Ombudsman leidis, et nõukogu ei ole tõendanud, et kõnealuste dokumentide osade avalikustamine kahjustaks tõsiselt tema otsustusprotsessi.

Seda arvesse võttes asus ombudsman seisukohale, et nõukogu keeldumine anda üldsusele juurdepääs liikmesriikide seisukohtadele kujutab endast haldusomavoli. Ta soovitas nõukogul anda üldsusele täielik juurdepääs vaidlusalustele dokumentidele.

Vastuseks andis nõukogu üldsusele täieliku juurdepääsu taotletud dokumentidele. Ombudsman tervitas nõukogu positiivset vastust, kuid kahetses aega, mis kulus selleks, et dokumendid ei oleks enam vajalikud kodanike teavitamiseks käimasolevast õigusloomeprotsessist. Ombudsman kinnitas oma järeldust haldusomavoli kohta ja kutsus nõukogu üles tegema seadusandlikud dokumendid tulevikus kättesaadavaks ajal, mis võimaldab üldsusel arutelus tõhusalt osaleda.