Kaebuse esitaja töötas ELi välistöövõtja eksperdina ELi rahastatud projektis Tansaanias, mida juhtis Euroopa Liidu delegatsioon Tansaanias ja Ida-Aafrika Ühenduses. Kaebuse esitaja väitis, et töövõtja rikkus Tansaanias registreerimata jätmisega Tansaania õigust, takistades tal saada kehtivat tööluba. Seejärel teavitas töövõtja kaebuse esitajat oma otsusest leping lõpetada, võttes arvesse ELi delegatsiooni väljendatud muret kaebuse esitaja töö pärast.

Ombudsman algatas uurimise seoses kaebuse esitaja murega selle pärast, kuidas delegatsioon mõlemat küsimust käsitles. Sellega seoses viitas ombudsman oma järjekindlale seisukohale, et kui ELi institutsioonid taotlevad ELi projektidega tegelevate ekspertide asendamist, tuleks need isikud enne nende asendamist ära kuulata. Kuigi komisjon väitis, et ta ei taotlenud eksperdi asendamist, leidis ombudsman, et komisjon oli asendamisotsusesse kaasatud. Ombudsman leidis seega, et komisjon ei taganud kaebuse esitaja õiguse olla ära kuulatud austamist enne tema asendamist, mis kujutas endast haldusomavoli.  Ta tegi parandusettepaneku, mille eesmärk on vältida probleemi tekkimist tulevikus. 

Lisaks leidis ombudsman, et kuna kaebuse esitaja leping lõpetati, ei olnud tööloa väljastamise edasine uurimine põhjendatud. Ta tegi siiski komisjonile parandusettepaneku, kutsudes komisjoni üles seda küsimust kontrollima, kuna see võib mõjutada teisi ELi projektiga tegelevaid eksperte. 

 

Juhtum puudutas Euroopa Komisjoni otsust lõpetada lapsehoiuteenuste valdkonnas koostöö ajutise töötajaga. Kaebuse esitaja palgati iganädalaste lepingute alusel välistöövõtja kaudu. Komisjoni juhiste kohaselt teatas töövõtja kaebuse esitajale, et komisjon ei taotle enam tema teenuseid. Kaebuse esitaja pöördus ombudsmani poole, väites, et komisjon ei põhjendanud talle oma otsust.

Ombudsman on järjekindlalt olnud seisukohal, et kui ELi institutsioonid taotlevad isiku lepingu lõpetamist välistöövõtjaga, peaksid nad esitama õiglased ja objektiivsed põhjused lepingu lõpetamiseks, teavitama asjaomast isikut ja tagama, et neile antakse võimalus esitada enne lepingu lõpetamist märkusi. Ajutise töötaja olukorra ebakindlus tähendab, et komisjonil on kohustus olla õiglane ja läbipaistev isegi lepingulise suhte puudumisel. Käesoleval juhul ei taganud komisjon, et kaebuse esitajale võimaldati ärakuulamine ja võimalus esitada komisjoni esitatud põhjenduste kohta märkusi, enne kui ta otsustas kaebuse esitaja teenuseid enam mitte taotleda. Kuigi see on kahetsusväärne, märgib ombudsman, et kaebuse esitajat pidi olema teavitatud mõnest probleemist nädala jooksul, mis eelnes komisjoni otsusele. Andmete puuduliku säilitamise tõttu ei ole ombudsmanil siiski võimalik kontrollida, kas komisjoni töötajad arutasid küsimusi kaebuse esitajaga. Ombudsman tunneb siiski heameelt asjaolu üle, et komisjon tunnistas, et ta oleks saanud oma põhjendusi kaebuse esitajale selles juhtumis täiendavalt selgitada.

Selle põhjal leiab ombudsman, et edasised uurimised ei ole põhjendatud, ja lõpetab juhtumi menetlemise.  

Juhtum puudutas konsultatsioonifirmat, mida Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) uuris seoses ELi rahastatud projektidega seotud võimalike rikkumistega. OLAF teatas ettevõttele, et on juurdluse lõpetanud, ning esitas komisjonile finants- ja haldussoovitused. Kuigi OLAF teatas ettevõttele, et ta võib pöörduda menetluslike tagatistega tegeleva OLAFi kontrolöri poole, ei esitanud OLAF selget teavet kaebuse esitamise tähtaja kohta. See tähendas, et ettevõte esitas kaebuse pärast tähtaega ja kontrolör lükkas kaebuse tagasi.

Ombudsman leidis, et jättes kaebuse esitajale esitamata selge teabe, eelkõige juurdluse lõppkuupäeva kohta, tegutses OLAF haldusomavoliga. Ombudsman leidis siiski, et kaebuse esitajale ei ole antud asjakohaseid soovitusi selle probleemi lahendamiseks. Ta tegi siiski ettepaneku, mille eesmärk on vältida sellise probleemi tekkimist tulevikus sarnastel juhtudel.

Kohtuasi puudutas seda, kuidas Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet (ENISA) käsitles väidetavat ahistamist käsitleva haldusuurimise raames esitatud taotlust saada ärakuulamise helisalvestise koopia. Kaebuse esitaja, kes väitis, et teda on ahistatud, ei olnud rahul sellega, et ametiväline uurija, keda ENISA oli volitanud uurimist läbi viima, keeldus andmast talle juurdepääsu ühe temaga toimunud ärakuulamise salvestisele.

Ombudsman järeldas, et ENISA haldusomavoli oli lubada sõltumatul uurijal teha otsus taotluse kohta saada haldusjuurdluse käigus ärakuulamise helisalvestise koopia ja kinnitada uurija poolt taotluse tagasilükkamine ebapiisavate selgituste alusel.

Ombudsman nõudis tungivalt, et ENISA tegeleks haldusomavoli tuvastamisega ja vaataks uuesti läbi oma keeldumise anda juurdepääs helisalvestisele. Kuna see eeldas tõenäoliselt kaebuse esitaja enda ja muude ENISA töötajate isikuandmetega seotud õiguste tasakaalustamist, peaks ENISA enne põhjendatud otsuse tegemist uuesti konsulteerima oma andmekaitseametnikuga. Kui kaebuse esitaja ei ole tulemusega rahul, võib ta pöörduda Euroopa Andmekaitseinspektori poole.

Juhtum käsitles seda, kuidas Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex) käsitles Itaalia ametiasutuste taotlust, et tema töövõtja lõpetaks Itaalias ühisoperatsiooni Themis raames kultuurivahendaja/tõlgina tööle võetud isiku lepingu. Kaebuse esitaja oli mures selle pärast, et Frontex ei olnud talle muu hulgas esitanud ametist vabastamise põhjuseid.

Ombudsmani uurimine näitas, et Frontex tegutses Itaalia ametiasutuste taotluse käsitlemisel kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega, mis nõudis taotluse põhjuste konfidentsiaalset käsitlemist. Seetõttu ei saanud mõistlikult eeldada, et Frontex võtaks teistsuguseid meetmeid. Ombudsman lõpetas uurimise haldusomavoli tuvastamata.