Need kaks juhtumit puudutasid seda, kuidas Euroopa Komisjon menetles Soome vastu esitatud rikkumiskaebust seoses Soome ametiasutuste keeldumisega tunnustada Ühendkuningriigis asuva ülikooli väljastatud psühhoterapeutide kutsekvalifikatsioone. Kaebuse esitajad – üliõpilased, keda mittetunnustamine mõjutas – väitsid, et komisjon on rikkumiskaebust valesti käsitlenud ega ole selle kohta mõistliku aja jooksul otsust teinud.

Ombudsman leidis, et komisjon viivitas rikkumiskaebuse hindamise alustamisega ja selle hindamiseks kulus umbes seitse aastat, mis on pikk aeg. Hindamise kestus tulenes siiski peamiselt teguritest, mis olid kas põhjendatud või mida ei saanud vähemalt komisjonile omistada. Eelkõige ootas komisjon, kuni Euroopa Liidu Kohus teeb selles küsimuses eelotsuse, ning seejärel, kuni ka järgnevad seotud siseriiklikud menetlused ja järelmeetmed Soomes on lõpule viidud.

Kuna komisjon lõpetas juhtumi 2025. aasta märtsis, esitades oma hinnangu kohta mõistlikud selgitused, lõpetas ombudsman uurimise järeldusega, et edasised uurimised ei olnud selles küsimuses põhjendatud.

Juhtum puudutas aega, mis Euroopa Komisjonil kulus 2018. aastal Hispaania vastu esitatud rikkumiskaebuse hindamise lõpuleviimiseks. Rikkumiskaebus käsitles 2014. aastal Hispaania sadamaseaduses tehtud seadusandlikke muudatusi ja sellele järgnenud Baleaari saarte sadamavaldaja poolt sadama avalikus omandis veespordi harrastustegevuse kontsessioonide kestuse pikendamist. Rikkumiskaebuses väitis kaebuse esitaja sisuliselt, et nimetatud seadusandlikud muudatused ja kontsessioonide kestuse pikendamine Baleaari saarte sadamavaldaja poolt on vastuolus ELi toimimise lepingu artiklitega 49, 56 ja 106.

Ombudsman leidis, et komisjon ei suutnud tõendada, et ta oli juhtumiga tegelenud hoolsalt ja aktiivselt, ning et ta ei esitanud veenvaid põhjendusi selle kohta, miks ta ei suutnud oma hindamist enam kui seitsme aasta pärast lõpule viia. Ombudsman leidis, et tegemist on haldusomavoliga, ja soovitas komisjonil oma hindamine viivitamata lõpule viia. Ombudsman tuvastas ka probleeme seoses kaebuse esitajale esitatud teabega ja andmete säilitamisega seoses EU Piloti dialoogiga, mida komisjon pidas Hispaaniaga, ning ta tegi sellega seoses kaks vastavat parandusettepanekut.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitles taotlust üldsuse juurdepääsuks dokumentidele, mis käsitlevad Euroopa harmoneeritud standarditega seotud kohtuotsuse rakendamist. Oma otsuses leidis Euroopa Kohus, et need standardid, mille Euroopa standardiorganisatsioonid on komisjoni taotlusel välja töötanud, on nende märkimisväärsete õiguslike tagajärgede tõttu osa ELi õigusest. Seetõttu otsustas Euroopa Kohus, et komisjon peab kehtestama praktilise korra nende standardite avalikustamiseks üldsusele. Kaebuse esitaja taotles juurdepääsu komisjoni sisehinnangule Euroopa Kohtu otsuse kohta.

Komisjon keeldus andmast juurdepääsu dokumentidele, mida ta pidas taotluse kohaldamisalasse kuuluvaks, tuginedes vajadusele kaitsta õigusnõustamist ja käimasolevaid kohtumenetlusi ning oma otsustusprotsessi. Eelkõige väitis komisjon, et tema sisehindamine on tihedalt seotud mitme poolelioleva kohtuasjaga ELi kohtutes.

Dokumentide uurimise põhjal leidis ombudsman, et need sisaldavad suures osas üldist teavet, millele üldsusel ja komisjoni algatatud käimasoleva kohtumenetluse pooltel võib juba olla juurdepääs. Kuigi ombudsmani ei veennud komisjoni seisukoht, et osalist juurdepääsu taotletud dokumentidele ei oleks saanud anda, leidis ta, et edasised uurimised ei ole antud juhul õigustatud, kuna teave selle kohta, kuidas komisjon on kohtuotsust rakendanud, on juba avalikult kättesaadav. Ombudsman tegi siiski ettepaneku, et komisjon vaataks läbi oma seisukoha juurdepääsutaotluse kohta, võttes arvesse tema tähelepanekuid, et võimaldada osalist juurdepääsu.