See juhtum puudutas Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi ettevõtete sponsorlust. Kaebuse esitaja leidis, et nõukogu peaks sellist sponsorlust reguleerima või keelama. Nõukogu keeldus seda küsimust käsitlemast, väites, et eesistujariigi sponsorlus on eesistujariigiks oleva liikmesriigi valitsuse ainuvastutus.

Ombudsman märkis, et kuna eesistujariik on osa nõukogust, tajub laiem Euroopa avalikkus tema tegevust tõenäoliselt seotuna nõukogu ja ELiga tervikuna. Seega kaasneb sponsorluse kasutamisega eesistujariigi poolt mainerisk, millega nõukogu peaks tegelema. Seetõttu soovitas ombudsman, et nende riskide maandamiseks peaks nõukogu andma liikmesriikidele suuniseid eesistujariigi sponsorluse küsimuses.

Nõukogu nõustus ombudsmani soovitusega, teatades oma kavatsusest kaaluda liikmesriikidele parimate tavade suuniste andmist. Ombudsman tervitas nõukogu otsust ja lõpetas uurimise.