Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5 ^[1]

Kaebuse taust

1. Kaebuse esitaja on ELi ametis töötav ELi ametnik, kes lahutab Euroopa Investeerimispanga (EIP) töötajast. Neil on laps. Lahutusprotsessi ajal on pädev liikmesriigi kohus teinud määruse, millega määratakse kindlaks, et laps peaks elama koos emaga (kaebuse esitajaga). Määrusega ei kehtestatud lapse rahalise toetamise esialgset korda.

2. Kaebuse esitaja abikaasa saab EIP-lt peretoetust ja ülalpeetava lapse toetust. Pärast siseriikliku kohtu otsust lapse elukoha kohta nõudis kaebuse esitaja, et komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet [2] maksaks talle otse vähemalt 50 % kõnealustest toetustest. Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet teatas talle, et see ei ole võimalik seni, kuni tema abikaasa saab EIP-lt toetusi.

3. 8. oktoobril 2013 palus kaebuse esitaja EIP-l lõpetada toetuste maksmine oma abikaasale ja maksta need otse talle.

4. EIP selgitas, et peretoetuse puhul on EIP sise-eeskirjades sätestatud, et seda toetust võib maksta ainult EIP töötajale. Lapsetoetuse kohta leidis EIP, et see toetus kuulub maksmisele isikule, kellel on lapse hooldusõigus, ning märkis, et liikmesriigi kohtu otsuses määrati kindlaks üksnes lapse elukoht, samas kui hooldusõigus jagati vanemate vahel kuni abielulahutuse menetluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. EIP järeldas, et lapsetoetust makstakse vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele, st kõrgema põhipalgaga ELi ametnikule, käesoleval juhul isale. Neil põhjustel lükkas EIP kaebuse esitaja taotluse tagasi.

5. Kaebuse esitaja ei olnud tulemusega rahul ja pöördus 25. veebruaril 2014 ombudsmani poole.

Uurimine

6. Ombudsman algatas kaebuse uurimise ning tuvastas järgmise väite ja nõude:

EIP leidis ekslikult, et lapse isikuhooldusõiguse mõiste on lapse elukoha mõiste suhtes ülimuslik, ning rikkus seega oma rakenduseeskirju ja Euroopa Komisjoni rakendussätteid peretoetuste kohta.

EIP peaks võtma ühendust komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametiga ning maksma vähemalt 50 % nendest toetustest otse kaebuse esitajale, kuna ta oli tunnistanud, et tal on lapse suhtes ühine hooldusõigus.

7. Uurimise käigus sai ombudsman EIP arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja märkused vastuseks EIP arvamusele. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

Väide, et EIP leidis ekslikult, et lapse isikuhooldusõiguse mõiste on lapse elukoha mõiste suhtes ülimuslik

Ombudsmanile esitatud argumendid

8. Kaebuse esitaja väitis, et EIP ametieeskirjades ei mainita sõnaselgelt lapse hooldusõigust, vaid viidatakse hoopis lapse elukohale ja lapse ülalpidamisele. Arvestades, et siseriikliku kohtu otsuses oli kindlaks määratud, et lapse elukoht on tema juures ja et puuduvad õigusnormid lapse rahalise ülalpidamise kohta, väitis ta, et talle tuleks maksta toetusi.

9. Lisaks väitis ta, et kuna EIP oli tunnistanud jagatud hoidmist, võis ta maksta talle vähemalt poole hüvitistest. Sellega seoses viitas ta komisjoni rakendussätetele, milles on sätestatud, et kui lapse hooldusõigus vaheldub kahe isiku vahel ja puudub kohtumäärus, milles oleks kindlaks määratud hooldusõiguse täpne proportsionaalne kestus, makstakse kummalegi isikule pool peretoetustest.

10. EIP andis oma arvamuses ülevaate käimasolevast kohtulikust lahutusmenetlusest, mis on oluline lapse hooldusõiguse ajutise korra kindlaksmääramiseks. Kuigi need menetlused kinnitasid, et alaealise elukoht oli ema juures, tunnistasid siseriiklikud kohtud ka seda, et laps veetis poole ajast isa juures, kes aitas vabatahtlikult kaasa lapse rahalisele ülalpidamisele ja hooldamisele. Samuti ütles EIP, et komisjoni rakenduseeskirju EIP suhtes ei kohaldata.

11. Vastuseks ombudsmani taotlusele selgitas EIP, kuidas ta tõlgendab käesolevas kaebuses hooldusõiguse mõistet, viidates vanemate kohustusele toetada lapse igapäevaseid elamiskulusid.

12. Kaebuse esitaja märkis oma märkustes, et nagu EIP oli tunnistanud, veetis laps poole oma ajast kummagi vanemaga, et mõlemad vanemad hoolitsesid tema eest ja hoolitsesid tema ülalpidamise eest ning et neil mõlemal oli ühine hooldusõigus. Seetõttu järeldas kaebuse esitaja, et tal oleks mõistlik saada pool hüvitistest.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis lahenduse ettepanekuni

13. Nii EIP kui ka asjaomase ELi ameti personalieeskirjade kohaselt makstakse juhul, kui kahel abielus ELi ametnikul on õigus teatavatele toetustele, toetust sellele, kellel on kõrgeim põhipalk; antud juhul kaebuse esitaja abikaasa. Sellisel juhul on kõnealusteks toetusteks i) peretoetus ^[3] ja ii) lapsetoetus.

14. Peretoetust makstakse EIP personalieeskirjade alusel töötajale, kes on abielus või kellel on ülalpeetav laps.[4] Eespool nimetatud reeglit silmas pidades on kaebuse esitaja abikaasal seni, kuni paar on veel seaduslikult abielus, õigus sellele toetusele ja seega saab ta seda, kuna ta on kõrgeima põhipalgaga ametnik. EIP seisukoht maksta kaebuse esitaja abikaasale kogu peretoetus kuni käimasoleva lahutusmenetluse lõpuni on seega kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega. Seega puudutab ombudsmani sõbraliku lahenduse ettepanek ainult lapsetoetust.

15. EIP eeskirjade kohaselt makstakse lapsetoetust siis, kui lapsevanem maksab lapse ülalpidamist. Selles mõttes loetakse elatist antuks, kui laps elab koos vanemaga või kui vanem toetab lapse igapäevaseid elamiskulusid.[5] EIP märkis, et kui need kaks ei lange kokku, on lapse rahaline toetamine elukohaküsimuse suhtes ülimuslik. Nende eeskirjade kohaselt tuleb lapse toetus maksta lapse eestkostjale kohe, kui kohtuotsusega määratakse kindlaks lapse hooldusõigus [6].

16. Ombudsmani palvel on EIP selgitanud, kuidas ta tõlgendab käesolevas kaebuses hooldusõiguse mõistet kui „lapsehoolduskohustuse täitmist majanduslike vahenditega“. Ombudsman märgib, et selline arusaam hooldusõiguse mõistest tähendaks, et kui hooldusõigus jagatakse, peaks see tähendama ka kohustust või juriidilist kohustust toetada lapse igapäevast elukallidust. Käesoleval juhul jagab isa lapse ülalpidamise kulud siiski vabatahtlikult, nagu EIP on märkinud, viidates mitmele kohtuotsusele. Teisisõnu näib, et isal ei ole pärast kohtuotsust õiguslikku kohustust last ülal pidada. Sellest hoolimata on EIP leidnud, et kõnealusel juhul on hooldusõigus jagatud. Seda silmas pidades leiab ombudsman, et EIP tõlgendus järelevalve mõiste kohta ei ole täiesti veenev.

17. Samas nõustub ombudsman EIP üldise hinnanguga, et asjaolu, et laps elab lahutusmenetluse ajal koos emaga, ei tähenda, et kaebuse esitajal on lapse hooldusõigus. Seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka kaebuse esitaja, kes tunnistab, et lapse hooldusõigus on praegu jagatud. Kuna lapse hooldusõigus on jagatud, on käesoleval juhul oluline see, kes lapse ülalpidamist tegelikult tagab.

18. Selles küsimuses on EIP oma arvamuses korduvalt rõhutanud, et lapse isa jagab kaebuse esitajaga tõhusalt lapse ülalpidamist. Neid asjaolusid arvesse võttes leiab ombudsman, et oleks õiglane, kui ka vanemad jagaksid lapsetoetust, kuni pädev kohus on hooldusõiguse küsimuse lõplikult lahendanud.

19. Kuigi EIP eeskirjad ei näe sõnaselgelt ette lapsetoetuse jagamist, ei näi need seda võimalust välistavat. Ombudsmani arvates ei takista miski pangal sellistel juhtudel nagu käesolev (st jagatud hooldusõiguse ja ühise ülalpidamise korral) maksta kummalegi vanemale pool kõnealusest toetusest. See näib olevat kooskõlas ka õigluse ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

20. Seetõttu pakub ombudsman kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 6 välja allpool esitatud lahenduse.

21. Lisaks soovib ombudsman julgustada EIPd muutma oma eeskirju lapsetoetuste kohta, et kajastada paremini praegust tegelikkust ja tavasid lahutusmenetlustes, kus jagatud hooldusõigus on norm, mitte erand. Sellega seoses soovib ombudsman juhtida EIP tähelepanu komisjoni personalieeskirjadele, milles on sõnaselgelt sätestatud toetuste jaotamine, „kui ühe ja sama lapse hooldusõigus on vaheldumisi kahe isiku vahel ning puudub kohtumäärus või pädeva haldusasutuse korraldus või sellise korralduse puudumisel asjaomaste isikute vaheline püsiv kokkulepe, millega määratakse kindlaks hooldusõiguse täpne proportsionaalne kestus, makstakse kummalegi isikule pool peretoetustest. Külastusõigust ei loeta isikuhooldusõiguseks.ʺ[7]

22. Arvestades, et eespool nimetatud reegel näib olevat õiglane lahendus jagatud hooldusõiguse probleemile juhtudel, kui selles küsimuses ei ole veel lõplikku kohtuotsust vastu võetud, julgustab ombudsman EIPd sellest reeglist eeskuju võtma.

Pakutud lahendus

Selle kaebuse uurimise põhjal pakub ombudsman EIP-le välja järgmise lahenduse:

Kuni liikmesriigi kohtu lõpliku otsuseni hooldusõiguse küsimuses käimasolevas lahutusmenetluses peaks EIP maksma kaebuse esitajale poole lapsetoetusest.

Emily O'Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 29. juuni 2015

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] PMO tähistab individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametit. See on Euroopa Komisjoni amet, mis tegeleb töötajate individuaalsete õiguste haldamise ja maksmisega. Vt: http://ec.europa.eu/pmo/accueil_en.htm

[3] Tuleb märkida, et EIP peretoetus on samaväärne ELi ametnike personalieeskirjades sätestatud majapidamistoetusega.

[4] EIP rakenduseeskirjade artikkel 2.2.1.

[5] EIP rakenduseeskirjade artikli 2.2.2 kolmas lõik

[6] EIP rakenduseeskirjade artikkel 2.2.5 on sõnastatud järgmiselt: „Lorsque l’enfant à charge est confié en vertu des dispositions légales ou par décision de justice ou de l’autorité administrative compétente à la garde d’une autre personne, les allocations pour enfant à charge et scolaire sont versés directement à celle-ci pour le compte et au nom de l’agent. L’allocation de famille est verse dans tous les cas au membre de personnel de la Banque”.

[7] Komisjoni otsus personalieeskirjade artiklite 67 ja 68 ning VII lisa artiklite 1, 2 ja 3 üldiste rakendussätete kohta, artikkel 3, K(2004) 1364