Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5 [1]

Kaebuse taust

1. 20. augustil 2012 esitas Iirimaa valitsusväline organisatsioon (edaspidi "kaebuse esitaja") taotluse juurdepääsuks komisjoni valduses olevatele dokumentidele vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001,[2] millega kehtestatakse eeskirjad üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni valduses olevatele dokumentidele (edaspidi "määrus 1049/2001").

2. Kaebuse esitaja taotles juurdepääsu i) dokumentidele ja kogu komisjoni valduses olevale keskkonnateabele seoses järgmiste elektriprojektidega: E149, E150, E151, E152, E153, E154, E156 ja E291. Need projektid lisati loetelusse projektidest, mis esitati võimalike ühishuviprojektidena energiataristu valdkonnas ja mille kohta komisjon algatas 2012. aasta juunis avaliku konsultatsiooni. Lisaks taotles ta juurdepääsu ii) eespool nimetatud projektide hindamiseks kasutatavate protsesside ja menetluste koopiatele; iii) üksikasjalikud andmed projekte hindava meeskonna koosseisu (sh kvalifikatsiooni) kohta; iv) üksikasjad selle kohta, kuidas kaasatakse avalik konsultatsioon otsustusprotsessi, nt kaalutegurid.

3. Pärast vastamistähtaja pikendamist 15 tööpäeva võrra [3] vastas komisjon 19. oktoobril 2012 kaebuse esitaja juurdepääsutaotlusele. Ta avalikustas osaliselt eespool punktides i–iii nõutud dokumendid. Seoses eespool punktis i nõutud dokumentidega selgitas komisjon, et tal ei olnud selles etapis muid dokumente, mis sisaldaksid kaebuse esitaja taotlusega seotud keskkonnateavet.

4. 24. oktoobril 2012 esitas kaebuse esitaja määruse 1049/2001 alusel kordustaotluse, milles ta vaidlustas selle, kas komisjon oli nõuetekohaselt tuvastanud dokumendid, mis sisaldasid kõnealuste elektriprojektidega seotud keskkonnateavet.

5. 22. novembril 2012 pikendas komisjon kaebuse esitaja taotlusele vastamise tähtaega [4]. 12. detsembril 2012 teatas komisjon kaebuse esitajale, et ta ei saa vastata pikendatud tähtaja jooksul. Komisjon vabandas viivituse pärast ja teatas, et teeb kõik endast oleneva, et saata oma lõplik vastus võimalikult kiiresti.

7. Kuna kaebuse esitaja kordustaotlusele vastust ei saanud ja kuna ta oli saanud kaudse eitava vastuse,[5] pöördus ta 23. jaanuaril 2013 ombudsmani poole.

Uurimise ese

8. Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et komisjon ei käsitlenud tema dokumentidele juurdepääsu taotlust õigeaegselt.

9. Lisaks väitis ta, et komisjon keeldus ekslikult võimaldamast tal tutvuda taotletud dokumentide ja keskkonnateabega. Sellega seoses väitis kaebuse esitaja, et komisjon ei olnud kindlaks teinud tema valduses olevaid dokumente, mis olid seotud tema juurdepääsutaotlusega.

10. Kaebuse esitaja väitis, et komisjon peaks andma talle juurdepääsu või esitama piisavad põhjused, miks ta seda õigeaegselt ei teinud.

11. Ombudsmani uurimise käigus tegi komisjon kindlaks täiendavad dokumendid, mis kuulusid kaebuse esitaja taotluse kohaldamisalasse. Need dokumendid on küsimustikud, mille projektide E149, E150, E151, E152, E153, E154, E156 ja E291 elluviijad esitasid komisjonile avaliku konsultatsiooni raames, mis käsitles energiataristu võimalike ühishuviprojektidena käsitatavate projektide loetelu. Komisjon palus kaebuse esitajal esitada uue (teise) taotluse juurdepääsuks eespool nimetatud dokumentidele. Kaebuse esitaja tegi seda. Komisjon andis 22. aprilli 2013. aasta vastuses talle osalise juurdepääsu nendele dokumentidele. Hiljem ombudsmanile esitatud kaebuses piirdus kaebuse esitaja eespool nimetatud küsimustikega. Oma arvamuses viitas komisjon ka nendele küsimustikele.

12. Ombudsmani uurimine käsitleb seega seda, kuidas komisjon käsitles kaebuse esitaja taotlust saada juurdepääs eespool nimetatud küsimustikele, mille esitasid komisjonile projektide E149, E150, E151, E152, E153, E154, E156 ja E291 elluviijad.

Uurimine

13. 14. veebruaril 2013 algatas ombudsman uurimise ja palus komisjonil esitada 30. aprilliks 2013 oma arvamus kaebuse esitaja väidete ja väidete kohta.

14. 6. märtsil 2013 teatas komisjon ombudsmanile, et on vahepeal, 28. veebruaril 2013, vastanud kaebuse esitaja kordustaotlusele.

15. 27. märtsil 2013 kontrollisid ombudsmani talitused kooskõlas ombudsmani põhikirja [6] artikli 3 lõikega 2 komisjoni toimiku asjakohaseid dokumente. Komisjon pidas kontrollitud dokumente konfidentsiaalseks [7]. Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et ombudsman ja tema töötajad „ei tohi avaldada uurimise käigus saadud teavet ega dokumente”. Ombudsmani rakendussätete artikli 13 lõige 3 takistab kaebuse esitajate juurdepääsu dokumentidele, mille ombudsman on tunnistanud konfidentsiaalseks. Seetõttu ei saa ombudsman avalikustada ega tsiteerida dokumente, mida institutsioon peab konfidentsiaalseks, ega viidata neile viisil, mis võimaldaks nende sisu avalikustada.

16. Kontrolliaruande koopia edastati kaebuse esitajale koos kutsega esitada märkusi. Kaebuse esitaja tegi seda 1. aprillil 2013.

17. 29. aprillil 2013 saatis kaebuse esitaja oma kaebuse kohta veel ühe kirja.

18. Komisjon saatis 30. mail 2013 oma arvamuse, mis saadeti kaebuse esitajale ja milles paluti tal esitada oma märkused. Kaebuse esitaja saatis oma märkused 21. juulil 2013.

Ombudsmani analüüs ja esialgsed järeldused

Sissejuhatav märkus

19. Kaebuse esitaja väide, et komisjon ei käsitlenud kaebuse esitaja juurdepääsutaotlust õigeaegselt, on küsimus, mida käesolevas sõbraliku lahenduse ettepanekus ei käsitleta, ning ombudsman võtab selle kohta seisukoha oma uurimise hilisemas etapis.

A. Väidetav taotletud dokumentidele juurdepääsu andmata jätmine ja sellega seotud nõue

Ombudsmanile esitatud argumendid

20. Oma esialgses kaebuses väitis kaebuse esitaja, et Iirimaa ametiasutuste avaldatud teabe kohaselt oli komisjoni valduses keskkonnateave, millele kaebuse esitaja taotles juurdepääsu 20. augustil 2012. Komisjon on seega tahtlikult varjanud keskkonnateavet ja takistanud kodanikel avalikus konsultatsioonis tõhusalt osaleda. Lisaks rikkus komisjon nõutud keskkonnateabe üldsusele edastamata jätmisega määruse (EÜ) nr 1367/2006 (keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes)[8] (edaspidi „Århusi määrus”) artikli 1 sätteid.

21. Komisjon tuletas oma arvamuses meelde, et oma vastuses kaebuse esitaja 28. veebruari 2013. aasta kordustaotlusele juhtis ta tähelepanu sellele, et ta oli hoolikalt kontrollinud, milline teave oli kõnealuste projektide kohta kättesaadav. Komisjon järeldas, et selles etapis ei olnud tal nende projektidega seotud keskkonnateavet. Lisaks selgitas ta, et ta on seni saanud projektide kohta teavet projektiarendajate esitatud küsimustiku alusel, mille ta oli ette valmistanud. Komisjoni sõnul näis keskkonnateabe määratlusele kõige lähema küsimustiku küsimus olevat seotud projekti jätkusuutlikkusega. Sellele küsimusele vastati mõne väga üldise lausega iga projekti kohta. Komisjon esitas kaebuse esitajale selle projektiküsimustiku tühja koopia.

22. Komisjon teavitas kaebuse esitajat ka sellest, et ta võib taotleda juurdepääsu projektiarendajate täidetud küsimustikele ning et seda taotlust käsitletakse uue juurdepääsutaotlusena, mille puhul on vaja konsulteerida asjaomaste kolmandate isikutega. Seejärel taotles kaebuse esitaja 5. märtsil 2013 juurdepääsu eespool nimetatud küsimustikele. Komisjon käsitles seda juurdepääsutaotlust, võttes ühendust kõigi asjaomaste projektiarendajatega, et küsida, millist teavet projektide küsimustikest võiks avalikustada. 22. aprillil 2013 vastas komisjon kaebuse esitaja uuele juurdepääsutaotlusele ja andis osalise juurdepääsu küsimustikele, mille olid komisjonile esitanud projektide E149, E150, E151, E152, E153, E154, E156 ja E291 elluviijad. Küsimustike osad, mis sisaldasid tundlikku äriteavet ja isikuandmeid, jäeti välja.

23. Komisjon rõhutas, et tal ei ole mingit kavatsust tahtlikult varjata kodanike eest keskkonnateavet ega takistada neid osalemast avalikes konsultatsioonides. Lisaks ei saanud komisjon esitada kaebuse esitajale keskkonnateavet, kuna tal ei olnud sel ajal sellist teavet. Kui aga tulevikus mõni neist projektidest ellu viiakse, konsulteerivad projektiarendajad projekti tasandil kooskõlas ELi ja siseriiklike õigusaktidega [9]. Selleks ajaks viiakse läbi keskkonnamõju hindamine ning tehakse kättesaadavaks keskkonnateave ja -aruanded. Seejärel võib taotleda juurdepääsu vastavalt määrusele 1049/2001.

24. Komisjon selgitas oma arvamuses ka seda, milliseid meetmeid ta on seni võtnud, et tagada eespool nimetatud protsessi läbipaistvus. Ta märkis kokkuvõtteks, et projekti küsimustikud avaldati komisjoni veebisaidil ja toimus avalik konsultatsioon; korraldas teabepäeva, kus asjaomased sidusrühmad, valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikud said esitada küsimusi ühishuviprojektide kindlaksmääramise protsessi ja esitatud projektide loetelu kohta.

25. Lisaks selgitas komisjon, et üleeuroopalise energiataristu suuniseid käsitleva määruse eelnõu [10] kohaselt peaks ta kuue kuu jooksul pärast liidu esimese ühishuviprojektide loendi vastuvõtmise kuupäeva looma taristu läbipaistvuse platvormi, mis on üldsusele kergesti kättesaadav, sealhulgas interneti kaudu [11].

26. Lõpuks tegi komisjon 13. ja 15. märtsil 2013 , (e-posti teel) ettepaneku kohtuda kaebuse esitajaga Brüsselis või korraldada videokonverentsi teel kohtumine komisjoni esinduses Iirimaal. Selline kohtumine oleks kasulik, et anda kaebuse esitajale vajaduse korral täiendavaid selgitusi ning käsitleda tema küsimusi ja muresid. Kaebuse esitaja lükkas komisjoni kutse tagasi [12]. Komisjon kordas arvamuses oma üleskutset kohtuda kaebuse esitajaga kas Brüsselis või korraldada videokonverentsi teel kohtumine komisjoni esinduses Iirimaal.

27. Komisjonile saadetud täiendavas kirjavahetuses [13] asus kaebuse esitaja 28. aprillil 2013, st enne seda, kui komisjon saatis ombudsmanile arvamuse käesoleva uurimise kohta, seisukohale, et kuigi komisjoni 22. aprillil 2012 esitatud küsimustikud on osaliselt välja jäetud, sisaldavad need keskkonnateavet ja seega kohaldatakse Århusi määrust. Kaebuse esitaja arvates ei põhjendanud komisjon nõuetekohaselt oma otsust võimaldada osalist juurdepääsu küsimustikele. Sellega seoses on Århusi määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud, et määruse 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud keeldumise aluseid (see tähendab, et need hõlmavad ärihuve kaitsvat erandit) tuleb tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat avalikku huvi ja seda, kas teave on seotud heitmetega keskkonda. Seda seisukohta toetavad nii Århusi konventsiooni rakendamise suunised [14] kui ka vastavuskomitee aruanded [15]. Kaebuse esitaja 28. aprilli 2013. aasta kirja kohaselt ei käsitlenud komisjon oma otsuses osalise avalikustamise kohta neid erandi toimimise piiranguid.

28. Kaebuse esitaja kordas neid väiteid oma 21. juuli 2013. aasta märkustes. Lisaks juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et küsimustikud sisaldavad rohkem keskkonnateavet kui projektide jätkusuutlikkusega seotud küsimused. Ta tuletas meelde, et Århusi määruse artikli 2 punktis d on sätestatud keskkonnateabe lai määratlus. Seega „see, mida kavatseti ehitada, kus seda kavatseti ehitada, mis oli selle eesmärk ja mis oli selle maksumus, kuulub kõik keskkonnateabe määratluse alla”. Sellest tulenevalt võis enamiku küsimustikes sisalduvatest elementidest liigitada keskkonnateabeks, sealhulgas need elemendid, mille komisjon välja jättis, näiteks projekti „Natural Hydro Energy“ (mis on üks projektidest, mis on kantud energiataristu võimalike ühishuviprojektide loetellu) kulud, ja juurdepääs oleks tulnud anda selle esimese taotluse esitamise ajal.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

29. Kaebuse esitaja vaidlustab komisjoni tuginemise ärihuvide kaitset käsitlevale erandile (kõnealuse määruse artikli 4 lõike 2 esimene taane). Lisaks leiab kaebuse esitaja, et küsimustiku väljajäetud osad kujutavad endast keskkonnateavet määruse 1367/2006 tähenduses ja seetõttu tuleks eespool nimetatud erandit kohaldada kitsalt.

30. Pärast dokumentidega tutvumist nõustub ombudsman, et väljajäetud lõiked viitavad andmetele, mida võib põhjendatult pidada määruse 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kontekstis tundlikuks äriteabeks.

31. Ainuüksi asjaolu, et dokument puudutab erandiga kaitstud huvi, ei saa siiski iseenesest õigustada selle erandi kohaldamist [16]. Selline kohaldamine on õigustatud üksnes juhul, kui institutsioon on eelnevalt kindlaks teinud, et dokumendiga tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult kaitstud huvi. Euroopa Kohus on leidnud, [17] et kui kogu äriühingut ja selle ärisuhteid puudutav teave loetakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaselt ärihuvide kaitse alla kuuluvaks, ei mõjuta see üldpõhimõtet anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele.

32. Ombudsman on kõnealused dokumendid läbi vaadanud ja kaalunud hoolikalt teavet, mille komisjon on redigeerinud. Ta leiab, et komisjon ei ole tõendanud, kuidas redigeeritud teabe iga osa avalikustamine ohustas asjaomaste ettevõtjate ärisaladusi.

33. Ombudsman märgib, et järgmiste kategooriatega seotud andmed jäeti välja: i) ettevõtjate aktsia- või osakapital; ii) projekti hinnangulised kulud; iii) seadmete hinnakujundus, iv) finantsmodelleerimine; v) taastuvenergia tootmise ökonoomika ELis; vi) mõju kogu energiasüsteemi tootmis- ja ülekandekuludele, vii) turgude lõimimine ja konkurents, viii) varustuskindlus jne.

34. Ombudsman on seisukohal, et suure tõenäosusega on mõned asjakohased teabekategooriad (näiteks ettevõtjate aktsia- või osakapital) juba avalikud, näiteks paljudes liikmesriikides peetavate avalike äriregistrite kaudu.

35. Ombudsman märgib sellega seoses veel, et komisjon küsis teabe esitajatelt, kas nad on avalikustamisega nõus vastavalt määruse 1049/2001 artikli 4 lõikele 4. See tähendab, et komisjonile ei olnud täiesti selge, kas väljajäetud lõigud tuleks avalikustada või mitte.

36. Lisaks juhib ombudsman tähelepanu sellele, et komisjon ei saa pimesi järgida teabe esitajate seisukohta selle kohta, kas konkreetne erand on kohaldatav, kuid ta peab andma oma hinnangu.

37. Lõpuks märgib ombudsman, et vähemalt kahes küsimustikus olid sama liiki teabe esitajad avalikustamisega nõus. Ainuüksi see asjaolu nõudis, et komisjon hindaks väga hoolikalt põhjusi, millele teised sama liiki andmete esitajad viitasid, miks neid andmeid ei saanud avalikustada. Olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et komisjon oleks käesolevas asjas sellise hinnangu andnud.

38. Lisaks ei ole olemasolevate tõendite põhjal võimalik kindlaks teha, kas komisjon viis läbi avaliku huvi testi. Samuti ei ole ombudsman täielikult veendunud komisjoni järelduses, et redigeeritud materjal ei kujuta endast keskkonnateavet Århusi konventsiooni tähenduses. Näiteks võivad projektide hinnangulised kulud heakskiitmise korral mõjutada keskkonda ja seega kujutada endast keskkonnateavet.

39. Eespool öeldut arvesse võttes leiab ombudsman esialgu, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud oma otsust mitte võimaldada kõnealustele küsimustikele täielikku juurdepääsu. Tegemist võib olla haldusomavoli juhtumiga.

40. Kui ombudsman tuvastab haldusomavoli, nõuab tema põhikiri, et ta otsiks nii palju kui võimalik sõbralikku lahendust haldusomavoli kõrvaldamiseks ja rahuldaks samal ajal kaebuse esitaja. Ombudsmani vastav sõbraliku lahenduse ettepanek, mis on esitatud allpool ja tehtud kooskõlas Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikega 5, põhineb seega eespool esitatud kaalutlustel.

B. Sõbraliku lahenduse ettepanek

Võttes arvesse ombudsmani järeldusi, võiks komisjon anda täieliku juurdepääsu küsimustikele, avaldades väljajäetud lõigud.

Emily O'Reilly

Strasbourg, 22. jaanuar 2014

 

[1] Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsus ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom), EÜT 1994, L 113, lk 15.

[2] EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 05/04, lk 46.

[3] Vastavalt määruse 1049/2001 artikli 7 lõikele 2.

[4] vastavalt määruse 1049/2001 artikli 8 lõikele 2

[5] Määruse 1049/2001 artikli 8 lõikes 3 on sätestatud: „Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, käsitatakse seda eitava vastusena ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile vastavalt EÜ asutamislepingu asjakohastele sätetele.”

[6] Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Ühenduse institutsioonid ja asutused on kohustatud andma ombudsmanile mis tahes teavet, mida viimane on neilt taotlenud, ning võimaldama talle juurdepääsu asjaomastele toimikutele. Juurdepääs salastatud teabele või dokumentidele, eelkõige tundliku sisuga dokumentidele määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 9 tähenduses, toimub kooskõlas asjaomase ühenduse institutsiooni või asutuse julgeolekueeskirjadega.”

[7] Kontrollitud dokumendid olid järgmised: 1. komisjoni 28. veebruari 2013. aasta vastus kaebuse esitaja kordustaotlusele; 2. 24. augusti 2012. aasta e-kirjavahetus komisjoni ja kolmanda isiku vahel seoses avaliku konsultatsiooniga energiataristu võimalike ühishuviprojektidena käsitatavate projektide loetelu üle; 3. küsimustik projekti „Greenwire Interconnector“ kohta; 4. projekti CAES Larne NI küsimustik; 5. küsimustik projekti ISLES kohta; 6. küsimustik projekti „Iirimaa ja Suur-Britannia võrkudevaheline ühendus“ kohta; 7. Küsimustik projektile Grid Link ; 8. projekti MAREX küsimustik; 9. 2 küsimustikku projektile „Natural Hydro Energy Ireland“; 10.Küsimus projekti „Taastuvenergial põhineva integratsiooni arendamise projekt“kohta; 11. Küsimustik projekti „North South 400kV Interconnection Development“ kohta.

[8] ELT L 264, 25.9.2006, lk 13.

[9] Komisjon osutas järgmistele asjaoludele: a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2000. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv); ii) nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiiv teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (keskkonnamõju hindamise direktiiv) ja iii) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Århusi konventsioon).

[10] Määruse eelnõu üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta [KOM/2011/658].

[11] Platvorm sisaldab järgmist teavet: a) üldist ajakohastatud teavet, sealhulgas geograafilist teavet iga ühishuviprojekti kohta; b) iga ühishuviprojekti rakenduskava, nagu on sätestatud artikli 5 lõikes 1; c) artikli 11 kohaselt koostatud metoodikal põhineva kulude-tulude analüüsi peamised tulemused asjaomaste ühishuviprojektide kohta, välja arvatud tundlik äriteave; d) liidu nimekiri; e) liidu poolt igale ühishuviprojektile eraldatud ja väljamakstud vahendid.

[12] Komisjon lisas koopiad selles küsimuses kaebuse esitajaga peetud kirjavahetusest.

[13] Kaebuse esitaja edastas selle kirjavahetuse koopia ombudsmanile.

[14] Århusi konventsioon: „A Implementation Guide”, mille on koostanud UNECE ja mis on kättesaadav aadressil http://www.unece.org/fileadmin/DAM/env/pp/acig.pdf.

[15] ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni Århusi konventsiooni vastavuskomitee aruanne ECE/MP.PP/2011/11, 12. mai 2011. „Sellega seoses tõstatati teabe konfidentsiaalsuse küsimus (vt ka ECE/MP.PP/2008/5, punkt 55) seoses „äri- ja tööstusteabega, kui selline konfidentsiaalsus on seadusega kaitstud, et kaitsta õigustatud majandushuvi“ (konventsiooni artikli 4 lõike 4 punkt d). Komitee juhib tähelepanu sellele, et seda erandit ei saa tõlgendada nii, et ametiasutused on kohustatud avaldama keskkonnateavet ainult siis, kui ei ole tuvastatud asjaomaste huvide kahjustamist. Konventsiooni artikli 4 lõike 4 kohaseid erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat avalikku huvi. Seega olukorras, kus esineb märkimisväärne avalik huvi teatava keskkonnateabe avalikustamise vastu ja asjaomaste huvide kahjustamine on suhteliselt väike, nõuaks konventsioon avalikustamist.

(ACCC/C/2007/21 (Euroopa Ühendus), punkti 30 alapunkt c). “

[16] Kohtuasi T-20/99: Denkavit Nede rland vs. komisjon, EKL 2000, lk II-3011, punkt 4 5.

[17] Vt kohtuasi T-380/04, Terezakis vs. komisjon, punkt 93, EKL 2008, lk II-11.